Retk Siberisse, 2006

Retk Baikali järve äärde ja Krasnojarski kraisse
15.09-7.10.2006

Järgnev on lugu seiklustest, juhtumistest ja elamustest, mille võrra rikkamana seitse Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi liiget Eestimaa pinnale tagasi saabusid. Liis Truubon, Kristjan Herkül, Keijo Raamat, Monica Vilms, Jako Reinaste, Kaido Taberland ja matkajuht Tiit Vaasma reisisid Siberisse Krasnojarski kraisse nii huvist geograafia vastu kui ka soovist kohata aja keerdkäikude tõttu sinna elama sattunud eestlasi.

16. september
Moskva. Meie rongi väljumiseni oli jäänud 4 tundi. Sissejuhatuseks ostsime sooje tšeburekke ja beljašše – pirukaid, kuhu hammast sisse lüües rasva vuntsi pritsib. Seisvatelt kärudelt müüdi pirukaid odavamalt kui mobiilsetelt. Jaroslavski vaksalis kohtasime pianisti, kes sealsamas mängis tiibklaveril. Veetsime aega ümbruskonda avastades. Korraga tekkis aga segadus: mis päeval me ikkagi Krasnojarskisse jõuame!? Raudteejaamast öeldi et 18., kuid meie teadsime, et 19. septembril. Ja siis veel segadus kellaaegadega: kus on Moskva aeg kus kohalik? Hiljem aga saime aru, et raudtee liiklus käib Moskva aja järgi, muud aga kohalike.

Lumine teekond lõuna poole, Krasnojarskisse

18. september
Magasime kaua. Aknast välja vaadates on näha, et lund sajab täitsa korralikult. Rong sõidab läbi muinasjutuliste kasesalude. Olen juba kaua aega unistanud sellisest vaatepildist – ja nüüd laiub ta mu ees. Täpselt nagu vanades vene filmides, kus pearättide ja kitlitega neiud, kel rammusast lehmapiimast ja värskest õhust õhetavad pontsakad põsed, mööda kasemetsa ringi jooksevad – justkui poeesias hõljudes. Sekka kihutab me rong ka üle soiste kõrrelistega kaetud alade. Liis ja Monica tutvusid sõprade ingušeetide religiooni ja kultuuriga.

19. september
Eile oli ikka päris võimas tunne laulda Venemaa südames Eesti laulu „Saa vabaks Eesti meri” ja teisigi laule. Meie väljapressimisel laulsid meile oma laule ka kõrval boksis sõitvad rumeenlasest mees ja ukrainlasest naine. Ja ka hiinlased laulsid meile 2 lugu. Ilus oli kuulda kõiki.

Krasnojarski raudteejaama oli meile vastu tulnud Krasnojarski Eesti Seltsi „EESTI” esinaine Vera Nikolajeva-Oinets koos Sassiga kel mikrobuss Nissan. Vera oli meile giidiks Krasnojarski ümbruses ja abiks kogu meie reisi õnnestumiseks vajalike kontaktide leidmisel. Veraga olime juba varem tuttavad – siis kui ta Eestis oma Tallinna Ülikoolis õppival tütrel külas käis. Ka Sassi soontes voolab Eesti veri – Tema on seto ja temaga saab kenasti eesti keeles rääkida. Veragi räägib eesti keelt, kuid eelistab siiski vene keelt.

Väljasõidud ümberkaudsete vaatamisväärsuste juurde

20. september
Hommikul kell 7 alustasime sõitu maailma ühe suurima hüdroelektrijaama juurde. Jenissei jõe, mis samuti maailma vägevamate hulgas, vastaskaldal hüdroelektrijaama paisu ees nägime kanalit, kustkaudu laevu üle paisu tõstetakse. Juttude järgi ikka päris pirakaid kohe. Elektrijaamast läksid jämedad kaabliliinid suurte tehaste poole, mis piirkonna peamised tööandajad. Sellest ja mitmetest teistest Jenissei jõe hüdroelektrijaamadest saavad oma energia raskemasinatehased, metallurgia (ka väärismetallid)-, puidutöötlemise-, keemiatööstused ja paljud teised Venemaa majandusharud.

Edasi põrutasime Krasnojarski Stolbõ looduskaitsealale, mis on kuulus oma loodusliku mitmekesisuse ja vaheldusrikaste maastike kui ka oma roosakate-hallide sambakujuliste kaljude poolest. Juttude järgi on tegemist vulkaaniliste kivimitega, millega aeg on oma töö teinud, nii et järele jäänud muust maastikust kergesti eraldatavad ja võimsalt taigast väljaulatuvad kaljumoodustised suhteliste kõrgustega 40 – 90 meetrit. Meie 7 km pikkusel jalgsimatkal ülesmäge nägime vöötoravaid ja puukoristajaid, seedreid ja mände, kahte erinevat liiki kuuske (ühe koor nägi välja nagu lepal) ning saime sõbraks alpinistiga, kes ronis kalossid jalas seinmäest üles, kargas kaljut kaljule ja tegi muid hulljulgeid trikke. Osa meist sai hakkama I samba vallutamisega ning tipust avanes neile suurepärane vaade.

Kella 18-ks jõudsime Krasnojarski Eesti Seltsi „EESTI”. Kaetud oli mõnus teelaud, kus eksootikaks oli sõnajala pannkoogid ja hästi mekkis ka pirnimahl. Memmed rääkisid oma elust: kes oli tulnud siia pärast ülikooli suunamise kaudu, kes küüditatu järeltulija ja kel esivanemad juba tsaari aegu maa saamise nimel sinna tulnud. Meelde jäi pr Helvi puhas eesti keel.

Ööbisime fotograafiaseltsis, kus kohtusime noorte vene foto- ja filmihuvilistega. Seal oli ka üks hispaanlane, kes laulis lihtsalt vapustavalt. Andsin oma tehtud pilte ühe kohaliku festivali jaoks. Üllatavalt keeruliseks osutus neile piltide nime panemine. Nende arvates minu pandud nimed ei sobinud. Ja siis ei saanud nemad veel aru sellest, et miks me selle reisi oleme ette võtnud? Miks tulla vaatama oma isa lapsepõlvemaid? Ja mis vaadata loodust looduses. Vaata filme! Seal ju ka näha.

Pilguheit Siberi eestlaste igapäevaellu

21. september
Sass tuli kell 9.30 ja põrutasime Haidakisse, kus elanikke 150 – 200 ringis, kellest 80% on setod. Haidaki kool, kus õpib 26 õpilast, näeb välja nagu meil eelmise sajandi esimesel poolel. Koolikellaks oli väike aisakellake. Lapsed õppisid hetkel saksa keelt. Tegime ringi külale peale – see oli 4 km pikkusesse ulatuv ridaküla. Kaido arvati kohe kosjaliseks. Saime setodega kenasti jutule ja kohalik vedas meid mööda küla hobusega. Tegime ka ühe laulu ja nemad ühe vastu.

Venemaa teed on ikka päris hullud, eriti väikeste truupide ülesõidukohad. Kell 20 istusime Krasnojarskis juba bussi, et öö läbi sõita Karatuski poole, millest eesti küla Suetuk (Söetükk) 18 km kaugusel. Ja suure koti pagasiruumi andmise eest küsiti meilt ootamatult 50 rubla – hinge jäi kahtlus, et see raha läks küll vasakule. Karatuski jõudsime hommikul kell 5 ja 3 tundi tukastasime kohalikus bussijaamas.

22. september
Karatuski tänaval küsis juhuslik miilits meilt, et kust oleme. Vastasime, et oleme Eestist. Onkelgi osutus eestlaseks – miilits Ruudiks. Ja ta veel Söetükist, kuhu meil järgmisena plaanis minna oligi.

Karatuski rajooni esimees Vladimir Saar võttis meid kenasti vastu. (Saare, nagu juba nimigi ütleb, soontes voolab eestlase verd ja tema kontaktid saime Veralt.) Tervituseks andis ta meile mõned pitsid viina, mett, pohlasid ja muud näksi. Edasi organiseeris ta meile reisi Sajaanide ja Karatuski piirkonda ning andis UAZ-bussi koos juhiga. Põrutasimegi Söetükki, täpsemalt Ülem-Suetukki. Seal võttis meid vastu külavanem Ärni Lell. Panime kompsud kultuurimajja. Külastasime kooli, kus õpetab Aegviidust pärit Airi Lauri. Jako leidis külapealt üles vanamemme Miina Jansa, kelle laule ta oma kooris meestega laulvat ning ta oli selle üle ikka väga õnnelik – see oli üks ta reisi tipphetki.

Söetüki külas tegeletakse karjakasvatuse ja põlluharimisega. Lehmi karjatatakse talude kaupa: ühel päeval on kogu küla karjaga mööda ümbruskonna tohutuid põlde ringi käimine ühe talu vastutada ja teisel päeval järgmise jne. Mööda küla ja metsa jookseb hulganisti külaelanike sigu oma põrsastega. Tehakse ka metsa: metsamaa riigi oma aga külaelanikud ostavad sealt puid, raiuvad need maha ja müüvad puiduna ära. Kaugemal on ka uued suurfarmid tekkimas, kus käiakse tööl. Poisid käivad sõjaväes ja loodavad, et ehk seal miski töökoht näkkab. Elu on seal suhteliselt raske ning perspektiivigi raske leida, aga ise nad pingutavad ja tahavad edasi elada. Võrreldes muude naaberküladega on nad siiski heal järjel ning naaberkülad tembeldavad neid lausrikkuriteks. Kohe silmaga oli näha, et siin maad haritud ja hoovid rohkem korras. Kui ikka eestlasele anda lapike viljakat maakamarat kätte, siis oma kardulad ta mulda ja sead sulgu pistab ning maad hoiab ta aus. Ja aastas saab mõni laps Eestisse õppima ja ega nad meie juurest enam eriti tagasi minna ei taha. Eesti keelt räägivad külas kõik puhtalt. Ja külapoisid tahavad naisteks ikka eestlasi kosida. See küla koosneb siis tsaariajal maa saamise nimel sinna kanti läinud eestlaste järeltulijatest.

Matk Lääne-Sajaanidesse

23. september
Ennelõunal tuli UAZ-iga meile järele üks lätlane, et sõidutada meid Šušenskoje vabaõhumuuseumisse. Seal olid paaris majas ka Uljanov elanud, kuid ehitusspetsialist Keijo laitis enamuse hoonetest maha öeldes, et vanasti ikka küll nii ei ehitatud ja üldse võlts näeb välja.

Edasi põrutasime Lääne-Sajaanidesse, täpsemalt Jergakisse. Mägedesse sõites nägime juba kaugelt lumiseid tipp. Lääne-Sajaanid on kirde–edela-suunaline mäestik (pikkus 650 km, kõrgeim tipp Kõzõl-Taiga 3121 m), mis koosneb kitsastest, tasase laega ja tugevasti liigestunud nõlvadega või alpiinse pinnamoega ahelikest. Mäestik, millest algab Jenissei jõgi, koosnevad vanaaegkonnaeelseist moondekivimeist (kildad, kvartsiidid) ja vanaaegkonna settekivimeist (lubjakivi) mida läbivad intrusioonid. Mäestikus leidub kivisütt, raua- ja vasemaaki, kulda, grafiiti, vilku jt. Mägede nõlvu katab valdavalt mägitaiga (peamiselt nulg ja kuusk), 1800 m kõrguselt algavad seedermänni- ja lehisehõrendikud, veel kõrgemal on männitundra. (Allikas: ENE 1995)

24. september
Kivilt kivile hüpates, kärestikulisi jõgesid ületades ja puujuurikatel turnides me oma raskete kottidega vallutasime Sajaanides mitmeid tippe, millelt avanes hulgaliselt hingematvaid vaateid. Läbisime taigavööndi ja jõudsime taimkatteta mäemürakate tippudesse, kus lumi maas ja kohati vinge tuul ulgumas. Ilma kottideta vallutasime ka 1900 m tipu.

Päeva lõpuks oli enamik meist ikka nii läbi, et isegi kiirmakaronid ei ahvatlenud enam üldse. Kõva tuulega ja pimedas panime telgid üles ja pugesime põhku. Öösel oli tuul nii vali, et kartsime, et see viib telgi minema. Ja Jako, kes traditsiooniliselt õues lageda taeva all põõnas, hoidis hinge kinni, et seedripuu talle pähe ei kukuks.

Meie matka mägedes aitas organiseerida ja juhendada üks vene grupike, kes juhuslikult sealsamas matkas. Ikka tuleb kõigiga rääkida, kes vastu tulevad. Kunagi ei tea millal eestlane, millal muidu kasulik tutvus. Ilma nendeta oleksid meil paljud vinged kohad nägemata jäänud. Kaido on hakanud pidama plaani ühega nendest millalgi mägesid vallutama minna.

25. september
Ületasime pokusid meenutavaid mikrovorme täis kuru. See oli ilus. Jõudu ja energiat lausa voolas minusse. Tempo oli päris kiire ja enamasti allamäge mööda kärestikulise jõe kallast. Siiski oli eilne raske päev oma jälje jätnud ja väsimus kippus aeg-ajalt ligi ja nii me siis muudkui aga uurisime kaardilugeja Kaido käest, et palju jäänud ning vastuseks oli alati: 15 minutit. Lõpuks see 15 minutit läbi saigi ning finiš saabus. Seal saime jutu peale naisega, kes osutus meie matka korraldada aidanud vene matkaseltskonna peamehe naiseks või sõbrannaks igal juhul. Tegi meile paarikümne rubla eest korraliku prae, kakaod ja teed nii kaua kui ootasime oma lätlasest autojuhti.

Õhtuks jõudsime jälle Karatuski, kus hr Saar oli meile organiseerinud öömaja polikliiniku võõrastemajja. Olime jõudnud taas mobiili levialasse ning saime teada, et Eesti uus president on Ilves (vene keeles Rõss).

Järgmine siht Baikali järve suurimale saarel Olhonile

28. september
Hommikul kell 5 ärkasime Irkutskis. Ingušeedid, kellega Moskva rongis tutvusime, olid meile vastu tulnud. Bussijaamast saime ühe mikrobussi peale, kus oli küll kitsas ja kotid laoti katusele, kuid päris hea hinnaga siiski saime Baikali järve äärde (300 rutsi nägu) ja Olhoni saarele. Juhiks burjaadist mees. Kellegi võõra kott kukkus küll sõidu ajal katuselt alla aga muidu läks 4 tundi sõitu õnnelikult.

Baikal on maailma vanim järv, mille vanuseks hinnatakse umbes 25 miljonit aastat. See on ka maailma sügavaim (1637 m) ja suurima mahuga (23 000 km3) mageveejärv. Järve pikkus on 636 km ja laius kuni 79 km. Baikal asub mäeahelike vahelises tektoonilises nõos, seal elab üle 2600 tuntud taime- ja loomaliigi (960 looma- ja 400 taimeliiki on endeemsed) ja üle 50 kalaliigi (ligi pooled neist on endeemsed). Tähtsaim töönduskala on omul ning kuulsaim ja salapäraseim Baikali asukas on Baikali viiger. Järves on 27 saart. neist suurim on Olhon. Olhoni saar on ka maailma suurim mageveekogus asuv saar (730 km²). Saar on 71 km pikk ja kuni 12 km lai. Saar on mägine ja selle kõrgeim tipp 1276 m. Baikali loodekaldast lahutavad teda madalaveelised väinad Maloje more ja Olhoni väravad. Saare idakülje lähedal asub Baikali sügavaim koht (1637 meetrit). (Allikas: ENE 1985, EE 1994)

Seadsime end Olhoni saarel Baikali järve kaldal õhtuks sisse. Tegime ilusa lõkke ja nautisime silmi märjaks tegevat päikseloojangut. Ühel pool (läänes, mandril) mäed ja teisel pool (idas, lõunas, põhjas) mäekesed meeletute stepiväljadega, mis nägi välja kui Navitrolla maastik. Ju ta siin spikerdamas käib. Stepid täis suslikute urgusid. Lõke oli kosutav. Algul kalosside bensiiniga (kalosside paranduse vedelik, mille turult ostsime) soendatud tatrapuder (mille valmistamine lõpetati siiski lõkke kõrval) maitses kui restoranitoit. Õhtul vaatasime Suurt Vankrit ja Linnuteed.

29. september
Päev möödus matkamise tähe all. Hommikul käisime veel külmas Baikalis ujumas ja end pesemas. Arvasime, et vee temperatuuriks oli u 8°C või vähemgi. Mõnus oli käia mööda laia steppi ja lehisemetsi, kus mahalangenud okkad maa kuldkollaseks maalinud. Matkasime kuni kalameesteni (kella 19-ni), kust tänu poolikule Bellamori-pakile saime osta kala odavamalt. Kohe tegime need lõkke ääres valmis ja nautisime peorooga. Metsikult hästi maitsesid need harjused ja omulid. Maksad ja marjad kupatasime eraldi.

2. oktoober
Hommikul käis Kristjan välja lause, et peaks päeval rohkem end väsitama, siis tuleb paremini uni. Ja nii ka läks. Järve ääres oli kamp kalamehi kellega sai viina trimbatud ja uhhaad söödud. Pärast ühe kohaliku tipu vallutamist, mille otsast oli avar vaade kohale, kus on just maailma sügavaim punkt järves, karastasime end jälle külmas vees. Kaido käis veel uue sõbraga korra aerutamaski kummipaadiga. Õhtu eel viidi meid jeebiga telkimiskohta. Auto oli pungil täis ja kõige peal lamas veel üks suur venelane. Mina Kaidoga aga ei mahtunud autosse ja kõlkusime auto taga luugi küljes varuratta peal. Ühel tõusul läks auto nõksatades üles ja meie käekesed ei pidanud inertsile vastu ja kukkusime alla. Kukkusin aga päris valusalt selja peale. Seejärel tegi autojuht mulle massaaži ja edasi läks nagu läks. Õhtu oli lõbus koos kaluritega, kes Olhonile tulnud paariks nädalaks perest ja argiaskeldustest puhkama. Ja nii iga sügis.

4. oktoober
Hommikul vara asusime bussiga teele Irkutski poole. Ja nii me armsaks saanud saarelt lahkusimegi. Kurbade nägudega jäid meid saatma urgudest piiluvad suslikud, suud maigutavad omulid, rahus vaikivad stepiväljad ja kuldkollaste okastega lehisemetsad mägedenõlvadel. Eks nii mõnigi juba tajus, et kodutee on jalge alla võetud.

Kodutee taas jalge alla

5. oktoober
Veetsime päeva Irkutskis. Külastasime loodusmuuseumit ja käisime linnatänavatel. Nüüd aga istume lennujaamas, kus veeta tuleb öö ehk ligi 12 tundi. Päeval aga tõusis hetkega sõnulseletamatu torm, mis pööritas üles kõikjale lehti ja tänavatolmu. Puhtaks said pühitud ka turuletid sihvakadest ja seedrikäbi seemnetest.

Lennujaama tulime sobiliku hinna eest taksoga, mis Venemaa liikluses tipptunniajal on omaette seiklus ja seda eriti närvilise juhiga. Küll vastassuunas, küll teepeenral, küll ühest reast tehakse 2 või lausa 3 rida. Torm aga on lahti kakkunud lennujaama katuse (pole ime, et seda maailma üheks õnnetusterohkeimaks lennuväljaks nimetatakse) ja juba mitmeid lende edasi lükatud. Meie oma peaks väljuma hommikul kell 8. Meie sihtpunktiks oli taas Moskva, et jõuda Eestisse 7. oktoobri hommikul ja tunda, et võimatu on käia üksteisega paralleelselt – küll me teed jälle ristuvad ning uus kauge sihtmärk vallutamiseks valitakse.

Retk sai toimuda tänu toetajatele: E-Betoonelement, Eesti Teaduste Akadeemia, Rudus Eesti AS, AS Tallinna Küte, AS Liviko, Aura, TLÜ Ökoloogia Instituut. Täname Teid kõiki siiralt!