Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi retk Ahvenamaale
30.07.-06.08.2007.

Reisipäevik

Reisiseltskond
Mairi, Tiina, Liisa, Aet, Jaanus, Kait, Mihkel, Kerli, Mart, Kristjan, Eva ja Maarja

31.07.2007
Bussi spidomeetrinäit Tallinnas 166166
Jalgrattaga läbiti 48 km.
Matk algas üsna meeleolukalt. Nimelt oli Liisa jäänud koduukse taha ning jõudnud juba lootust kaotada, et veel laevale jõuab. Nii me siis kuulasimegi laeval tema seiklusi ning sündmustest saadud südameprobleeme. Laeva peal jõudsime kuulata vapuystavat Rootsi prouat, kelle vanuse pakkumine ohtralt kirgi küttis. Veel suutsime hankida Bingo pileti täiesti tasuta. Selle omanik oli lihtsalt nii purjus, et numbrite ülesotsimine mänguväljakul osutus tema jaoks ülesaamatuks raskuseks. Numbrite mängus me ei võitnud, küll aga loosis šokolaadikarbi tänu minu kiiretele jalgadele. Ja veel suutsime Kaitiga täiendada magusakollektsiooni pingeliselt sportlikus mängus. Sellega minu jaoks see õhtu ka lõppes nimelt taaskord pingeliselt sportlikult üritusega magama jääda. Pidin spordile alla vanduma.
Hommik algas varakult, mitte et eelmine õhtu oleks üldse lõppenud, aga kella neljast startisime kümne minutiga laevalt. Üllataval kombel polnud ma väga unine. Järgmisena tuli juba hommikusöök Pommeri juures. Ja siis pidime kella kaheks jõudma 35 km kaugusele. Selle peale irvitasid kõik. Esimene osa sõidust läks ilma suuremate vahejuhtumiteta, kella üheksaks olime läbinud poole maast. Ja siis hakkas sadama. Seejärel sadas vahelduseks veel ja inimesed muutusid kitsastest bussipeatustes lähedasemaks. Ja mina proovisin vihmakeebiga sõita. Ei olnud väga mõnus, arvestades, et tuul oli tappev ja vihmakeep teatavasti võtav väga kergesti tuule alla. Igaljuhul ei möödunud ülejäänud maast enam sugugi nii kiiresti. Millalgi leidsime muuseumi ja kohaliku postkontori, kus sai vihma eest varju ja ka magatud. Hiljem läks sõit Ekerö kiriku juurde, kus kohalik estofiil jutustas meile eluolust. Eriti hästi jäi mulle meelde, kuidas kohalik pere oli äärmiselt mures, et nende kodulätlane jalga lasi. Ühesõnaga lätlased on Ahvenamaal midagi ameerika mehiklastele lähedast. Nii nüüd olen m ajuba nii palju kirjutanud, et enam tõesti ei viitsi, kuna kõigil tundub olevat palju lõbusam kui minul. Seda veel, et õhtul ühines meiega Jaanika.
Maarja

01.08.2007.
Kilometraaž
Päevateekond
Praegu, kell 22 õhtul ja midagi peale, käib kaubiku taga vestlus teemal, et kas porno on ropp või mitte. 9. klassi õpikus pidi kõik kirjas olema, kuidas see protsess käib. Ainuke, mis noori köitis selles õpikus (tsiteeris Kait vist)…
Aga alustagem algusest. Äratus oli umbes kell 8 hommikul (vähemalt valdav enamus kukkus siis sahmerdama). Vahepala: „Säh, tee suu seks!” Minu esimene ülesanne oli aga pesu nöörile riputada. Ma ei tea, mis teised täpselt tegid – ilmselt pakkisid „kodukesi” kokku. Keegid toredad inimesed tegid siis ka pudru valmis ja tormasin oma kausiga tuhatnelja – neh, kes ees, see mees, eksole. Ja isegi kohvi sai! Siis kui söödud ja joodud ja kõigil pambud koos ja veepudelid püha kiriku veega täidetud alustasime päevateekonda. 11 rattal 2 kaubikus. Oligi tore, 13 ratturit teel oleks kindlasti mõne õnnetuse kaasa toonud. No mina ei tea, mida need inimesed minust teistmoodi sõid, aga sõitu alustati sellise spurdiga, et… Mid võttid esimese viie minutiga võhmale. Siis sain instruktsioonid, et iga mees võib oma tempoga sõita, mingi aja tagant oodatakse tigusid järele. Aitäh, sellest mu enesetunne paranes. Ahhjaa, kirklast võtsime tagasitee sinnapoole, kust eile tuldud. Edasi aga põhja poole, Hammarlandi. Vardberges oli üks tore munakivitee – oi kus mul meedis seal rallitada! Ja selle tee otsas ootas meid üks vana sõjaline kaitseehitis (Sälis batteri). Ausalt öeldes, sest ehitusest oli lõpuks suht savi, üks armas vaade platvormilt ja munakivitee need, mis meeldis. Nii edasi põhja suunas, kus ootas praamisõit Skarpnätöst Hällösse. Kellelgi oli tuul kõrva sositanud, et kuskil toimub midagi kell 12, kuid tore, et me selle stiimuliks võtsime, sest tõsi, mis tõsi – see pisike praamike sõidabki justnimelt kord päevas kell 12. Vedas! Olime pool tundi enne seda seal ja meil oli võimalus imestada, kuidas kogu sinna kogunenud rahvas kõigi oma jalgratastega sellele pisikesele praamile mahub. Aga selges rootsi keeles oli kirjutatud, t 50 inimest + jalgrattad mahuvad praamile, lisaks seda, et 25 minutitkestev lõbusõit maksab 7 € ning gruppidele ja peredele kehtib allahindlus (muide keegi meist ei väitnud rootsi keelt mõistvat). Hurraa! Me saime 11 inmese grupi pealt allahindlust 2 eurot. 2 eutot terve grupi peale alla! Äkki oleks ikka parem olnud perekonda mängida?:) No oli tore laevasõit vaatamata lühidusele. Aa, ma vist unustasin mainida, et hommikust alates naeratas meile päike! Ja pidu jätkus! Nii, olles jälle maismaal, tegime kohalikus rannas peatuse ja võtsime lõunasöögi ette . pakisupp, kukkel, tükike juustu ja 5 cm suitsuvorsti. Edasi väike siesta. Maarja käis suplemas ja preemiaks jutustas meiel ka Ahvenamaa ajaloost. Edasi ikka üles ja alla, üles ja alla, mägedest siis (või kuidas need geograafid neid mitte-päris-mägesid nimetavad). Siis viimaks olime Geta koobastes. Tegelt kohe ei olnud. Enne otsisime neid ja Aet kukkus agaralt Jaanusele lehvitades rattalt maha ja me tõusime Geta mäkke. See oli suht mõrvarlik. Päriselt ka! Sellegipoolest läks sportlikuks mõõduvõtmiseks. Ja siis me müttasime Geta koopaid otsides oma 6 km rabakivil (Kait ütles). Ja kõik muudkui pildistasid ja pildistasid. Mina selle peale aega ei raisanud. Ma otsisin ja sõin mustikaid ja otsin rabakivi vanni (seda ideaalset). Appi mul on nii uni. Nüüd ma võtan oma viimase jõu kokku ja ütlen, et me panime telgid püsti mingi mehe heinamaal Stalsbys (küsisime luba). Erinevate andmete keskmistamise järgi sõitsime täna 58 km. Ja isegi kui meid mere juurest ära aeti, olen ma söönud ja väsinud ja õnnelik. Ja see pornojutt on lõppenud ja ma lähen ära oma magamiskoti rüppe. Head ööd, eks!
Jaanika

02.08.2007.
Kuna minu sulg nii hästi ei jookse kui eelmiste kirjutajate oma, siis teen ma küllaltki lühidalt.
Tänane päev algas teadmisega, et Eva on varas Nimelt tuli maaomanik meiega manitsema. Öösel olevat naabrimees meid luuramas käinud ja talle tundus, et olime tema peenra pealt põllusaadusi söömas käinud. Kas see on tõsi või mitte – mul pole halli aimugi. Külla aga käisime sellest aiast vett võtmas ja nii juhtuski Eva parasjagu vett võtma kui maaomanik kohale sõitis. Õnneks laabus kõik kenasti ning vett lubati meil võtta küll.
Läbisime täna umbes 35 km ja esimene suurem peatus oli … kiriku juures, mis erines eelmistest kirikutest seepoolest, et seal polnudki kella seina peal Ju oli kirikule seni igasugu muud „träni“ kingitud.
Järgmine suurem peatus oli juba … kindluse juures. Kuna kõik olid enamvähem üliõpilased ja moodutasime kenakese grupi, siis saime piletid päris soodsa hinnaga. Loss oli suur ja võimas. Lapsed ja lapsemeelsed said vanaaegseid peakatteid proovida ja Kait ei peljanud barett peas hääleproovigi tega. Veidi maad sellest lossist asus vabaõhumuuseum, kuhu sissepääs tasuta. Lõuna oli laulukaare ees tantsuplatisl Läheduses paiknev tigudefarm oli suletud. Äärmiselt kahju. Ja siis jälle ratta selga. Järgenv distants oli raskem kui päeva esimesel poolel. Võibolla oli ka asi liigses lebotamises muuseumi hoovis, aga tundus küll, et laskumisi oli vähe ja oli vaja ainult mäest üles sõtkuda.
Jälle kindluse varemete juures, mille ümber kasvas meeletult palju punaseid sõstraid, vaarikaid, tikreid ja mustsõstraid. Põõsastikust üle kindlusemüüri alla mändide juurde viis sissetalaltud sipelgate rada, mida oli raske märkamata jätta. Kummaline, et ühed väikesed loomad suudavad sellise raja sisse kõndida. Väike ringkäik ja šokolaadiamps tehtud, sõitsime veidi edasi kämpingusse. Jõudsime enne „saksa pässe“ ning üht väga kummalist meespaari ja saime parima laagriplatsi!
Aitäh, tänastele kokkadele, Evale ja Kristjanile. Süües mõnusalt soolast tatraputru turisti einega selgus, et mõned söövad magusat tatraputru. Öäka.
Enne kui ma siia kohvikusse kirjutama tulin, käis lõkke ümber mõnus jutuajamine fotograafiast, paljastest kehadest, kummalistest doktoritöö teemadest ning Kait mängis parmupilli.
Aga parim asi siin on soe dušš!:)
Tiina

03.08.2007.
Kait laulab, rahvas naerab, sääsed söövad – selline on seis meie neljanda matkapäeva õhtul.
Lühidalt:
Teekond: Prästö – Hummelvik (Vardö saarel) – mereavarused – Krokama (Kumlinge saarel) – Kumlinge tsenter – laager Synderstös?
Ilm: hommikul vihmane, lõunal lihtsalt pilvine, hilisõhtul taas tibutab.
Kilometraaž: 25 km
Ja nüüd kõigest pikemalt. Erinevalt eelnevatest saarel veedetud päevadest alustasime täna kiirustades, sest hommikusöögilauas avastas Jaanus, et meil on Vadrö saarelt lahkumiseks vaid kaks mõeldavat varianti: 9:30 või kunagi kuue paiku väljuv praam. Kuna sel hetkel (ma rõhutan SEL hetkel) tundus teekonna järgmine ehk Kumlinge saar palju ahvatlevam olevat, siis otsustasime 9:30 praami kasuks. Algas ralli! Prästölt saime minema umbes 8:40 paiku, mis ei jätnud just erilist ajavaru arvestades, et läbida tuli 12 km ning sõita ka ühe väiksema „teepikendusena“ mõeldud praamiga. Oli, mis oli, Kumlinge laevakesele jõudsid kõik ratturid ning autogi sai peale.
Praamil järasid mitmed üksteise võidu sändvitše, Mart luges raamtut. Meie peatus oli teine. Tundus olevat tavaline saar, mida ta meie jaoks otseloomulikult ei olnud. Vaga vesi, sügav põhi.
Meie päevaplaani võetud vabaõhumuuseum oli suletud, kuid õnneks ei näinud see kuigi atraktiivne välja, vähemasti minul läks piilupart Donaldi ja mingi karvase ahvi aiakujukest nähes muuseumiisu üle. Suundusime saare südamesse, kus sai käia oi-nagu-nõuka-aja-külapood kaupluses. Teisisõnu, seal leidus peaaegu kõike. Eestlased, siilid, maksid puha kaardiga ja nõnda sai kaardiaparaadi aeglase ühenduse tõttu kenake kassajärjekord tekitatud.
Edasi kirikut uudistama – olid kenad laemaalingud Seejärel sai tehtud saatuslik otsus minna matkale. Valisime kollase 3,5 km matkaraja. Teekond algas ikka kiviselt ja kanarbikuliselt nagu iga teinegi siin maal. AGA, kõik polnud siiski nii lihtne. Matka edenedes selgus, et sellel rajal on edasi liikumiseks kolm ahvatlevat võimalus:
a. hüpata kivilt kivile, mis viimne kui üks on märjad ja libedad ning saada kukkumisest mõni sinikas või murda kont;
b. üritada mängida võsalõikurit ning rajada oma „ohutu“ ja „kuiv“ rada (teisisõnu vajuda mutta ning saada nõgestelt kõrvetada;
c. minna mööda õiget rada ehk astuda vastu (sisse!) põlvini ulatuvale sogaveele
Kogu teekonda saatsid sääsed. Neid EI olnud vähe. Päike ei paistnud. Siiski, poliitiliselt korrektne olles, kogemus oli huvitav ja kahtlemata meeldejääv. Pärast mitmekordset arupidamist sinise ja kollase raja ristumiskohtades jõudsime tsivilisatsiooni saare teises otsas. Pole tarvis arvata, kas läksime tagasi ratste juurde mööda elamusterohket matkarada või asfaldteed.
Teel kämpingusse said näljased esimest korda kuivikutega vorsti ja juustu süüa. Kuklite ajad on möödas! Kämpingusse jõudes tekkis peagi Ohhooo-tunne: 3 E telk + 5 E inimene + 5 E inimese kohta sauna eest. $-märk seisab mul muidugi silme ees, nagu keegi tabavalt ütles, kuid ilmselt tunduks need hinnad pisut soolased olevat nii või naa. Šveitslane oskab hästi äri teha – kusagile mujale polnud sel saarel minna, seega sai julgelt turiste nöörida. Pärast muhedat jutuajamist said Jaanus ja Mihkel meie arve 138 E pealt 100 E peale kaubeldud. Asi seegi!
Telgid püstitatud läksime sauna. Jaanus kurtis, et pole miski õige saun, seinad paistavad läbi. Mihkel tundis muret, misk mõned näitsikud ujumisriided selga on pannud. Tõsised probleemid! Saun oli tegelikult hea, sai puhtaks ning pisut merevees ujudagi, vetikad juustes. Kait tundis ennast tõesti uuestisündinuna – sammus aadamaülikonnas saunast üle õue, kus peremehe lapsed kulli mängisid. Aet ja Kristjan olid saunamõnude nautimise asemel Mehukatiga sõbraks saanud.
Õhtusöögi ajal olid kokad Mart ja Mairi äärmiselt populaarsed: nende makarooniroog pani seltskonna korduvalt aplodeerima.
Edasine jutuvad oli kord teaduslikult arutlev, kord parajalt humoorikas. Tipphetki sain kokku kolm:
1. Maarja ja Jaanika, seejärel Kaiti ja Mardi õhtuvõimlemine kõhulihaste treenimise näol;
2. Kaiti ja Mihkli suurepärased kiirkõnni stiilinäited;
3. Kaiti soolonumbrid, eriline lemmik oli tsükkel „eesti eurolaul läbi aegade“
Päeva saab kokku võtta üsna lihtsalt: palju nalja ja veel rohkem sääski. Sest neid viimaseid ikka jagus. Palju.
Eva

04.08.2007.
Kukk kireb. Korduvalt ja rõõmsameelselt. Šveitsi kämpingupidaja armastab loomi. Buss piiksub puldivajutusest. Mihkel ei mõista jälle elektroonikat. Äratus on vara. Telgikatete vahele on tekkinud kondents. Söögitoimkonnas on Kait ja Maarja. Ehk kõige ilusam mees ja kõige suurem humanitaar. Neljaviljapuder moosiga. Maitsete diapasoon, sest Maarja on gurmaan, kes keedab tatraputru suhkruga ja neljaviljaputru soola ja pipraga. Väikepraam viis meid Kumlinge saarelt Föglöle.
„Kus bus on?“
„Kas Mihkel ei tulnud maha?“
„Mida ta passib seal?“
Väikepraamipeatus oli välkkiire. Buss oli pargitud ühe väikeauto taha, mis Föglöl ei väljunud. Buss sõitis mandrile (st peasaarele). Plaanid läksid sassi. Esimesena jäi ilusal saarel silma maaliline kohvik, mis meenutas Lindgreni muinasjuttu. Aga laupäeviti on meil kohvik avatud 15-21. Pühi suu puhtaks ja sõida edasi!
Haterboda matkarada. Jaanika korjab topsi mustikaid, Mairi leiab õhtusöögiks seeni. Matkarada on vahelduv – imeilusad mereäärsed vaated, siis ainult paljajalu läbitavad soised alad, siis paljajalu mitteläbitavad sipelgakivid. Igatahes reisi parim matkarada, koos mõningate puukidega.
Lõunaks sõime kissellimaitselist kuuma vett, vorsti, juustu, kuivikuid. Sai selgeks plaan lahkuda ööseks väikesaarelt. Siis toimus suur võidusõit Degerby sadamasse. Seal osteti Konsumi poest mahla ja õlut. Autopraam tõi meid 25 minutiga Svinö sadamasse. Taaskohtumine Mihkli ja bussiga. Jõime kohvi. Kõrvallaua mees oksendas. Telgime kämpingu muruplatsil. Praegu joome mere ääres õlut. Meie kõrval telgib saksa kalur poja ja koeraga. Teiselpool on rootsi põhikoolilõpetajad. Kaiti-Maarja kartulipuder Mairi seenekastmega maitses oivaliselt. Ahvenamaal on jäänud veel viibida 28 tundi.

Aldis ja tema seltskond on kämpingu kööki jätnud oma menüü ja see tekitab meis elevust. Ka teine eestlastest matkajate seltskond on saarel liikvel. Menüükuupäevade järgi tuvastasime, et kohtume nedega homme õhtul sadamas. Ei jõua ära oodata, milline näeb välja Aldis.
Mart

05.08.2007.
Viimane telgisärkamise hommik, väidetavalt külmim öö ja seda mitte ainult minu jaoks, kes ma õhtul lõdisedes kõigi riietega magamiskotti pugesin. Hiljem hakkas küll soojem, ent siiski ei viitsinud seljast võtta ja nii mu riided korsu läksidki.
Hommikuks anti hirsiputru, pool sellest mul alla ei läinud. Unisena magu ei tööta ju.
Hommikul näitas spido 222 km. Ja kui olime veel 11,8 km sõitnud, jõudsime püha Brigitta kiriku juurde Norby asulas, mis aga oli pühapäevase päeva puhul kinni. Lemböte kabeli vaatasime üle, see rajati juba keskajal, aga hiljem polnud enam nii popp. Mere ääres oli väike lebo ja Jaanika läks meist lahku, tema tee viis Soome tagasi. Meie aga väntasime 53 km/h mäest alla ja jõudsime Önningeby´ss, kus saab kodumaiste kunstnike auks püstitatud pinkidel istuda (mina istusin Tuglase pingil). Ja kunstitunne tuleb endalgi külla, aga aktiks keegi valmis ei ole, eriti et Kait kunsti ei mõista. Lõuna, samas kohas, magustoiduks Soome muinasjutud. Lebo, millest saab lõpuks villand ja siis pealinna, kus õnnesutb leida väike poeke, mis oel veel avatud. Saime süüa-juu osta kodustele ning enesele. Tüüpiliselt on pühapäeval poed hoopis kinni või siis suletakse umbes 16. Ja siis panime mäe otsa passima, sööma ja päikeseloojangut kaema.
Täan sai 48,4 km ja kokku 271,12 km.
Sadamas sai viktoriini peetud ja meid kummitanud grupile pilk peale heidetud. Lõpuks tulid ka nemad laevale ja rohkem reisijaid Marienhamni sadamas m/s Victoria I teeneid ei vajanudki.
Et oli suurem uni, siis õhtul ei toimunud enam midagi.
Aga Tallinnasse jõudes oli ilm jätkuvalt ilus ja nii ongi hea!
Kristjan