Rattamatk Lõuna-Saaremaal, 2018

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi suvine rattamatk Lõuna-Saaremaale
6.–10. august 2018

Kuna möödunud aastal (2017) sai poolele Saaremaale, st põhjapoolsele, ring peale tehtud, siis oli üsna loogiline, et sel aastal oli vaja ka lõunapoolne osa saarest üle vaadata. Nagu ikka, koostas Marko mõningaid väljakutseid ja palju vaatamisväärsusi täis marsruudi – oli treppis kruusateid, isegi märgatavaid tõuse, idüllilisi merevaateid, oli metsaradu ja siledat asfalti, oli kirikuid, mõisaid, majakaid, mahetootmisi, haruldasi taimi, külamuuseume. Oli rikastav ja meeleolukas matk. Kuumast ja kuivast suvest tulenevalt pakkus väljakutset ka toiduvalmistamine – metsikult telkides (üks öö) kuulasime Päästeameti sõna ja söögitegemise tuld ei teinud, sõime külma suvesuppi (mis küll paljudes suurt vaimustust ei tekitanud ning püsimenüüsse vist kuuluma ei saa). Kui külma suvesuppi oli meie kaubandusvõrgust lihtne kätte saada, siis üle pika aja puudus matka menüüst maksaronid – toit, tänu millele nii mõningad meie matkaga üldse liituvad. Õppimise koht uueks aastaks – enne matka tuleb põhjalikum ostueeltöö teha.

Oli rõõm, et sel aastal liitus meie matkaga kaks uut inimest ning kõnetas seegi, et üks neist – Erik – liitus meiega just tänu sellele, et oli lugenud matkapäevikuid. Seega need kirjutised siiski jõuavad kuhugi ja seega me jätkame selle traditsiooniga. Siin on taaskordne. Tänud kõigile osalemast!

Osalejad: Anu Printsmann, Erik Kirikmäe, Jaanus Terasmaa, Karl Joonas Terasmaa, Liisa Puusepp, Liisi-Ann Karro, Marko Vainu, Mihkel Kangur, Kristjan Indus.
Võõrustajad: Jursi külas Liane ja Mati Otsing, Leedri külas Priit Reiska, Suure-Rootsi külas Eha Kask

Kõikide rattamatkade (11) kokkulöödud läbitud kilomeetrid annavad aukartustäratava summa – 3735 km. Loodetud 5000 km piir küll järgmisel aastal vist ületatud ei saa, kuid Hiiumaa ootab. Olete kõik palutud!

6. august, esmaspäev – kirjutab Liisi – 78 km (Kuivastu–Jursi)

Tere, mina olen Liisi! Mina pole elu sees veel rattamatkal käinud, aga nüüd on möödas esimene päev minu esimesel rattamatkal, minu jaoks esimene EGSi poolt korraldatud üritus. Matk algas minu jaoks hommikul kell kuus ärkamisega, mis polnudki nii raske, kui olin kartnud. Ratta ja oma ilmselgelt üleliigseid asju täis seljakotiga sõitsin ma Ökoloogia keskuse lao ukse taha, kus Liisa ja Mihkel kogu mu kaasa veetud kraami bussi laadisid. Suundusime Virtsu sadamasse ja sealt praami peale. Praamiga Saaremaa poole liikudes jõudis mulle kohale, et täna peab ju rattaga sõitma ja mu jalad hakkasid hirmust värisema. Kuivastu sadamas istusimegi kogu kambaga sadulasse ning alustasime väntamist. Esimese vaatamisväärsusena kogesime Võiküla munakiviteed, kus otsustas meiega ühineda traktor, mis hakkas meie ees kuivanud kadakate hunnikuid laadima oma järelkärusse. Minu õnneks aeglustas see ühest tee äärest teiseni ulatuv veniv kadakapõõsa hunnik meie matkaliste liikumist, mis andis mulle lootust, et ma saan selle matkaga ehk hakkama ja takistas mul otse tagasi sadamasse järgmist praami ootama minemast. Selline algus oli vaikus enne tormi. Teel Pädaste mõisa oli mul tükk tegemist, et teiste ratturitega sammu pidada, aga ära ma siiski ei kadunud. Pädaste mõisa külastus oli omamoodi huvitav kogemus. Liisa maksis meie külastuse piletid ning mind täitis ootus näha 3 eurot väärt vaateid kaunile mõisapargile ja kaunile härrastemajale. Astudes mõisa õuele haaras mu silm esimese asjana naisterahvast, kes niitis robotmuruniitjaga võidu kollaseks kõrbenud millimeetrikõrgust muru. Ülejäänud mõis ei avaldanud mulle mitte mingisugust muljet. Mäla kalmed olid hoopiski meeldejäävam vaatamisväärsus. Hirmus vanad kivid ringis suurema vana kivi ümber. Järgmiseks läksime Saare mõisa kaema. Marko rääkis meile mõisa endisest omanikust Anu Saagimist ja tema kannatustest seoses mõisa mitte korrastamisega. Põhja tsivilisatsiooni kuninganna Blesta altar oli tõeline vaatamisväärsus. Nimelt, tegemist on välgunoole poolt lõhestatud suure ja kandilise kiviga, mida ümbritsesid spiraalina väiksemad kivid. Kuulujutu kohaselt olevat selle huvitava jumaluse altari lasknud just sellesse paika korraldada Ingrid Rüütel, kes soovis muuta oma suvekodusse viiva teeotsa kergesti märgatavaks. Lisaks kuulujuttudele õppisime ka ühe taime- ja loomaliigi – metsporgand ja pääsusaba.

Asva-Sääremaa loodusrajal saime nautida taaskord huvitavaid teekatteid – sügavaid lompe, äsja sillutatud liiga suurte kividega kruusateid, metsa poolt üle võetud metsateid ja parvetamist. Asva linnusasulas avanesid esimese matkapäeva kaunimad vaated. Arheoloogiliste kaevamiste kõrval laius avar rohumaa, kus kepsutasid lumivalged lehmavasikad. Enne päeva lõppu nägime veel Kahtla õigeusu kirikut, Piretikivi ja möödavilksatavat Maadevahe jõge. Kogu päeva distantsiks lepiti kokku 78 km ja tänu mõnusale seltskonnale on mul hea meel, et ma siiski tulin.

7. august, teisipäev – kirjutab Kristjan – 80 km (Jursi–Viieristi)

Hakkas Jursi külas väikese vihmaga. Õnneks oli sadu nii lühike, et ei lükanud isegi hommikusööki suurt edasi. Telgi sai muidugi ilusti kenasti märjaks. Päike tuli välja ja toast toodi ka puder ja kohvivesi.

Esimene planeeritud peatus oli üsnagi ära kuivanud Rahaallikas. Raha jäi ohverdamata ja suurem varandus seetõttu ka leidmata. No mõned mündid sinna oli ohverdatud, ehk neil läks paremini. Tee veerest leidsime aga ühe maltsa, nimeks suur soomukas. Pidi oluline olema. Nägi natuke käpaliste moodi välja, aga ei olnud käpp.

Sakla külas oli üks tore muuseum tehtud, kus muu seas ka õunakooki müüdi. Mis on selle pärast hea, et sai süüa. Marko ei taha ju ei lõunat, ei näksipause kavva võtta ja siis normaalsed inimesed väsivad ära ja ei viitsi tema punkti vaadata. Igast vana kola oli seal muuseumis ka. Seda ei müüdud. Näidati. Raadioid oli väga palju, telekaid ja kääre, näiteks. Vägagi eklektiline kompott.

Tõlluste mõis oli järgmiseks tähtsaks peatuspunktiks. Imetlesime sealset ansamblit eemalt ja tahtsime juba edasi liikuma hakata, kui saime mõisavalitsejaga jutule. Tuli välja, et mõisas tegutseb üks ökokosmeetikaga tegelev firma. Saime ilusasti renoveeritud aedniku majja ja nägime tootmist ja taimede kuivatamist. Saime isegi väikesed tootenäidised kaasa. No kõik see jutt oli kokku nii hea jutt, et läksime kohalikku poodi ja ostsime igast kallist keemiavaba keemiat kokku.

Teel Kuressaare poole jäi teele veel Püha kirik. Ei tea kas ta teistest püham on, aga legend teab rääkida, et altari skulptuurid on saamatud. Aga polnud neil hullu kah suurt midagi. Tavalised puuslikud.

Saare pealinnas vaatasime Pöide õllevabrikut ja viskasime pilgu ka linnusele. Sinna sisse ei hakanud minema, sest ega aega pole ka ju nii palju. Linnusesse siis mitte, tehasesse ikka. Õlut osteti kaasa. Eks ta kulub ikka ära. Õlletehase hoovis tegime ka oma traditsioonilise lõuna. Leib, juust, vorst, kurk, tomat ja müslibatoon. Jaanus käis vahepeal oma rattaga remondis, oli suutnud velje ehk pöia kaheksasse kärutada. Ostis uue ja lasi töökojas ära vahetada.

Linna lähedal vaatasime veel kaks linnutorni üle: Linnulahe vaatetorn ja Loode tammiku torn. See viimane koht oli seepoolest tore, et seal oli tammik, milles pidada kasvama ka üks harilik tamm.

Teele jäi Tehumardi lahingupaik, kus oli kunagi lahingud ja kähmlused toimunud ja Salme asula. Seal olevat ühed vanad laevad, stend näitas vähemalt. Aga poe olemasolus ja müüdavais produktides saime kõik ise veenduda.

Öömajaks sai valitud Viieristi LKA, mis kõlab romantiliselt, aga tegelikult telgime miskises vanas karjääris. Ja jätkuva tuleohu tingimustes ei lubata isegi priimust kasutada. Seega on õhtusöögiks külm peedisupp. No söödav, aga mitte just liiga toitev.

Täna oli rohkem distantsi asfaldil. Täitsa pikad lõigud tuli nürilt maha vändata. Läbisõit tuli mul 80 km, Markol oli rohkem, sest ta on ülepüüdlik.

8. august, kolmapäev – kirjutab Anu – 85 km (Viieristi–Leedri)

Tere päevik! Kirjutan Sulle üle mitme aasta.
Päeva kilometraaž kokku üsna üksmeelselt 85 km; Jaanus saavutas Viieristi mäest lääne poolt laskudes 9% langusega üle 50 km/h.
Päev oli palav, isegi vanad kalad kippusid veidi ära kärssama, spordijooke ning muid soolasid sisaldavaid märjukesi kulus ka hulgi.
Alustasime Viieristi karjääri rehvide otsast, mida ma eelmisel õhtul käisin bussiga luuramas, et ikke järgmise päeva distants võimalikult lühike oleks, kuid iialgi ei mõelnud, et vanad autorehvid just aproprieeritakse 9.30 ja võtsime kohe ringastega (rannaastang) matkaraja ka ära, jalgsi. Absoluutne tipp 34 m üm. Kõrgema allika juures nägime mitmeid huvitavaid ja kaitsealuseid taimi nagu luuderohi, näsiniin, püstine lillehernes, ussilakk.
Käisime ka Mõntu pargis, piilusime sadamat ning Marko tutvustas veelgi erinevaid puuliike, mõisat enam polnud, sõjaasjandusi oli.
Maanteekülas kohtasime uudistavaid lüpsiootavaid kitsi.
Sääre majaka ümber on järjest iga aastaga enam tekkinud söögikohti ning suveniire ja muuseume. Vaated endiselt lahedad, 248 astme kaugusel. Sääre tippu sõitis ainult Erik rattaga, teised pidid ikke maha tulema.
Läheduses metsa sees paiknevad nn Stebeli kaitserajatised, augud maa sees – rannakaitsepatarei nr 315 ja komandopunkt, kus saime veidi maa alla ka piiluda, kuigi hoiatati, et seal võib ära uppuda, ja põldmarju oli seal ka.
Ohessaares vaatasime kivitorne, vaatasime tuulikut ning sõime jäätist, sest väga palav oli.
Jämaja kiriku juures oli varjus kena jahedus, kus oli meeldiv lõunat võtta. Ühtlasi oli sealt kiviga visata kõige mereäärsem surnuaed, kus tammepuust ristid on meresoolatud.
Lõo-Kaugatoma juurest hakkas tervet päeva punase niidina läbiv TREPPIS KRUUSATEE. Kaugatoma kandis laiusid taastatud alvarid. Miniatuurse tuletorni juures astangul otsisime ja leidsime meriliilia lülisid, mis moodustavad ringe ja iga leidja tohtis käsipala kaasa võtta.
Salme jõgi eraldab Sõrve saart Saaremaast! Nii et see ongi rohkem poolsaare moodi saar.
Lõmalas käisime tornis. Kaevus sai end ja riideid märjaks kasta.
Vaatasime Bellinghauseni sünnikohta tähistavat kivi Lahetagusel.
Veidi edasi oli Sepa liukivi ja Riksu laht.
Varsti, päev läbi kestnud kiirustamises lesta ja sauna järgi, jõudsimegi lõpuks ilusasse Leedri külla. Suitsulesta saime, ahvenat ka ja dušši. Lisaks käisime külakiigel kiikumas. Kiviaiad on siin lõputud, mida näeme ka homme.
Makaronid said otsa, maksarone see aasta ei tulegi.
Ikke head!
Anu

9. august, neljapäev – kirjutab Erik – 77 km (Leedri–Suure-Rootsi)

Pean vajalikuks mainida, et mina olen siin matkaseltskonnas täiesti juhuslik viimasel hetkel liitunud TTÜ taustaga tegelane ja ma olen tänulik, et mind siin matkal on seni sõbralikult talutud.

Neljapäeva hommikul ärgates ma veel ei teadnud, et täna saab olema minu kohus päev kirjasõnaga kokku võtta. Kui nüüd päeva algust meenutada, siis mina olin kella 7 paiku esimene, kes õppeprorektor Priidu suvekodu hoovi telklast välja roomas. Omamoodi väljakutse oli vaikselt hiilida läbi veel unehõlmas pererahva magamistoa, et jõuda WCsse. Samas ma väga ei põdenud ka, et nad pahandada võiks – eelmine õhtu olin lasknud peremehel end lauatennises võita (OK, ta oli tegelikult ka koduväljakul veidi parem) ja perenaisega olin ma juhtumisi juba eelmisest sajandist tuttav.

Reaalne matkapäev algas kell 9.36, mis oli minutipealt sama eelneva päevaga, kuid minu tõttu täna start ei viibinud minutitki. Alustuseks suundusime Pilguse mõisa parki. Jälgisime, kuidas omaaegses Bellingshauseni elukohas Valgevene NSV päritolu sinine traktor MTZ-82 taris heinarulle varju alla kunagisse mõisatalli. Kuid mitte selleks ei olnud me siia tulnud. Siin kuskil pidi olema maailma või Eesti või vähemalt Saaremaa jämmedaim metsöunpuu, mis Relve H. poolt päriselt metsikuks kvalifitseeritud ja seetõttu bio-ökoloogidele suurt huvi pakkus. Õunapuu leidsime üles, vilju mekkisime (ja sülitasime välja). Minule isiklikult läks selle mõisa puhul rohkem korda fakt, et siin oli olnud mingil perioodil terviseasutus, täpsemalt möistuse kaotanud talurahva varjupaik.

Täna nägime ära veel Lümanda õigeusu kiriku, mis oli värskelt lubjatud ja väliselt erilisi õigele usule viitavaid tundemärke ei omanud. Pikemad jalgsimatkad olid Paepargis, kus oli läbi aegade ohtralt lupja põletatud ja kustutatud. Ning teine matk oli pärastlõunal Viidumäe looduskaitsealal, kus Marko kurjustas, et me ei õpi miskit taimemaailmast, kui nii kiiresti metsas liigume. Tegelikult oli kuumuse ja süveneva kõhutühjuse tõttu tegemist ellujäämisõppusega Saarema kõrgeima tipu ümbruses. Ei saa jätta mainimata, et kliima soojenemine oli juba varasel ennelõunal meie seast esimese ohvri leidnud. Nimelt Liisi parkis juba Lümandal oma velo lõplikult kiviaia äärde, palus selle bussi tõsta ja piirdus terve päeva jooksul valdavalt horisontaalse meelelahutusega bussis või puukide rõõmuks metsa all.

Kohustuslikus korras tegime edasi-tagasi kõrvalepõike kusagile võsa sisse, kus asus Eesti looduskaitse häll. Siin võitlesin ma unega ja ainult tänu raputavale kruusateele püsisin ärkvel.

Vilsandi Rahvuspargi keskuse hoone oli meeldivalt jahe. Meile pakuti seal ohtralt hüva nõu ilusate paikade osas, kuhu meil polnud plaanis minna. Üritasin järjekordselt osta postmarke paari postkaardi saatmiseks, kuid see oli luhtunud katse – seal majas müüakse või jagatakse ainult, mida Tallinnast neile saadetakse ja marke pole seni saadetud. Lõpuks Kuressaares sain ma Sõrve poolsaare tuletorni juurest ostetud postkaardid teele panna.

Ühest asjast ma ei saa aru, miks EGSNikad kohati põrgupalavuses toimuva rattamatka kestel kiiretest ujumispausidest lugu ei pea. Tänane marsruut neid võimalusi tegelikult ei pakkunud, kuid eelmiste päevade kutsuvad ujumisrandade suplustsoonid jäid pedakate poolt puutumata. Küll toodi põhjuseks Marko katkematult huvitavad vested või harjumus ainult alasti ujumas käia, mis rahvarohkel Saaremaal ei pruugi olla sünnis. Nii et tänane jahutav faktor oli vaid kiirus ja seda meil Viidumäe kõrgendikult Kuressaare suunas laskudes jagus. Maksimumkiirused jäid vahemikku 50 kuni 59 km/h.

Viimasel õhtul saime lõpuks sauna ka, nii et matk on korda läinud.

PS! Täna avaldas Anu oma elu kaks suurimat unistust: saada pioneeriks ja külastada Lenini mausoleumi. Esimene rong on läinud, kuid Vladimir Uljanovi jäänuste nägemiseks teeb Anu jätkuvalt tööd.

10. august, reede – kohad kirjutas üles Joonas, nende vahele Jaanus – 90 km (Suure-Rootsi–Kuivastu)

Päev algas piduliku ärasaatmisega. Varalahkunuteks olid kaks matka uustulnukat – Erik ja Liisi, kelle saaremaine teekond ratastel selleks korraks otsa sai ning püha vaim (antud juhul Volkswageni kujul) nad mandrile tagasi kandis. Mõlemad lubasid järgmisel aastal paremas vormis ja uue tuhinaga Hiiumaad vallutama tulla. Saame näha.

Aga enne seda me muidugi ärkasime ja sõime rosinaputru, mille Anu ja Kristjani usinad näpukesed olid valmis seganud. Peale panime apelsinimaitselist puhastusvahendit. Nii ilusasti avatud konservikarpe ei olnud keegi varem näinud.

Igatahes kui kõht täis, laager koos ja pererahvas tänatud, veeresime oma teekonna viimasele päevale vastu. Esimeseks sihtkohaks Kõljala mõis. Oli täitsa olemas. Ootas meid seal kaetud lauaga, aga kahjuks pererahvast ei olnud kodus, et sisse lasta. Mõisa taga oli häid õunu.

Siis jäi meil teele Metodisti kiriku kabel. Puust. Sisse ei läinud ja sõitsime Valjala poole edasi, kus meid ootas suur, aga seevastu täiesti ebasümmeetriline kirik. Lisaks selle, et torn oli vales kohas, olid ka aknad ja muud avaused suhteliselt suvaliselt paigutatud. Ilmselt selleks, et vaenlaseid segadusse ajada. Kirikusse sai sisse ka. Ilusa vitraaž ja McDonaldsi logoga seinad. Seintel on vetikaid ka, nii et selles mõttes oli jällegi üsna tavaline kirik (*Anu täpsustab: Aga isegi Marko ei teadnud, kuid kiriku sees sildilt sai lugeda, et torni ehituseks hauakive oli kasutatud).

Nagu seda tihti ette tuleb, oli täiesti juhuslikult kiriku lähedal ka Valjala maalinn. Tegu on raudselt mingi juhusliku kokkusattumusega. Valjala maalinn on, nagu sealne infotahvel sedastas, “muistsete saarlaste vägevuse sümbol, paraku aga ka eestlaste Muistses vabadusvõitluses allajäämise sümbol”. Liivimaa Henriku kroonika järgi ründas seda 20 000 meheline ristivägi, mis sundis linnuse alistuma. Ausalt öeldes pole ka ime, sest tegelikult on see linnus ikka üsna väike ja ei suuda ette kujutada, et sinna ülemäära palju kaitsjaid mahtus. Pindala ju vaid sellise keskmise linnalähedase hajaasustus piirkonna krundi suurune – 3600 m2. Palju sa sinna neid saarlaseid ikka mahutad. Igasse nurka ühe ja keskele veel mõned.

Tundus, et ka taevas hakkas muistsete saarlaste kaotuse pärast nutma, sest langema hakkasid esimesed piisad. Ja ega need ülejäänud päevaks enam järele ei jäänudki. Vahelduva eduga sadas terve päeva. Alguses oli hea jahutav, aga siis muutus tüütuks.

Siis läksime Valjala poodi. Kuna riided olid märjad, hakkas poes isegi natuke külm ja täitsa mõnus oli õue sooja tagasi tulla. Poe juures olevalt stendilt saime teada, et lahkume Saaremaalt liiga vara ning jääme ilma Kärla Triibust, mis toimub alles laupäeval.

Edasi läksime Laimjala mõisa, aga sellest ei mäleta ma enam suurt midagi. Äkki oli hoopis seal laud kaetud, mitte varem mainitud Kõljala mõisas? Tont seda enam teab.

Läbi vihma rebisime kilomeetreid edasi ja sattusime Audla mõisa juurde. See on täitsa külastamist väärt, kui keegi selle võpsikust üles leiab. Mõis on lagunemas ja nukras seisus, aga läbi võsa murdes jõuab mõista tagumisele küljele, kuhu on uuemal ajal ehitama asutud mingit müstilist asja. Mingi koridoride rägastik ja ilma usteta kolmnurksed toad, põrandates olevad kanalid jne. Katuseni ei oldud jõutud, ilmselt ei saanud ehitaja enam ise ka aru, miks ta sellist asja teeb. Minge ja vaadake ise. Ainuke mõte, mis mul tekkis, oli see, et äkki taheti sinna teha loomaaeda või näitust vms. Et paned sinna kolmnurksesse tuppa mõne tupsmarmoseti klaasi taha oksale istuma või siis hoopis eelmise mõisniku topise tema loomulikus keskkonnas vms.

Positiivne oli see, et selleks ajaks oli meil enamik päeva marsruudis juba läbitud. Üldiselt oli see ajalooliselt kiire päev, sest juba keskpäevaks oli vast oma 40 km sõidetud. Aga sõita oli palju ka muidugi.

Igatahes oli järgmiseks sihiks lõunapaus kusagil enne Saaremaalt lahkumist. Marko mäletas, et tee ääres peaks puhkekoht olema, et olevat olnud lausa see spetsiaalne liiklusmärk laua ja kuusekesega. Plats oli tõesti omas kohas, aga kuusk oli suureks kasvanud ja keegi oli laua ära varastanud. Seega sõime platsi servas oma traditsioonilist vorstijuppi jms. Mihkel otsustas kaotatud kaloreid muul moel taastada ja magas autos.

Lõuna ajal tuul pööras veidi (või tegi seda tee) ja üle tammi sõit oli puhas lust. Kui on hüva pärituul, lendab ratas nagu kuul. Veidi purjetamist ja olimegi Liiva poe juures, et võtta kohalikust kaubandussüsteemist veel viimast mõne jäätise näol.

Ning algaski viimane rattaetapp – 11 km sadamasse. Eelnev vahetu kogemus lubas lihtsat otsa, aga geograafia ja meteoroloogia olid meie vastu ning tee keeras praktiliselt vastu tuult. Oli päris vastik, millele lisas vastikust juurde praamilt valla päästetud autoderodu. Loomulikul leidus alati ka idioote, kes pidi selleks, et 1 min varem Kuressaarde jõuda, sellest rodust uljalt möödasõitu tegema just ratturitega kohakuti olles.

Õnneks saime kõik eluga sadamasse ja praamile. Kokku tuli umbestäpselt 90 km, keskmiseks kiiruseks tiba üle 20 km/h. Seega oli igati edukas rattapäev. Kuna jõudsime juba kella 17.00 praamile, siis võib Marko edaspidi rahuliku südamega planeerida ka 130 km pikkuseid päevi, raudselt jõukas ikka hiljemalt kell 21.00 laagrisse.

Praamisõit oli lühike ja loksutav, aga ikkagi oli mõnusam istuda seal pehmel toolil, mitte sadulas treppi sõidetud kruusateel.

Matk oli vinge nagu ikka ning marsruudid parajalt väljakutseid ja huvipunkte pakkuvad. Mida sa hing veel ühelt augustinädalalt ihkad.

FOTOD
Anu tehtud fotod:
https://www.dropbox.com/sh/b2di19yth65a8nu/AAAv8j28Vjma-qd_DIHPzCaka?dl=0
Jaanuse tehtud fotod ja fotojada:
https://photos.app.goo.gl/PHQ49Ru1tnfruucXA
https://www.youtube.com/watch?v=mopTHfUtkSE&t=