Rattamatk Tallinn-Rakvere, 2015

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi rattamatk marsruudil Tallinn – Rakvere
5. –9. augustil 2015
Osalejad – Indrek, Jaanus, Kairi, Kait, Kaupo, Liisa, Marko, Mihkel, Tauro

Ilmselt kõige enam teravaid arutelusid põhjustanud rattamatka marsruut läbi meie retkede ajaloo, kuid jäi siiski peale Marko idee sõita Tallinnast Rakvere suunas, mitte vastupidi. Kuigi esialgu jäi küll mulje, et kui me Kadriorustu oma sõitu alustame, siis ega me enne õhtut pealinnast välja ei jõua. Matkaeelset ärevust suurendas ka vastikult külm suvi, mil jaanipäev oli külmem kui jõulud ja juulikuus sadas ja tuiskas. Õnneks saabus just augustis kauaoodatud suvi ja talveriided võis koju jätta. Oli palju kive ja vett, oli põnevaid kohtumisi, oli kauplemisi Viru Folgi turvameeskonnaga, oli rekordarv saunaõhtuid, oli pidev ootamine, kas Anu liitub meiega või mitte, oli rongist mahajäämine. Oli tore.
Nagu ikka panime matka jooksul ka kõik kirja – iga päev isemoodi.

5. august, kolmapäev – 55 km – kirjutab Kait
Kallis päevik, kirjutan Sulle jälle. Mõnikord tundub, et elu on ilus, aga enamasti mitte hommikuti. Tegelikult oleks ka täna saanud kauem magada, kui oleks ette teadnud, et Jaanus tuleb matkale sihukese kummiga, mis üle 800 meetri ilma lõhkemata sõita ei kannata. Vaevalt olime Tallinna Ülikooli juurest tulema saanud, kui Terasmaa-poisi ratta tagumine rehv susinal tühi oli. Õnneks oli samas kõrval vundamendiaugus välja kaevatud mõnesaja-aastane laev, mida rehvivahetuse kõrvale uudistada sai. Seejärel saime tõrgeteta liikuma. Russalka, lauluväljak, uus Lasnamäe õigeusu kirik – vaatamisväärsusi jätkus. Lasnamäe veerel vaatasime veel tsaariaegse merekindluse veejuhtimise väljavoolu ja näppisime 500 miljonit aastat vanu karpe. Eriti vintage. Iru linnamägi olevat aja jooksul korduvalt põlenud ja viimase põlengu suits kerkis endiselt veel taeva poole. Samas lähedal oli veel ämma monument. Ebamäärase figuuriga totaka näoga olevus – ämm, mis ämm. Ja seda kõike me siis ka vaatasime, sest rajameister Marko oli nii ette näinud.
Järgnevalt oli ette nähtud, et vaatame Muugal järgmist kivi – vist lausa Eesti peaaegu suurimat rändrahnu. Üles sai ka ronida ning kõrgusest ümbrust uudistada. Kui puid poleks ees olnud, oleks kogu Maardu justkui peo peal olnud. Maardu külje all 9-korruselise paneelika vahetus naabruses paikneb imekaunis Rootsi-Kallavere küla oma isikliku muuseumiga. Kohalik proua tegi meile seal väikese ringi ja Liisa kirjutas seepeale tänutäheks külalisteraamatusse.
Kallaverest Ülgasele oli kiviga visata ja seetõttu tegime järgmise peatuse Ülgase koobaste juures. Koopas ja selle ümbruses nägime tühja taarat, kustunud tõrvikuid, Slava kätt ja nahkhiirt. Oli vaatamist väärt. Tegelikult tahtisime juba kõik süüa, et me aga piisavalt ilusat kohta kohe ei leidnud, siis vaatasime enne veel kalmeid ja karjääri, kuhu sai kive loopida – lihtsalt niisama. Lõunat sõime Jõelähtme kiriku juures mantelkorstna kõrval. Kirikus saadi parasjagu paaripanemisega ühele poole. Andsime mõttes noorpaarile omapoolse õnnistuse. Jõelähtme läheduses on EGCC golfirajad ning mahult 8. Eesti rändrahn. Leidsin heinamaalt golfipalli – rattamatk on juba korda läinud.
Ja peagi ületasime esimest korda Jägala jõge. Mööda vaata, et Eesti pikimat rippsilda, mis keskkohas ulatus peaaegu veepriini. Sillaületus pakkus teravaid elamusi – kõikus mõnusalt ja jättis mulje, et vajub kohe paremale ümber.
Jägala jõgi on üldse tähelepanuväärne. Sellel paikneb teatavasti näiteks hüdroelektirijaam. Käisime ja vaatasime üle. Marko lemmikraamatu autor olla sealt veel 90ndatel alla kukkunud. Pärast sellist kukkumist hakkaks vist ise ka raamatut kirjutama. Hüdroelektrijaam on igavene kolakas, paneb kinni kalade rändeteed ja annab seejuures kuni 1,1 megavatti energiat. Sama palju kui üks pisike tuuleturbiin. Kinni tuleks see hüdroelektrijaam panna!
No, ja Jägala juga ju teavad kõik. Käsime ikka sealt läbi. Oli ilus. Slaavi alaealised tüdrukud tegid vees endlikepiga enekaid, roosad bikiinid üll. Me ei teinud, vaid kimasime ratastega panga pealt läbi jõe, nii et vesi lendas kahte lehte. Ja sellepärast kimasime, et teistmoodi poleks Koogi poodi jäätist ja õlut ostma saanud.
Poepeatus mõjus nii virgastavalt, et seejärel tulime ühe jutiga otse üle Narva manatee ja veel mõned kilomeetrid läbi metsa ka, et jõuda ööbimispaika Mardi koduhoovil. Enne veel nägime rebast ka. Jägala jõest pole me aga endiselt kaugemale saanud kui paarkümmend meetrit. Kellest vähegi veel asja oli, need rakendati nüüd tööle, et ära transportida känd, mis aastaid kedagi seganud ei ole ja ümber kujundada jõekallas, et tekiks uus ja mõnus lõkkekoht ja saagida puid, et talvel oleks, mida ahju visata. Töö kiidab tegijat!

6. august, neljapäev – 92 km – kirjutab Mihkel
Hea lugeja, las ma pajatan Sulle tänasest päevast. Päeva alustasime traditsiooniliste süsivesikurikaste kaerahelveste pehmeks pudruks keetmisega. Kui puder oli valmis ja hommikusöögi manustamisega poole peale jõutud, võis ka näha lahket pererahvast liikumas. Kuigi hommikurutiinid polnud veel täielikult meenunud, saime vaid mõni minut peale kümmet juba liikuma. Võtsime suuna mere poole. Juba mõne kilomeetri pärast oli esimene mõisapeatus – Kodasoo mõis. Ühine emotsioon seal mõisa vaadates oli – miks küll?.
Edasi sõites hakkas kooruma selle reisi teema – kivid. Tänaseks esimeseks kiviks oli Valkla kivi tiblade tagasi löömise mälestuseks Kaluri õpilasmaleva poolt. Kuusalu keskkooli taga kruusaaugus nägime nelja ristiga kivi, kus kolm kuningat kord süünud olnud. Mitte kaugel oli juba Lauritsa kivi Kuusalu ringtee ääres. Selle kivi peal olid lohud ja grillrest ja käärid. Olen oma looga liigkiiresti edasi tõtanud. Enne Kuusalu oli veel Kiiu torn ja täielikult, kuid mitte lootusetult rikutud Kiiu mõis. Lauritsa kivi juurest edasi mines jõudsime Tülivere tammeni. Tamme juures oli ka kivi. Tamm ise oli kergelt lagunenud ja õõnsusega. See pidada olema riidude lahendamiseks. Muuhulgas oli kevadel tamme külastanud Taavi Rõivas kevadiste koalitsiooniläbirääkimiste aegu. Tamme läheduses oli kivi, mida Marko polnudki plaani külastada võtnud. Suur kivilahmakas, mille pihlakas keskelt pooleks murdnud – sealt ka ta nimi – Pihlakivi. Märkamatult jõudsimegi Muuksi. Paisutatud jõekääru kaldal oli mahajäätud mõis, kuid sellest mitte kaugel Hundikangrud, kust olla kunagi näha olnud Kahala järv. Hundikangrust üle tee oli Turje keldrid. Selline nirelaadne juga kohas, kus Kalevipoeg olla viina võtnud. Keldrite lähedal oli aga linnamägi kolmeharulise mälestusmärgi ja turistidega. Läksime sealt ruttu ära, sest vihma hakkas sadama. Seetõttu kiirustasime Leesi poeni. Varustanud end kohaliku toidu ja õllega suundusime kirikuaia kõrvale lõunatama. Varsti – juustu manustamise käigus, hakkas veel kõvemini sadama. Lõuna söödud suundusime Juminda tippu. Päeva naelaks oli Leesi-Juminda vana tee läbimine. See tee on paremaid aegu näinud, kuid on siiski läbitav. Juminda tipus vaatasime veel palju kive kohas, kus oli pandud üks suurem kivi neile tuhendetele, kes seal sõja ajal surma saanud. Vaatasime ka tuletorni üle. Tiksudes aga edasi, jõudsime lõpuks Majakivini. Hara lähedal me haigrute kolooniat ei näinud. Lohja järve äärde oli kvaliteetaga veetma tulnud vanaisa koos lapselapsega. Loodetavasti vaid kalapüüdmise eesmärgil. Lohjast polnud Loksa enam laugel, kuid seal peatust ei teinud. See on järgmise päeva teema. Kassispea bussipeatuse lähedal on veel üks katkiläinud kivi – Jaani-Tooma Suurkivi. Veel enne päevateekonna lõppu vaatasime üle vees oleva Painuva kivi.
Lõpuks jõudsime Viinistule, kus Liisa sugulased on kena suvehäärberi asustanud. Nüüd põleb mugav lõke ja õhtusöök on söödud. Rohkem ei viitsi.

7. august, reede – 72 km – kirjutab Kaupo
Erinevalt eilsest hommikust, oli tänane hommik kasterikas. Maa oli märg ja ringi liikuvaid tigusid oli palju. Mis seal ikka – hommikused protseduurid tehtud, telk koos, kõht täis – võis teele asuda. Esimese sihtpunktina sõitsime mööda Viinistut. Marko rääkis meile Viinistu nime sünnist. Tuli välja, et nimi sündis viinast ja istumisest. Pärast seda liikusime me Purekari neemele, kus ootas ees pikk rännak. Kõndisime neeme tippu, et näha kuidas Kait vees sulistab. Lisaks nägime ka üht suuremat kivi, kuhu otsa julgemad ronisid. Pärast jalutuskäiku neemele suundusime läbi kalurite küla Pärispea ja võtsime suuna Loksa poole, kus tegime jätsipeatuse. Pärast seda tutvusime Loksa Maarja kirikuga. Loksast välja sõites võtsime suuna lõuna poole ning külastasime jaapanipärast Vasaristi joastikku ja koski. Pärast lühikest asfaltilõiku jõudsime Pikakose majamuuseumini. See oli päeva tipp. Oli väga huvitav. Selline tore majakene keset metsa jõe ääres. Pärast pikka muuseumikülastust tegime seal samas platsil lõunasöögi. Söögiks ikka leib, tomat, kodujuust ning kalalaande toode. Lõuna söödud, kõht täis, tagasi ratta selga. Jõudsime Nõmmevesiki joani. Seal olid ka vana hüdroelektirjaama varemed. Edasi sõitsime Joaveskini ning sealt juba Ilumäe suunas, läbides ka lõigukese Oandu-Ikla matkateed. Lõpuks jõudsime Kotkamäe mälestusmärgini. See oli välimuselt obelisk, mille otsas oli kera. Ilumäel oli kabel ja ohvripärn, mis oli komme täis. Pärast seda hakkasime sõitma Käsmu suunas. Esialgu oli metsatee ideaalne – sile, kiire ja varjus. See kõi muutus pärast maanteeületust. Ilus, sile ja kiire tee muutus hobuste poolt äratallatud liivateeks. See tee oli kole ja sõnnikut täis. Samas loodus seal ümber oli tip-top. Mõne kilomeetri pärast jõudsime Viro Folgi alale. Rahvast oli palju ja folki oli vähe. Vaatasime üle Käsmu kiriku ja mingi kivi. Kuradisaarele sel korral ei jõudnud. Pärast seda lahkusime Käsmust ja suundusime Võsu poole öömajale, kus ootas meid saun ja maksaronid.

8. august, laupäev – 80 km – kirjutab Kairi/Marko
Selleks, et eelmise kolme päevaga kangeks muutunud lihased kiirelt käima saaks tõmmata, ootas meid kohe öömaja õuelt väljumise järel järsk tõus Läänemere täpsustamata jäänud arenguetapi astangule. See üle elatud, järgnes rahulik kulgemine metsavahelisel teel Pedassaare mändide poole. Ei, meil ei olnud plaanis üle vee samanimelisele süstamatkajakate seas tuntud saarele hõljuda. Pedassaare on nimelt ka poolsaar Võsu ja Vergi vahel. Hendrik Relve andmetel kasvab just seal Eesti kõige vanem mänd – üle 470 aasta. Vaatamata mõningale kahtlusele, kas ikka suudame õige puu üles leida, oli tähistus Pedassaare mändide juurde hea ja jõudsime probleemideta liivases männikus raja ääres seisva ürghongani. Pool pahklikust ja krokodillikorbaga puust oli küll juba surnud. Täpsemal vaatlusel märkasime, et sarnaseid, kuid juba päris kuivanud või ka täie elujõu juures olevaid vanu okslikke mände oli läheduses veelgi. Kõik nad tundusid asuvat küll kellegi õue peal, kuid et ei silti, aeda ega kurja koera või peremeest näha ei olnud, siis sai Marko neid ka lähemalt uudistada. Lõpuks jäi ikkagi küsimuseks, et kas see puu, mida esimesena olime märganud, oli ikka just see kõige vanem.
Edasi jätkamise väntamist Vergi poole. Vahepeal leidis meid üles ka saatebussi juhtinud Liisa, kes oli kogemata hoopis ühte teist atlase kaardile märgitud puud vaatamas käinud. Kuna Vergi peamine vaatamisväärsus on sadam, siis sinna ka suundusime. Sadam asub väikesel poolsaare moodi saarel, mis võttis meid vastu ootamatult tugevate tuulepuhangutega. Sadama välikohviku kilekatus lajatas tuult alla võttes meie sealoleku ajal paar päris ehmatavat pauku. Juba tsivilisatsioonist puudust tundma hakanud ratturid laotasid ennast kohe välikohviku poollamamistoolidesse ning tellisid nii voolavaid kui tahkunud vedelikke.
Lõpuks saime jalad jälle alla ning võtsime suuna Altjale. Seal pidime kindlasti ära nägema kultuslikud võrgukuurid. Juba peaaegu kaks päeva polnud me läbinud ka ühtki matkarada, Altjal sai ka see viga parandatud. Tegemist oli matkarajaga, mis üldjoontes oli üsna hästi rattaga läbitav, veidi tehnilisem oli küll raja lõpuosas luiteliivas kulgenud lõik, aga kõik said sellega edukalt hakkama. Ilupilte sai matkarajal teha Altja oja kohal – selle kivine põhi laanesõnajalgadega kaetud kaldad nägid üsna dinosaurusteaegsed välja või vähemalt sellised, nagu popkultuuri mõjul dinosaurusteaega ette kujutatakse. Matkaraja mereäärsel osal tekkisid mõnedel ka ujumisemõtted ning Tauro jõudis käigu pealt ühe sulpsu ka ära teha, aga üldiselt arvas Marko, et kellaajaliselt on liiga vara nii pikka pausi teha. Võrgukuurid nägid välja peaaegu täpselt sellised nagu varem nähtud piltide peal, ainult et ühele oli mingil meile arusaamatuks jäänud põhjusel rookatuse asemel kivikatus peale pandud.
Meie järgmine peatuspunkt oli Oandu koprarada. Sinna jõudmiseks tuli meil aga merest eemalduma hakata ning see tähendas omakorda, et kogunema hakkas korralikult tõusumeetreid. Koprarajal kasutasime sedapuhku neid jalalihaseid, mis vahepeal juba känguma jõudsid hakata ning läbisime selle ratasteta – arvukate treppide tõttu poleks muu variant tegelikult kõne alla tulnudki. Rada keerutas meile juba tuttava Altja oja kaldal, aga kopraid me sedapuhku näinud. Muidu oli oma lühiduse kohta huvitav küll, oli nii käänulisi laudteejuppe, varem mainitud treppe kui ka puiduhakkega kaetud lõike.
Sagadisse jõudmiseks tuli veelgi pikemalt mäest üles sõita, sest lahkusime mõneks ajaks rannikumadalikult. Kellel läks natuke vähem, kellel rohkem aega, aga kohale jõudmata ei jäänud kellelgi. Mõisas külastasid pooled matkalised Metsamuuseumi, ülejäänud pooled olid seal juba käinud ning hoidsid raha kokku. Oli selline tüüpiline tänapäevane interaktiivne muuseum, kus sai nii nuppudele vajutada, käega katsuda kui ka lihtsalt lugeda ja vaadata. Sama piletiga pääses sisse ka mõisa peahoonesse, kus käisid küll parasjagu kibekiired ettevalmistused suurejooneliseks pulmapeoks. Sellele vaatamata sai seal korraliku ringi ära teha ning näha nii puudega köetavat vanniboilerit, põdrasarvedest toole kui ka pööningul asuvat mööbliladu. Soovijad said osta mõisahindadega jäätist ning suundusime järgmise Lahemaa mõisa – Vihula – poole.
Nii suure tiigi ümber ehitatud mõisakompleks ise kui ka vahetult mõisaväravate ees olev hollandi tüüpi tuulik on kenasti renoveeritud ning pakuvad võimaluse pikemaks tutvumisringkäiguks. Meie seal pikalt aega veeta ei saanud, kuna päeva jooksul sõita jäänud kilomeetreid oli veel omajagu. Piilusime kiirelt sisse mõisa puust hammasrattaid täis vesiveskisse ning jõudsime ka muretsema hakata ähvardavalt tumenevate pilvede pärast.
Sadu tabas meid vahetult Vainupeale saabumise ajal. Lisaks meile tabas sadu ka samal ajal Vainupea kabelist väljumas olnud pulmalisi. Ilmselgelt häiris sadu neid rohkem kui meid, sest peaaegu välgukiirusel kadusid nad autodesse ning asusid ära sõitma. Mõtlesime, et huvitav, kas nemad lähevadki nüüd Sagadisse. Vihmasadu oli küll intensiivne, kuid lühike ning vaevalt jõudsime kaaluda erinevaid variante, kuidas oma lõunapaus inimväärselt läbi viia, kui sadu juba läbi sai. Kabeli teadetetahvli all vihmavarjus olles märkasime kummastavat fotoga kuulutust, mis soovitas umbes 2,5 cm suuruste puugimunade kogumike leidmisel need hävitada põletamise teel. Jõudsime järeldusele, et issanda loomaaed on ikka kirju ning loodushariduses on ikka midagi väga mäda, kui on inimesi, kes tõsimeeli usuvad kasvõi seda, et mõnemillimeetrise läbimõõduga puuk suudab produtseerida endast kordades suuremat munademassi.
Lõunapausi, mis juba kolmandat korda käesoleva matka jooksul toimus pühakoja juures, saime pidada kabeliaia kõrval piknikulaudadel. Lõunapausi ajal tegi EGSi president teatavaks ka, et tänu positiivselt lõppenud läbirääkimistele rattamatka rahandustalitlusega on osutunud võimalikuks koostada ja heaks kiita rattamatka eelarve muudatuse eelnõu, mis näeb ette Metsamuuseumis kokku hoitud raha kandmise enesetäiendamise kulurealt toitlustamise kulureale ning mis võimaldab täna lisaks tavapärasele õhtusöögile osta ka liha grillimiseks.
Vahepeal oli Eesti kõige mereäärsemas sakraalehitises jõutud eelmiste pulmade kola kokku korjata ning kabel järgmiseks paaripanekuks korda seada. Enne kui uuesti teele jõudsime asuda, olidki uued pulmalised kohal ning konveiertöö läks edasi. Meilegi loeti sõnad peale, et me oma rämpsu maha ei jätaks – ei jätnudki. Rääkigu siis keegi veel, et Eestis ei taha inimesed enam abielluda.
Pärastlõunane programm nägi ette liikumist mööda rannikut ida poole Karepale koos vahepealse ujumispausiga. Viimane jäi küll lõpuks programmist välja, sest sobiv vette minemise koht jäi leidmata. Karepale jõudsime nii hilja, et sealne Richard Sagritsa majamuuseum oli selleks ajaks juba küll kinni pandud, aga rand ja Selja jõe luidete vahel rändav jõesuue olid veel avatud, mistõttu veetsime paarkümmend minutit seal. Terve päeva oodatud ujumisvõimalust kasutasid lõpuks aga ainult Kairi ja Tauro, ülejäänute jaoks oli ilm liiga pilve läinud ja vesi liiga madal. Ära võiks mainida ka selle, et Kait leidis ebatüüpiliselt luiteliivas kasvava soo-nõianõgese ning Kairi arvas, et temale tänaseks väntamiseks aitab ning kolis saatebussi peale.
Pärast Karepat oli järgmiseks sihtpunktiks Toolse linnus. Sinna jõudmiseks saime sõita alla nii järsust langusest Toolse ürgorgu, et Mihkel tundis lausa muret, et ega me pärast sama teed tagasi ei pea sõitma. Linnuses olevat millalgi isegi sissepääsutasu olnud ning erinevad atraktsioonid ümber selle, aga tänaseks pole neid enam kumbagi. Meie jaoks oli see pigem positiivne, kuna saime tasuta linnuses ringi uudistada. Marko näiteks polnud seal veel kunagi varem käinudki. Lähiminevikus on linnuses ka veidi renoveerimistöid tehtud ning erinevate kangialuste ja treppidega moodustab see huvitava ja mitmekesise kompleksi, pääseb ka müüride peale ning julgemad loomulikult sinna ka ronisid.
Lisaks linnusele asub Toolses ka Eesti põhjapoolsem tammik, kuid seda meil üles leida ei õnnestunud. Võib-olla oleks leidnud ka, aga esiteks ei usaldanud Marko oma reisiraamatu skeemi, millele oli linnuse lähedal ühe talu lähedusse märgitud sild üle Toolse jõe, kuna Kaidu GPSil seda objekti ei olnud, ning kui me olime jõe maanteesilla kaudu ületanud, siis sealtkaudu väidetavalt tammikuni viiva rohtunud teeraja otsas ilutses eratee silt. Seega sõitsime lihtsalt selleaastase matka kõige idapoolsemasse punkti paar kilomeetrit enne Kundat ning pöörasime tagasi lääne suunda, et tasapisi Tatruse ehk meie laagripaiga poole liikuma hakata. Seal ristis saime keset teed laiutades anda õhtused tellimuse saatebussi juhile, kes edasi Kundasse poodi sõitis. Ülejäänud kuus ratturit said aga juba teist korda laskuda Toolse ürgorgu ning sealt ka välja ronida. Ilmselt oli see üldse kogu selleaastase rattamatka kõige kõrgema kategooria tõus.
Täna olime muidu sõitnud ainult mööda asfaltteid, aga see ei saanud ju lõpmatult nii kesta, mistõttu Kaliküla ja Selja vahel tegime paarikilomeetrise kruusase shortcut´i. Lõppes see Selja mõisavaremete juures, kus vaadata polnud suurt midagi. Vähemalt ei olnud varemed tüüpilise maha jäetud mõisakompleksi kombel taimestiku sisse mattunud. Seljalt edasi väntasime läbi Pehka Varangule, Raunot ei näinud. Varangul saime teada, et kunagi oli Liisa vanaema seal õpetajana töötanud, muud märkimisväärset ei olnud, isegi järjekordsed mõisavaremed jäid kahe silma vahele.
Meie tänaõhtune ööbimispaik, kuhu jõudsime täpselt kell kaheksa, on järjekordselt Liisa organiseeritud – telgime maanteeäärse vana pika rehielamu õuel. Kuna talu paikneb seljandiku serval, siis avaneb selle väravast kena vaade kaugusesse ning telke oli ruumi paigutada nii maja ette kui maja taha. Õhtusöögiks sõime suppi, kooki ning tõepoolest ka liha ja isegi grillitud rullkõrvitsat. Kooki sai Indreku sünnipäeva puhul, mis tegelikult on küll alles järgmisel nädalal, aga mingist korrast, kui Indreku sünnipäev sattus rattamatka ajale, on matka viimasel õhtul selle tähistamine muutunud peaaegu traditsiooniks. Grillimisprotseduur tekitas ka veidi üldist elevust, kuna keerutava tuule tõttu näitasid sellest lenduvad tuhaosakesed üles suurt huvi meie telkide vastu. Loodetavasti me pärast telkidesse pugemist siiski tähistaevast ei näe. Kaidul olevat juba niikuinii pärast ühte matka selline lisafunktsiooniga telk. Tähistaevast ja üksikuid perseiide saame muidu näha praegu talu terrassil istudes ja üles vaadates. Saunas saab ka käia. Eelnevate (ja üldse enamike käesoleva suve) õhtutega võrreldes on harjumatult soe.

9. august, pühapäev – 83 km – kirjutab Marko (jälle)
Öösel vihma ei sadanud. Matka viimasel hommikul on see hea uudis, sest nii saab telgi kuivalt kokku pakkida ja kodus järgmise matkani hoiule paigutada. Muidu kulgesid hommikused toimingud tavapärases rütmis ja tempos, saatjaks eripärased linnuhääled, kelle omistasin peoleole ja hallpea-rähnile.
Veidi enne kümmet hakkasime oma avara vaatega ööbimispaigast allamäge Haljala poole väntama. Sealses kirikuaias ootas meid kohalik ajalooõpetaja Egon Mets, kes tegi meile tunnipikkuse ekskursiooni Haljala tähtsamate objektide juurde. Kuulsime ja nägime, et Haljala kirik oma torni küljel asuva portaali ja kaheksanurkse torniga on Eestis ainulaadne, et kunagine pastoraadimaja seisab praegu tühjana, et selle taga olevas tehases toodetavad Viru õlut keegi kohalikest ei joo, et peetakse plaani liiga suureks jäänud koolimaja uuega asendada ning kooli gümnaasiumiosa algaval sügisel enam ei avata, et Mati Karmin on meisterdanud omanäolise Õpetaja Autähise, mille veidi rooste läinud laagrid suudeti pöörlema panna vaid Kaidu ja Mihkli ühisel pingutusel. Seejärel näitas Liisa oma kunagist kodumaja ja nõukogudelikult kandilist kultuurimaja ning võtsime suuna Aaspere mõisa poole. Enne Tallinn-Narva maantee ületamist Kairit järele oodates jõudsime mõtiskleda selle üle, kas ja miks on ootajale aeg pikk.
Aaspere mõis nägi üsna hea välja, katus oli peal ja seinad värvitud, kuigi nii üleni valgeks, et Kait kurtis kontrasti puudumise üle. Mõisahoone kõrval kunagi koolimajaks ehitatud tellishoones tegutseb tänapäeval hooldekodu, mida kunagi mõisaga ühendanud galerii on arhitektuurisõbra õnneks nüüdseks lammutatud. Mõisa praeguseks üsna hädise väljanägemisega pargis olevat Liisa kunagi oma elu esimesel suusavõistlusel osalenud.
Enne kui järgmise ja juba oluliselt õnnetumas seisus oleva Kihlevere mõisani jõudsime, jäid tee äärde kaunid rukkilille, põldmagunat ja teekummelit täis põllud, kus põhikultuurina kasvatati (ilmselt) söödahernest. Vaadata oli küll ilus, aga saagikusele see õitemeri ilmselt hästi ei mõju. Gruppetto´s loksudes jõudsime arvamusele, et ilmselt on mahepõld. Kihlevere mõis nägi välja nagu igav kahe- ja poolekorruseline mahajäetud kivist elumaja. Kuna poolsuletud ukse kaudu sai majja ka sisse ronida, siis andsid eksperdid maja sisemusele isegi üllatavalt positiivse hinnangu.
Mõisa juures me kaua ei konutanud, vaid võtsime kruusase otsesuuna Kadrinale. Vahepeal jõudis põlluservas viljapäid uurima läinud Tauroga juttu ajada ka kohalik külaparm, kes tundis muret, et kui kodusead katku tõttu kõik ära hukatakse, siis ei osta söödavilja enam keegi. Esimene huvipunkt Kadrinas oli iseenesest mõistetavalt kohalik pood, sest jätsipeatust polnud pärast eilset Sagadi mõisat vahepeal olnudki. Poepeatuse kohta on ära märkida vaid seda, et Kait märkas, et ajakirja „Jooksja“ suvenumbri kaanestaar on geoökoloogiatudengist Eesti esinaistriatleet.
Kadrina kirik oli sellel rattamatkal ainus, millesse me ka sisse pääsesime. Lisaks tavapärasele kirikuatribuutikale oli meie kõigi üllatuseks seal ka Foucault´ pendel, mis rippus keset vahekäiku. Kirikaias ilutses massiivne vabadussõja mälestusmärk ja Liisa teadis rääkida, et kusagil on ka Estonia mälestusmärk, sest suur osa Kadrina vallavalitsusest olevat tol saatuslikul ööl koos sadade teistega põhja läinud. Mälestusmärke oli alevikus veel – koolimaja kõrval vaatasime üle abstraktse vormiga emakeele ausamba.
Pärast bussijuhtide vahetust – Jaanus vs. Liisa – väntasime Neeruti maastikukaitseala poole. Pärast Kadrina paisjärvest möödumist eirasime räigelt kaitsealale viival teel olevat eratee silti ning olimegi peagi Eesti ühes ilmekamas oosistikus. Tee oli kivine aga selle eest künklik. Suhteliselt hiljuti oli samal teel toimetanud teehöövel või läbi viidud ralli kiiruskatset, igatahes muutsid suured munakivid ja pehme täitematerjal rattasõidu üpris tehniliseks. Esialgu suutsid kõik teele vastavat sõitjameisterlikkust demonstreerida ning mäestikulaadset serpentiinteed mööda Neeruti Eesjärve äärsesse puhkekohta jõuda. Seal toimus meie viimane ühine söömaaeg ning laud oli toidust lookas – lisaks tavapärasele kuklimaterjalile veel täidisega lihapallid, hapukurgid, värsked kurgid, karusmarjad. Nobedamad jõudsid ka kiire supluse teha – kuidagi läks nii, et see oli üldse ainus kord matka jooksul, kus veepõlgurist rajameister kaasmatkajatel järves ujuda võimaldas, kuigi eelnevatel päevadel olime veel kahe järve ääres olnud.
Pärast lõunat oli plaanis kiire matk Neeruti matkaraja kõige lühemal ringil. Kuna Kairi oli varem korduvalt sealkandis käinud ning lausa bakatöögi Neerutist valmis kirjutanud, siis otsustas ta, et hakkab pigem koos Tauroga vaikselt Rakvere poole väntama, et tema rahulik tempo ülejäänud seltskonna rongile jõudmist ei hakkaks takistama. Rakveres oli tal niikuinii juba auto ootamas. Ülejäänud seitse matkalist siirdusid aga pooleteistkilomeetrisele matkale üle Sadula- ja Tornimäe ning ümber Tagajärve. Saime ronida üles ja alla, nägime ära Seaküla Simsoni kangevõitu Kalevipoja ja platsi, kus Jaanus kunagi suveetendust oli vaatamas käinud, üksjagu hämarat metsaalust, lühikese jupi laudteed, puhkajaid ning laagriplatsi, kust lahkumisega oleks viimastel külalistel justkui kiireks läinud, sest maha olid jäänud nii pott kui mõned ihulähedased riided.
Tee maastikukaitsealalt välja oli sama meeleolukas kui tee sisse, mäestallalõike oli küll rohkem. Ühes järsule ja kivisele laskumisele järgnevas kurvis kaotas Mihkel valesti valitud sõidukiiruse tõttu kontrolli oma 2012. aasta Botecchia Lite Cross Hydroformato üle ning paiskus teelt välja heina sisse. Õnnetusel pealtnägijaid ei olnud, kannatanu enda sõnul olid vigastused ainult moraalsed. Kuna meie saatebuss pidi kella neljast Tallinnas suunas lahkuma, et sõita ühele Lääne-Eesti suurele saarele välitöödele, siis viimane ühine huvipunkt oli Neeruti mõis. Hiljuti ületas see uudisekünnise juhtumiga, kus osalise renoveerimise käigus üritati hoonelt maha tõsta tornikiivrit, kuid kraana murdus pooleks ning kiiver prantsatas maha tuhandeks tükiks. Sodihunnikut nägime ka oma silmaga. Muidu oli tegemist väga huvitava juugendstiilis mõisahoonega, mis erineb oma voolujooneliste vormidega oluliselt keskmistest Eesti mõisatest. Liisal oli taas rääkida kohajutt, et selles mõisas oli kunagi kutsariks tema mitme põlve tagune vaarisa. Pärast seda infokildu tuli aga saatebuss tühjaks pakkida ning kraam jätkavatele matkajatele ratta külge või selga sobitada. Lisaks Liisale lahkus meie hulgast ka Mihkel.
Nii jäi meid järele viis. Oluliselt raskematele kandamitele vaatamata kulges sõit kiires, üle 25 km/h tempos kuni Mädapea mõisani. Vahepeal, Jõepere juures, sai laskuda veel kiiremalt ka sügavasse Loobu jõe ürgorgu ning oluliselt aeglasemalt sellest ka välja vändata. Mädapea mõis tervitas meid suletud väravatega, aga varbade ja metallöökullide vahelt sai piiluda, et taaskord oli tegemist omanäolise mõisahoonega. See oli ehitatud nimelt punastest tellistest. Mõisast mitte kaugel algas tee ääres Mädapea tammik. Maastikukaitsealal paiknev tammik meenutas vähemalt tee pealt vaadates ilusate suurte puudega puisniitu. Pealiskaudsel vaatlusel seal kasvavaid üliharuldasi leht-kobartorikut ja rusket nuisamblikku paraku tuvastada ei õnnestunud.
Viimased kilomeetrid Rakvereni saime kulgeda mööda kergliiklusteed, sõitsime mööda Vallimäest ning pool tundi enne rongi väljumist olime jaamas kohal. Jõudsime kergelt mõelda järgmise aasta marsruudile jäävate karjääride ja kaevanduste läbimise võimaluse üle ning läksime perroonile. Rong saabus graafikujärgselt ning oligi meie järjekordne rattamatk lõpule jõudmas…
Matkajumalatel olid aga teised plaanid. Kui Partsu porgandi multifunktsionaalse ehk C-ala uks avanes, vaatasid sealt vastu tihedalt üksteise kõrvale pakitud jalgrattad, nagu küpsised Kaidu hädaabipakis. Kuidagi litsusid ennast rongi kaks enne meid ja ilma olulise pagasita perroonil olnud jalgratturit. Ka Kaupo suutis ennast peaaegu sisse pressida, aga kontrolör kupatas ta välja tagasi, lubas tulla ainult ilma rattata. Nii ei jäänudki meil muud üle kui taanduda ning vaadata, kuidas puupüsti täis rong ära sõitis. Maad võttis paanika, kaos ja meeleheide. Vaja oli plaan B-d. Ainus kord kõigi EGSNi rattamatkade etappide jooksul oligi sellise olukorra jaoks plaan B olemas. Nimelt sõita Tapale ja proovida õnne Tartu suunast tulevate rongidega. Rakverest Tapale on nimelt „ainult“ ca. 30 km. Järgmiste rongideni oli meil aega veidi alla pooleteise tunni ja üle kolme tunni. Otsustasime, et ennast rihmaks sõitma ei hakka ning paneme kõik kaardid Tartust tuleva aeglase rongi peale, mis loodetavasti ei ole nii puupüsti täis, kuna kiirrongid on enamiku rahvast juba Tallinnasse ära viinud. Pärast mõningast kõhklust, kas süüa õhtust kohe või Tapal, pidasime targemaks ikkagi kohale ära sõita.
Sel moel algaski rattamatka üllatus-lisaetapp. Kaidu ja Indreku vahelduval vedamisel edenesime ühtlases mõõdukas tempos. Vahepeal juhtis kergliiklustee meid suurelt maanteelt uuesti Kadrina kiriku juurde, kus me sel korral küll peatust ei teinud. Enne Tapat tekitas kerget elevust Valgejõe silla remont, kuna selle ületamiseks võis nii foorijärjekorras rohelist tuld oodata, vastassuunalise liiklusvoo lühikesi pause ära kasutada kui ka üle poolvalmis silla betoonplaatide turnida. Me kasutasime variante kaks ja kolm. Ja Tapale me jõudsimegi.
Kuna selleks ajaks oli meie ainevahetus jõudnud juba peaaegu valkudest energia tootmise staadiumisse, siis oli esimeseks eesmärgiks leida süüa. Grossi pood tervitas meid pooltühjade lettide ja salatimüüjaga, kes kogu väljas olnud kartulisalatit ei raatsinud ära müüa. Söögi me aga kätte saime. Kait jõudis rattaid valvates tutvuda ka kohaliku elu iseärasustega, kus konid lendavad mittekäivituvatest autodest otse tänavale ja autost väljuda soovivaid kodanikke füüsiliselt töödeldakse, et nad sisse tagasi istuks. Kui lõuna ajal oli mure, et me ei saanud süüa eelnevate päevade kombe kohaselt sakraalses asupaigas, siis seda kompenseeris lõpuks õhtusöök Tapa kiriku kõrval. Igasugu mõtteid mõeldes võtsime aegsasti taas sisse koha perroonil, kes kaalus võimalust ööseks telgiga laagrisse jääda, kes võimalust rattaga Tallinnasse sõita. Inimesi kogunes perroonile küll palju, aga rattaid peale meie rohkem ei olnud. Kui rong tuli ja C-ala uksed lahti tegi, ei olnud seal sel korralgi rattaid vähe, kuid siiski piisavalt, et suutsime ennast, rattaid ja kotte ära mahutada nii, et kontrolöril oli isegi ruumi vaguni ühest otsast teise liikuda. Istumisest ei maksnud loomulikult mõeldagi. Indrek hoidis üldse kogu tee oma sõiduvahendit tagarattal püsti. Ühe ratta oleks vast veel kuidagi ära paigutanud, aga rohkem küll mitte, seega parem mitte mõelda, mis saanuks siis, kui meid oleks matka lõppfaasis enam olnud. Tallinnasse jõudsime veidi peale kümmet.
See seiklus jättis õhku kaks küsimust, millele enne järgmist aastat tuleb vastus leida. Kas 2016. aastal algab rattamatk Rakverest või hoopis Tapalt ning kas oleks targem matka lõpuks planeerida Jõhvi asemel hoopis Narva.
Enamike matkaliste jaoks kujunes viimase päeva distantsiks 83 km.

Üks kiire meenutus ka siit:
https://www.youtube.com/watch?v=_e-kJ9FH7bA