Rattamatk Peipsi äärde, 2008

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi rattamatk Peipsi äärde
4.-7. august 2008

Kuigi kevadel olid paljud entusiastlikud kindlad, et EGSN-i selleaastane rattamatk viib meid lõunanaabrite juurde, pidime Lätimaale mineku plaani siiski maha matma ning valisime kodusema marsruudi.

Osalejad: Liisa, Tiina, Kris, Kerli, Mihkel, Jaanus, Kait, Kaupo
Marsruut: rongiga Tallinnast Jõhvi, edasi rattaga Mäetaguse – Metsküla – Kauksi – Rannapungerja – Mustvee – Kallaste – Alatskivi – Kavastu – Luunja – Tartu, Tartust rongiga Tallinna. Kilometraaž ~170 km.

Päevik on kokku kirjutatud meie kõigi poolt Tartus rongi oodates ja hiljem juba rongis sõites ning Tallinnas olles – iga lõik on erineva inimese poolt kirjutatud. Küll lugeja ise mõistatab, kes kirjutas:)

Esmaspäev, 4. august
Kohtusime Balti Jaamas kell 15.30, et enne rongi peale minekut varustus bussi peale tõsta.
Samal ajal oli peaaegu sama tegevusega seotud ka Eesti Politsei, kes teisaldas oma bussi kohalikke kolle.
Pärast seda suundusime Tallinn-Jõhvi rongile, milles sõit möödus jubedas kalahaisus.
Igatahes oli üks auväärt daam võtnud nõuks sisustada kodutee hea ja parema maitsmisega, mis küll osade kaasreisijate maitse- ja lõhnameeli ei kõditanud.
Kohe sõidu alguses ulatas too daam (värvitud küünte ja lillade päikeseprillidega) oma õllepudeli Jaanusele, kes selle lahkesti avas ning küllap oli kala soolane, sest järgmise pudeli ulatas ta avamispalvega Jaanusele kell 17.09 (rong väljus 16.02).
Ja siis krõmpsutas ta sibulat peale. Vaatamata erinevate aroomida tapvale mõjule jõudsime ühe ratta ja ühe kiivriga Jõhvi, kus ootasid meid Kerli ja Mihkel ülejäänud rataste ja varustusega.
Jõhvist väljasõiduga oli meil üpris kiire, kuna Mihkel oli suutnud kaubanduskeskuse ees mõlkida teist autot.
Ja niiviisi, piideldes kahtlustatavalt kõiki möödasõitvaid mõlkis Volvosid,võtsimegi suuna Mäetagusele, kus teatavasti kena mõis olevat.
Tee Mäetagusele oli suhteliselt kerge, kuna tee oli tasane ja ilm ei olnud ka kõige hullem.
Ja veel enne kui ehavalgus jõudis kustuda, saime telgiplatsi nimelisele heinamaale (Metsküla) telgid üles pandud ja kergelt kreenis välikemmergu täituvusse oma kes väiksem, kes suurem panus antud.
Õhtul istusime ümber Mihkli poolt komplekteeritud lõkkematerjalist tule, prill-lauda ära ei põletanud vaid jätsime järgmistele külastajatele;)
Ja meeleolukas õhtu sai ööks.

Sõitsime ratastel pisut üle 27 km.

Teisipäev, 5. august
Hommikul tõusime hilja, ootasime telgis, et vihm vaibuks. Hommikusöögiks olid maisihelbed, et toimkonda säästa ja mitte lasta neil vihma käes putru keeta.
Seejärel pakkisime vettinud telgid kokku ja suundusime mööda laudteed sohu (Seliraba) püstitatud torni poole ning teel õppisime tundma mändide ja muude taimede elu-olu.
Pärast jalutuskäiku rabas hakkasime liikuma Mustvee poole, kuid enne tuli veel ära vahetada üks rattalohv, milles üks auk. Kait, meie remondimees, suutis sellesse ühe augu veel juurde tekitada.
Tegelikult oli kruvikeeraja kasutamine kummi rattalt eemaldamiseks Mihkli mõte, mistõttu meie kogenud rattamehaaniku süüdistamine ainuisikuliselt pole päris õige.
Ratata-taa-taataa ja ühel hetkel olime metsa vahel kolme tee ristumiskohas.
Kohtusime imepisikeste teede ristumikohas rekka ja Nivaga (milline meeletu liiklus!). rekka kihutas minema, aga Niva juht hakkas meie ja rataste pärast muretsema ning soovitas algul valitud „šootkati“ asemel valida teine tee, meie valitud tee pidavat olema hull paroda. Vihma tibutas ja tee oli mõnusalt porine ning riided olid veel enamvähem kuivad.
Iisaku vaatetorn oli ikka päris kõrge ja hirmuäratav, miks siis muidu oli sinna lähedusse paigutatud silt kirjaga „Ohutsoon“.
Lisaks kõrgele tornile on Iisakus ka madal roosa pagariäri, kus müüakse väga maitsvaid Moskva saiu, mis kerge lõunaootena kõigile suurt rõõmu valmistasid.
Saiad söödud, sai edasi liigutud, vihm läks tugevamaks ja rattasõit muutus aina raskemaks ning riided aina märjemaks, ainsaks motivatsiooniks oli Mustvees ootav saun.
Aga et saunalavale pole kombeks päris kuiva nahaga istuda, siis sai nauditud iga kilomeetrit paduvihmas.
Kiirus arenes märkamatult 28 km/h, temperatuur oli väljas langenud 11°C peale. Lõunapausi tegime Rannapungerja bussipeatuses, ise tilkusime…
Ja kui veel temperatuuridest rääkida, siis Mihkel, kes autoroolis istus, kekutas sõidukis oleva 32°C-ga. Rannapungerja bussipeatuse ristisime hiljem sööklaks (kuigi Kait arvas, et tegu oli lausa teeninduskeskusega), kus sõime suppi, saia, juustu ja vorsti. Parim!
Kõhud täis, panime täiel kiirusel otse Mustveesse (üle 20 km järjest paduvihmas, mõnna-mõnna), kus ootas meid Galina soe köök.
Ja köögis pliidil auras teekann ning saun hakkas samuti tasapisi soojenema, nii ei olnudki muud teha kui läbi akna tormist Peipsit vaadata ja mõttes kõiki maailma kaitseingleid tänada (loomulikult lisaks pererahvale) sooja ulualuse eest.
Ja siis heidetigi kollektiivselt riided seljast ning trügiti saunalavale.
Saun oli igati mõnus, sest pärast pikka ja niisket sõitu mõjus see kehale värskendavalt.
Pärast sauna oli nii hea olla, et midagi paremat oli raske ette kujutadagi. Galina valmistas veel maitsva õhtusöögi, misjärel nii mõnigi koheselt tukastas.
Nii me istusime väsinult elutoas ega jõudnud ära kiita seda vastuvõttu. Vapramad suutsid veel sürri taani huumoriga vürtsitatud filmi ära vaadata (Adama õunad). Uni oli magus:)
Kilometraaž ~51 km.

Kolmapäev, 6. august
Kait kirjutab öisest unenäost. Ja meie Gerd Kanteri tulevik: sai olümpiavõitjaks, saates viimase katsega heitevahendi, nagu spordikommentaatorid sellist sporditarvet nagu ketast tabavalt nimetavad, 70 meetri joone taha ning Alekna oma 69-meetrise tulemusega ongi löödud – unenäod ei valeta!
Tavapäraselt toimus hommikul rattaremont. Tänasime pererahvast ja sõitsime Mustveest minema. Läbisime 7 kilomeetri pikkuse tänavküla, vaatasime üle mitmesaja-aastase tamme, mille tüve sisse on väga sobilik aardeid peita. Kusjuures tekkiski idee, et EGSN võiks ise paar aaret kuhugi sokutada.
Kodaveres oli Mihkli kirik – sinna olevat üks Mihkel sisse müüritud, et kirik ikka püsti seisaks:)
Pärast kaltsukas poodlemist tegime Kallastel pikniku, hirmutades ühe prantslase oma autosuvilasse peitu pugema, sest sõime kohalikku kala (ilma sibulata!).
Ei haisenud see kala midagi! Prantslane vist oli lihtsalt tundlik võõraste silmapaaride suhtes.
Alatskivi külastamine oli meil küll väga täpselt planeeritud. Olid lossipäevad ja piletiraha ei küsitud ning noor tütarlaps Mari-Liis tutvustas meile lossi. Nii toreda ekskursiooni järel nõudsime külalisteraamatut. Raamat leiti kuskilt tagatoast ning viimane sissekanne pärines 2006. aastast. Olime rõõmsad, et taaselustasime lossi külalisteraamatu. Loomulikult kiitsime oma giidi:)
Viimased 20 km Kavastuni, kus pidi olema meie viimane ööbimispaik, oli kruusatee, mille mõningad lõigud meenutasid pigem treppi kui sõiduteed.
Püstitasime laagri just Emajõe Suursoo külastuskeskuse kõrvale kiigeplatsile. Tahtsime õhtut veeta mõnusa lõkketule ääres, kuid polnud küttepuid. Eeldasime, et naabrid on lahked ning annavad meile paar sületäit, et õhtu mööda saata. Asi oli lahkusest kaugel. Viis halgu oleks meile maksma läinud 100.- krooni! Ei ostnud. Ja sauna ei soovita ka Kuutalust tellida – see ikka hirmkallis (1000.- kütmine).
Õnneks tuli Elo, kes keskuses ametit peab ning kelle lahkel nõusolekul me telkida saime, enne pimedat matkarajalt ning jagas meile pisut küttematerjeli.
Õhtu möödus laulude saatel, vahelduva eduga said lõõritada sookured ja meie.
Kilometraaž 68 km.

Neljapäev, 7. august
Kell helises enne päikesetõusu. Enamus pöörasid siis teise külje ning magasid edasi, aga Mihkel, Jaanus ja Kaupo suutsid end telgist välja ajada ja läksid tõusvat tähte jäädvustama. Seetõttu oli ka hommikusöök õige matka kombel varajane – enne kaheksat oli puder valmis.
Elo tegi meile keskuses väikese ekskursiooni, mis viis meid mõttele, et mõne sügissümpoosioni võiks ju korraldada siin. Võttes pealkirjaks näiteks „Kui seda metsa ees ei oleks“. Pole ju J.Liivi kodupaik sealt eriti kaugel.
Suursoo matkarada oli lühike ja torn madal ning puukide eest hoiatati raja kõige kaugemas nurgas.
Et täna hommikul ei olnud kellegi ratast vaja remontida, siis pidas Tiina vajalikuks kukkuda, et apsakad ikka hommikust ei puuduks. Õnneks oli kukkumine pehme ja haavad kerged.
Kavastus ületasime Emajõe parvega makstes sõidu eest 50.- vaatamata sellele, et parv liikus ju tegelikult edasi Kaidu musklijõul. Samas parvemees heitis silma Krisile ning kuulutas, et maamees otsib naist.
Mäksal putitati taas rattaid ning Luunjas käisime poes. Kihutasime Tartusse ning saades korduvalt Taaralinna autojuhtide käest õiendada püüdsime jõuda kella 14.30 rongile.
Neljapäeviti see rong aga ei sõida:( Jäime ootama järgmist. Kolm tundi pikutasime pargis.
Rongisõit möödus ilma kalahaisuta.
Halvaa sõime ära Balti Jaamas, et viimasteks kilomeetriteks jõudu koguda:)
Rattaga sõitsime sel päeval kokku u 29 km, lisaks veel kojusõit Balti Jaamast.