Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi suvine rattamatk Hiiumaale
6.–10. august 2019
Kaheteist aastaga on Eestimaale ring peale tehtud (või siis peaaegu). Jah, külastamata on väikesaared ning mandrigi peal on veel ja veel valgeid laike, kuid meie Eesti-matkade suur eesmärk on täidetud. Pärast Ahvenamaa läbisõitmist 2007. aastal otsustasime, et järgmine rattamatk saab olema Eestis. Siis veel ei olnud plaanis, et kodumaa matkadest kujuneb ring, et me mandril rännates lõpetame alati raudteejaamas ning uuel aastal alustame sealt, kus eelmisel aastal sai lõpetatud. Selline mõte sai valmis mõeldud pärast esimest Eestimaa matka Tartu rongijaamas. Suursaarte osas tegime erandi ja jätsime rongijaamad vahele. Nüüd oleme ratastel kokku sõitnud nii umbes täpselt 4060 km – Jõhvist Tartusse, Tartus Veriorra, Verioralt Valka, Valgast Türile, Türilt Pärnusse, Pärnust Riisiperre, Riisiperest Tallinna, Tallinnast Rakverre, Rakverest Jõhvi, Põhja-Saaremaal ja Lõuna-Saaremaal. Ja sel aastal olime Hiiumaal. Kokku on meiega kaasas käinud ja sõitnud 37 matkalist. Juba mitmendat aastat on meiega kaasas Veski Mati pudrud ja pastad, et meie kõhutäie eest hoolt kanda.
Lugedes eelmiste aastate matkapäevikuid, siis kordus sama Hiiumaalgi – oli treppis tüütuid kruusateid, nõmedaid passimisi ja totakaid tormamisi ja vastutuul, aga matk oli taaskord väga äge. Hiiumaa õnnistas meid imeliste ilmadega (viie päeva jooksul sadas nii umbes kaks tundi), vägevate vaatamisväärsustega ning taaskord toreda seltskonnaga. Oli jälle nii äge, et vaatamata sellele, et Eestimaale on justkui tiir peale tehtud, me sõidame uuel aastal taas. Kindlasti! Alljärgnevalt päevade kaupa meie mõtted matkast.
Sel aastal olid osalejad: Anu Printsmann, Erik Kirikmäe, Jaanus Terasmaa, Karl Joonas Terasmaa, Liisa Puusepp, Marko Vainu, Mihkel Kangur, Laura Nõlvak, Ruubert Teder, Triin Edovald, Kristjan Indus, Kait Antso, korraks Heete Ausmeel.
6. august – kirjutab Laura
Sõideti u 54 km
Mina ja minu poeg Ruubert (9 a.) oleme esimest korda EGSNi jalgrattamatkal, rääkimata sellest, et me mõlemad oleme üldse esimest korda jalgrattamatkal.
Kell 11.00 pidime kogu seltskonnaga Rohuküla sadamas kokku saama. Mina, kes ma tavaliselt jõuan igale poole minutipealt või minut hiljem, olin sadamas 10.30. Eks ma pabistasin, et mul on ju laps ja rattad autos ja palju asju jne. Selle poole tunniga, mis me varem jõudsime, saime Ruubertiga praamipiletid kenasti ostetud, rattad autost välja tõstetud, Jaanusele parklas kätt antud ning juba oligi saatebuss Mihkli juhtimisel ja Liisa kaasabil kohal. Asjade bussi paigutamine ja praami peale minek läks väga ladusalt.
Praami peal tekkis arutelu, et kas peaks ülesõidu ajal sööma või mitte. Läbi vihjete ja tögamise sain aru, et matkajuht Marko väga söögi peal väljas ei ole, nii et meie Ruubertiga tegime igaks juhuks korraliku lõuna.
Sadamas koguti kõik matkalised kenasti kokku ja tehti tutvumisring. Natuke tuli siiski oodata, sest Erikul, kes pidi meiega liituma Heltermaa sadamas, oli vahetult enne sadamasse tulekut ratta rehv katki läinud. Tutvumisringis selgus, et kes mida tsiviilelus teeb ja mitmes EGSNi rattamatk tal seekord on. Tuli välja, et kõik EGSNi rattamatkad on senini kaasa teinud Mihkel, Liisa ja Liisa jalgratas.
Nii, ja siis läks start lahti. Ruubert sai oma tuurid üles võetud (tema on meil ühe aasta rattatrennis käinud), kui juba oligi tema suureks pettumuseks peatus. Sarve looduskaitseala. Kiviklibul nägime kasvamas kenasid kaskesid – Sarve lookaasik. Selline vaatepilt pidavat Eestis vägagi haruldane olema. Saime tuttavaks ka uue putukaga, kelle nimeks on käristaja. Kõigepealt kuulsime häält ja hääle järgi leidis Jaanus selle pisikese kivikarva tirtsu kiviklibu ja harvade kaskede vahelt üles. Seejärel ütleski Marko, et see on käristaja ja kui too tirts hüppega lendu tõusis ning oma tiivad laiali lükkas, siis need olid ilusasti punased. Sain teada ka, et tirtsu eristab ritsikast see, et tal on lühemad tundlad.
Saime siis paar kilomeetrit edasi sõidetud, kui jõudsime Vanapagana kivi juurde. Vanapaganale ei meeldinud, et hakati Pühalepa kirikut ehitama ja pildus kive kiriku suunas, aga sellele pihta ei saanud. Nüüd siis see kivi, mille juurde me jõudsime, oligi Vanapagana pillutud kivi. Ruubert muidugi ronis kohe ka selle rändrahnu otsa.
No vot, ja siis selle kivi juures ütleski Anu mulle, et miks sa seljakott seljas sõidad, et pane kott pakiraamile kummidega kinni. Noh, Mihkel ja Anu andsid mulle siis kummid ja ma litsusin oma seljakoti vastu pakiraami nii nagu oskasin. Muidugi kott seljas paha sõita, selg kohe higine ja tuuletakistus suurem. Aga mul ju kõik tarvilised asjad kotis ja veel sellised, mida igas peatuses vaja jälle kotist välja sikutada. Ma rattasõidus nii harrastaja, et mul pole rattaraami küljes isegi veepudeli hoidjat. Ühesõnaga veepudel kotis, rahakott kotis ja telefon ka, millega pilti teha. Järgmises peatuses vaja kõik need asjad jälle välja kiskuda. Marko juba loeb legende Põhilise (Põlise) Leppe kividest, aga mina sikutan veepudelit ja telefoni välja ja pool lugu jääb kuulmata. Niipalju kuulsin, et meremehed enne ohtlikule merereisile minekut siia Pühalepa hiide kive tõid, et reis ikka õnnelikult lõppeks. Ruubert algatas mängu, et ainult kivide peal tohib kõndida ja maha astuda ei tohi. Nii mõnigi matkakaaslane liitub tema mänguga. Siis hakkab Triin rääkima, et läheduses on geopeituse aare. Esimest korda elus kuulen sellisest asjast. Põõsa all näen üht kummalist rohekat oranžide plekkidega kivi. Katsun seda jalaga ja see makroflexist junn veereb ümber ning aare ongi selle all. Aardekarbis pliiats, märkmik, Kinder-muna mänguasjad ja muu pudi-padi. Triin sai oma nime märkmikusse kirja ja edasi me läksimegi. Mina muidugi viimane, sest kotist välja võetud asjad vaja jälle kuidagi kummide vahelt kotti toppida.
Eemal näeme Pühalepa kirikut ja kirikuteel lebab surnud ning laikas litsustud rästiku laip. Putukatest ära söödud, aga muidu ilus. Jõuame kiriku juurde ja nagu tellitult tuleb tädike ja avab meile kiriku uksed. Altarimaali asemel on imeilus vitraaž. Ja seal on OREL. Ruubert küsib minult, et kas ta võib orelit mängida. Lähen siis kiriku uksed avanud tädi juurde ja küsin, et kuidas need kirikukombed on, et kas minu poeg võib proovida orelil mängida. Tädi ütleb, et kui mängida oskab, siis võib. Tädi seab oreli valmis ja Ruubert mängibki pala „Bambuses hiilib tiiger“. See sündmus vist ei unune iial, ei matkaseltskonnal ega ka minul. Kui välja hakkame minema, unuvad Ruuberti rattakindad oreli pingile ning neid sealt haarates mängib ta igaks juhuks nii mööda minnes kähku ka „Trolli loo“ ära.
Tekib ühine otsus, et nüüd on vaja Pühalepa KAUBAMAJAST matka esimene jäätis osta. Jäätised söödud, kõik ratta selga ja start. Kes ei stardi, olen mina. Joogipudel on kotis Ruuberti dressika märjaks teinud, igavene koti ja kummidega pusserdamine hakkab pihta. Triin ootab mind kannatlikult. Eemalt näeme mõisa ja loodame, et leiame teised sealt. Leiamegi.
Suuremõisa mõisaperenaine ütleb, et pilet maksab täiskasvanule kaks eurot ja koolilastele on odavam ning 20 minutiga jõuab mõisa üle vaadata küll, kui rohkem aega ei ole. Marko seda ekskursiooni plaaninud ei ole, aga kui selgub, et Villavabrik on kella kuueni lahti, siis otsustatakse, et teeme ühe põgusa mõisaekskursiooni ka. Mõisas toimetab Hiiumaa Ametikool, mis on seda mõisa ühest küljest korda teinud ja teisest küljest jälle tõhusalt kasutanud.
Kõige ägedam on mõisa suursugune mantelkorsten, mille võimsus pööningul eriliselt välja joonistub. Ja aed. Mõisa pargi ühe külje peale jääb kunagine kirsiaed. Sinna minekut on Marko plaaninud küll. Paekivist värava peal kasvab muinasjutuline viinamari ja aia sees on kõiksugu imelised ja põnevad taimed, millest kõiki ei tunne isegi Marko mitte.
Edasi suundume Vaemaela Villavabriku juurde. Anu arutleb villavabriku ees, et kas tasuks rahakott ratta juurde jätta, et äkki muidu väljub ta vabrikust tohutute lõngavihkudega. Vabriku poekeses on näha, et kampsunid on veel müügis, aga peaaegu kõik tuttmütsid on juba ära ostetud. Vabriku kolm kraasimismasinat töötavad hoolega, aga ketramismasin ja korrutamismasin tol hetkel puhkavad.
Paarsada meetrit villavabrikust eemal on Vaemla mõisa park. Seal on 1863. aastal töötanud ja elanud maalikunstnik akadeemik Johann Köler. Ka Mihkel ja Liisa hakkavad seal pargis kibedasti tööle, sest kambale näljastele rattamatkuritele on vaja lõunasöök ette anda. Mina muidugi jälle siblin küll rattaga ja siis põõsas käiguga ning Marko jutte Kölerist ja salu-vöötteost kuulen poolikult. Niipalju jäi meelde, et need salu-vöötteod, kes välja peal elavad on heledamad ja kes võsa vahel, need on tumedamad. Igatahes kõik krobelise koorega pargipuude tüved on neid tigusid täis.
Sahmides jõuan peaaegu viimasena lõikelauakese juurde, kust haaran kenakese võileva, mis mulle sinna on jäetud. Leib on mul juba otsapidi suus, kui Mihkel hakkab imelikke liigutusi tegema ja kätega vehkima, millest taipan, et midagi läks vist valesti. Võileib on Mihkli oma, mille ta oma väikeste käekestega, hoole ja armastusega taskunoaga on valmis treinud. Kogu ülejäänud mugivat seltskonda vaadates saan aru, et iga matkaline võtab talle ette nähtud juustukangi ning vorstikangi ja vaatab ise, kuidas ta sellest oma lõunase võileiva valmis meisterdab. Järjekordne esmamatkaja ämber. Söödud. Sõidame.
Kassari kabel. Rookatusega. Vist ainus rookatusega kabel Eestis, mis ka tegutseb, või midagi sellist matkaseltskond omavahel arutab. Imearmas kabel. Väike ja puhas. Aknast sisse piiludes tundub kabel ka seest kodune ja hubane. Üks meeldejäävamaid kirik-kabeleid, mida ma oma elus olen näinud. Kabeli ees Maria Underi 130 pink.
Nüüd võetakse suund Sääretirbi suunas. Miks sellel Kassari saare maaninal selline nimi on, sellest juttu ei ole, või siis jälle mina lihtsalt ei pane tähele. Maanteelt näitab meile õige suuna kätte suur pronksist Hiiu vägilase Leigeri kuju. Leiger tahtnud Hiiumaalt (või siis õigemini Kassarilt) Saaremaale silda ehitada, et Suur Töll saaks kuiva jalaga kenasti tal külas käia. Aga kas jäi töö pooleli või tegi meri silla katki, igaljuhul on see sild kahe saare vahel nüüd selline Sääretirp.
Leigeri kuju juures peatus tehtud ja uuesti ratta selga. Vahetult enne starti aga otsustab mu pojake, et tema dressikat ei taha, annab selle minu kätte ning paneb leekima. Topiksin dressika hea meelega lihtsalt pakiraami kummide vahele, aga ei saa, sest vihma tibab. Vaja ikkagi riideese kummide vahelt kotti toppida. Teised läinud ja mina rabistan, sest tahan kähku neile järele jõuda. Esimese matkapäeva peale on tekkinud kogemus, et kui korra on teistega sõiduvahe sisse tulnud, siis on päris raske neile järele võtta. Ainus, kes mind džentelmenliku kannatlikusega ootab, on Marko. Tähelepaneliku matkajuhina on ta juba eelnevates peatuskohtades märganud minu heitlusi seljakoti ja kummidega :)
Sõidame mööda kruusateed edasi ja saame teised kätte parklast, kuhu tuleb autod jätta, sest edasi saab ainult kas jalgsi või rattaga. Meie matkaseltskond läheb ratastega, kuni ka rattaga sõit muutub juba väga raskeks, sest ühel hetkel saab taimestik ja rada otsa ning kõikjal on vaid kiviklibu. Siin-seal kasvavad vaid merikapsad ja kibuvits. Vahelduseks jala käia on väga mõnus, eriti kui värskendav ja mahe meretuul sinust üle käib ning kaunis merevaade silma paitab. Hea on. Vapramad nagu Marko, Triin ja Kait püüavad päris sääre otsas ära käia, aga kas nad ka sinna jõudsid, seda ei teagi. Teised vanainimesed ei taha oma jalgu märjaks teha ja lepivad sellega, et vähemalt keegigi meist on peaaegu sääre otsas ära käinud.
Oi jummel, nüüd ma olen küll pikalt heietanud.
Tegelikult nüüd oligi veel jäänud Orjaku linnuvaatlustorn ja matkarada. Seal tuli meil Ruubertiga näputoit välja võtta, sest muidu oleks meel kõhutühjuse pärast kurvaks läinud. Kaidu meel hakkaski juba mõruks minema, aga kui ta kuulis, et ööbimskoht on kolme kilomeetri kaugusel, tuli rõõm ta silmisse tagasi. Liisa ja Mihkel otsustasid, et nad jätavad matkaraja vahele ja lähevad meile õhtusööki valmistama.
Jällegi ülimõnus jalutuskäik laudteel ja lambamäägimise saatel. Kõrkjad ja roostik ümberringi. Linnuvaatlustornis vaatas Marko binokliga linde ja määras seal üht ja teist. Keda? Täpselt ei mäleta. Meie Ruubertiga vaatasime rohkem roostikus ekslevaid lambaid. Need olid ka väga toredad.
Ja nüüd, kui me ratta selga istusime, et lõpuks ööbimispaika sõita, sain aru, et sadul on nagu kuum saunalava, kuhu vastu ei taha oma paljast tagumikku panna. Aga pole hullu! Kui jälle tublisti sõtkud, siis harjub tagumik sadulaga ära, nii nagu kuumagagi.
Ööbisime Liisa õemehe isa koduõuel. Suur ja avar, kenasti niidetud aed. Nii kui telgid said üles pandud, oligi juba tatrapuder laual. Oh, kui hea oli. Saun oli ka juba soe. Ruubert kamandas mehed sauna. Mõne aja pärast läksid naised ka, sest Anu ütles, et kui Kait hakkab „Valgeid roose“ ja „Rohelisi niite“ laulma, on aeg lauluseltskonnast lahkuda. Laua taha jäid Kaiduga koos lauluviisi veeretama Marko ja Triin. Ööpimeduses, kui kõik juba magamiskottidesse olid pugenud ning Liisa õemees sauna koristas, jõudis ka Kait sauna.
Keset ööd kostus võimas haigrute kisa, aga muidu oli väga mõnus magamine.
7. august – kirjutab Erik “Kuidas ma „hobusevaraste“ kambaga Hiiumaad väisasin”
Sõideti u 68 km
Teise päeva hommik saabu ärkamisega ühes Luguse küla hoovis. Seda tänu asjaolule, et Liisa õde oli millalgi aastate eest sinna noorperenaiseks kositud vmt. Minule kui suurele talvearmastajale ja suusapedele jäi see majapidamine silma pehme kliimaga Hiiumaa kohta ebanormaalselt suure hulga suusapaaride jms talispordi atribuutika poolest. Ju siis loodavad veel korralikke talvesid ka Hiiumaal näha.
Start ratastel oli meil plaanipäraselt kell 10, aga sellele järgnes 100 meetri pärast esimene stop – Anu tagarattal on rehv lausa jooksult maas (ta ise seda vist ei märganudki). Naasesime väiksema seltskonnaga hoovi, lokaliseerisime torkekoha ja teostasime hoolika rehvivahetuse. Ülejäänud läksid ees esimene päev vahele jäänud Nasva kadastikku otsima. Kui me peagrupile varsti järele jõudsime, oli juba selgunud, et seda kadastikku enam pole. Oli teine oma loomuliku lõpu leidnud või võinugadeks tehtud. Kui me oleks sinna plaanipäraselt päev varem jõudnud, oleks vist ikka hiljaks jäänud. Seega keerasime lenksud Emmaste poole, vahelduva eduga vihmakilesid endale peale installeerides ja maha koorides. Vahetult enne Emmastet saime korralikult niisutatud ning loomulik jätk oli oodata vihma lõppu kulutades vabu vahendeid suht sama katuse all asuvas Konsumis ja Kati-cash-only-Teemajas erinevate soojendavate vedelike ja söökide peale. Kohvikus said huvilised paralleelselt jälgida ekraanil jooksvat G. Ramsay köögisaadet ja läbi avatud köögiukse ka päriselus toimetava köögikomando tegutsemist. Üritasin Coop/Konsumist leida oma päev varem käiku läinud varulohvile asendust. Selles poes leidus igasuguseid rattamatkajatele vajalikuks osutuda võivaid kummitooteid, välja arvatud minu mõõt.
Kui kell 13.30 vihm läbi oli, põikasime poe taha ohvritamme juurde, mille najale ei lubatud ratast toetada. Seejärel väntasime rõõmsalt juba paar kilomeetrit asulast välja läände, kui Markole meenus pisiasi, et Emmaste kiriku juures jäi käimata ja kamandas meil otsa ringi. See oli see kirik, mille ligi 200-kilose tornikella olid sõja ajal külamehed võssa tassinud ja maha matnud ning mis alles sajandivahetusel suure otsimise peale üles leiti. Lõpuks jõudsime siiski Sõru sadama juurde, kus oli päike meeldivalt soojendas. Enne veel juhtus kirgi kütnud juhtum, kus grupi lõpust olid järsku Kait ja Triin kadunud. Asusime juba muretsema ja helistama, kui õhetavad noored kurvi tagant nähtavale ilmusid ja midagi lahti logisenud sadulast soigusid. Läks ta jee lahti… Kõigil oli selge, et tegelikult olid nad teinud tee ääres suus seks, põldmarjadega. Sõrus käisime muuseumis, noorim meist mängis kellegi kohaliku rasvaste keeltega kitarril paar pala, sõime oma plaanipäraseid võileibu ja seejärel läksime rannapatarei jäänuseid uudistama. Seal liitus meiega mõneks ajaks Subarikuga saabunud Heete ja koer (kelle tisse ei tohtinud katsuda). Järgmine planeerimata peatus oli meil Pärna küla bussipeatuses, kust leidsime ootamatult eest Selveri, mis oli küll autolavka moodi aga, muidu täiesti aus – punase vestiga personal, partnerkaardid, viipemaksed jne. Ainult pulti ja ostukäru ei olnud.
Siis oli pikalt asfalti, uni tikkus peale. Järjekordne Coop/Konsum (Nurste), mille ümber puudus tiheasustus, sai osa meie rahast endale. Samuti sain jätta Sõrus valmiskirjutatud postkaardid kaks korda nädalas tühjendatavasse postkasti. Edasi tuli Mänspe kirik, mille teadetetahvlil oli kelmika kujuga meiliaadress kirikuteenijannaga ühendusse astumiseks. Seejärel uhasime kruusateid ja minul oli kogu aeg hirm, et siin teravate kivide vahel annab otsad mu viledaks kulunud tagumine rehv ja varu pole kuskilt võtta. Aga kõik läks hästi ja jõudsime Tihu järve äärde, mis on Hiiumaa suurim järv, kuid ta pole ei ujutav ega suurema osa aastast ka mitte väikse paadiga laevatatav, kuna tegu pigem järjekordse mudamaardlaga ja mida sellegipoolest üritatakse keskkonnainspektorite poolt 4x aastas põhjalikult seirata, kuna mingi vist järve pindalast tingitud direktiiv seda nõuab.
Päeva viimane peatus oli metsa kaevatud olümpiabasseini mõõdus nelinurkse veereservuaari juures, mille elurikkust mõneks ajaks suurendasid alasti Mihkel, alasti Ruubert ja mitte nii alasti Laura ja Triin.
Matkapäev lõppes RMK Leemeti puhkekohas, kus püstitasime telklaagri otse kohalikule terviserajade alguspunkti ehk suusastaadionile. Kusagilt ilmusid jälle Heete ja koer. Kui lihakastmega makaronid olid söödud ja veel veidi julgust ammutatud, siis pimeduse saabudes tegid Kait, Ruubert ja Marko ühe rattakrossi tiiru suusaradadel, mis olevat olnud hirmsate laskumiste, rämedate tõusude ja liivaste kurvide kadalipp. Taevas oli palju tähti. Peale paari laulujoru saabus öörahu kella 1 paiku. Keegi kusagil norskas.
8. august – kirjutab Kait
Sõideti u 67 km
Ja õhtuks jäi neid alles kaheksa. Kuigi veel eelmisel õhtul oli olnud kolmteist. Heete ja Triin lahkusid esimeste päikesekiirte saatel, enne kui teised ärganudki olid. Laura ja Ruubert täitsid kohusetundlikult oma hommikusöögi toimkonna ülesanded ja läksid siis, tänades kõiki asjassepuutuvaid matka korralduse, hea seltskonna ja jänese anekdoodi eest. Erik läks seejärel, kui olime üle vaadanud Puski õigeusu kiriku, mis kirjalikele allikatele tuginedes asub inimtühjas metsapõrgus.
Enne Puski kirikut käisime inspekteerimas Vanajõe orgu Tihu looduskaitsealal. Kuna Liisa täitis hommikupoolikul autojuhi kohustusi ning oli parasjagu transportimas Laurat ja Ruubertit Heltermaale, siis palus ta teistelt matkalistelt Vanajõelt euroopa naaritsa fotot. Naaritsa pildile püüdmisega sai Anu suurepäraselt hakkama. Kas foto tehti looduses või infostendilt, see jäägu kohalviibinute teada. Oluline on see, et taasasustatud euroopa naarits tunneb end Vanajõel hästi ja see annab lootust, et Hiiumaale võiks taas kujuneda tugev looduslik euroopa naaritsa asurkond.
Esmalt oli plaan Kiduspe poole liikudes kasutada väikeseid rannalähedasi teid. Need kujunesid rataste jaoks siiski veidi liialt liivaseks ja kui pehme pinnase ohvriks oli langenud Jaanusa ratta esimene porilaud, suundusime tagasi turvalisele asfaldile. Kiduspe tervitas meid imposantse hollywoodiliku külasildiga. Kõpu lähedusele viitas aina reljeefsemaks muutuv maastik. Üle liivaluidete looklevad teed andsid reielihastele lõunaeestiliku koormuse. Ilus on ikka me isamaa pale!
Markol oli üks unistus. See oli saatnud teda juba 20 aastat. Ta unistas, et võiks kunagi oma silmaga ära näha püha Ülendi ohvripärna. Sellel pahklise koorega puul arvati ravitoimed olevat. Vanarahvas teadis rääkida, et Ülendi pärn pidi paisetega üks-null tegema. Nüüd tegime aga üks-null hoopis Marko unistusega ja vaatasime üheskoos Ülendi pärna ära. Mitte just ilus, aga kahtlemata huvitava looga puu.
Järgmine vaatamisväärsus oli Hiiumaa suuruselt teine rändrahn – Kõpu suurkivi. Ja kivi oli tõesti suur. Kuid veelgi suurem oli meie soov päästa rahnu kõrvale maha pillatud plastikpudelisse lõksu jäänud pirakas jooksik. Kiiresti leiti kellegi taskust nuga, millega pudel pooleks lõigata, et vaene loom uuesti vabadusse lasta. Kas jooksikust veel elulooma saab, eks seda teab ta vaid ise, aga omalt poolt andsime parima. Isegi süüa katsusid usinamad talle otsida, aga läheduses olid kõik putukad kui maa alla vajunud.
Et Hiiumaal lisaks liivale hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid kive leidub, seda tõestas ka Põrgukivi, mille järgnevalt üle vaatasime. Kuid et liiva on ikkagi rohkem, seda võisime oma jalgadega tunda Kaleste matkarajal, mis tutvustab liivaluidetel paiknevaid metsamaastikke. Lisaks saime teada, mis vahe on harilikul ja mahedal põdrasamblikul – harilik on kibe, aga mahe on mahe. Nii et parem eelista mahedat!
Hiiumaa ajalugu on olnud keeruline. Saare asukoht erinevate režiimide piirialadel on muutnud Hiiumaa ajast aega militaarstrateegiliselt oluliseks paigaks. Selle kinnituseks on ka Ristna militaarrajatised samanimelisel neemel ja selle ümbruses. Et oma silm on kuningas, pugesime nii sõjaaegsetesse punkritesse kui ka ronisime tulejuhtimistorni. Kes tulejuhtimistorni ronida ei taha, võivad ronida Ristna majaka tippu – see on üks kolmest Hiiumaa tuletornist, mis on külastajatele avatud. Omalt poolt võime kinnitada, et vaade sealt on täitsa kena.
Ristna tornist paistis metsade vahelt väikese valge täpina ka meie järgmine sihtpunkt – Kõpu tuletorn. Selleni jõudmiseks ei kasutanud me mitte laia asfaltteed, vaid kõrvalist kruusakat. Ja õigesti tegime, sest muidu poleks me matka jooksul juba teist korda autolavka otsa sattunud. Eriti hinnatav on see seetõttu, et poepeatust selleks päevaks enam ees ei paistnud, aga jäätiseisu oli juba päris suur. Ühtlasi said nobedama ainevahetusega matkalised täiendada oma personaalseid nosimisvarusid, juhuks kui kahe söögikorra vaheline aeg peaks pikemaks venima.
Kõpu tuletorni me ei roninud, sest me kõik olime seal juba käinud. Võtsime hoopis suuna Neljaristi matkarajale. Et tegemist on ikkagi rattamatkaga, siis otsustasime selle osaliselt läbida ratastel. Kuigi sagedamini oli jalgratas puutüvede, kivide ja juurikate vahel pigem takistuseks kui abimeheks.
Lisaks Neljaristi matkarajale tutvusime Külmalliku nimelise ohvriallikaga teisest aastatuhandest, mis nägemist pidi teravdama. Kuid hoopis teravam küsimus oli, kuhu jääda ööbima. Meie esialgse ööbimiskoha valiku, Luidja telkimisala, oli autolavka juht maha laitnud. Pärastlõunal autojuhi rolli täitnud Kristjan saadeti oludega tutvuma. Kristjan naasis Luidjalt teadmisega, et sealne telkimisala pole päris mere ääres ja seal on juba rootslased ees, mistõttu otsus langes Palli telkimisala kasuks. Pallil oli ilus liivarand, külm merevesi ja avalikkusele poolavatud linnuvaatlustorn. Ja läheduses sõid üraskid kuuske sellise lärmiga, et kõrvakuulmise tahtis ära võtta. Igavesti kena koht. Õhtul veel arutati, et kuhu järgmisel aastal rattaga matkata, sest kodumaal on ju ring peal. Tulemuseni ei jõutud. Aga 67 km jalgrattaga ära sõita jõuti päeva jooksul küll.
9. august – kirjutab Liisa
Sõideti u 78 km
Võiks ju päeva kirjeldamist alustada sellega, et ärgati seal, kus magama mindi, aga sel korral oli hoopis nii, et ärgati seal, kus magamaminek polnud plaanis. Seetõttu lisandus plaanijärgse kilometraaži hulka kohe hommikul mitu head kilomeetrit, et jõuda sinna, kus telkima oleks pidanud – Luidjale. Ja olgu kohe ka etteruttavalt öeldud, et ka päeva lõpus tekkis magamamineku kohaga väike dilemma ja jälle lisandusid plaanitule nii mõnedki kilomeetrid. Aga ärgem rutakem sündmustest ette ning külvakem segadust.
Hommik algas söögilauas soovituste jagamisega meie suurepärasele suursponsorile – Veski Matile. Meil on igati hea meel, et Veski Mati meid juba aastaid putrudega kostitab, kuid nüüd on aeg lisada pudru-maitsete-kiitustele üks konstruktiivse kriitika nüanss – pakil olevad õpetused, kuidas üht või teist putru teha ei kuulu kohe kindlasti mitte lihtsamate kilda. Näiteks, kartulipudru tegemine on igal aastal nõudnud äärmiselt keerulisi arvutusi lausa taskukalkulaatoriga. Samas, pudrud on alati valmis saanud ja maitsevad suurepäraselt.
Start Palli telkimisalalt oli sujuv. Esimene peatus oli siis kohas, kus me tegelikult pidanuks ööbima (õigemini selle vahetuslähedus). Luidja lepik. See lepik näeb välja kui täiesti tavaline lehtpuumets, aga selle ajalooline taust on nii märkimisväärne, et isegi mälestuskivi on tee äärde paika pandud. Tegemist on justkui katsejaamaga, kus aastakümneid nuputati ja mõeldi, kuidas luiteid kinnistada, et liiv teed ja põlde ei kataks. Enne leppade leiutamist kasutati teisi puuliike, aga need ei töötanud nii nagu vaja. Kuni lõpuks üks väljamaal metsandust õppinud mees tuli ja möödunud sajandi algusaastatel lepiku rajas. Ei ole tee ega põllud nüüd liivaga kaetud.
Järgmine peatus – Viskoosa. Sõit sinna oli kiire ja justkui oli püsikiirusehoidja peal – 22 km/h. Annab ikka nime välja mõelda ühele kohale. Tegelikult on selle koha nimi ikka Kõrgessaare, aga kunagi, möödunud sajandi alguses, oli sinna plaanitud kunstsiidi vabrik (töökohaks 1200 inimesele!), mil nimeks “La Viscosa” ja Kogani-nimeline juhtis seda. Väga suured ja võimsad hooned said valmis ja isegi mõni proovipartii sai enne sõda tehtud, aga sellega kõik lõppes. Siidivabrikut ei tulnud siia enam kunagi. Oli laskemoonaladu ja konservitsehh ja külmhoone ja lihatööstus. Nüüd on mahajäetud hiiglaslikud ja kõledad hooned. Kõrgessaare mitmekesist ajalugu peegeldabki just selle asula päris kirju arhitektuur. Ja loomulikult on pood olemas ja loomulikult jätsime sinna ka oma rahakotisisu.
Järgmine peatus – Ungru kivi. Päris Kõrgessaare külje all. Oli selline pettuseks kasutatav kivi. Vähemalt vanarahvas nii räägib, et kunagi olla see kivi merele paistnud, selle peal olla tulukesi põletatud ja nii laevu karile juhitud ning kohalik parun olla hukkunud laevadelt rikkust kogunud.
Järgmine peatus – Kõrgessaare orhideede õppeväljak. See on mulle juba tuttav koht ja olen siin varasuvisel orhideede õitsemise ajal ka käinud. Nüüd aga sain selgeks peetrilehe ja naljakate nimedega taimed – haisev jooksjarohi ning värvi-paskhein. Ja siin ma sain ka Markole vist esimest korda öelda seda, mida ta ei teadnud varem. Kuna ma olin siin varem käinud ja just orhideede õitsemise ajal, siis teadsin ma salateed, kus siin läheduses metsas asub kauni kuldkinga ulatuslik kasvukoht.
Järgmine peatus – Reigi kirik. Üle pika aja üks kirik, mille uks oli avatud. Kahju, et Ruubert juba mandril oli, oleks saanud taas kontserti paluda. Selle kiriku omapära seisneb selle laes – kirikus olles on tunne kui oleksid kummuli keeratud paadi all – lagi oli selline. Kirikuõpetajad on siin igasugused olnud – mõni hea ja mõni kuri ja mõni kurikuulus. Mingi lugu oli siin seotud mütsivabrikuga, mis 18. sajandil käima lükati.
Järgmine peatus – Eiffeli torni sarnane toode. Mitte just väga kaugel Reigi kirikust ehitas kümmekond aastat tagasi üks külamees oma hoovi puust Eiffeli torni koopia. Torn ja mees said nii kuulsaks, et inimesed üle ilma hakkasid seal käima vaatamas. Külamees sai sellest hoogu juurde ja ehitas igasugu elemente maa-alale juurde – on natuke logiseva lõbustuspargi moodi. Kuna ma olin siin kunagi jaapanlastega käinud ja ega minus see suurt vaimustust ei tekitanud, siis mina sel korral loobusin, Mihkel ka. Teised käisid ja olid rõõmsalt vaimustuses. Erinevus möödunud korrast oli see, et koera asemel kogus nüüd piletiraha omanik ise. Ju pani koer liiga palju kõrvale.
Järgmine peatus – Malvaste kabel (õigeusu). Pisut kõrvalises kohas ja ega vist paljud seda päris armsat kabelit üles ei leia. Sinna me sisse ei saanud, aknast piilusime. Selle kabeli saamisloo juurde kuulub tõsiasi, et valmistatud on see kabel kunagise kaupluse materjalidest ja kabeli põhiplaan pidi isegi peegeldama poe põhiplaani.
Järgmine peatus – Meelste Kandlemänd. Tegemist on tee ääres paikneva heas tervises oleva männiga, mis nagu nimigi ütleb on kandlekujuline (natuke peab ikka oskama ette kujutada). Muud ei miskit.
Lõpuks oli lõunasöögi aeg. Selle tegime Tahkuna militaarmuuseumi kõrval, et kohe mõnusalt täis kõhuga saaks muuseumisse minna, pärast seda veel sõideti omajagu maad edasi, et Tahkuna kaitserajatised üle vaadata. Mina sellist asja väga ei fänna ja laskeavasid detailselt uurima ei läinud. Igatahes mängis aga Hiiumaa olulist rolli nii sõjas kui ka hiljem NSVL piirialana ja militaarreostust on siin mõnuga. Enne kaitserajatisi oli peatus oli ka Tahkuna nina ja tuletorni juures. Torni ronisid vähesed. Üks teine seltskond, kes tornis käis jagas pärast, et seal olla mingi näitus (vist fotod), mis jätnud erootilise mulje. Meie seltskonna liikmed, kes tornis käisid, selliseid jutte ei jaganud. Siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime mõnuga mööda treppis ja vähem treppis kruusateid, oli lahtisi kive ja oli tõuse ja langusi ning ristusime metsatöösturite hiigelmaanteedega ning korduvalt möödusime hiiglaslikest palgivirnadest, mis vist ootavad Lehtma sadamast väljasaatimist. Nende palgivirnade huk ei olnud üldse rõõmus vaatepilt.
Järgmine peatus – suvaline hoov, millest me üsna meelevaldselt läbi astusime, et mere äärde saada, et Tõrvaninas toimuvaid rannikuprotsesse näha, millest Kaarel Orviku ikka ja aina kõneleb. Siinsetele setete rändele on olulise põntsu pannud sadama ehitus.
Järgmine peatus – Ristimägi. Kes nüüd päriselt teab, kuidas see mägi tekkis, aga igatahes mingil hetkel hakati kokku vedama ja kohapeal valmistama riste. Igasuguseid. Enamasti puidust, aga mitte ainult. Isegi üks kirju mänguahv oli puu külge risti löödud. Igatahes on see päris hea õudusfilmi tegemise koht.
Järgmine peatus – Kaibaldi liivik. Kui kellelgi on ettekujutus, et Eestis kõrbelaadset kohta pole või paikneb see äärmisel juhul kusagil Piusa kandis, siis ta eksib. Hiiumaal on. Suurim liivik Eestis. Olgu, tegemist ei ole küll üdini loodusliku alaga ja tekkinud on see pärast mitmeid põlenguid ja tankodroomiks olemist, aga nüüd on see kaitse all ja panustatakse, et hoida seda meeletut liivaala (taevast vaadatuna pidavat see kassikujuline olema) kinnikasvamisest. Peale selle, et see loodusteaduslikult põnev koht on, leidsime sellele veel sügava kultuurilise väärtuse – seal saab kõnekaid bändipilte teha. Ja nüüd veel mõned kilomeetrid, et liiva- ja kruusateid pidi ööbimiskohani jõuda. Arvasime, et Autobaasi puhkekoht ootab meid. Jaanus autojuhina käis uurimas ning arvas, et ega see paik meid nii väga ei oota küll. Ma püüdsin veel mõne kohaliku käest uurida, kas Kärdla läheduses on mõni hea koht telkimiseks, aga ikka jõudsime tõsiasjani, et tuleb sõita pisut tagasi Tõrvanina poole. Nii lisandus meie plaanitud sõitudele ka õhtul lisakilomeetreid. Aga Tõrvaninas oli ilus. Isegi vees sai käidud. Katusealuse oli küll juba üks tšehhi pere hõivanud, kuid vihma ju ei sadanud ning ei olnud meil muret ka lageda taeva all õhtuboršši süüa ja laulujoru ajada. Langevaid tähti mina ei näinud ja üraskid olid vist Kärdlasse peole läinud. Täna oli plaanis sõita 60 km, minul näitas Endomondo, et sõitsime 78 km.
10. august – kirjutab Mihkel
Sõideti u 50 km
Marko koostatud plaani kohaselt pidime ärkama Tareste külas. Tareste küla asub Tareste lahe ääres ja seal elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 23 inimest, kõik eestlased, ütleb Wikipedia. Rohkem ma sellel punktil peatuda Marko kavas ei oska, sest ööbisime ikkagi Tõrvanina telkimisalal. Hommik algas varakult, kõigepealt vilkus saatebussi signalisatsiooni tuli nii eredalt siniselt, et pidin igaks juhuks käima kontrollimas ega politsei pole kutsutud. Mingid kahtlased tšehhid olid okupeerinud EV tuluettevõttele kuuluva infrastruktuuri ja politsei võiks sellisele okupatsioonile reageerida küll. Päikesetõusu ajal oli kellelegi pidu täpselt ühe loo jagu lühikeseks jäänud ja kusagil telkimisalal oli vaja see ära kuulata.
Lõpuks saabus siiski normaalne hommik, kohvivesi sai valmis, jogurtid ja Veski Mati müslid valmis pandud. Kui mälu nüüd ei peta, siis võis juhtuda, et kõigi nende aastate jooksul esmakordselt asusime teele 15 minutit enne kella 10.00. Ilmselgelt on kõik sellest reisimisest tüdinenud.
Esimesed peatused tegime Kärdlas. Esmalt Aia tänava avalik arteesiakaev. See on ikka vedamine küll, et 450 miljoni aasta eest just Kärdla kohale see taevakivi langes ja nüüd peaaegu igas Kärdla aias väike purskkaev on. Vaatasime üle ka kalevivabriku, direktori maja, kõige vanema maja Kärdlas, kiriku, sõdades hukkunute mälestusmärgi ja selle kõrval võitluses alkoholiga teiseks jäänud mehe, laululava ja poe. Võrkpallivõistlust Marko vaatama minna ei lubanud.
Kuna varasemalt olid meile ette jäänud vähe suuri kive, siis täna oli nende päev. Esmalt Helmerseni kivikülvi. Kunagi oli see üks suur rahn, aga aeg on oma hambaid seal rakendanud ja kivi katki teinud. Hiidlased võiks teha selleteemalise 3D puzzle, milline see Helmerseni kivi oleks võinud päriselt välja näha. Helmersen muide oli see, kes rändrahnude päritolu kohta senikehtiva teooria välja käis.
Paluküla kirik oli selles suhtes huvitav, et keegi neist mõisnikest tahtis omale hauakiriku ehitada ja ehitas kirikule keldri ka. Aga kehva hüdroisolatsiooni ja kõrge põhjavee tõttu sinna kedagi hoiustatud siiski pole. Vahepeal leidis kirik rakendust meremärgina, tänapäeval pole aga selle teenuse järele olulist vajadust.
Silmakivi juurde sõitmiseks tuleb Paluküla kiriku juurest mäest alla sõita, lennujaamast mööda ja siis mingil hetkel vasakule keerata, üle põllu metsa vahele. Me pidime paar korda edasi tagasi sõitma, aga üles leidsime. Oli ilus suur kivi, aga selle järel läksime avastama veelgi suuremat, Kukkakivi. Selle leidmine oli lihtne – esmalt oli näha veskit, selle kõrval Kukka põllukivi ja siis seal üle põllu metsavahel oligi Kukkakivi kogu oma ilus. See on nii suur kivi, et lähimad sildid selle asukohale viitavad kilomeetri kauguselt.
Soera talumuuseumis peatusime vaid hetkeks, kuna vastupidiselt väljareklaamitule, keegi pissile siiski ei tahtnud.
Palade silmaallikas polnud muuseumist kaugel. Kohe teomeeste lõunalaua nimelise kivi juurest metsa sees. Kuigi paljulubavale nimele keegi oma silmanägemist parandada selle allikaveega ei riskinud. Vees vohav vetikas tekitas ainuüksi vaatamisest suhu silmapõletiku maitse.
Kuna kõhud olidki juba tühjaks saanud, siis liikusime kiirelt edasi Kuri kiriku juurde. Selle kiriku vastu on saatus kuri olnud. Kiriku kõrval on aga samas stiilis kunagine koolimaja ja nüüdne kogukonnamaja. Kuna kickpoksijad olid just minema läinud ja oma kindad ning hambakaitsmed maha jätnud, siis julgesime ka lõkkeplatsi pinkidel süüa selle ja ühtlasi kogu ümber-Eesti reisi viimase lõuna. Lõuna lõpetuseks pakuti isegi keeksi.
Ja oligi jäänud veel viimane vaatamisväärsus, Kallaste pank. Hiiumaal on pankadega kitsas, ja seegi asub üsna sisemaal. Aga pank on pank ja sel on isegi oma isiklik bioherm olemas. Leidus ka pisikesi korallikesi.
Viimast pingutust sadamasse virgestas kiini jooksvate veiste teeületus, aga tänu sellele jõudsid ratturid sadamasse 1,5 tundi plaanitust varem. Pikemalt venitamata kobisime esimese ettetuleva praami peale ja jätsime kerge kahetsusega selle ilusa saare selja taha. Juba Rohuküla sadamas pakiti kiirelt asjad ümber ja kallati Marko ohtrate tänusõnadega üle. Sellist marsruudimeistrit niisama ei leia.
Ja ongi meie seiklusrikas rattaretk ümber Eesti läbi saanud. Kindlasti sai Eesti meile sellega palju selgemaks. Kui me alustasime olime veel EGS Noorteklubi. Nüüd nii mõndagi meist noorte hulka enam lugeda ei saa ja lapsedki suureks kasvanud. Kuid kindlasti ei jää see viimaseks rattaretkeks. Valutav tagumik ja kruusateest tekkinud värinatõbi saab uueks suveks välja ravitud ja uued rajad ootavad.