Rattamatk Tartu-Tallinn, 2020

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi rattamatk Tartu–Tallinn
4.–8. august 2020

Osalejad: Anu Printsmann, Erik Kirikmäe, Jaanus Terasmaa, Joonas Terasmaa, Kristjan Indus, Liisa Puusepp, Liisi-Ann Karro, Marko Vainu, Mihkel Kangur

Marsruut: Tartu – Tallinn

Kilometraaž: peaaegu 400 km (396 km)

Vaatamata koroonaviiruse ähvardustele sai EGSi iga-aastane rattamatk siiski teoks. Ei morjendanud ka see, et stardikoht oli Tartu, mis just matka alguse ajaks oli kujunenud viirusepesaks. Seetõttu tegimegi seal vaid ühe kiire peatuse ja suundusime Tallinna poole mööda Kalevipoja kiviheite trajektoore, pisemaid asfaldiotsi, kurvilisi kruusateid, vaadates üle suuremad ja väiksemad puud ning kivid, mõisad ja kirikud, kuulates legende ja tõsilugusid, meenutades juba teada taimeliike ning õppides uusi. Oli taaskordne rikastav matk ja seda esialgu igavana näival trajektooril: Tartu–Tallinn. Suurt maanteetrassi nägime vaid korra ja siis ka altpoolt Puurmanni juures. Ja ei morjendanud ka see, et matka eel ilmateade just kõige armulisemat prognoosi ei jaganud. Vihma saime vaid esimesel matkapäeval, seda muidugi korralikult. Kõikide saamata jäänud vihmade eest. Ja edasi säras ainult päike. Isegi neil hetkedel, mil oli tarvidus selgeks vaielda meie mõistlikud sõidukiirused, vürtsikate toitude mõttekus, pealinna rattateede mõistlikkus. Me sõidame veel!

1. päev, 4. august 2020 Tartust Kirnasse.

Kirjutab Anu. Autoroolis Liisa ja Anu.

Kilometraaž 68 km.

Päeva naeladeks Kalevipoegade kivid, tornid ja õhtune varjualune, kuna vihmasadu muudkui tihenes. Saateautoga sõitsid Tartusse Liisa ja Mihkel. Marko sõitis rattaga Tartusse Elvast (27 km). Teised saabusid rongiga alustades Balti jaamast 8.11 ja Liisi-Anni jaoks peatas rong isegi Kitsekülas. Teel sai aetud natuke reisijutte. Rong jõudis varem, kuigi pidanuks nagu jõudma 10.19. Kohtusime jaama ees kõigiga, Marko ootas meid perroonil, aga kuna teine rong oli ees, siis jäi märkamata. Peaaegu hakkasime juba muretsema. Kuna kõik tundsid üksteist, siis ei olnud tavapärast tutvustusringi ega ohutusinstruktaaži. Ei olnud ka ülearu palju sebimist, vaid start anti 10.30. Ilm oli piisavalt soe ning terve päeva vältel tibas ja sadas siin-seal, igatahes parem, kui lootnud olime. Sadas nii piisavalt, et riided samal ajal kuivasid ning osad sõitsid ajuti isegi särgi väel.

Peatus 1 – ERM. Arutlesime ajakirjanduses esile toodud uudiste üle, kuidas Karin Bachmann on pidanud korduvalt seletama, miks näeb ERMi esine välja nagu tühermaa, aga tegelikult on ökoloogiliselt ilus. Algul istutati 10.000 kibuvitsast pooled väidetavalt 3 m kõrguseks kasvavad ning teised võõrliigina kurdlehist kibuvitsa. Nüüd on neid vaid mõned üksikud tokkidega heina sees ära märgitud.

Peatus 2 – Vasula järv. Olles küll mõnda aega Tartus elanud ei olnud see Koidula ühe suve puhkepaik mulle tuttav. Järvevesi võib olla ka sinepikollane ja üsna sügav, max 14,5 m. Tee sinna ja sealt oli eriliselt märg kruusakas, mis tohutult jalgratta tee külge kinni kleepis. Vasula osutus täielikuks metropoliks: olid veel puiestee ja sild ning lõpuks Vasula asula, kus Jaanus juba veidi kummi pumpas.

Peatus 3 – Lähte vaatetorn. Siin hakkasid pihta juba voore otsakesed ning jalgratturile, kes sel aastal esimest päeva ratta seljas, võttis see jõuvarud võhmale; lisaks oli tegemist ühe selle päeva vaat et pikema otsaga. Tornist avanes vaade koolile ja karjäärile ning maastikule. Kiige pealt järve enam näha polnud, vaid puude latvasid, mis veidi tihedamas vihmasajaus sugugi ei siranud. Jaanus putitas ratast.

Peatus 4 – Kalevipoegade lingukivid Äksis. Noorima Kalevipoja (ehk pika arutluse tulemusena Sohni-nimeline ja ema oli Linda) kivi oli esimene. Kummaline sakiline, aga sealt oli võetud väravaposte ning muudki kohalikuks eluoluks vajalikku. Keskmise Kalevipoja kivi oli juba täitsa Saadjärve ääres, mille veekvaliteet on tõusnud heaks, kuigi siiga ja rääbist ning angerjat kontrollpüügil ei saadud. Saadjärv on 10 suurima ja 10 sügavaima järve hulgas. Läheduses paiknesid toredad paadikuurid – kuidagi naljakas on neid sisemaal näha. Vanima Kalevipoja kivi on järve põhjas – seda otsustasime mitte vaatama minna. Jaanus putitas ratast – kolmas kord on kohtu seadus.

Peatus 5 – Kukulinna mõis. Täiesti teistmoodi puitarhitektuuriga mõisahoone, kus on olnud ka Pallase suvekool ning pioneerilaager. Väga toredad tornikesed majal. Palju suuri tammesid. Nelja väljakuga tenniseala. Veidi mahajäetud, aga kuidagi hea auraga kant. Sõime lõunat, kuna vihma tundus veidi vähem olevat, naelaks Mihkli küpsetatud leib nr 52. Anu vahetas Liisa rooli taga välja. Peale järgmisi kive said ka voored otsa ning edasiliikumine muutus tasapinnalisemaks ning isegi ööbimispaika viiv kruusatee olla kõva põhjaga olnud.

Peatus 6 – Saadjärve mõis ja Suurkivi. Mõisale väga lähedale ei saanud, sest tegemist oli eramaaga. Suurkivi juures ma autoga ei käinud. *Liisa märkamine – Marko jutust jäi aga meelde, et selle kivi juures saab teinekord näkipoisse näha.

Peatus 7 – Kalevipoja lingukivi (ohvrikivi). Rohumaa sees teelt vaevu nähtav tahvlike. See oli see paik, kust Kalevipojad üldse kiva heitma hakkasivad, aga muistend oli veidi teistsugune kui Kreutzwald selle kirja suutis panna. Lohud kivil leidsime ka üles. EW aegne LK post. Arheoloogiamälestise silt nagu ikka roostetanud. Mingi post oli ka, selle otstarbest ei saanud keegi aru.

Tabiveres oli poepeatus.

Peatus 8 – Koogi mõis. Mõis, mis mõistliku maja suurusega oli müügis, aga ei tea, mis hinnaga. Kohalik kogukond tundub seda paika hindavat. KIKi veekvaliteedi objekt 110 paisutatud jõgi, kus ka kalatrepp ning vetelpäästepunkt. Selliseid nägime täna mitmeid, sildistatud ujumiskohakesi, WCd ja prügikastid. Kohalik aurudega mees selgitas ka veidi asjaolusid, et kus oli mõisaait ja kus eramaa ning käia ei tohi. Teisel pool teed oli väikese saarekese peal lipuvarras. 1. augustil oli olnud kohvikute päev. Mõisa kõrtsi juurde ehitati uus tee, vana nimetati karskuse teeks. Vesiveski enam ei töötanud.

Peatus 9 – Kursi kirik. Üksjagu pikk teelõik, keskmine kiirus vist 28 km/h. Kena väike niidetud kohake (ei mingit ökoloogilist esteetikat), et tee kiriku juurde ei rohtuks. Prof Ott Kurs ja Kursi koolkond ei ole nähtavasti seotud selle paigaga. Kirikutornis oli kukk risti aetud. Kursis on olnud ka suur ordulinnus, aga keegi ei tea, kus. Peatorn tähistab Kristust ning 12 tornikest kiriku ümber apostleid. Suured vitraažidega aknad. Sisemust oli gootistatud. Kohale jõudes oli kiriku ees mootorratas, aga see ei olnud siiski kirikuõpetaja oma.  

Peatus 10 – Puurmanni mõis. Eriliseks teeb selle 25 m kõrgune 8-tahuline torn ning et majas töötab Puurmanni Gümnaasium.

Jaani-Hansu mänd jäi hommikuks, kuna vihm tihenes ning läbi märja rohu oli vaja 400 m minna.

Öömaja Kirna RMK puhkealal, kus oli ka varjualune. Jõudsime täiesti ootamatult varakult 18.30. Liisa ja Mihkel said tatrasöögi (Veski Mati tatrahelbed on jätkuvalt tootmises – puhas rõõm) valmis 19.30. Salvesti Sõstramoos tšilliga ning samuti vürtsikas adžika ja küüslauguga ketšup kutsusid esile diskussiooni vürtside vajalikkusest koos ökosüsteemi hindamise nüanssidega.

2. päev, 5. august 2020 Kirnast RMK Võlingi telkimisplatsile.

Kirjutab Jaanus. Autoroolis Mihkel ja Anu.

Kilometraaž 85 km.

Hommik saabus vihmajärgsena ja üsna varakult. Poole ööni ladistas üsna tugevalt, nii et vähemalt ühe telgi lubatud vettpidavas osutus nõrgemaks ja paarist nurgast tilkus kenasti sisse. Kui vihm vaibus, siis madistas naabruses ringi ka üks kobras ja häiris öörahu. Kõigest sellest hoolimata kukkus toimkond rahvast kokku kutsuma juba varakult ning nii juhtuski, et hoolimata telkide ja muude asjade kuivatamisest hakkasime liikuma juba 9.30 paiku. Imetabane juhus. Esimeseks objektiks oli Jaani-Hansu mänd – maailma jämedaim Eestis asuv mänd. Oli tõesti päris jäme – ametlike andmete järgi veidi alla 5 m. Mõõtsime üle. Jaanus + Mihkel + Marko siruulatus – miinus üks küünar. Raudselt sinna 6 meetri kanti. Seejärel liikusime rõõmsalt edasi Rootsiküla künnapuu poole – Eestis ümbermõõdul teisel kohal. See asus keset rapsipõldu, kuhu ei viinud ühtegi teed. Nüüd üks rada viib. Ei ole ilmselt oluliseks üllatuseks, et ka selle puu on väidetavalt istutanud Rootsi kunn. Paraku plaanitud rootslaste küla sinna siiski ei tulnud – vaid üks majapidamine ja see jäi ka eestlastele. Meie võit! Ja oligi aeg vändata päeva kolmanda puu suunas – Sugaeha vitskuusk. Lihtsalt üks imelik väljaveninud okstega kuusk. Sellele järgnes päeva üks tipphetki – Härjanurme kalakasvandus, kus meid tervitas Aarne Liiva, kes tegi pika ja sisuka ekskurssiooni. Oli äärmiselt põnev ja lisaks ka rõõm näha, et kogu asja tehakse niivõrd kõrgel tasemel ja edukalt. Kasvatakse nii erinevaid kalu kui isegi jõevähki. Lisaks pakkus paljudele suure elamuse kalakasvanduses püsikundedeks olevad mustad toonekured. Enamik meist ei olnud neid kordagi varem oma silmaga näinud, aga neid lendas ja jalutas seal ringi paar tükki. Pidavat terve aeg käima kalu noolimas. Lisaks tiirutas kasvanduse kohal ka kalakotkas. Nii et väga popp koht. Kuna kohalik restoran on avatud vaid nädalalõppudel, siis sundis tühi kõht meid edasi liikuma Siimusti poole. Sealne savikoda tervitas meid suure savinõude kollektsiooni ja ekskursiooniga. Samuti väga tore koht ja põnev tuur mööda savitehast. Alati on rõõm, kui räägib keegi, kes tõesti ise igapäevaselt asjaga seotud ja teab kõik detaile. Respekt savipottide vastu tõusis taevani ning poes olevad hinnad ei tundunud enam üldse nii kallid, vaid pigem liiga odavad. Kogu protsess savist glasuuritud ja kaunistatud kausini võtab nädalaid. Üllatavaks faktiks oli ka see, et Siimusti Savikoda suudab valmistada üle 500 erineva toote. Savipotid vaadatud ja parimad retseptid nendes lamba hautamiseks kuulatud, olid kõhud ikka väga tühjad juba. Seega sai lõunapausi kohaks Siimusti poe parkla servas asuv pink. Tavapärane vorst-juust-leib-müslibatoon. Seejärel jälle ratta selga ja Aidu võidualtari poole teele. Selle otsa lõpus olid teetööd, mis pakkusid lisaks pidevalt möödakihutavatele veoautodele veel lisaks veidike ekstreemsust. Võidualtar oli püramiidilaadne asjandus, milles kahel pool olid lindude ja sipelgate jootmiskohad. Tegelikult vist mingid igavese tule alused. Sellele järgnenud Aidu karstiala tutvustades läks Marko väga põlema ja tutvustas mitmeid ministeeriumisüsteemi jaburdusi. Lahevere järve eriti ei näinud, sest külamehed olid sellelt vannilt juba ammu korgi eest tõmmanud. Kalana vana paemurd  oli huvitav – juba sadu aastaid vana kalana marmori kaevanduskoht. Leidsime mitmeid fossiile.  Teekond jätkus Rutikvere mõisa suunas. Oli ära lagunenud ja aeda ei lubatud. Lisaks juhile istus ratta seljast bussirooli ka üks nõrkenud tudeng. Vaali vabariiki polnud ka alles, sest madrused olid asjaosalised juba 1905. aastal maha lasknud. Nii sest vabariigist asja ei saanudki. Viimane ponnistus mööda kruusateid jätkus allikate ja ööbimiskoha suunas. Purskav allikas osutus tamponeerimata puurkaevuks. Aga oli ilus ikka. Seejärel läbimise Võlingi matkaraja. See tasub küll külastamist! Allikad ja ilusad vaated. Lisaks alustasime projekti #WaterAct poolt algatatud vabatahtlike seirega ning mõõtsime kolme allika temperatuuri ja juhtivust. Temperatuurid olid madalad ja juhtivus kõrge – vastavalt umbes 6,5 kraadi ja 770 mikrosiimensit. Ja saimegi õhtale. Istume ümber lõkke ja seedime õhtuseid maksarone. Olgu tänatud Salvest ja jumal, et maksakastet ikka toodetake veel ning Veski Mati pasta eest. Need kaks aastat ilma selleta olid kurvad. Julgemad käisid ennast allikas ka pesemas. Nüüd on poole nooremad ja tervemad. Juhhuu!

3. päev, 6. august 2020 RMK Võlingi telkimisplatsilt Kuksemale.

Kirjutab Erik. Autoroolis Anu ja Jaanus.

Kilometraaž 81 km.

Ärkasime Endla loodukaitse alal RMK Võlingi telkimisplatsil. Saime mõistliku ajaga oma kõhud täis ja kodinad kokku pakitud ning olime kell 9.26 valmis veerema. Kuna Anu suutis meie prügikoti sisu saatebussi kõrvale oskuslikult laiali laotada, läks siiski paar minutit veel aega, kuni meie toodetud saast uuesti pakendatud kujul bussi tõstetud sai. Saime napi kilomeetri rattasõitu nautida, kui oli esimene ülevaatamist vääriv allikakoht meie teel. See oli Sopa allikas. Väidetavalt on tegu Eesti ühe sügavaima allikaauguga. Hetkel ta enam päris 4 m sügav ei tundunud, kuna palju murdunud puid on aja jooksul sinna mõnemeetrise läbimõõduga auku kukkunud, kuid muljetavaldavalt selge ja sügav veeauk oli ta sellegipoolest. Teel allika juurde tutvustas Marko meile naistesõnajalga ja türnpuud, lisaks veel kattekolda ja seda mis on ohe.

Paari kilomeetri pärast jõudsime Valtri allikate juurde, mis olid mugavalt tee ääres. Veel veidi rattasõitu ja juba olime Norras. Siinne matkarada oli ajutiselt suletud. Norra mõisa juures liitus meiega Kristjan. Kolasime veidi mõisa sees ja sõitsime edasi Ervita mõisa juurde. See oli tol päeval ainus mõis, milles keegi tundus ka sees elavat. Ja siis tuli juba Väinjärve mõis oma uhke 8-kandilise torniga, mille otsast uudistas meid päris toonekurg. Järgmine peatus oli päris Väinjärve plaažil. Seal oli vahva rand kõlakoja, ujumisbasseini ja kõrge hüppetorniga. Kuna ilm oli pilvine ja viluda tuulega, ujumishuvilisi ei olnud. Kasutasime ~6 meetrit kõrget vettehüppetorni lihtsalt meeleolukate vaadete nautimiseks.

Väntasime Koerusse, parkisime end kirikuaia serva. Kiriku peauks oli papiga kinni löödud, kuna sees käisid renoveerimistööd.  Külguksest võis siiski sisse jalutada ja uudistasime, kuidas noored restauraatorid toksisid kõrgel lae all tellingu peal kükitades võlvidelt vana krohvikihti maha. Kiriku vastas oli mitu toidupoodi, millest enamik meist varus jäätist ja juua, kuid Mihkel ostis ka mingi imeliku (kaameli)piimapulbrist valmistatud hapupiimajoogi. Kui me olime ostud ära tarbinud, viskas Liisa oma irvitavate taldadega tossud pidulikult kiriku värava ees olevasse prügikasti, vaatasime üle ka Koeru mõisa/muusikakooli ja väntasime tuult trotsides Kalitsa kaudu Peetrisse. Mihkel kadus vahepeal miskipärast metsa.

Lõunapausi tegime Esna mõisa juures. Sellele järgnes jalgsimatk mööda kohati märjapoolset rada mõisa taga metsas asuvasse kabelisse. Teele jäänud kopratammi sisse lõhkus Marko avause, et vääriskala pääseks ülespoole tiiki kudema. Kui kabeli juurest pool tundi hiljem naasime, polnud see ikka veel parandatud, mistõttu olen ma Järvamaa kobrastes pettunud. Edasine rattateekond kulges mööda kunagi eksisteerinud Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudtee tammi pidi Järva-Jaani poole. Kuksema külas möödusime kella 16 paiku hoovist, kuhu me samal õhtul pidime ööbimiseks naasma. Sellist narrimist pole vist EGSNi rattamatkade ajaloos varem olnud, et sõidad hilisel pärastlõunal juba väsinuna oma ööbimiskohast tuimalt mööda, et käia ära veel kusagil kaugel naabermaakonnas asuvas Puhta Vee teemapargis. :) Kuid enne veel tuli Järva-Jaani kirik. See on oli ainus kirik, millest mul fotot pole, kuna kirikuhoovis enamuse ajast pühendasime tulisele vaidlusele teemal, kui ühtses grupis ja millise tempoga me peaks jalgratastel liikuma. Nagu ikka, selgus vaidluses vaid asjaolu, et inimeste soovid ja võimed on erinevad ning miinuseid ja plusse on nii suures rühmas, kui ka erinevate kiirustega killustatumal kujul huvipunktide vahel teel olles. Õnneks järgmine teelõik oli alla tuult ja alla mäge mööda uut kergliiklusteed, kus kõigil oli hõlbus liikuda inimkonnale omaselt karjakaupa ja suurtel kiirustel, mis leevendas eelnenud vaidluste käigus tekkinud pingeid. Puhta Vee Teemaparki jõudmiseks tegime haagi Lääne-Virumaale. See oli kenasti hooldatud koht, kus oli palju informatiivseid tahvleid, võimalus orienteeruda erinevate looduslike huviväärsuste vahel. Selgus, et mitmed meie matkagrupis olevad kangeima teaduskraadiga inimesed olid selle teemapargi inforikkuse kokkupanemise juures kaasa löönud. Teemapargi omanikku me ei näinud, kuid jäi mulje, et tegu on aktiivse inimesega. Sellele viitas ka maja ees seisev esmapilgul tagasihoidliku välimusega, kuid kindlasti palju sõidurõõmu pakkuv 5-liitrise kubatuuriga 8-silindrilise mootoriga saksa autotööstuse lipulaev (määratud vaid töösõitudeks). :)

Kuigi õhtu oli juba käes, jõudsime väisata veel Võhmuta mõisa, Orina mõisa ja Järva-Jaani vanatehnika varjupaika. Nõks peale kella 20 saabusime Kuksema hajakülas asuvasse hoovi, kus kostitati meid suitsukana koibade, rullbiskviidi ja korraliku leilisaunaga. Kuna õhtu oli väljas istumiseks mõnus ja pererahvas tahtis sotsialiseeruda, sai magama mindud alles kella kahe paiku. Minu käekella järgi tuli see päev meil kokku 81 km rattasõitu ja jalgsimatku.

4. päev, 7. august 2020 Kuksemalt Aegviitu.

Kirjutab Mihkel. Autoroolis Anu.

Kilometraaž 84 km, osadel ka rohkem.

Hommikul ärgates oli toimkond koos Veski Matiga valmis veeretanud 8-vilja pudru. Puder koos kalavõileibadega kohviga alla loputatud oligi aeg oma asjad külalislahke pererahva õue pealt kokku korjata ja edasi liikuda. Esimene sorts polnud üldse pikk, perekond Schillingid olid oma kabeli soodsalt sättinud meie ööbimiskoha lähedale, nii et saime selle kohe üle vaadatud. Selle järel tegime pikema sirtsaka ja sõitsime õkva Seidla mõisa juurde välja, see tegi kohe 10 km järjest sõitmist, see oli ilmselt reisi pikim järjestikune sõit, vahel antakse selliseid häid võimalusi. Seidlas selgus, et härra Raal oli oma mõisahäärberi müüki pannud ja selle eest 250 tuhat euroraha küsib. Ta on mõisat natuke kõpitsenud, aga nüüd olid juba katuses augud sees. Nii et, kel mõisaostumõtted peas, see peaks kiirustama. Jääkeldris ühtegi tasalülitamist toimumas polnud näha. Mõisast üldse mitte kaugel seisab veski künkakese peal. Tegu on tuulikuga, mis ka täitsa töökorras ja sellisena mandri-Eestis täitsa ainulaadne. Veskisse sisse ei pääsenud, fotod tehtud, hakkasime edasi liikuma, et üles otsida Seidla suurkivi. See on selles suhtes tore kivi, et teda on endiselt kena tükk veel alles, kuigi temast on juba kolme mälestusmärgi jagu kive välja võetud. Seetõttu tuntakse seda kivi ka mälestusmärkide kivina. Järgmiseks läksime otsima Miina kivi. See oli ka pandud teest mõnevõrra eemale, mistõttu ka astumine sinna mõne hetke võttis. Kuid see polnud veel sugugi viimane kivi. Pärast Järva-Madise kiriku külastust läksime Aravete kõrvalt otsima Eeva kivi. Aravetelased olid selle hoolikalt peitnud linna serva võsa vahele, aga väike jalgrada andis märku, kust kivi leida. Aravetes endas oli eesmärk üles otsida muuseum, pood ja allikas. Esimesena sattus meil ette pood, värskete produktidega end varustatuna otsisime üles allikad, mis olid ennast jälle ära peitnud ja lõpuks otsisime üles ka muuseumi. Muuseum oli selline kogukondlik ja lihtne, inimesed olid toonud sinna asju, mida neil enam kodus vaja ei läinud. Muuseum oli jagatud erinevate tubade vahel, pööningul oli kaks vokki. Muuseumi järel võtsime suuna Albule, kus mõisa kõrval ka lõunat lõpuks pakuti. Traditsiooniline juust-vorst-leib ja puuvili. Albu mõisa kõrval on ka mälestusmärk Albu veresaunale. Selle teema on pikemalt lahti kirjutanud härra Vilde raamatus „Prohvet Maltsvet“. Albu järel ootas meid juba Vargamäe. Muuseumisse me minna ei viitsinud, läksime vaatasime sauniku maja ümber natuke ringi, kuulasime Marko meenutusi ajast, mil Tammsaare tamm alles noor veisevits veel oli. Läksime vaatasime veel ka üle laudtee, mida mööda Andres Järva-Madisele kirikusse käis. Keset raba oli püsti aetud väike tornike, sealt vaadates paistis soo serv täitsa kätte ära. Söötsime mõnda huulheina kärbestega ja jalutasime tagasi. Sõitsime natuke edasi, kui Joonas otsustas velosipeedes väljakutse võtta ja istus põlvevalu tõttu rattalt autosse ümber. Ees ootasid matka ilmselt huvitavamad teed. Vargamäelt Valgehobuse mäe lähistele viib üks huvitavate lompide ja jõnksatustega kruusatee, ilmselt selle matka huvitavaim tee. Valgehobusemägi oli aga oluliselt muutunud, torn oli küll alles, kuid valjuhääldid transleerisid Sky raadiot. Raske oli kohta ära tunda. Tornis ronitud, mitte midagi peale metsa sealt ei paista, hakkasime liikuma Rehessaare kivi otsima. Viit sellele kivile oli juba suurel maanteel. Hiljem olid viidad ära võetud. Tee ise oli väljakutset pakkuv. Keegi oli porisemasse kohta visanud hunniku laudu maha, need olid porist libedaks muutunud. Kivi ise oli toetatud kahe haava najale. Kivi on huvitav, aga tema leidmine on paras pähkel. Aga see oligi juba viimane punkt. Ees ootas veel vaid kihutamine Sandra ja Madise häärberisse Aegviidus. Aega viidates vaid vähesel määral, serveeriti meile kartuliputru lihakonservidega. Seejärel sai saun kuumaks ja siin me päev lõppebki, ees on veel vaid viimane päev.

5. päev, 8. august 2020 Aegviidust Tallinna.

Kirjutab Liisa. Autoroolis Anu.

Kilometraaž 78 km.

Olen juba mõned tunnid kodus olnud. Pesumasin huugab ja telk tuuldub. Naudin diivanil istumist, aga sääse- ja parmuhammustused ei anna armu ning päikeseroosa päevitus viitab selgelt rattariietusele. Aga veel hommikul olime Aegviidus, kus Madise ja Sandra hoovis sai naabri sae käivitamise peale ärgatud. Kusjuures veel hiliste öötundideni töötas kuskil saekaater. Ümberringi materjali muidugi on. Veel. Hommik kulges rahulikus tempos asju pakkides. Puder söödud, maja üle vaadatud ja perenaisele antud lubadus nöörilt voodipesu ära korjata ning saigi viimasele sõidupäevale start antud. Marko oli pisut esialgset marsruuti muutnud, aga sellest ei lasknud meist keegi küll morjendada, sest ei ole just palju laupäeva hommikuid, mida saab alustada kunstisaalis – õigemini Võzagaleriis. Koroonakriisi tõttu olid ju kõik ruumides olevad kunstisaalid kinni – seega hea võimalus fotokunstist osa saada võsas. Sai näha nii loodusfotosid, fotolavastusi, dokumentaali ning ka huvitavat lugu Põhja-Koreast. Tuleb meeles pidada, et Põhja-Korea sõdurite marsisamm kusagilt Youtubest üles leida. Nii see näitus soovitas. Edasi viis tee mööda kruusateid ja metsasihte pidi Kaunissaare veehoidlani. Juhtus midagi enneolematut – Marko oli plaaninud ujumispeatuse. Palavus oli sees ja ujuda tahtmine suur, aga vesi oli külmemast külmem. Saime vaid lohutada sellega, et paar päeva tagasi allikas oli veel külmem ja nii paar mitte just kõige entusiastlikumat ujumisliigutust sai tehtud. Ja ei kahetse. Päikesel ennast kõrvetada lastes alustasime sõitu paralleelselt Jägala-Pirita kanaliga – pikk ja sirge tee. Õnneks ei jõudnud see veel igavaks muutuda ja me jõudsime Jõelähtme jõe ja kanali ristumiskohani. Hämmastav koht, kus Jõelähtme jõgi läheb kanali alt läbi (ise ei lähe ta muidugi midagi, eks see on ikka suunatud)  – saavad kokku kolm jõge. Veeteede müstika salvestatud, viis rattasõidutee edasi Kiviloo mõisa poole. Seda mõisa lähedalt vaadata ei lubatud, oli aia sees. Eravärk. Kusjuures sootuks põnevam teadmine oli see, et kõrvalmaja juures oli mälestuskivi Gustav Ernesaksale ja mitte kuulsale dirigendile, vaid tõstjale-maadlejale, kes õigepisut varem elas kui dirigendist Ernesaks. Hea viktoriiniküsimuseks võtta. Kui aga Kiviloo mõisa ei näinud, siis sai lähemalt uurida keset põldu paiknevat Kiviloo Nõiakivi. See on hea suur kivi, mis teele näha ja legende ja lugusid olla selle kohta ka kunagi räägitud, kuid need olla unustatud kirja panna ja seepärast enam ei teatagi, mis kivi ja miks selline nimi. Ju vist ikka nõidu põletati. Pisut pikem asfaldiots viis meid Aruküla mõisa juurde. Oli lõuna aeg, sõime ära jäägid ja lisagi. Mõisas oli parajasti Unustatud mõisate päevad, aga me olime kitsid, ei soovinud piletiraha maksta. Käisime vaid vetsus ja kuulasime väljas Marko juttu ning püüdsime vastata meenutamisküsimustele, et kus me juba sarnast perekonnavappi näinud olime. Lambaga vapid on nii Arukülas kui ka Väinjärve mõisas – ju siis see omanikering kunagi sama olnud. Mingi teise meenutamisküsimuse esitas Marko veel, aga seda ei mäleta. Mitte kaugel mõisast oli keegi paigutanud (ja see ei olnud üllataval kombel Kalevipoeg) mahult kuuenda hiidrahnu Eestis. See on sellise hea kujuga rahn, mille sisse Mihkli arvates saanuks toa teha. Nii arvanud ka kunagine mõisnik, aga loobunud mõttest, kui sai hinna teada, mis see toa tegemine maksaks. Kivi väärtust suurendab ka see, et selle ümber põldmarjad kasvavad ja seegi, et selle juurest mu õe pere maja paistab. Viimane vaatamisväärsus Arukülas oli pood. Viimane selline külastus selle matka ajal.

Kui mitu matka tagasi sai sõidetud läbi Maardu linna, siis nüüd läksime Maardu külla, kus Eesti Pangale kuuluv mõis asub. Põnevamaks väljakutseks oli aga hiiemetsa ja seal paikneva allika otsimine. Metsa ilmselt üle meeletu nõgesesalu nägime, aga allikat mitte. Nõgesesalu panime igaühe loodushoiu arvele ja seetõttu allika mitteleidmine meid ei morjendanud. Wikipedia viitab, et seal metsas olla mingi kivi, kes ühele mehele pähe oli kukkunud, kuna too palunud ohvrikivi. Seega tuleb oma palvetega olla ettevaatlik – iial ei tea – äkki täituvadki. Aga seal Maardu külas oli teisi imelikke asju veel – turvafirma valve all ja tarastatud rahakraan, näiteks. Kuidagi valusalt läks start edasi, aga hoo sai siiski sisse, et omakorda uuesti peatus teha Saha kabeli juures. Minu jaoks täiesti hämmastav avastus – nagu pisike Pirita klooster. Kõrval oli mingi lärmav telkla-laager, kus ilmselt oli kabeli-rahust erinev arusaam. Võibolla nad ei teadnud, et heki taga kabel on. Me uhasime edasi. Lagedil ei peatunud ja Anu ei leidnud meid ka bussiga üles. Kihutasime kohe Soodevahelt läbi Suur-Sõjamäe suunas. Tallinn suudab muidugi üllatada ja võttis meid kohe eriti pidulikult vastu – mõnusalt kulgev kõva kattega rattatee muutus täpselt linna piiril katteta teeks, mida omakorda oli mõni teine kümme meetrit ja siis oli jälle asfalt.

Lõpp-peatus – Ülemiste keskus. Selle kohta Markol enam väljavõtteid ei olnud ning nii me ei teagi selle koha legende ja valmimislugu, aga see pole nii tähelepanuväärne ka kui kõik muu, mis matkal nähtud. Tegime piduliku lõputseremoonia, tunnustasime kõiki matkal osalejaid ning lubasime taaskord uuel aastal vormis olla. Rõõmuga!