Ago Jaani 23.I 1937 – 19.IV 2017
Igavikuteele on läinud 1960ndate põlvkonna üks väljapaistvamaid geograafe,
Eesti Geograafia Seltsi auliige Ago Jaani. Ta oli 20. sajandi teise poole
Eesti üks tuntumaid sisevete hüdroloogia asjatundjaid, rahvusliku
hüdroloogiateenistuse pikaaegne juhataja ning piiriveekogude veemajanduse
korraldaja.
Ago sündis ja läbis oma koolitee Haapsalus. 1955. aastal pärast Haapsalu
õpetajate seminari lõpetamist, alustas ta ülikooliõpinguid Tartus
geograafia osakonnas. Pärast III kursust tuli õpingud katkestada ausa
poliitilise meelsuse avaldamise tõttu ja jätkata eluõpinguid nõukogude
armees. Pärast sõjaväeteenistust stuudium jätkus ja 1964. aastal sai ta
ülikoolidiplomi hüdroloogia erialal. Juba viimase kursuse tudengina asus
Ago tööle Peipsi ääres oleva Tiirikoja järvejaama juhatajana. See oli
noore hüdroloogi esimene eneseteostamise võimalus, mis vaatlusvõrgu
suhteliselt rutiinsele tööle vaatamata kujunes ikkagi südamelähedaseks.
Mõne aasta pärast kutsuti ta tööle Tallinna Hüdrometi juhataja asetäitjaks
ning mõneaastase vahega oli ta Eesti hüdroloogiateenistuse eesotsas kuni
1990ndate keskpaigani. Viimased paarkümmend aastat oli ta tööl
Keskkonnaministeeriumis piiriveekogude – Peipsi järve ja Narva jõe –
rahvusvahelise koostöö koordineerijana.
Kuna Tiirikoja aastail oli tööpiirkonnaks kogu Peipsi järv, kaasa arvatud
selle Venemaa pool, siis tekkisid juba sellest ajast ka tihedad kontaktid
Venemaa uurijatega, mis tuli kasuks teadusuuringute ja hilisemal ajal
riikidevahelise koostöö korraldamisel. Lisaks Ago väga hea vene keel,
millele pani aluse geograafiatudengina saadud kogemused suvistel
praktikatel Odessas, Umba hüdrometeojaamas Koola poolsaarel ja Baikali
limnoloogia instituudis.
1960ndate teisest poolest hakkasid üha sagedamini ilmuma sisukad artiklid
populaarteaduslikes ajakirjades Eesti Loodus ja Horisont, kus autoriks Ago
Jaani. Tal oli kirjanduslikku annet, sest artiklid olid kirjutatud küllalt
selges ja lihtsas sõnastuses, illustreeritud asja sisu selgelt
edasiandvate joonistega. Just arusaadavalt esitatud loogiline
teemakäsitlus tegi tema populaarteaduslikud kirjutised informatiivseks ja
hästi mõistetavaks. Hiljem lisandusid ainu- ja kaasautorluses arvukad
teadusartiklid Eesti ja välismaistes väljaannetes, mis käsitlesid
peamiselt kliima- ja veeolude muutuse tsükleid, kus üheks oluliseks
näitajaks Peipsi järve veetaseme pikajaline muutlikkus. Ago oli üks
vähestest uurijatest, kes püüdis selgitada maaväliste tegurite mõju
veeolude tsüklilise muutlikkuse põhjustajana. Ühegi Peipsi järve
monograafia või ajakirja erinumbri koostamisel pole puudunud autorite
hulgast Ago Jaani; lisaks on ta uurinud Võrtsjärve hüdroloogiat. Tema
trükipublikatsioonide arv ulatub sajani, kuid paljugi jäi avaldamata. Jäi
kokku panemata doktoritöö, mida avaldatud artiklite põhjal oleks olnud
võimalik lihtsasti teha juba mitu aastakümmet tagasi. Kuid peamine oli
tema praktiline töö Eesti hüdroloogilise vaatlusvõrgu korraldamisel, mis
sageli kipub järgmiste põlvkondade poolt unustusse vajuma või peetakse
seda kahjuks tavaliseks igapäevatööks, millel polevat suuremat tähtsust.
Kolleegidel polnud mitte lihtne alati Agoga suhelda, sest ega ta oma
arvamust enda teada hoidnud ja mõnigi kord polnud see arvamus kuigi
meeldiv.
Ago oli mitte ainult hea kirjutaja, vaid ka hea joonistaja, kelle
karikatuure avaldati ajalehes Õhtuleht ja ta on olnud tegev ka
raamatukujundajana. Sisukad on tema visandid loodusnähtustest.
Kursusekaaslaste meenutuste järgi kujundas Ago ehk Hucky (nii ta ise
kirjutas) enamiku nende kursusetööde tiitellehed. Sõjaväes pääses ta
väeosa klubisse seinalehti ja plakateid maalima, mis oli heaks vahelduseks
kroonu argipäeva rutiinile.
2005. aastal valiti Ago Jaani Eesti Geograafia Seltsi auliikmeks. 2010.
aastal autasustas vabariigi president teda Valgetähe IV klassi ordeniga.
Ago Jaani ärasaatmine viimsele teekonnale toimub teisipäeval 25. aprillil
kell 12.30 Tallinnas Pärnamäe leinamajas.
Sügava austusega,
Arvo Järvet