Rattamatk Turba–Viljandi, 2021

Osalejad: Jaanus Terasmaa, Kait Antso, Kevin Pruus, Liisa Puusepp, Marko Vainu, Mihkel Kangur 

Marsruut: Turba – Viljandi 

Ideaalplaan nägi ette, et sõidame Turbast Elvasse. Jah, Turbast kõik alguse sai, kuid Elvasse me siiski ei jõudnud. Lõpetasime matka Viljandis. Juhtus lihtsalt nii, et huvilistel oli sel aastal nii palju teisi tegemisi, et täisplaanis matka polnud võimalik teha. See-eest need, kes tulid ilmselgelt ei kahetse. Näis, et peamine rõhk oli sel aastal mõisatel, aga oli harjumuspäraselt ka kive ja suuri puid, kirikuid ja igasugu varemeid. Marko taaskordne vägev töö. Ujuda sai, vihma oli kübeke, treppis kruusateed ununevad ruttu, hääd ja põnevad inimesed jäävad meelde. Ja jälle rõõmustasid kõhu Veski Mati pudrud ja pastad. Ja kui keegi tahab teada, millised mustsõstra sordid parimad on, siis külastagu Kuusiku Põllumajandusparki. Kõik ülejäänud nähtud paigad on samuti külastamist väärt.

Esimene päev 

03.08.2021 

Turba – Kumma külaplats 67 km

Kirjutab Jaanus

Päev algas 04:15. Õnneks ainult Kaiti jaoks, kes mingil põhjusel Viljandisse sõitis. Tee peal ajas alla kitse. Ta keeldust täpsustamast, kas enne või pärast peatumismärguande näitamist. Ütles vaid napisõnaliselt, et „kits on kits“.

Teised magasid mõnusalt kauem ja läksid 8:53 Tallinn – Turba rongile. Tegelikult jõudus Kait ka selle peale. Lisaks olid seal Kevin ja Marko. Jaanus hüppas peale Nõmmelt. Õnneks oli isegi rattakohti. Mihkel ja Liisa tulid Ökoloogia keskuse legendaarse bussiga.

Turbas toimus traditsiooniline asjade paigaldamine bussi ja nende võtmine. Edasi siirdusime loomulikult Turba poodi. Sealt viis edasi tee Nurme mõisa. Seda väga palju alles ei olnud, ainult uhke värav. Maja oli väga kehvas seisus. Kunagi taheti sinna teha intellektipuudega peredele kodud. Paraku raha ei antud, sest külas elas liiga vähe inimesi. Vähemalt 300 peaks olema, aga oli 70.

Edasi viis tee järgmisesse mõisa. Sellel korral Pajaka. Alguses kiibitsesime aia taga, sest tegu on eravaldusega. Siis tuli üks lahke trimmeriga tüüp ja ütles, et võime sisse ka tulla ja ringi teha. Päris uhke maja oli. Selgus, et mõis oli ehitatud 3 aastat tagasi, sest vana läks katki. Mõned abihooned olid märksa vanemad. Kogu territoorium oli muljetavaldav – kolm aedniku toimetasid ja ilmselt teevad seda iga päeva. Supelmajad, romantilised istumisnurgakesed jne. Väga edev… ei tea, kes omanik oli, aga rahanatukest tal peab olema.

Siis tuli Varbola. Mõis oli kole rahvamaja, aga kõrval oli vanatehnikat täis ait. Sisse ei saanud, aga uste taga oli ka palju huvitavat ja äratundmisrõõmu pakkuv. Kait tahtis telefoniputkat Abrukale kaasa võtta. Varbola kandis on linnus ka. Seal oli samuti tore. Palju küsimusi tekitas keset linnamäge asuv kaev, mis väidetavalt oli karstitekkeline. Ilmselt jääb alati mõistatuseks, kumb oli enne. Palju arutelusid tekitasid ka seal olevad veidi kummalised koomiksid.

Järgmiseks tuli mõisate vahele veidi loodust ka – Sõbessoo matkarada. Täitsa tavaline matkarada rabas. Järv oli ka.

Pärast seda rõõmsalt lõunale Jalase külla. Tegu on kaitsealuse külaga. Oli ilus ja kaevu ääres sai tavapärast sööki – vorstijupp, juustukäntsakas ja nüüd juba peaaegu et traditsiooniliselt ka Mihkli tehtud hapuleib. Tegime ringi küla vahele ja läksime Jalase künnapuud vaatama. Meiega liitus kiirel sammul üks veits kummaline kohalik. Tuli ja seisis koos meiega ja ei öelnud suurt midagi. Siis selgus, et kogus alles viha, sest me olime kahtlased võõrad, kes luba küsimata julgesid tee ääres eramaal asuva künnapuu juurde minna. Pikema suhtluse käigus selgus, et kunagi oli Eesti Energia koostööpartnerid julgenud külavahel metalli varastada. Eks tal süda ütles, et Kait on Eesti Energias tööl… õnneks pääsesime kõik eluga, isegi Kait.

Ja jõudsimegi Kuusiku Põllumajandusparki. Väga põnev koht. Saab teada, millised näevad välja erinevad põllumajanduskultuuride sordid. Alates nisust ja maisist ja lõpetades marjapõõsaste ja õunapuudega.

Kuusikul on muud põnevad ka –  Kuusiku mõis. Kena puitarhitektuuri pärl. Gooti stiilis aknad ja puha, aga need on maja tagaküljel.

Seejärel algas liikumine viimase huvipunkti poole – Raikküla. Seal külastasime mõisa ja kuulasime huvitavaid jutte Maiste raamatust ja jalutasime ümber mõisa. Pilte väga teha polnud mõtet, sest mingid mootorratturhiired parkisid oma võrri otse mõisa sammaste ette.

Lisaks mõisale on sealkandis veel üks tamm. Nimed varieeruvad – kohati Jänuse tamm, kohati Jaanuse tamm. Nime esimese kuju saanud sellest, et seal peeti Jaanipäeva ja jood ära 80 kg õlut. Või midagi sellist. Ligipääs on raske, sest ühtegi rada sinna ei viia. Aga tamm on kena – tõesti suur ning lisaks saab sellel vaadelda sipelgate põnevat elu – kusagil üleval on neil pesa ning kogu kraami tarivad nad ülesse mööda puud. Kuna okaspuid lähedal pole, siis enamasti olid koormaks mingid 10+ cm kõrred ja oksakesed, mis kõik tundusid neile ülejõukäivad. Põnev. Lõpuks rebisime ennast sellest põnevusest lahti ja hakkasime üle heinamaade Kumma poole liikuma.

Juba kell 2000 jõudsimegi Kummasse (vana nimega Compayas, esmamainimine 1241). Tegu on külaga, kus elavad valdavalt Jaanuse sugulased. Nii et ei olnud ka üllatus, et rääkima tuli tema tädi – Milvi Leinaru. Rääkis küla ajaloost ja tänapäevast. Tegu on unikaalse  ridakülaga, kus majad on ainult ühel pool teed allikasoone kaldal. Paraku hetkel oli see allikasoon kuiv.

Õhtusöögiks oli tatrasotto vorsti ja ohtra küüslauguga. Oli hea. Tänud Veski Matile!

Nüüd on öörahu.

Teine päev

04.08.2021 

Kumma – Kellissaare karjäär 74 km

Kirjutab Kait

Kui Marko telgist välja vaatas, askeldasid kõik juba ringi. Liisa oli hüüdnud kõiki hommikusöögile. Kaerahelbepuder auras potis. Hommikused päikesekiired sillerdasid kodukeedetud tikrimoosi purgil. Laual asetsesid avatud sardiinikonserv ja räimed tomatis. Oli hommik Kumma külaplatsil.

Liikuma saime poole kümnest. Esmalt tuli üle vaadata kõik need eile tuttavaks saanud Kumma vaatamisväärsused, mis jäid matkamarsruudi äärde. Generaalplaan nägi ette, et päeva alustuseks suunduma Keavasse. Ja Keavasse jõudsime täpselt õigeks ajaks ehk vahetult pärast poe avamist. Seda oli paslik tähistada väikese jäätisega. Lisaks poele ja bussi- ja rongipeatusele on Keavas mõis. Mõisast endast on alles vaid klassitsistlik-romantilised varemed, aga eriti tähelepanuväärsed on mõisa ovaalse kujuga tõllakuurid hoone külgedel.

Mõisast mitte väga kaugel on linnamägi. Potikildude järgi olla see viikingiajal suuremat sorti metropol olnud, mida slaavi hõimud kangesti endale himustasid. Linnamägi on suuremalt jaolt looduslikku päritolu, olles üks osa Keava mägedest. Keava mäed on kogum künkakesi, mis mitmekesistab Raplamaa muidu tasast pinnavormi.

Keavast suundusime edasi Paluküla hiiemäele. Poolel teel sinna keset eimidagit jäi teele ette üks vana majaase, mis tähistas Ingliste vallamaja. Tõendamaks nõukogudeaegset kerglast suhtumist tuleohutusreeglitesse, põles Ingliste vallamaja 1949. aastal maha. Alles jäi vaid betoonist arhiiviruum.

Paluküla hiiemägi on ilus ja, kui ma õigesti mäletan, ka kunagise Harjumaa kõrgeim punkt. Praegu saab seal põhiliselt harrastada sporti või nautida vaadet. Vanasti toodi sinna pigem ohvriande. Ja kui ohvriandidega sündsusetult ringi käia, siis võisid maa alt ilmunud Tõnnid selle peale „äkk“ ja „pukk“ teha. Ning oli parem, kui õlu jõudis õigeks ajaks ohverdatud, muidu võis õlletünnil vitsad maha lüüa ja oligi väärt kraam mööda põrandat laiali.

Järgmisena oli kavas Lelle, aga et me olime hästi käitunud, pakkus Marko meile välja boonusringi Kastna hiiemäele 11-harulist pärna vaatama. See asub eramaal, aga maaomanikul pole midagi selle vastu, kui inimesed hiiemäge külastavad. Peaasi ainult, et autoga päris letti ei sõidaks. Selle välistamiseks on peremees hoovivärava kinni pannud, aga jalgvärav on lahti. Hiiemägi on kena, pärn muljetavaldav ja vihmapilv näis ka meist mööda minevat. Näilisuseks see siiski jäigi, sest teel tagasi Lellesse saime oma sahmaka vihma kätte.

Siiski on parem, kui taevast sajab alla vihma, mitte hiisi. Sest Kastna hiiega juhtus nii, et hiis sadas taevast alla. Esmalt hüüti taevast „Eest ära, hiis tuleb!“. Üks mees seda ei kuulanud, kündis härjaga põldu edasi ja äkitselt kukkuski taevast hiis talle kaela.

Taevast langeva hiie eest ei päästa isegi vihmakeep, nii et parem osakem kerget vihmasabinat hinnata.

Lelles käisime poes ja vaatasime õigeusukirikut. Viimane oli tüüpprojekt ja varem oli samasugune kuhugi Lätti püsti pandud. Lelles on mõis ka, pisut küll asulast väljas. Mõisast on alles ainult parem pool, aga tasub vaatamist seegi. Meeleolu lisavad lambad.

Edasi suundusime Eidaperre, kus elab Kevini vanaema. Saime asulast põhjaliku ülevaate. Mõisa enam suurt alles polnud, oli vaid mõisa müüridele ehitatud endine koolihoone. Päris mõis põles maha juba kodanliku korra ajal, mis viitab, et ka Pätsu ajal oli tuleohutusega probleeme. Eidaperes tegime ka lõuna, kuigi suurem osa selle päeva vaatamisväärtusi oli juba üle vaadatud. Ainult Mukri raba ja Võidula mõis olid veel jäänud.

Et õhtuni oli aega palju, siis Mukri rabaga tutvusime põhjalikult. Kollektiivselt hariti Kevinit rabatekkeprotsessidest ja -taimedest. Saime teada, et iga rabamänd on potentsiaalne mastimänd, kelle ambitsioone pole ümbritsev keskkond lihtsalt toetanud. Segregatsioon seegi. Võidula mõisa vaatlemisele andis lisavürtsi kohalik proua, kes pidas Liisat lapseks. Muus osas olid tähelepanuväärsed ka Võidula mõisa puitpits ja kummis aknaklaasid.

Seekordseks ööbimiskohaks on Kellisaare karjääri telkimisala. Sinna jõudmiseks tuli läbida mõned lõputapikad sirged, mis siinkirjutajale meeldivalt kodused olid. Oleme korraks põiganud Pärnumaale ja mis veel paremini kirjeldaks Pärnumaad kui lõputult pikad sirged kruusateed metsade ja raielankide vahel. Telkimisala ise on täiesti vinks-vonks. Et ilm kisub viludaks, tegime üles tule ja nüüd on juba päris ilus.

Protokollimise huvides: õhtusöögiks oli 800 gr makarone kolme purgi maksasoustiga. Köögitoimkond valmistas õhtuks imehead maksaronid.

Kolmas päev

05.08.2021 

Kellissaare karjäär –  Saarepeedi rahvamaja hoov 73 km

Kirjutab Kevin

Jalgrattamatka kolmas päev algas värske kastese hommikuga. Sel päeval olin määratud toimkonda. Toimkonnas olemine tähendas toidu ettevalmistamist ja pärast nõude puhastamist. Kuna ma süüa teha ei oska siis pesin nõud – nõude pesemises olen enda arvates üpris osav.

Laagriplatsilt lahkudes suundusime esimesse huvipunkti, milleks oli Tagametsa jahiloss. Vaatepilt saabudes oli maaliline, mida paraku täielikult pildile jäädvustada ei saanud.

Tagametsa jahimõis (loss) oli palkhoone, mis valmis 1914. aastal. Mõisa esimeseks omanikuks oli Viktor von Taube, kes paraku sai mõisas veeta vaid ühe öö enne siit ilmast lahkumist. Mõisas peeti peamiselt tantsuüritusi. Mõisa vaadates tundus mulle, et esialgsest majast on üpris vähe alles – sindelkatus oli vahetatud plekk-katuse vastu, originaalis olnud ringrõdu oli lammutatud.

Mõisa lähistel matkarajal oli suur rist ja mälestusmärk metsavendadele, vahva oli näha, milline võis välja näha metsavendade tüüpiline onn. Paraku oli kõnealune onn osaliselt juba lagunenud.

Järgnevalt suundusime Vanapagana metsa matkarajale, matkarajalt sai tõeliselt autentse metsa elamuse kuna rajad olid peaaegu täiesti kinni kasvanud. Laud-rajad olid lagunenud ja vajusid läbi. See eest oli kogemus väga autentne ja meenutas paljuski Eesti filmi „Seenelkäik“ süžeed, puudu oli ainult hullunud mees. Metsarajalt leidsime õnneks samal päeval väljapääsu tee ning ükski hull mees meid taga ajama ei hakanud. Metsast väljudes nägime ka käbikuivatit, mis siiski sarnanes päris palju filmis „Seenelkäik“ metsast leitud majale.

Jätkasime teekonda ning suundusime Energia talusse. Energia talu on Eestis suurim talu, mis tegeleb ökoloogiliste taimede kasvatusega. Talu ja põllud olid hästi hooldatud, väga vahvad olid taimede kirjeldused rahvateaduse osas – leidus taimi, mis aitavad kohtus, armastuses, treimisel jne.

Lõunat sõime Suure-Jaani järvemajas. Suure-Jaanisse jõudes kohtasime poissi, kes nii muuseas ütles, et nurga taga olev mees sai just jalaga „lõuksi“, kusjuures toimus nurga taga ka kahtlane tegevus ja sõimamine veel edasi ning samal ajal väljus ka poest mees, kes ei suutnud ära paigutada enda seljakotti vägijooki ja suitsutatud kala. Ta korduvalt pakkis enda varandust ümber ning jäi seda ka edasi tegema kui suundusime grupiga edasi lõunale. Lõuna möödus õnneks rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta.

Peale lõunat läksime vaatama Suure-Jaani kirikut, mida ma isiklikult küll paraku ei näinud kuna kohendasin parasjagu kruusateedest räsitu jalgratta sadulat. Kuuldu põhjal tean, et Suure-Jaani kirik ehitati enne 14. sajandit, see kirik hävitati Põhjasõjas ja Liivisõjas ning taastati peale sõdasid ning 1937. aastal liitus antud kirik elektrivõrguga.

Peale Suure-Jaanit sõitsime ülesse Sürgavere mäest, mille kõrgus oli kõrgeimast punktist 131 meetrit. Mägi kulges nii sujuvalt, et sõit tundus pigem nagu pidevalt vastutuult sõit. Sürgaveres käisime ka vaatamas Sürgavere radarit, millega kaardistatakse reaalajas ilmaolude muutuseid.

Peale Sürgaveret jätkasime teekonda ning järgnevaks huvipunktiks oli Välgita mõis, mis välimuselt nägi üpris lihtne välja, esmapilgul tundus et tegemist on taluga. Antud mõis on 8 ruumiga palkhoone, millel olid barokses stiilis aknad. Paraku ka see mõis oli võrdlemisi kurva saatusega ja unarusse jäetud.

Viimaseks huvipunktiks oli Naanu linnamägi, kus asus kunagi linnus. Peatusime Naanus lühidalt, grupi giidi rollis olev Marko rääkis väga üksikasjalikult antud huvipunktist, mina paraku ei jõudnud rohkem üles märkida.

Kolmanda päeva lõpuks jõudsimegi laagriplatsi. Laagriplatsiks oli Saarepeedi rahvamaja sisehoov. Siin laagriplatsil on kõik luksused olemas, sai telefoni ära laadida ja üle mitme päeva ka pesus käia. Nüüdseks on päev õhtusse jõudnud, õhtusöök on söödud ja tuju hea. Kurvaks teeb meele asjaolu et juba homme tuleb rongiga hakata koju sõitma.

Neljas päev

06.08. 2021

Saarepeedi rahvamaja – Viljandi raudteejaam 12 km

Kirjutab Liisa

Selle matka erakordsus seisneb selles, et erinevate põhjuste tõttu lõpeb see juba neljanda päeva ennelõunal. Mõneti kurb, aga nii on. Kuna me korraldusteele veeresid mitmed takistused, siis õhtustel aruteludel jõudsime veendumusele, et meie matk on liiga odav ja seetõttu inimesed ei tule sellele ning kommunikatsiooniplaan ei ole ka ilmselt hästi paigas. Seega parandame ennast. Aga tänasest päevast. Alustada tuleb tegelikult õhtust ja ööst. Kuidas juhtus nii, et üks kamp rattureid saab ööbida väikese küla rahvamaja hoovis. Selle kohta kehtib vanasõna „Küsija suu pihta ei lööda“. Ma lihtsalt uurisin enda tuttavate Viljandi inimeste käest ja lõpuks juhatas Juhan-Mart mind Saarepeedi rahvamaja juhataja Illeni. Super vastuvõtja! Põhimõtteliselt oleksime võinud ka saalis või mõnes ringitoas magada, aga me siiski jäime truuks oma telkidele ja õues toimetamistele. Küll aga kasutasime nii vett kui ka elektrit, sooja dušši ja tualetti. Aitüma! Hommikusöök oli lihtne ja hea – mis su hing ikka tahab, kui Veski Mati müsli omast käest võtta. Hommikune konservivalik oli ikka tavapärane. Tänusõnad edastatud ja minek. Et veel detailides täpne olla, siis meid oli kokku jäänud vaid neli. Kait sõi eile õhtusöögi ja põrutas Viljandisse minema, et sealt oma kitsekokkupõrke auto leida ja majade kogumistega edasi tegeleda. Enne kümmet saime meie minema. Nüüd tuleb tunnistada, et ma ei tea, mis rattasõidu ajal juhtus, sest ma olin saateauto roolis. Seega pole üllatus, et Viljandi raudteejaama jõudsin tiba varem kui ratturid. Allesjäänud vaprad ratturid kandsid mulle ette sõidu ajal olnud vestlused. See oli lihtne, sest enamasti oldi need viimased 12 km vait. Mihkel olla osutanud ühele veskile, mille seinal käivad kaljuronimise trennid ja võistlused. Vähemalt kunagi olla käinud ja Viljandisse sisse sõites olla Mihkel veel Markolt pärinud, kas too teab , kus raudteejaam asub, Marko väitnud, et teab küll. See oli kogu vestlus. See-eest tegime jaamas aga suurelt ja säravalt lõputseremoonia. Tänamised ja tervitused, auhinnad ja üleskutsed uude aastasse. Aitüma!

Marko täiendused:

„Et oleks full disclosure, siis lisan täpsustuseks, et need olud, mis sundisid tänavuse matka pikkuseks kolm päeva ja natuke neljanda hommikut, seisnesid selles, et pärast registreerumise lõppu selgus, et neljanda päeva hommikuks langeks osalejate arv alla kriitilise piiri. Seega sai otsustatud, et mõistlikum on säästa neljanda ja viienda päeva marsruut järgmiseks aasta esimeseks ja teiseks päevaks.  

Järgmise aasta matka neljapäevase pikkuse mõte sündis sellest, et on olnud kuulda signaale, et viis päeva rattaga sõita tundub varasema rattamatka kogemuseta inimestele hirmutav, mistõttu aitab matka lühendamine ehk uute osalejate lisandumisele kaasa. Matka veel lühemaks tegemine tundus aga matka raudvarale halva mõttena, kuna tavaliselt akumuleerub väsimus just kolmanda päeva õhtuni ja kuna siis lõpuks saab lihased soojaks, on edasi juba ainult lust sõita. Teiseks, moodustaks suurema osa kolmepäevasest matkast algus ja lõpp (ehk esimene ja viimane päev), mis pärsib õige matkatunde tekkimist.

Selle üle, kuidas neljapäevast matka augusti esimesse nädalasse ära paigutada, saab veel arutada. Mulle tundub, et ehk oleks tööinimesi arvestades parem, kui matk kestaks järgmisel aastal kolmapäevast laupäevani, kui teisipäevast reedeni. Samas oli sellel aastal paradoksaalsel kombel just vastupidi ehk osalejatele ei sobinud nädala teine pool. Selle osas, kumb variant tundub mõistlikum, võiks nüüd lausa siin listis arvamust avaldada.“