Ekspeditsioon Teravmägedele, 2004

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi Ekspeditsioon Teravmägedele
15.juuli – 11.august 2004

Reisipäevik

Siin saad Sa lugeda meie reisipäevikut. Päevikusse tehti sissekandeid iga päev erinevate inimesete poolt.
Et lugeja saaks paremini aru meie emotsioonidest ja oludest Teravmägedel, on päeviku lõppu lisatud ka sõnaraamat.

PS: reisi marsruudi detailsema kirjelduse leiate siit. Tehke järgi!

Osalejad ja nende veregrupid (oluline informatsioon nii igaks juhuks):

Telkkond nr 1
Mihkel Kangur (?)
Jaanus Terasmaa (0-)
Eva Kruuse (A+)

Telkkond nr 2
Hele Kiimann (0+)
Liisa Puusepp (AB-)
Riina Vaht (A+)
Ott Artel (AB+)

Telkkond nr 3
Annika Mikomägi (B+)
Kris Heinsoo (0+)
Hannes Tõnisson (B+)
Kaspar Kallas (?)

Pisike eellugu
Liisa
Siin päevikus ei ole vast mõtet kajastada kõiki sündmusi ja tegemisi, mis on toimunud ligi pool aastat enne reisi toimumist. Selleks, et me nn ekspeditsioon sajaprotsendiliselt õnnestuks on päris palju endast, oma ajast ja rahakotist antud. Aga see on minevik.
Alustame eilsest (14.07.2004), mil instituudis oli meeletu asjade pakkimine. Päris põnev oli. Kes tassib telki, kes 10 kg suhkrut, kes priimuste eest vastutab…??? Esialgu polnud kellelgi õrna aimugi, kust alustada, mida kaaluda, kuidas klaaspurkidest ümber villida moosi, kuidas üle lugeda rosinad. Hakkama saime! Vähemalt esialgu tundub küll nii. Ott ja Hannes töötasid nagu narkolaboris, kaaludes taskutoiduks mõeldud kuivatatud banaane ja rosinaid 11 võrdsesse pakikesse. Pudruhelbed tolmlesid Liisa ja Annika toas (Ökoloogia Instituudis). Suitsuvorstid lõhnasid (veel), soola ja suhkrut tundus liiga palju olevat, küüslauguleibade (Annika tegi) degusteerimine andis positiivse vastuse…
Toidu jaotamine ja seljakottidesse pakkimine oli peavalutekitav. Ei mahu ära! Ja kui mahtuski, siis kaalusid kotid kõvasti üle normi. Enam ei saanud lähtuda normidest! Tuleb vaid loota sellele, et kotid lähevad retke jooksul aina kergemaks ja väiksemaks. Nii lähemegi jalgsimatkale seljakottidega, mille kaal ületab kõigil 25 kg. Aga me oleme ju tugevad Naiivsed optimistid?

1. päev – 15.07.2004, neljapäev
Tallinn-Helsinki-Tornio
Kris
No nii! Juba poole kuue paiku hommikul askeldasid kõik Ökoloogia Instituudis. Tõstsime asjad bussi ja matka ametliku alguse puhul lendas šampuse kork taevasse. Ise ka hopsti bussi ja läkski sõit lahti! Sadamas ei tahetud meid aga kuidagi laeva peale lasta. Olime lihtsalt ilusti instruktsioone kuulanud ja juba tund enne laeva väljumist kohal. Kannatamatud lihtsalt ei jõudnud enam kuidagi ära oodata, millal ükskord Teravmägedele jõuavad!;)
Peale laevasõitu korjas bussijuht meid Helsingis taas üles ning tõdes, et siiani oli sõit kadudeta toimunud – endiselt 11 matkalist kõik olemas.
Terve päeva sõitsime. Vahepeal peatuseime vaid sirutamiseks ja lõunapausiks. Algul lobiseti niisama, loomulikult visati nalja ja pealelõunat käis üks lõputu valetamine (see on kaardimäng – Liisa), st potikale leiti oluliselt lõbusam alternatiiv.
Bussiaknast välja vaadates hiilgas Soome oma järvederohkusega. Ja samas, mida edasi põhja, seda võõramaks ja huvitavamaks muutus loodus.
Õhtuks jõudsime Tornio lähedale, kus ühes varjulises paigas telkisime.

2. päev – 16.07.2004, reede
Tornio-Muonio-Ankerlia
Riina
Tänane päev algas samas kohas, kuhu me eile telkima jäime Cicu Ron paaniflöödi saatel. Nagu ikka võtab hommikune ärkamine aega, nii ka seekord polnud erand. Kella kümneks oli meil siiski laagriplats koos, müsli ja jogurt jagatud ning kohv joodud ja meie bussisõit jätkus.
Esimese lühikese peatuse tegime Kukkolankoski juures, kus unise peaga imetlesime Tornionjoki jõe suurt kärestikku. Suundusime mööda E8 maanteed põhja poole.
Seal ta oligi – Napapiiri – polaarjoon. Suures õnnes ja eufoorias sõitsime keset joont ja hõiskasime. Kui esimene õnnehetk möödus, tormasime poodi postkaarte ostma ja saatma. Aga peagi oli pettumus suur. Nimelt näitas Hannese käes olnud GPS, et polaarjoon asub mahatõmmatud valgest joonest 10 m eespool. Otsustasime, et ei ole Ida-Saksa turistid ning pildistasime GPS poolt näidatud joonel. Et peale polaarjoont ilm jahedam tundus, märkas ka teine eestlaste grupp, kes polaarjoonele saabusid.
Jälle teel. Jälle suund põhja. Muonio. Hele rõõm oli suur kui keset kaubanduskeskust oma tuttavaid kohtas. Lõuna saigi nende tuttavate õuel peetud. Eestlased nagu me oleme kasutasime kõiki hüvesid, mis meile pakuti ning lahkusime kiiresti. Ikka suunaga põhja. Mõttes tekkis plaan külastada Reisa rahvuspargis olevat 269 m juga.
Norra piirini tee venis. Kes magas, kes mängi kaarte… Valetamist. Ikka 3 jokkerit juurde ja 5 potiässa juurde… vahepeal enne Norra-Soome piiri sai tehtud mõned peatused. Maastik oli muutumas juba mägisemaks.
Kus täpselt Soome-Norra piir läks, sellest aru ei saanudki, kuid mingi hetk tajusime, et oleme Norra poolel. Meie ümber olid järsku massiivsed ja kõrged lumiste tippudega mäed. Hing ihkas pildistama, kuid aeg sundis takka.
Norra esimene suurem asula – Skibotn. Kuna viimased kilomeetrid sai sõidetud hambad ristis, kas tuleme kütusest välja või ei, siis suundusime otsejoones bensiinijaama. Kes ütles, et Norra on kallis maa? Bensiini hind oli sama, mis Soomes. Paak täis, suundusime turismiinfo poole, mõttes ikka Reisa kosk. Selle peatuse oleks võinud vahele jätta, kuna targemaks me seal ei saanud. Seepärast otsustasime omal jõul ja nõul koske otsima minna.
Jälle teel. Seekord suunaga itta Alta poole. Ühelpoolt loksusid Jäämere rohekad lained, teiselpool kõrgusid Norra kõrgemad mäed, millest langesid alla kitsad liustikuveest toituvad joad. Veemäng oli võimas. Sama võimas oli ka kindlasti ka kaljult kukkuvate kivide mäng. Kahjuks Reisa rahvusparki me ei jõudnudki, kuna bussisõiduaeg hakkas täis tiksuma. Otsustasime jääda Kåfjordbotni lähedale laagrisse. Õnneks jõudsime enne vihma telgid püsti panna. Pajaroog vihmaga maitses hästi. Kui kõht täis ja nõud pestud, otsustasime matkata lähedal olevasse Põhja-Norra suurimasse kanjonisse. Kui mitu km matkatud ja märgadel kividel turnitud jagunes grupp kaheks: üks grupp jätkas kanjoni alguse otsimist, teine grupp pöördus laagriplatsile tagasi. Esimesed, kes laagriplatsile tagasi jõudsid, hakkasid meisterdama Annikale sünnipäevatorti (Annikal on nimelt homme sünnipäev). Annika ise aga turnis kanjonis ja sünnipäevakingituseks vigastas jala. See nüüd küll hää kink polnud. Kui tort valmis sai ja bussi peidetud, siis laskus Une-Mati laagriplatsile.

3. päev – 17.07.2004, laupäev
Ankerlia-Tromsø
Annika (muide tal on sünnipäev)
Hommikune ärkamine Kåfjordbotni lähistel Norra mägede vahel on võimas. Pilved takerdunud mägedesse, kosekohin… sünnipäevatort ja paras ports üllatusi sünnipäevalapsele… kommentaarid on liigsed ja kirjapanemiseks liiga sentimentaalsed. Sõit Tromsøsse käis kähku. Lennujaamas vihma käes kallistasime bussijuhti, andsime edasi range korralduse meile järgi tulles kaasa võtta Eesti õlled ja muud kodumaist ning lasime ta Eesti poole minema. Suuremad kompsud jätsime lennujaama ning läksime Tromsø linna otsima. Ups… vale sild. Linn on vist teisel pool. Ilmnesid esimesed kommunikatsiooniprobleemid grupi esiotsa ja tagumise otsa vahel. Kui see tihti peaks korduma hakkama, siis tuleb vana hea telefonimäng üles soojendada. Siis ei pea enam vihma käes juhtmeid harutama.
Aga edasi läks nii nagu ühes heas loos: ilm läks ilusaks, sõitsime bussiga linna, põrutasime otsejoones Polaarmuuseumisse ning pärast mägede taustal kohvi jooma. Mõnus! Õhtuse trenni mõttes läksime telkimisplatsi just mäe otsast otsima. Leidsime! Linnureservuaari lähedal vist ei ole lubatud telkida, aga mis sa parema puudusel ikka teed – õhtu juba käes ja nälg kallal. Mis veel õnneks vaja? Võibolla üks kange tee. Nii et vesi tulele. No võttis ikka aega see vee keema ajamine. Peale tunniajast ootamist oligi tee valmis. Ja päike polnudki veel loojunud. Aga üllatusi veel varus. Kõik kangem kraam oli jäänud lennujaama hoiukappi. Kaks kõige janusemat ja kiiremat tormasid seda viga parandama. Ülejäänud jäid Mihkli ja Oti naasmist ootama. Tehti ka panuseid – kes arvab täpsemalt, millal ohvrimeelsed kaaslased viinaga tagasi jõuavad. Seekord oli kõige täpsem Kris – 1 h 13 min ja 30 sek. P…sse! Lennujaam oli kinni. Ja päike hakkaski juba loojuma. Või siiski mitte….

4. päev – 18.07.2004, pühapäev
Tromso-Svalbard Lufthavn-Adventpynten
Hele
Esimene tõeliselt tunnetatav polaarpäev on tänase seisuga üle elatud, äratusena toimis rohkete kajakate, partide ja teiste veelindude vali „laul“. Kui Unimütsid ninad telgiuste vahelt välja pistsid, oli päike juba kõrgel. Võrreldes eelneva päevaga oli õhutemperatuur märgatavalt tõusnud. Pärast kerget hommikueinet asuti teele lennujaama. Siin hakati asju ümber pakkima, kuna pagas ei võinud üle 20 kg olla. Seepärast koostas ka igaüks käsipagasi, mis jäi 12 kg piiresse. Õigepea oligi käes lõuna, mis valmistati lennujaama kõrval kenal muruplatsil. Ja mida kõike selle tegemise ja realiseerimise käigus ei avastatud: et Ott saaks läbi ka omaenese looduslike pükstega (paras ports jalakarvu), et mõningatel matkajatel on ka liignimesid (näiteks Kaspar Kaamera Kallas, Hannes GPS Tõnisson).
Seejärel tegeles igaüks endale meelepärasega. Kes laadis akusid, kes iseennast veidi kangema kraamiga, kes nautis kohvipausi, luges või kirjutas. Lennu väljumiseni on 8 tundi.
Õige pea on käes õhtusöögiaeg, mis valmistatakse vihma tõttu lennujaama taga olevas katusealuses nurgakeses. Senikaua kui Ott, Hannes ja Riina toitu valmistavad, saavad ooteruumis alguse geniaalsed ideed. Mis oleks kui lindiga, millel reisikotid ja pagasid lennukitelt saabuvatele inimestele kätte toimetatakse, õige sõitma minna. Ideeautor loomulikult Mihkel, kes korra veel mõtlema jääb, kas mitte tagumises ruumis teda kinni ei võeta ja 7 päevaks vee ja leiva peale ei panda ning meie reis Teravmägedele ongi otsustatud. Suureks innustuseks oli aga ka Jaanuse poolt väljapandud õlu lennujaama kohvikust. Paneb ikka mõtlema küll. Aga siis saabus Ott teatega, et õhtusöök on valmis. Ning kas siis suurest rõõmust toidu valmimise üle või Oti lohutusest, et paljugi, mis juhtuda saab lindiga sõitma minnes… Aga juba hakkaski lint tööle, uus lend saabus ja Mihkel, Ott ja väike käsikaamera läksid huvireisile, et…:) Osad inimesed ei pööranud sellele tähelepanu, töötaja naeris, Kaspar filmis ja meie muidugi elavnesime. Pikale ja veidi nüristavale ootamisele oli see piisavaks värskenduseks. Aga sellega veel i-le täppi ei pandud. Õige pea sai kell 21.00 ja me võisime minna check in´i tegema. Suured rasked kompsud antud, käsipagas käes suundusime ooteruumi. Enne seda tuli läbida tavaline turvakontroll, mille käigus nii mõnelgi tuli saapad jalast võtta, metallesemed loovutada. Ooteruumis. Veel võeti viimast kohvikust, naerdi ja lobiseti. Kus oli Ott? Ta polnud ikka veel läbinud turvakontrolli. Teiste sõnul tõmmati ta kõrvale kui kahtlase välimusega isik. Näe, sealt ta tulebki – mustad prillid ees, habetunud ja peaaegu juusteta ja üleni musta riietatud. Kõik justkui endine, ent ilma lusika ja noata. Nimelt oli noa terapikkus ületanud kriitilise piiri Ja Oti enda sõnutsi oleks ta ka ise töötajana reisijalt selle konfiskeerinud. Nii, et i sai siis ka endale täpi peale. Õige pea sammusime lennuki peale. Lend väljus 22.30 ja südaööl olimegi Longyearbyenis. Vaade lennukiaknast oli paljutõotav – meri, mäed, lumi, pilved ja taas pilved. Kes unistas, kes magas, kes filmis, kes pildistas, kes kasutas kohviku võimalusi. Olimegi kohal. Kauaoodatud teadmatus, siiani veel tundmatu – Teravmäed. Vali ja külm tuul, jahe õhk ning väike kohalik lennujaam. Asjad nibin-nabin taas pakkida ja telkimiskohta otsima. Telkima jäädi üsna lennujaama lähedale, öö oli rahulik ja uni sügav. Polaarpäev, taimestikuta mäed, lennukite müra ja mõtted jääkarudest….

5. päev – 19.07.2004, esmapäev
Adventpynten-Longyearbyen-Longyeardalen-Longyearbreen
Kris
Esimene hommik Jääkarudemaal. Hommikul ootas meid ees nn külm laud ehk siis vorst, juust ja kuivikud. (polnud me ju jõudnud veel bensiini muretseda, et priimusel sooja hommikusööki valmistada) Kui need mugitud saime, asutasimegi end lennujaama lähistelt Longyearbyeni suunas teele. Ning kui senini oli see meeletult raske seljakott vaid nalja teinud, siis nüüd oli saabunud hetk, mil sellega ka tõesti ringi tuli liikuda. Meie seljakotid kaalusid matka algul vahemikus 25…35 kg.
Pärast esimest 3 km vantsimist jõudsime Sysselmannen`i ehk siis kuberneri ukse taha, et teatada, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Kuberner teadis rääkida, et alles hiljuti oli siinkandis ka jääkaru nähtud. Nii et kuuldes seda uudist, panime kohe paika, et telkkondade kaupa hakkab toimuma ka öövalve.
Nii kaua, kui ülejäänud tuterdasid suveniiri- ja matkapoodides, tegelesid Mihkel, Hannes ja Riina püssi rentimisvõimaluste väljaselgitamisega, kuid tagasi tulid nad lõpuks hoopis raketipüstoli ja kuulpastakaga. Mainimata aga ei saa jätta, et matkavarustus oli kohati odavam kui Eestis. Kui kõik vajalikud toimingud aetud said, lahkusimegi Longyearbyenist, kuigi veel enne liustiku vallutamist kinnitasime kohaliku kino kõrval kõhtu.
Seljakotid selga ja minek! Ikka liustiku suunas, Longyearbyeni liustiku suunas. Otsustasime, et läheneme sellele paremalt poolt, jõe kõrvalt. Järgmisel hetkel olime rusunõlval, kus igaüks pidi väga hoolega jälgima, millisele kivile järgmisena astub. Üks vale samm ja oleks võinud toimuda päris korralik varisemine… Ühel hetkel aga ütles grupi eesotsas liikuv Mihkel: “Stopp – kõik tagasi! Siit ei saa edasi minna.” Uudis levis ka viimastena liikujateni, kuid selgus, et Hannesel oli vaevu üldse kuhugi võimalik astuda, seejärel oli tee justkui täiesti seljatagant pühitud. Nii et ka ei mingit tagasiteed. Ei jäänud muud üle, kui igaüks pidi leidma oma tee, et saada nõlval nö kõrgemale astmele. Kris vaatas täiesti arusaamatu näoga ringi ja mõtles omas mõttes, et kas tõesti pean siit “seinast” üles minema?! Aga kõik said selle raske ülesandega hakkama ja juba me liikusime mööda liustikku üles. Päike säras, libe ei olnud, tuju hea…
Ööbisime liustiku lõpus mäe veerel (kurul) ja kuidagi ei kadestanud öövalvureid, kes pidid trotsima tuult ja vihma.

6. päev – 20.07.2004, teisipäev
Longyearbreen-Fardalen
Hannes
Hommikul ärkasime umbes 600 m.ü.m. Longyearbyeni liustiku tipus. Hetkeks tundus, et tuleb üsna ilus ilm. Peagi aga saabus ääretult tihe udu, millega kaasnes veel peenike ja tihe vihm. Hommikusöök söödud, kodulehele viimane SMS enne levist väljaminekut saadetud, telgid pakitud ja asusimegi teele. Liikumine toimus läbi tiheda udu. Nähtavuseks võis hinnanguliselt olla umbes 30 meetrit. Mäest alla liikumine toimus ülikõrges tempos, et mitte öelda kiirlaskumine. Nii mõnigi meist libastus libedatel kividel ja vaid harukordne õnn hoidis ära kõikvõimalikud nikastused ja vigastused. Tempotegijaks oli meil loomulikult “pikajalgne” Mihkel – ainuke inimene, kellel oleks pidanud olema eelnev mägedes liikumise kogemus, mida ta paari sõnaga ka teistelegi jagas, kahjuks ei olnud ta aga võimeline arvestama grupi kui terviku võimetega. Järsem laskumine möödas, jätkasime liikumist Colesdaleni oru suunas. Vahepeal sai tehtud mitmeid kotikaid3, kus läks lahti usin kauplemine – selgus, et Hannes ja Ott va kommijagajad olid Liisale pannud kõik ainult piparmündikommid, mida Liisa teps mitte ei söönud. Tihe kauplemine käis Eva, Liisa ja Hannese vahel. Hannes jagas kõiki komme piparmündi vastu – piparmünt oli tema lemmik, aga kahjuks ta oli endale teinud sellise taskutoidu koti, kus neid oli vaid mõni üksik (selgituseks – igalühel oli umbes 800 grammi taskutoitu: banaani lõigud, rosinad ja lutsukommid). See oli nagu raha – aga palju praktilisem ja magusam. Peatselt sattusime rämedale pornole11, mis hirmsal kombel väsitas ja korraks ka Eva saapa endasse imes. Peale pikka kõndimist leidsime, et on õige aeg lõuna tegemiseks. Kõik grupi liikmed said kätte oma vorsti, juustu ja kuivikukoguse. Ja mis asja juures kõige mõnusam – Kris jagas kõigile 12 ruutu Kalevi šokolaadi! Kõht täis söödud, vajus seltskond veidikeseks pikutama. Ainult Ott üritas lähedalt leitud põhjapõdra sarvi Mihklile pähe sokutada. Kaspar proovis seda loomulikult oma kaamerapurki ajada, kuid kahjuks andis kaamera suure niiskuse tõttu otsad ja aktsioon jäigi filmimata. Peagi tegi vihm ja külm oma töö ja kõik olid end sunnitud üles ajama ja liikuma sättima, et mitte ära külmuda. Kuna ümbruses oli suhteliselt palju märke jääkarude sealviibimisest, siis grupi viimane – Hannes – püüdis oma “STOPP” hüüetega kõiki võimalikult koos hoida. Korduvaks korrarikkujaks oli jällegi Mihkel, kes kurtis, et ta ei suuda aeglasemalt käia! Pealelõunal hakkas tihe udu veidi hõrenema. Põhjuseks võis olla ka see, et olime roninud kõvasti madalamale. Seevastu külastasid meid aga aina tugevamad vihmahood. Jätkasime liikumist läbi rämeda porno11, mis vaheldus lahtiste kividega – tegu oli Fardaleni oru läänenõlvaga. Kõrged mäed jäid aina kaugemale ja peagi avanes meie ees määratult suur ja lai Colesdaleni org. Org oli kahelt poolt ümbritsetud kõrgete mägedega ja keskel valitses suur ja lai ning soine tasandik, milles veresoontena voolasid mitmed jõed. Kuna org paistis otse ületamiseks liialt soine ning vesine, siis otsustasime liikuda mööda oru serva kuni Bodaleni orus olev jõgi ületatud. Bodaleni jõgi oli üsna sügav ja kiirevooluline. Tugeva voolu ja kõrge vee tulemusel said oma jalad läbimärjaks nii Liisa kui Kris. Veidi märjaks said ka Hele ja Oti jalad. Kris oli enda peale eriti pahane, et oli saapad märjaks teinud – pole ju neid kuskil kuivatada!
Peale jõeületamist nägime kohe üht polaarrebast! Veidi aja pärast leidsime ühe kõrgema ja kuivema koha, kuhu seadsime üles oma laagri. Peatselt selgus õhtu meeldivaim uudis! Kaspar leidis viis kuiva puidust posti – tegemist oli jõepoolt ära uhutud mootorsaanitee viitadega. Mõeldud tehtud! Sai võetud Oti multitool ja selle abil kõik postid 15 cm pikkusteks tükkideks saetud ja nendest sai tehtud väike lõke Lõkke ümber sai kuivama pandud kõik sokid ja kõik niisked saapad. Kuna väljas oli lausa 6-7 kraadi sooja, siis Hannes võttis end üldse paljajalu. Aegajalt sai enda soendamiseks siiski ka tilk Strohi tee sisse lisatud. Öövalvesse jäid Kris ja Hannes – kuna Kris ei raatsinud esimesel ööl kohe üksinda valvesse jääda. Vihm oli lõppenud ja asjade kuivamine lõkke ääres üsna efektiivne – kõik asjad aurasid pisut! Kahele valvurile olid öösel seltsiks veel kaks kajakat, kes üksteisevõidu püüdsid lihakotile ligi hiilida, kuid öövalvurid ei lasknud seda juhtuda ja uudishimulikud linnud hoiti ohutus kauguses.
Öösel kell 3, kui lõppes esimene valve, saabus pilve tagant ka päike – see kergendas tunduvalt Kaspari valvekorra alustamist! Vahetuse ajaks olid kuivaks saanud kõik sokid ning enamik saapaid. Hommikuses valvevahetuses oli Annika, kes oskas kõiki üllatada maitsva pudru ja lõputu vihmaga.

7. päev – 21.07.2004, kolmapäev
Fardalen-Bodalen-Colesdalen-Lailadalen-Ravndalen
Jaanus
Hommik algas lootusrikkalt. Ikkagi tõsisema matka kolmas päev. Vist. Ajataju on kadumas, sest ilm on suhteliselt ühtlaselt hall ja vastik. Aga pole muret, sest nagu aeg näitas saab ainult hullemaks minna. Tänase päeva eesmärgiks oli läbida Colesdaleni org. Kuna luureandmed puudusid, siis kardeti suurt vett kõikjal voolamas, kuid sysselmanneni mainitud paar päikeselist nädalat olid oma jälje jätnud ja nii kõnnitigi pikalt mööda jõe põhja, kus õnneks vett leidus küllaltki vähe. Vaid paar korda kogu päeva jooksul tuli coverbootsid jalga tõmmata ja praktiseerida sellisel kujul jõeületust. Muidu kulges teekond vahelduva eduga – mäest üles ja alla, mööda moreeni ja mööda kõigi lemmikut – rämedat pornot11. See viimane oli lausa puhas nauding – peaaegu nagu Kakerdaja rabas. Selline vantsimine oli nüri ja esile kerkisid tõsisemalt ka teatavad vastuolud. Seda seoses tempo ja liikumisviisiga – et kas käia ühtses tempoga grupis või lubada kiiremad ette. Viimane põhjustas küll vähemalt ühel korral kaost, kus grupp lagunes väga mitmeks rakukeseks ning seetõttu otsustati seda ikkagi piirata. Mihkel loomulikult virises ja üritas ikka oma liini ajada st pikemalt ette rebida. See kõik tekitas suurt trotsi Kasparis, kellel lisaks suure kaamera tuksi minekule tekkis kõike hõlmav pohhuism ning tõsine soov Barentsburgist otseteed koju minna. Loodetavasti see plaan ei realiseeru sellisel kujul.
Lõuna möödus Colesdalenis tavapärase menüü järgi – veidi Rannarootsi poolsuitsuvorsti, tibake juustu ja kuivikuid. Kõik maitseb seni veel hea.
Õhtupoolikul jõudsime mere (Colesbukta) äärde. Meri oli ohtralt kaetud jääpankadega ja tekitas arvukaid karuotsinguid. Paraku oligi reaalsus selline, et nii karu väljaheiteid kui jälgi jäi silma küll… Õhtupoolik möödus rämeda ronimise tähe all. Mööda Lailadalenit ja Lailaelva ühte lisajõge üles. Nagu selgus, siis kaardil suhteliselt laia ja tasasena näiv org võib osutuda kitsaks, kiviseks ja järsuks. Nii hulluks kui paar päeva tagasi Longyearbreenile tõustes asi ei läinud, aga teatav adrenaliinisüst siiski saadi ja seeläbi roniti ka rõõmsamalt. Hoolimata hoogu saavast vihmast ja telgivaiu murdvast tuulest (telk nr 3 pandi seetõttu üles vaiavabalt), saadi üles ära ja õhtu möödus küllaltki eufooriliselt laulu ja muu sellisega. Ilmselt andis oma osa ka Viru kange kõigi oma 80 kraadiga. Kaspar tõi välja omal survival kit’i – Coca Cola. Aga siis ütles, et tal on pohhui ja läks magama.
Kõigest hoolimata oli vinge ja tõsist eneseületust nõudev päev, mille tulemusena avaneb vähemalt meesterahvastel teatavate loomulike vajaduste rahuldamisel selline vaade alla orgu, et parema eest tuleks juba ränka raha küsida…
Aga karu endiselt ei ole ja ei tule. Lisaks on tänane valvekorra ajal vastavalt kõikidele kehtivatele Murphy ja loodusseadustele ekstra külm ilm (2-3C) ja puude puudumise tõttu pole võimalik ka lõket teha. Juhuu. Vahepeal käivad veel pilved ja sajab vihma ja tuul on endiselt õige vali. Mõnus. Ja karudest pole haisugi. Pealegi jäi raketipüstoli jaoks vajalik laskemoon nagunii telki…

8. päev – 22.07.2004, neljapäev
Ravndalen-Fallbekken-Hollendardalen-Bogebekken
Riina
Ärkamine Mihkli äratuse peale oli ränk. Tundsin puudust Cicu Rou paaniflöödist. Mihkel olevat mingi hetk all orus valget kogu liikumas näinud – perhaps Polar bear.
Kuna lebomatt oli märg ja telk oli märg, möödus öö poolunes. Mitte ei tahtnud telgist välja tulla. Õnneks vihma ei sadanud, kuid külm ja tuuline oli. Kui soolane 4-vilja pudru söödud ja lonks teed rüübatud võtsin hoogu, et pesema minna. Pole midagi paremat kui telkida 300 m kõrgusel mägede kurus ja loputada end hommikul külma veega. See lummav vaade läbi pilvede kaalub kõik külmetavad ja haiged kohad. Õnneks tuli asjade pakkimise ajal välja ka päike. Kolmanda telkkonna inimesed said magamiskotte kuivatada. Nende telk ei olnud tänu suurele tuulele üldse telgi moodi, mistõttu tilkus öine vihm laest sisse.
Kui asjad koos, siis teele. Oi kui hea oli kõndida mäest alla, maapind oli kindel ja vaade … Hommikupoolik andis juba ekspeditsiooni mõõdu välja. Keegi ei kimanud punktist A punkti B, vaid mingi hetk istusime koos ja Hele rääkis Teravmägede geoloogiast. Lõunasöök sattus heasse kohta, mil kuivikute, juustu, vorsti ja kisselli peale oli magustoiduks PÄIKE. Õhtupoolne matk jätkus vanaviisi: üks grupp ees, teine taga. Hea oli kõndida. Tee viis valdavalt läbi Hollerdandaleni jõeoru, valdavalt kividel. Ei olnud mingisugust sood ega mättaid. Jess! Ööbimiskoht oli vaatega merele moreenküngaste vahel. Nagu 5 tärni hotellis. See-eest õhtu oli üks karmimaid, tuul oli tugev ja külm.

9. päev – 23.07.2004, reede
Bogebekken-Chantonovhogta-Zachariassendalen-Gaddalen-Barentsburg
Mihkel
Nonii, siin me nüüd siis oleme (Barentsburgis). Kõrvaltoas jageletakse koha pärast elus või selles, mis tähtis – kus magada. Aga siin nurrub Annika vaikselt norsata. Mis siis täna juhtus? Ega eriti midagi olulist nagu polnudki. Enamus seltskonnast jõudis esimest korda elus Barensburgi. Tegelikult kõik. Päeva alustasime Hollendardaleni orus, kus laialt vulises Hollendarelva. Vastas, üle oru oli Oppkuveni mägi. Ööbisime mingis küljemoreenide jäänuste vahel. Ööbimiskoha valikul valdas mind palju kahtlusi, kuna Kaspar oli sellesse otseselt segatud. Kasparis, kui kaameramehes on kaduma läinud üks kuulus hüdroloog, kuna ta leiaks vett isegi päikesel ja upuks sellesse ka kiiresti ära. Lõpuks leidsime ikka ühe vähe kuivema koha, kus uppumissurm nähtavasti nii otsene ei olnud. Selle eest aga tuul oli puhanguline kuid tugev. Meie telkkond otsustas püstitada hooraurka1. Seetõttu ärkasime õnnetundega, et telk ei suutnudki meid öösel lämmatada. Eva aura oli ainult ülejäänud telkkonnal silma vidukile ajanud. Hommikuks oli mingi plöga mustsõstramoosiga. Täitsa normaalne värgindus. Üks paracetamol ja kange kohv peletas ööõudused. Kusjuures minema hakati rekordkiirusega – 2,5 h peale ärkamist. My ass!
Algul oli minek suht tasane mööda orgu kuni vezdehodi rajani. Ees paistis merelaht, mille nimi, arvasite ära või piilusite eestpoolt, on Hollendarbukta. Hollandlased on siinkandis tegijad olnud. Aaa, ööst veel nii palju, et kuna puitu on nagu muudki prahti tiblade läheduses alati hulganisti, sai öövalve istuda lõkkevalgel. Muuhulgas õnnestus neil peaaegu taldadeni maha põletada kahe inimese jalanõud, seda kõike kuivatamise sildi all.
Ühesõnaga, kõndisime mööda lagedat tundmatu hollandlase järgi nimetatud jõe tundmatu hollandlase järgi nimetatud orgu, mis lõppes tundmatu hollandlase nime järgi saanud lahes. Ilmselt olid nad vennad.
Vezdehodi radadel on see omadus, et nad läbivad kõike, samas ka tõusevad (vähemalt meie liikumissuunda arvestades). Või mis tõus see 250 m kõrgemale üle merepinna oli meie pisikeste plaanide järgi vaja tõusta.
Kustutasin siin vahepeal ühe osa tekstist ära, kus ma tahtsin natuke emotsioone panna.
Tegelt oli asi täitsa OK. Või siis kõigil hing nii kinni, et ei suutnudki nii väga viriseda. Tuul oli ka tugev ja natuke niiske. Aga selleks me ju siia tulimegi. Hele ja Hannes üritasid elevust tekitada teatega, et mere ääres on karu e polarpeer. Riina kaameraga vaatasime. Jäätükk hoopis. Ühesõnaga, peale mitmeid kepikaid2 ka kotikaid3 jõudsime platoole. Jama oli ainult selles, et vezdehodid olid otsustanud lahku minna. Kuna ronimisest oli kõigil kõrini, otsustati hoopis laskuda. Laskumise algus tundus küll selline olevat, et kohe näeme all kolme vezdehodi rususid. Aga pold midagi. Vezdehodid olid hoopis lendama õppinud. Allaminekuks oli kohti napilt. Mingitest ovraagidest me alla igaljuhul suusatasime. Vähemalt minul ja Otil avanes selleks võimalus, koos veerand doosi adrenaliiniga. Ülejäänud tulid kõrval ovraagi pidi ja said palju kõvema laksu. All oru põhjas tegime lõuna. Igapäevane kuivik, juust ja vorst vähese teega. Ja siis ronime edasi. Natuke mööda jõge ülespoole. Juba silmasime esimesi korilusega tegelevaid slaavlasi ja VISU suusa tükke. Ja ümber nurga Barentsburg kogu oma hiilguses. Kes on käind, see on näind. Zingerit teab siin igaüks. Ta oli meid juba pikisilmi oodanud ja meile ohtralt kuivikuid ja suhkrut varunud. Peale selle oli ta ilmselt kolm päeva vaikides elanud, et siis meiega suhelda. Esimese hoobi sain ma endale. Tuli välja, et raskemat rada Longyearbyenist Barentsburgi tulekuks ei õnnestugi valida kui me olime teinud. Aga see selleks. Kõik oli ju normaalne. Igaljuhul kinkis ta meie taaskohtumise puhul mulle Vene autotehase kalendri. Meie jaoks oli ta välja valinud ööbimiskohana ühe putka kõrgel Barentsburgi kohal. Ma arvasin, et me võiks ju ka ööbida telkides maja kõrval. Aga siis tuli üks teine natshalnik ja näitas meile üht kahetoalist katkise WC-ga apartmenti, üle koridori oli köök, allkorrusel dušširuum, WC ja saun. Vedelesime natuke niisama enne kui saatsime ainsana perfektselt vene keelt oskava Hele Zingeri juurde läbirääkima edasiste plaanide osas. Hele oli peagi tagasi teatega, et Zinger tahab näha ikka grupijuhti, kelleks ta peab mind. Zinger on kõva vene glatsioloog, kes oma parimad aastad on veetnud Teravmägedel liustike uurides. Tema ekspeditsioonidest on läbi käinud mitmed tuntud Eesti teadlased. Ainult et nagu ikka paljude teistegi 78-aastaste meestega juhtub, on ta kole jutukas. Aga elame üle. Pealegi, ta andis oma binokli meile laenuks ja ärgem unustagem kuivikuid, suhkrut, leiba ja võid, mis ta meile varus. Ühesõnaga arutasime Kapp Linne´le mineku asja. Vahepeal tuli teine natsalnik ka oma sõnaga sekka mistõttu asi teravaks kiskus. Lõpuks oli asi selge – eks me ise tea, mismoodi me läheme niikuinii on see Zingeri toa aknast näha. Lõpuks saime Hannesega sealt tulema, näidati veel, kus me toiduvarud asuvad, aga selle ruumi võtit ei leitud. Leppisime kokku, et järgmisel päeval saame kokku ja siis räägime edasi. Õhtusöögiks olid makaronid. Päris hea oli. Selle otsa saun, mis ka hea oli. Kaspar sai oma arenevat põskkoopapõletikku ravida ja Riina inimeste selgu masseerida. Ja rohkem nagu polnudki midagi. Kellel villid olid, need said neid näppida. Teised lobisesid niisama. Väike viin ja siin ma nüüd olen. Enamus norskab kõrvaltoas. Peaks kusel ära käima ja magama minema. Nii teengi!

10. päev – 24.07.2004, laupäev
Barentsburg
Eva
Ikka veel Barentsburg. Käes on meie reisi kindlasti kõige tegevusvaesem päev. Või siis puhkuse päev, kuidas kellelegi. Ja suur rasvakogumise päev, et hommikul jälle teele asuda. Tänaste toidukoguste juures oleksime peagi kilod kopsakamad, kuid on ehk loota, et järgnev matk kulgeb kiiremas tempos.
Hommikul oli ääretult raske ärgata pehmest voodist ja minna kuskusi sööma. Edasi viis tee meid Zingeri tuppa, kus saime pika venekeelse ülevaate nii Barentsburgist, Zingeri autost, eestlastest ekspeditsioonidel, telefonikaartidest ja veel paljudest-paljudest asjadest, mis kõik kahjuks viletsa keeleoskuse tõttu arusaadav polnud. Tänu temale saime ka tasuta tuuri muuseumis, mis muidu oleks meile nii mõnedki rublad maksma läinud. Muuseum oli ääretult põhjalik ja täis meeletut infot. Sealt leidsime isegi eestikeelse raamatu ning sigaritoosi millel kirjas „Tallinn“. Muuseumionu rääkis aga veelgi kiiremalt ja raskemat keelt (ikka vene), mis muutis kõige haaramise päris keerukaks.
Kummaline on siin asjaolu, et kõik hooned on meeletult kuumaks köetud. Isegi muuseumis tahtis palavus silmanägemise ära võtta.
Meie kõigi suur kaubanduses-kolamise-soov pani meid kohalikke poode kammima. Kuna talonge ja rublasid meil polnud, tuli minna turistidele mõeldud valuutapoodi. Larissa-Lahke andiski õlut ja suitsu ning kõigil tuju hea.
Õhtupoolse aja sisustasid kissell, küpsised, vorst-juust, saabaste määrimine, kottide pakkimine ning muu tühi-tähi.
Homme hommikul ootab ees üks leivasupp ning siis jälle teele. Õnneks on seljakotid poole kergemad.
Nüüd veel sauna ja viimane mõnus öö tuulevaikselt. Homme jälle hulgaliselt kepikaid2, kotikaid3 ja vanu l…15.

11. päev – 25.07.2004, pühapäev
Barentsburg-Finneshamna-Larvika-Grondalen-Gronfjorddalen(järveonn)
Liisa
Maailma parim uudis: „Täna öösel jääb öövalve ära!“. Millest selline rõõm? Lihtsalt seepärast, et meie telkkond (nr 2) oleks olnud juba kolmandat korda öövalves, samas kui teised on vaid korra karuvalves olnud (vahepealsed valved jäid ju Barentsburgis ära). Kuigi oleme Barentsburgist lahkunud saame jälle katuse all magada. Ja seetõttu polegi karulvalvet. Oleme ühe järvekese ääres, kus on vene liustikuuurijate majake.
Tänane päev on olnud suht lihtne ja lahe. Hommikul sai „hotellis“ asjad kokku pakitud ja marssima hakatud. Zinger ei saanud kasutamata jätta võimalust, et võib koos meiega pilti teha. Ta kohe armastab fotografeerimist (et ikka ise poseerida ja pildile jääda). Justkui modelliks loodud.
Barentsburgi tumedad korstnad ja suits paistsid kaugele, päike säras kõrgel, taevas ei olnud ühtegi pilve, lained loksusid vaikselt randa – mida veel ühelt ilusalt päevalt tahta. Aga… siis langesime rünnaku ohvriks! Meie pea kohal tiirutasid vihased randtiirud. Ju olime nende pesade juurde sattunud. Vehkisime keppidega, et linde eemale ajada, aga nad olid kartmatud. Hea, et üldse elus – edaspidi peaks olema tiiru- mitte karuvalve.
Jõgesid ületasime täna ka. Esimese jõe puhul tundsin mina küll tiba ebakindlalt. Vool oleks mu ää viinud kui poleks Krisist kinni haaranud (Kris oli omakorda Hannese külge haakunud). Teine jõgi oli suurem, kuid mina olin seljakotiga ja seega raskem ja veevool ei saanud mind kõigutada.
Nüüd istume vene teadlaste maja kõrval sooja päikese käes, joome teed, imetleme taamal paistvaid liustikke. Trimpame viina. Miks ma ei imesta?

12. päev – 26.07.2004, esmapäev
Järveonn-Austre Gronfjordbreen-Gronfjordbreaneelva-Aldegondabreen (punane onn)
Kris
Öö veetsime kui kilud karbis, aga see-eest soojas toas. Äratuskellaks oli Liisa hele hääl, kes kutsus imemaitsvat aprikoosidega putru sööma.
Kümne paiku asutasime end teele, eesmärgiks oli minna üle kaheosalise liustiku – Grönfjordbreane ning õhtuks jõuda Punasesse majakesse (Aldegonda liustiku all fjordi kaldal). See plaan aga ei õnnestunud… Õhtuks jõudsime küll majakesse, aga mitte päris planeeritud marsruuti pidi.
Niisiis kõigest lähemalt. Kõndisime hommikul tempokalt ümber järve ja lähenesime liustikule vasakult poolt. Peagi olime ühes vajuvas mudamülkas, jalg tahtis muudkui kuskile mutta vajuda. Lõunapausil arutati pikalt, et mis võiks olla selle uue maastikutüübi nimi “meie sõnastiku” järgi, kuid päris ühisele seisukohale ei jõutudki…
Natuke ilmast ja meeleoludest. Täna ei paistnud särav päike, mis kohe tuju oleks tõstnud, hoopiski maadeldes liustiku küljemoreenil kivide ja mudaga, kostitas pilvine taevas meid veel ka päris korraliku vihmasajuga. Ühesõnaga tavapärane Teravmägede ilm, mis muud.
Kesktormajatest kolmik ehk siis Mihkel, Annika ja Ott võtsid kohe hommikul väga korraliku tempo üles, millega mitte kõik grupiliikmed ei suuda sammu pidada. Tagantpoolt oli kosta nurinat, sest tihti liikusid nad väga kaugele ette ära… Keegi ei ole siiani virisenud, et ei jõuaks käia, vaid lihtsalt liikumiskiirus on erinev ja kuidagi peab leidma kompromisse. Juba seepärast, et keegi ei jääks üksi ja kui ta hakkab kuhugi vajuma, oleks abi kohe kõrvalt võtta.
Liikusime liustiku kõrval üha ülespoole, et leida õige koht liustikujõe ületamiseks. Seda aga ei olnud kerge leida ja vaadates liustikule, tundus see nii mõnelegi tõeliselt libe olema – sellise vihma- ja sulaveega kaetud. Seepärast toimuski väike koosolek, et mis edasi või hoopiski tagasi?! Hannese kindel seisukoht oli, et peaksime tagasi minema. Mihkel küsis ka kõikide teiste grupiliikmete arvamust. Hele jagas Hannese arvamust, sest tema meelest oli meil lihtsalt liiga vähe oskusi. Ülejäänud pooldasid, et võiks edasi minna, et ikkagi leida koht jõe ületuseks. Niisiis sammutigi edasi ning ühel järgnevatest kotikatest3 läks kolmik ette vaatama üht tõenäolist liustikule minemise kohta. Kaspar aga pakatas terve päev meeletust energiast ja nii ei tihanud ta ka kotikat3 pikalt pidada, vaid hoopiski läks omal käel samuti liustikule “maandumise” võimalusi uurima. Ja peagi oli ta liustikul, teised kohe talle riburadapidi järgi. Ülevalt poolt liustikule läinud kolmik oli näinud juba ära ka liustiku keskel voolava “bobiraja” ja nii saabus Mihkel teisteni teatega, et sellest me küll üle ei saa. Kuigi Ott olevat hirmsasti tahtnud üle hüpata, kuulas ta ilusti ikka Mihkli sõna. Ning samal ajal, kui ka teised grupiliikmed läksid seda liustikujõge vaatama, pani Ott oma energia uuele harrastusele ehk siis mängis liustikul golfi.
Liustik oli võrreldes Longyearbyeni liustikuga tõeliselt libe. Oi jah ja alustasimegi tagasiteed. Seda sama, mida mööda olime just tulnud. Aga mis teha?
Lõuna tegime natuke enne järve juurde tagasi jõudmist ja see oli nihkunud suht hilisele kellaajale, nii et isegi suitsuvorst maitses väga hästi. Lõuna lõpetuseks ütles aga Ott, et ega me nihet muidu nulli ei saa, kui peame aga taas liikuma hakkama.
Niisiis kui olime taas praktiliselt oma päeva alguspunkti läbinud ja mõnesaja meetri kaugusel järvemajakesest, ootas meid mere ääres ees tõeline katsumus ületada jõgi, kus voolukiirus oli Krisi ja Hannese eilsete mõõtmiste põhjal üle 2 m/s. Esimest korda võeti välja ka köis, et julgestada läbi jõe minekut. Ott sammus julgelt esimesena läbi vee ja kinnitas teispool kallast, et vool ikka tõeliselt tugev! Seejärel jäigi ta sinnapoole köit hoidma. Ühe käega köiest hoides ja teisega kepile toetudes hakatigi üksteise järel vooluga võitlema. Liisa tunnistas, et ikka kohe päris hirmus on. Kergemad tüdrukud pidid rakendama kogu jõu, et püsida püsti ja mitte vooluga kaasa liikuda. Ühest jõeharust üle, ootas veel teinegi ees, kuid nö pisut kergem variant, mille jaoks Ott ei vaevunud enam coverbootsegi jalga tõmbama, pükstest loomulikult rääkimata.
Siinmail sai aga Krisil pliiats tühjaks. Aga ega sellest päevast enam midagi pikalt pajatada olegi, sest kui kõik olid õnnelikult jõest üle, ootas ees suhteliselt lihtne teekond piki rannikut Punasesse onni. Öövalvurid e siis kolmas telkkond koosseisus Annika, Kaspar, Kris ja Hannes said võimaluse vastavalt vahetustele majas magada, teised telkisid maja kõrval.

13. päev – 27.07.2004, teisipäev
Aldegondabreen-Sandefjordneset-Minervaodden-Kokerihamna-Festningen-Kapp Starostin-Russekeila (Starostini onn)
Jaanus
Alguses oli meri. Ja rand. Ja siis oli veel natuke randa. Ja veel. Ja nii kuni õhtuni. Ega tegelikult suurt muud polegi öelda. Aga proovin ikka.
Ärkamine toimus punases onnis Aldegondabreeni jalamil Gronfjordi läänekaldal. Onnis ööbisid küll ainult öövalvurid ja paar vene liustikuuurijat. Aga telgis oli ka päris mõnus. Hommik algas nagu ikka pudrulaadse olluse manustamisega, sellele järgnes marssimine Kapp Starostini poole. Kes mööda randa, kes veidi kõrgemal kursil. Nähti kõiksuguseid huvitavaid asju, mõni väitis, et nägi isegi hüljest…
Vaated olid võimsad – alates mordorilaadsest suitsusest ja söesest Barentsburgist fjordi vastaskaldal, venelaste pumbajaamast ja tuttavast lagast kuni suurepärase vaateni Isfjordi vastaskaldale, ja seda praktiliselt tuulevaikuse tingimustes. Seal kaldal tundusid tiba tõsisemad mäed ja liustikud olevat. Eks ole veidi põhjapoolsem territoorium ka juba.
Kaljudel pesitses arvukalt krüüsleid ja leidus ka kõiksuguseid kajakaid. Lõunatasime kusagil Festningeni lähistel. Oli kena koht. Sealt ööbimispaika pidi teoorias olema kiviga visata, või äärmisel juhul kolmega, kuid üllatuslikult selgus, et Starostini onn ei asugi üldse Kapp Starostinil vaid hoopis järgmises lahes (Russekeila). Kui lõpuks sinna jõuti, siis maja igatahes oli kena. Väike muuseuminurk ja paar ööbivat poolakat, kes väga ei pahandanud (ja ega neil ei olekski selleks õigust olnud). Ja kuna onn sisaldas lisaks mõnele narile ka pööningut, siis suurem enamus kobis hoopis sinna magama. Kuna plaanitud pentaque turniir asendus Zingeri sünnipäeva terviseks viinavõtmisega (see põhjus lisandus küll takkajärgi), siis magama jäämine läks raskelt. Hannes laulis ja Mihkel kuses. Öösel tõusis selline tuul, et maja viimased päevad tundusid kätte jõudvat, kuid õnneks see siiski nii ei läinud.

14. päev – 28.07.2004, kolmapäev
Starostini onn-Linnéelva-Kapp Linné-Linnévatnet-Kongressvatnet-Kongressdalen-Sandefjordneset-Aldegondabreen (punane onn)
Hele
Hommik algab Starostini onnis Mihkli hüsteerilise uksele-aknale lõhkumisega: „Hele, Riina, Kaspar, tehke uks lahti! Kas te ei kuule?“, nimelt ööbisid meiega kaks poola teadurit, kes olid ukse ööseks seestpoolt lukustanud. Meie matkasellidest 8 magas lakas ja 3 (Hele, Riina, Kaspar) toas. Ilm oli õhtuse päikesepaiste asemel tuuliseks, sombuseks ja veidi vihmaseks muutunud. Hommikusöök söödud, suundusime Kapp Linne poole, vahepeal jätsime kotid mäenõlvale maha. Vihm ja tuul olid juba märgatavalt tugevamaks muutunud ja Kapp Linne´le jõudsime kõik tuulest, vihmast parajalt räsitud. Kapp Linnés ootas meid ees Norra keskus, mis oli igati mugav ja kaasaegne. Sai postkaarte osta, kohvitada, tassi teed juua. Mängiti kitarri, lauldi (vaikselt). Igatahes kõige eelneva järel oli see igas mõttes vastand ja samas äärmiselt kosutav puhkemoment. Aga nagu iga hea asi saab kord otsa, nii ka see idüll. Astusime läbi vihma tagasiteele kohta, kuhu oma seljakotid olime jätnud. Seal tegime kiire lõuna ja jätkasime teekonda Kongresside järve poole. Kaspar tegi vahepeal mõned ülesvõtted ja ilm hakkas ka selginema. Mõne tunni pärast olimegi kohal, aga meie suureks pettumuseks oli kaldal olev majake väga kehvas olukorras ja nii sai tehtud ühine otsus – keeta siin tassi teed ja krõbistada mõned kuivikud ja seejärel jõuda tagasi punase maja juurde (10 km). Selle päeva kilometraaž tuli pikem kui 28 km linnulennult ehk siis reaalselt 30-35 km + mõned kõrgused. Siin läks seltskond kaheks. Ott, Riina, Liisa, Mihkel ja Annika läksid üht teed, meie (Hannes, Hele, Kris, Eva, Jaanus, Kaspar) teist teed. Tegin vahepeal proovi üle jõe hüpata, aga maandusin nägupidi kividesse. Ülejäänud tee möödus rahulikumalt ja ilusti. Lõpusirgel hakkas taas vihma sadama ja punasesse majakesse jõudes asusime õhtusööki valmistama, pärast seda läksin karuvalvesse, päike tuli jälle välja ja rahu saabus üle kõigi ja kõige.
15. päev – 29.07.2004, neljapäev
Punane onn-Gronfjorddalen(järveonn)
Hannes
Hommikul silmad avades nagu suurt midagi ei näinudki. Nimelt oli öine tormituul veelgi tugevnenud ja harvad vihmahood olid paisunud järeleandmatuks paduvihmaks ja selle tulemusel telk kooldunud ümber näo. Temperatuur oli 0 kraadi lähedane ja ilm oli niisugune, mille puhul iga mõistlik Arktika uurija poleks enda nina uksest välja pistnud rohkemaks kui keha kergendamiseks ja joogivee varude täiendamiseks. Hommikusöök söödud (enamusel), asus Mihkel paaniliselt tegutsema telgi kokkupaneku asjus. Asi lõppes loomulikult sellega, et tänu tema teravale keelele ja rasketes olukordades avanevale kontrollimatule sõimule sisenes peagi punasesse onnikese Eva, kelle silmist voolava vee hulk võrdus väljas sadava paduvihmaga. Mis seal ikka teha, kui mõni inimene ei oska arvestada teiste inimeste tunnetega ja rasketes olukordades kipub „üle keema”. Söök lõpetatud jooksid vihma kätte ka Kaspar ja Hannes ning kerisid oma telgi samuti kokku. Järgnevalt kasutas Hannes vaba hetke, pani vihmakeebi peale ja jooksis esimese jõe kaldale, et hinnata ülesaamise võimalusi. Tuul oli nii tugev, et isegi randtiirud ei pidanud piisavalt ohutuks oma tavapäraseid rünnakumanöövreid ning piirdusid vaid hoiatuskarjatustega. Pilt jõeääres oli trööstitu. Vesi pulbitses nagu keev vesi põrgukatlas! Jõudnud tagasi onni, lausus Hannes: „Siinne jõgi on mitu korda suurem kui enne ja mina soovitaks veeta ühe öö veel siin onnis venelasi tülitades, meil on siin küll ebamugav, aga turvaline (koos meiega elas onnis veel kaks vene liustikuurijat).” Sellepeale korraldas Mihkel ühe kõige mõttetuma küsitluse: „Mis te arvate, lähme järve majani või jääme siia passima?” Asja iroonia seisnes selles, et küsimuse küsis ta inimestelt, kes polnud väljas käinud, jõge näinud, ega seal valitsevate oludega sugugi kursis. Hannes ütles veel korra: „Lähen vaatan äkki ülesvoolu, äkki ühinevad seal erinevate liustikukeelte jõed ja seal ületamine kergem.” Mihkel materdas kohe idee maha ja ütles: „ See ei saa ju nii olla, mõtle loogiliselt kah natuke!” Enne teeleasumist andsin veel kõigile soovituse, mille sain järveäärsest onnist „kohalikelt”: „Jõge on kõige mõttekam ületada läbi mere, praegu on sinna kogunenud värsket kruusa, põhi kõva ja vesi madal ning aeglasevooluline.” Jõudes jõe kaldale asusid Mihkel ja Ott ületama jõge kõige mõttetumast kohast (kitsas, sügav ja kiirevooluline), Neile järele läinud Annika oleks esimeselt harult peaaegu allavoolu juba hakanud liikuma! Kui nad olid kõige suurema haru keskele jõudnud ja peaaegu nabani vees, siis otsustasid nad tagasi keerata ja tulla läbi mere. Hannes oli selleks ajaks peaaegu jõudnud välja uurida kõige parema tee läbi jõe delta. Loomulikult ei olnud Otil ja Mihklil enam ootamise mahti ning mindi ka deltas valest kohast üle ja kiirustati ja sõimati, et too tüdrukud ka üle! Hannes oli leidnud deltal enam-vähem normaalse koha, kust sai tüdrukud käevangus üle tuua – loomulikult said kõigil jalad märjaks! Vahepeal jõudis ülevalt poolt jõe uurinud Kaspar kohale ja sõimas kõiki idiootideks, kuna üleval hargnes jõgi väga mitmeks ning ülesaamine imelihtne. Kaspargi tuli deltaalast Hannese õpetuse järgi üle ja Coverbootside abiga sai ilusasti kuiva jalaga üle. Jalad jäid kuivaks Jaanusel, Kasparil ja Hannesel ka üks jalg (teisel kummikul tuli lahinal vett kannast sisse). Järgnevad 4 km olid hirmsad: torm, vihm, vastutuul, külm ja riided suurest vihmast märjad. Peagi olime kõige suurema jõe kaldal, mille voolukiiruseks võis olla umbes 3 m/s ja vooluhulgaks tollel momendil 200 kuupmeetrit sekundis. Mihkel juba karjus ja vilistas jõe kaldal, kuna oli külm (ka meil oli väga külm). Kaspar ja Hannes käisid rahulikult suudmest saati jõe läbi ja vaatasid ülepääsemise võimalusi – pilt ei olnud ilus! Lõpuks otsustasime kasutada ligikaudu sama teed, mis selle jõe esmakordsel ületamiselgi. Lahti sai keritud köis ja see ümber Mihkli pandud. Mihkel sai üle. Edasi läksid ka kõik teised ühe kaupa. Kõik said üle. Teisel üleminekul valis Mihkel jällegi pea kõige hullema koha üleminekuks – pöördus siiski õnneks tagasi ja tibake allavoolu minnes leidis palju mõnusama koha. Teised olid keset jõge oodates üsana külmunud, kuid siiski sai kõik ilusasti üle – Hele küll ehmus vahepeal natuke, ent üle sai temagi (tüdrukud olid soendanud vahepeal üksteise käsi, hoides neid üksteise seljakottide ja selja vahel, moodustades niimoodi kinnise ringikese). Kui teine köieots (Jaanus) ka üle oli, siis hakkas halastamatu jooks üle mäe järvemajakesse (kohe peale jõge läks üles väike oruke, millest üles ronides järvemajake juba paistiski). Kõik jõudsid elusalt kohale ja võtsid sooja teed ning 80 kraadist viina. Nii sai kiirelt sooja sisse ja tänu raskele pingutusele kippusid mitmed meist juba paarist lonksust purjakile jääma. Kuna majas ahjud küdesid, siis pandi asjad kiirelt kuivama ja valdav osa seltskonnast kobis majakese pööningule pikutama. Alla jäid vaid Kaspar, Hele ja Riina, ning ka Hannes, kes kuivatas oma tilkuvat magamiskotti (ei soovita panna magamiskotti seljakoti kõige alumiseks asjaks!). Aga õnneks kuivas magamiskott juba pooleteise tunniga ja nii sai Hanneski üles juba kella 10 paiku. Kellelgi peale Oti (kes väga mõnusalt norises) ei tahtnud tulla und. Väljas ulgus ja vingus tuul, ning vihm krabistas vastu katust. Enne magamaminekut oli näha, et vesi järvekeses oli tõusnud ligi pool meetrit (võrreldes tavapärasega) ja tõusis veelgi! Lõpuks siiski saabus ka uni.
16. päev – 30.07.2004, reede
Järveonn-Grondalen-Larvika-Finneshamna-Barentsburg
Eva
Teekonna Barentsburg-Kapp Starostin-Barentsburg viimane päev. Eelmise päeva üleelamised on veidi lahtunud ja meid ootas ees viimane pingutus järveonnikesest Barentsburgi. Öö oli rahutu ja uni saabus ikka nii mõningad „piiksud“ (Jaanuse käekell, mis igal täistunnil piiksus) pärast magamiskotti pugemist. Hommikul seevastu oli uni hea, kui Kris tuli pudrule kutsuma.
Hommikul toimus meil grupi esimene ametlik lahkulöömine ehk siis Ott, Annika ja Mihkel asusid varem Barentsburgi poole teele. Kaasa said nad nimekirja eluks vajalike asjadega, mida Larissa käest tuua. Nimekiri koosnes peaasjalikult õllest ja Coca-Colast. Ülejäänud seltskond alustas pakkimist, kummikute sulatamist ja toa korrastamist. Teekond oli mõnusalt lühike, et võtta rahulikult ning mitte tormata. Kahjuks sadas suht palju ja seda nagu kiuste just siis kui ees oli jõgi, mida ületada. Ja neid tundus olevat palju. Praegu järgi küsides selgus, et suuremaid oli vaid kaks, kuid pisikesi see-eest hulganisti.
Päeva parima jõeületuse tiitli pälvis kindlasti Hele oma väikese „naljaga“. Eemal saarekesel seistes avanes korraga pilt: Hele istuli jões endal kott seljas ja triivib allavoolu. Hannes sai tal kotist kinni ja Jaanus seisis heal kohal, et appi tormata. Niimoodi kahe mehe vahel meie kallis Hele läbimärjana veest välja toodi. Nagu tellitud, oli kaldal väike lobudik, kuhu sai isegi ukse ette lükata ja kus Hele sai omale kuivad riided selga panna. Õnnelik õnnetus võib vist selle kohta öelda, sest peagi ootas ees Barentsburg sooja sauna ja kõigi muude tsivilisatsiooni hüvedega. Praeguseks on saunas käidud, riided pestud, õhtusöök söödud ning hea on olla. Peagi alustame mööbeldamist, et magamiskotid põrandale mahutada ning kõik saavad veel vaikselt oma asjade kallal nokitseda.

17. päev – 31.07.2004, laupäev
Barentsburg-Gunnarvarden-Helikopterbase-Selisbukta-Kapp Dresselhys
Liisa
Kell on alles neli ja meil on juba telgid püsti pandud. Eriti varakult. Samas kui me oleks edasi läinud, siis jõuaks me liiga ruttu Longyearbyenisse ja sääl pole meil küll neli päeva midagi teha.
Tänane päev algas hommikul valusa uudisega: meie lihavarudes on pisike auk. Hele poolt palgatud kokkade hää töö läks kõik luhta, sest praetud liha hallitas. Kõik! Õnneks on veel kuivatatud liha, aga mitte igaks söögikorraks. Oleks te Kaspari nägu näinud kui ta kuulis, et lihaga on asi praktiliselt kööga. Arvatavasti oli asi lihtsalt selles, et rasva oli liiga vähe. Vigadest me ju õpime. Vist.
Toa saime kella üheteistkümneks puhtaks ja tühjaks nagu lubatud. Virelesime niisama, et õue vihma ja tuule kätte minekut pisutki edasi lükata. Saadeti veel viimased postkaardid Barentsburgist kodumaale, kingiti Zingerile sünnipäevaks kohalikust valuutapoest ostetud kommikarp, söödi lõuna ja hakati astuma. Kuidagi igavalt longiti ja kuidagi igav on praegugi. Elevust lisasid tee äärde jäävad lehmalaut ja kasvuhoone. Kas laudas ka lehmad olid ja kas ka kasvumajas tomateid kasvatati, seda ma ei tea. Kunagi olid küll ajad olnud (enne 1990-ndaid), mil siin olid kurkidest rohetavad ja tomatitest punetavad kasvuhooned ning laudas olid lehmad ja sigalas sead. Elu nagu igal pool mujal NSV Liidus. Enam pole NSV Liitu ja pole tomateid ega sigu ega lehmi. Meie neid vähemalt ei näinud.
Kui viimased Barentsburgi majad ja risuhunnikud ja lennujaam seljataha jäi, siis seadsime end laagrisse.
Ja nüüd on vaba aeg. Vaba aeg? Mida küll peale hakata mitmetunnise vaba ajaga kusagil Teravmägedel? Jälgi kajakaledu ja lainetemängu

18. päev – 01.08.2004, pühapäev
Kapp Dresselhys-Hollendarbukta-Colesbukta-Russaonovodden (Russanovi onn)
Kris
Hommikusöögi ajal teatas Hannes, et täna on vaja ületada 33 jõge. Tegelikult olid aga enamus sellised pisikesed nired nagu voolas meie telkimisplatsi kõrvalt mööda – üks samm ja üle! Veel arvudest kirjutades võiks mainida kohe ära, et päeva teekonna pikkuseks kujunes ~25 km, selline mõõtmine leidis hiljem õhtul aset hambaniidiga otse kaardilt.
Hommikune maastik kuidagi tüütas ära, ikka selline midagi porno11 taolist ja Colesbukta laht ei tahtnud kuidagi nähtavale ilmuda. Lõpuks ta muidugi ilmus ja selle ääres oli järjest norrakate majakesi. Kohe imelik oli Teravmägedel nii asustatud paigas viibida, et silm haarab korraga 3-5 maja. Ilusad korras majakesed paistsid olevat. Ühest suvilast tuldi meid ka tervitama, kuid ka peale kolmandat korda meie päritolu kordamast, kahtlesime sügavalt, et ta aru sai, kust me pärit oleme. Ja jälle edasi…
Jõudsime järgi enne teise suurema jõe (Coleselva) ületamist kesktormajatele, kes meid sel lahe poolel ühe viimase lagunenud ja igasugu kolaga ümbritsetud osmiku juures ootasid. Valmistasime sooja teed, sest oma jagu oli veel minna, kuid kesktormajad ei tihanud tee valmimist oodata, sest olid juba ~45 minutit meid järgi oodates külmetanud.
Jõe ületus ei olnud iseenesest raske, sest vool oli nõrk, kuid siiski pidi palju vantsima, et paremat ületuskohta neile paljudele jõeharudele leida. Ja siis veel see “mõnus” muda, mis meid teisel pool ootas, tegi saapad kohe mitu kg raskemaks. Parimaid paiku mudamaadluseks. Mudamülkast läbi, vaataski vastu vana mahajäetud Grumantbyeni kaevandusasula elurajoon, mida ümbritsevat kola on raske kirjeldada, seda peab lihtsalt ise nägema!
Enne Russanovi punasesse majakesse jõudmist, kosutasime endid veel ennist valmistatud kuuma tee ja Zingeri kuivikutega. Kris ei olnud nõus muidu edasi ka liikuma, sest ühe pisikese liitrise termose lisamine seljakotti eelmise kotika3 ajal rõhus niimoodi selga, et mis liig see liig.
Viimased kilomeetrid möödusid aga kiirelt, sest lahe teises servas liikuda oli lihtne ja oli mida vaadata, juba seepärast, et mitte mõne naela või klaasikillu otsa astuda. Tühjad paneelmajad või õigemini enamuses mingid majade varemed panid küll lihtsalt imestama. Muidu viibid ilusa mägise looduse keskel, kuid seda kontrastsem oli kõik see rauast kola majade ümber. Lihtsalt uskumatult palju kola!
Natuke Russanovi majakesest. Üks hubasemaid siinkandis, lisaks ei oodanud meid siin keegi juba ees, st olime ise peremehed. Suur tuba kõik meie päralt. Teine tuba oli muuseum, kus laua peal olevast külalisteraamatust selgus, et Ets (Edgar Karofeld, kes on paljude matkaliste kolleeg Ökoloogia Instituudis) oli siin viibinud 1987. aastal. Liisale mõjus selle info teadasaamine kohe niimoodi, et nägi Etsi unes.
Selle päeva kohta ei saa kuidagi mainimata jätta, et Hele hingas ikka vägagi kergendatult, kui olime viimasest jõest üle, sest istukil jõesõit oli oma jälje jätnud.

19. päev – 02.08.2004, esmapäev
Russanovi onn
Mihkel
Päev oli puhkekas. Ärgati midagi 11-12 vahel. Siis ei tehtud tükk aega midagi. Ja siis veel natuke aega seda sama. Siis keerasin oma saabastel seinal teise külje ahju poole ja tegime edasi mitte midagi. Kui olime juba mõnda aega mitte midagi teinud läksime Otiga ja võtsime lähedal asuva tipu Lindströmfjelleti. Onni kõrvalt jõe orgu pidi üles, liustikult paremalt pilvedesse ja siis natuke ronimist. Täpselt tippu! Ilm oli pilves. Või õigemini tipp. Allatulek oli hullem. Nõlv oli parajasti lahtine. Teised või õigemini osad neist käisid mahajäetud kaevandusasulat vaatamas. Neil oli ka huvitav. Annika korjas suure paja täie seeni. Kõik sõid. Siiani on kõigil veel elu sees. Õhtul tegime sama, mida peale ärkamist kuni avastasime pokkeri-võlud. Panusteks kõige hinnalisemad asjad siinkandis – kivid. Siis läksime magama.

Liisa, kes ei käinud Mihkli ja Otiga mägesid vallutamas, vaid käis mahajäetud kaevandusasulas kolamas
Kui me olime juba mõnda aega mittemillegagi tegelenud ja Oti ning Mihkli mäkke saatnud, siis läksime meie (Liisa, Eva, Kris, Jaanus, Hannes) kaevandusasulat avastama. Oli ikka sürr koht küll. Mõni suur lao- ja tootmishoone, mõned elumajad, mõned määramatu funktsiooniga ehitised ja kõik suuremal või vähemal määral varemetes. Siin on metallivaraste paradiis! Tsemendikotte ja mingi tundmatu sisuga tünne oli jagumiseni. Kõikjal ehitistes (või nende jäänustes) domineerisid puhtvenelikud ehitusmeetmed: sinisinised seinad, lipp lipi pääl parandamised, rõdukoha ehitamine poole meetri kaugusele rõduuksest.
Ja ega rohkem pärast sellist „väsitavat“ jalutuskäiku vaadata ei jõudnudki. Russanovi putkasse tagasi logelema!
Õhtu elamusi oli kaks: seened ja pokker. Need, kes seeni sõid elavad veel ja need, kes pokkerit mängisid… mängivad ilmselt järgmisel päeval veel.

20. päev – 03.08.2004, teisipäev
Russanovi onn
Riina
Kui öösel kella 3 paiku korraks silmad nari peal lahti tegin, istusid neli entusiasti veel laua taga ja mängisid kivide peale pokkerit. Kuulduste järgi kestis mängupõrgu kella neljani. Kahju, et ükski kasiino sponsoriks ei hakanud.
Kella 7 paiku hommikul sättisid Hannes ja Kaspar end Longyearbyeni poole teele, et pärast 25 km läbimist saaks shocomilki juua.
Herkulapudruga tuli meid nati enne lõunat meelitama Mihkel. Hommik algas päikesepaistega. Kohe peale pudru söömist istusime kõik Russanovi maja ees ja nautisime hommikukohvi. Kaua me seal päikese käes ei peesitanud, vaid seadsime sammud lähedalasuvasse mahajäetud Grumantbyeni kaevanduse poole. Üle 3 km raudteel kõndimise ja mägedes ronimisega meie seiklus piirdus. Lõunaks olime majakeses tagasi ja mängisime jälle pokkerit. Seda kuni õhtusöögini. Annika oli meist kõigist tublim ja käis jälle seeni korjamas.
Vahepeal külastasid Russanovi maja kolm Norra põdrauurijat. Ühe uurija naer mõlgub siiamaani meeles.
Õhtusöök. Ei midagi erilist. Kes sõi magusat riisiputru, kes seentega. Peale õhtusööki mängisime stripp-pokkerit. See lõppes kiiresti, kuna peale 7. mängu oli Mihkel paljas ja tõttas end pesema.
Seltskonnamängud jätkusid. Ootasime pikisilmi Hannest ja Kasparit tagasi. Vahepeal saatsid nad sõnumi, et jõuavad öösel kella 4 paiku. Aga meie mängisime. Maffiat. Kuna Ott tapeti selles mängus kogu aeg esimeste seas, siis läks ta õue, tõmbas mahvi suitsu („Kosmos“), pani kapuutsi pähe, võttis kirve kätte ja tuli akna taha kirvemõrvarit mängima. Selle teoga suutis ta nii mõnegi tüdruku endast välja viia. Oti kirvenaljad sellega ei piirdunud. Asi lõppes sellega, et Eva ja Kris ei julgenud enam üksi õue minna. Kui õhkkond oli lõpuks maha rahunenud hakati jälle pokkerit mängima. Siinkohal läks aga kirjutaja magama ja ei oska täpsemalt öistest seiklustest kirjutada. Ainult naer ja kivide klõbin.
21. päev – 04.08.2004, kolmapäev
Russanovi onn
Kris
3.44 – Mihkel helistas Hannesele. Mure oli. Selgus, et nad (Hannes ja Kaspar) olid tiheda udu tõttu peatuse teinud ja hilinevad. Jõudsid just välja kuskilt kanjonist. Pärast telefonikõne tehti uued, seega juba kolmandad pakkumised Longyearbyeni shoppajate tagasijõudmise kohta:
Mihkel – 5.15
Eva – 5.40
Ott – 5.54
Kris – 5.27
Jaanus – 5.30
Annika – 5.20
Juhtus aga nii, et ka kõige tugevamad väsisid kaarte mängides ootamast…

Kris täiesti hüppas rõõmust püsti Russanovi muusemi põrandalt, kui kuulis, et oli ennustusvõistluse võitja ja viina asemel saab esimesena juua hoopis shokolaadipiima! Mmmm…
Ka tänane päev möödus paljuski kaardimängu tähe all, kuid pokkerist ollakse juba edasi jõudnud – täna mängiti “tuhandet” ja taas “sitaratast”.
Kuna osa inimesi ärkas alles kuskil lõuna paiku, siis järgnes hommikusöögile kohe lõuna ja ega õhtusöögini enam palju aega polnud veeta.
Kuid siiski…Lõuna paiku pandi põlema ka lõke, et saunakivid kuumaks ajada. Mere äärde pandi püsti telgi- ja kotikatetest ääristatud saun. Selle kavandamisest/ehitamisest saab lugeda hommikul peetud koosoleku protokollist (siia tuleb link, mille alt avaneb sisseskännitud protokoll). Ja kõik saunas käijad olid igati rahul.
Täna ei passitud enam hommikuni üleval.
Hetkel istuvad laua ümber veel päeviku kirjutaja Kris, raamatut lugev Kaspar ja rallitulemustega tegelev Hannes. Kirjutaja aga lahkub, et minna magama. Kell on…(vahet pole, ma ei tea, mis kell on)

22. päev – 05.08.2004, neljapäev
Russanovi onn
Jaanus
Kätte on jõudmas 5. augusti õhtu ja endiselt kükitatakse selles neetud Russanovi onnis. Sittagi pole muutunud. Täna oli eriti sisukas päev. Mängiti kaarte. Toodi puid. Lõhuti neid. Siis mängiti kaarte. Mõned käisid ka kohalikus lähimas asunduses, mis küll paraku on maha jäetud ja mida enamik gruppi juba paari päeva eest külastas. Ega suurt muud tõesti ei juhtunud. Riina korjas seeni nagu tavaliselt (au ja kuulsus talle), Kaspar peab plaani jalgu soojaks jalutama minna, et homme paremas vormis olla.
Sesoses alanud Soome ralliga on minetanud Hannes oma tavapärase rahuliku käitumise ja jõllitab närviliselt oma telefoni. Aga SMS ei tule ega tule… ja nii me ei saagi teada, kas tõesti on Märtin kaotanud lisaks nägemisele ka kuulmise… (Nagu õhtul hiljem selgus, siis tegelikult hakkas ralli hoopis järgmisel päeval. Häbi Hannes, häbi!)
Sisuliselt on matk nüüd läbi – homme veel üks väike mõnesajameetrine tõusuke, tibake kilomeetreid vantsida ja ongi Longyearbyen siinsamas.
Kuna matk on sisuliselt läbi, siis paneks kirja mõne sõna ka tagasivaatavalt. Ütleks, et oli kena üritus, kujunes välja suhteliselt hästi toimiv 8-liikmeline matkagrupp. Toetati üksteist, oli lõbus ja mõnus ka suhteliselt sita ilma ja pikkade otstega päevadel. Paraku jah sisuliselt eraldus grupp 8+3 osaks ja seda mitte ainult teel olles. Kurat teab miks see täpselt nii läks, aga tiba kahju on ikka. Lihtsalt kõik ei suuda vist aktsepteerida sellist lihtsat, loogilist ja loodusseadustega kooskõlas olevat reeglit, et grupi korral on grupi keskmine heaolu alati olulisem kui üksikindiviidi heaolu. Miskipärast kahtlustaks, et see reegel kehtib kõikide matkaseltskondade puhul, mis iganes oludes see matk siis parajasti toimub. Nii et väike moraliseeriv moment kah.
Kahtlemata on üheks põhjuseks, miks toimus grupi lõhenemine ka grupi suurus – oleks tegu olnud 6-liikmelise seltskonnaga, siis ilmselt oleks paljud probleemid olemata jäänud. Õnneks küll mingeid letaalseid “probleeme” seekord ei kaasnenud, sest ka teise gruppi jäid mõned meesterahvad, kes vajadusel jões “serenat” tegevaid naisterahvaid jõudsid välja tassida. Ka see on kardetavasti üks matka põhireegleid, et grupp ei saa jaguneda 1:1 tugevateks ja nõrkadeks, terveteks ja veidi vähem terveteks. Mingil määral võibolla tõesti, aga alati peab jääma osagruppidesse nii ühtesid kui teisi.
Samuti näitas elu, et grupi üldisele moraalile ja töövõimele ei mõju hästi pidev virin ja klähvimine selle kallal, et kõik on nii nõrgad ja tegelikult on ju nii sitaks lihtne ja minge istuga parem kusagil onnis. Ja ultimatiivsest kõneviisist on ka loomulikult alati palju abi. Aga mis siin ikka sellest kõigest enam kirjutada, seda on juba küll tehtud ja matk edukalt möödas, kõik peamised plaanid täidetud ja seda üksjagu lühema aja jooksul kui algselt planeeritud.

23. päev – 06.08.2004, reede
Russanovi onn-Russedalen-Grumantdalen-Bjorndalen
Eva
Viimane hommik Russanovi majakeses. Kell näitab alles poolt kaheksat ning tubades valitseb vaikus. Ainult hommikune priimusemühin kostab esikust. Lausa üllatav, et Riina pole esimese krõbina peale üleval. Aga mis seal imestada, viimastel päevadel oleme siin poole päevani maganud ja nüüd paistavad kõikjal unised näod. Äratus! Odrahelbed said pudruks kokku keedetud. Eile hommikul avastasin, et just odrahelbed on toit, mis meie menüüst mulle kõige vähem sümpaatne on. Aga üldiselt olen toiduga küll väga rahul. Teised lähevad oma sõnul nüüd varsti koju parema toidu peale, kuid mina tunnistan, et kodus ma nii hästi küll ei söö. Aga tegelikult ei nurise keegi ja seega au ning kiitus Liisale.

Liisa
Hommikul lahkusime juba peaaegu koduks saanud Russanovi onnist. Oli vast aeg kah, sest viis päeva kaardimängu hakkas ennast juba ammendama. Esialgu oli kõik ilus ja tore: ei mingeid ränki tõuse, rusukaldeid, ega jõgesid. Ainult pikk ja kõver raudtee Mööda sissetallatud rada pidi ronisime mäkke. Üles jõudes oli rihm tiba küll maas, kuid mitte viimase piirini viidud Ja vantsisime edasi. Tõusud ja langused. Kõrval meeletult kaunis org (Grumantbyen´i asula), millest järgmine org enam nii kaunis ei olnud. Tõus, tõus, tõus… Kaua võib? Dilemma – kas minna mööda jõeorgu või platood. Natuke siit ja natuke säält. Algul oli platoo pääl päris hää kõndida, kuid kuskilt selgus tõsiasi, et peaks ikka alla orgu minema. Laskumine polnud mitte kergemate killast. Õnneks on kõik elus ja terved. Vaid Kris sai pisut haavata ja seda õnneks pisikese kriimustuse näol.
Liikusime kord ühelpool kord teiselpool jõge. Hele suutis jälle jõge ületades pisut kukkuda. Õnnelik lend oli.
Lõunasöök oli Bjørndaleni orus jõe kaldal. Säält tundus see jõgi vägagi ületatav, tundus, et vool meid küll ära ei vii. Tunne oli petlik. Ületatud me selle jõe muidugi saime ja vette ei kukkunud meist ka keegi, aga vool polnud sel jõel küll leebe. Aga see oli meie reisi viimane jõgi! Tõeline jõgi. Väiksemaid ojakesi ikka vast jätkub.
Põhjapõdrad, mätastel kõmpimine, taamal paistmas meri ja esimesed Longyearbyeni-äärsed majakesed. Telkimisplats! Hurraaa! Ilmaga pole küll vedanud. Paganama külm on. Teed kulub ohtralt. Elu Russanovi onnis hellitas meid ikka ära.
Soe õhtusöök kadus potist nagu soe sai letilt. Mmmm….
Viimane öövalve. Jälle valvab telkkond nr 2. Milline vedamine, jälle meie! Aga homme põrutame Longyearbyenisse, ostame kokku head ja paremat, peseme, istume kohvikus… Aga see kõik on alles homme.

Kris
Natuke 6. augusti kommentaariks. Olen kogu matka vältel tundnud vajadusel kõikide matkakaaslaste toetust kui selleks mõni raske hetk põhjust on andnud. Eile (6. aug) oli minu jaoks päris raske katsumus sealt ülevalt platoolt alla jõeorgu laskuda, kuid kui lõpuks all olin, siis olin tõeliselt liigutatud (Kris nimelt koperdas pisut – Liisa), kuidas üks ulatas mulle plaastri, teine haaras „medikopteri“ (meie arstimite kott – Liisa), kolmas ulatas kommi…. Armas. Ja üksi poleks ma sealt alla tulnud. Hannese rahulikkus ja julgestus olid omal kohal.

24. päev – 07.08.2004, laupäev
Bjorndalen-Vestpynten-Hottelneset-Svalbard Lufthavn-Longyearbyen
Hannes
2. telkkonna öövalve jaotati seekord osaliselt ära ja nii oligi Hannes öösel kella kolmest kuni hommikuni valves. Kaspar võttis õhtuse vahetuse kuni kella üheni ja vahepeal tegutses Ott. Hommikuses vahetuse tegi Hannes ka vahepeal tuld ja ajaviiteks said Krisi märjad saapadki ära kuivatatud. Kuivatamise juures oli oluline, et saapad ei tohtinud pikalt olla ühte pidi, muidu läksid liiga kuumaks ja liim andis järele. Kui rääkida veel lõkketegemisest, siis loomulikult õnnestus Hannesel multitooliga endale lõpuks ka sõrme lõigata.
Hommik iseenesest oli aga ilus ja selge, kuid õhk oli juba kargelt külm. Lilledki enam ei õitsenud – olid esimesed märgid peatselt saabuvast sügisest. Kuna meil aega oli, siis hommikul peale ärkamist kuivatati päikesekäes kõik asjad ilusasti ära ja seatigi tasapisi liikuma Bjorndaleni oru lõpus oleva tee suunas. “Kesktormajad” – Mihkel, Annika ja Ott panid kohe täie hooga “leekima.” Seoses sellega oli Mihklil ka kohe karistus käes, nimelt unustas ta maha oma fotokoti. See sai pandud Eva kotti ja kui Mihkel lõpuks märkas, siis ta pidid Evale ühe õlle leiutasuna välja tegema. Nii imelik kui see ka ei ole, meie edasine liikumine kulges mööda teed! Teel kõmpimine oli ülimalt muserdav. Kõva ja ühtlane tee põrutas jalgu ja kogu aeg oli pikalt ette näha, kuhu järgmisena tee keerab. Kokkulepitud vahepeatuseks oli lennujaam. Rännak sinnani möödus vahejuhtumiteta, kui välja arvata rändtiirude lõputud rünnakud piki mereranda kulgeval teel. Peab mainima, et tõeliselt hea kaitsevahend metsikute lindude vastu oli matkakepp. Tiirud ründasid kõige kõrgemal olevat objekti ja kui kepp sai peakohale tõstetud, siis oli ilusasti tunda, kuidas linnud ikka aeg-ajalt sellest kinni haarasid! Peatselt olimegi lennujaamas, mis kahjuks küll kinni oli. “Kesktormajatel” oli jällegi kahjuks ükskõik sellest, mis tagapool toimus ja nii kogunesid seal ainult ülejäänud kaheksa. Ülejäänud grupp aga astus uhkelt Kaspari filmimise saatel jällegi Longyearbyeni. Veidi peale lõunat oldi kohal ja mindi kohe ka poodi. Poest osteti piima, viina ja õlut ning kel vaja, need ostsid ka suitsu. Peab ütlema, et kange alkoholi hindadega oli siin küll miskit juhtund. Hindu nagu polnudki (ka Eesti mõttes). Kõigil oli kergelt lõdvaks laskmise tunne. Istusime ühiselt linnakese keskväljakule, Pub-i seinaäärde ja asusime lõunastama. Tuleval ööl pidime ööbima Longyearbyeni Unise ühiselamus Liisa sõbranna Christine juures. Mihkel ja Annika olid tõtanud Longyearbreeni liustiku lähedale meie ülejäänud toiduasju tooma (ülearune toiduvaru sai jäetud ühte Hosteli). Aega oli meil rohkelt. Kaspar ja Hannes hakkasid kohviku koridoris oma telefone laadima, kuhu hiljem kogu seltskond koos kottidega kolis. Ilus päikesepaisteline ilm oli asendunud tuulise ja vihmase ilmaga. Kohtumine Christinaga oli kokku lepitud kella kuueks õhtul. Enamik rahvast oli koos oma asjadega juba ülikooli juurde roninud, välja arvatud Hannes, Jaanus ja Eva, kellest viimased kaks käisid veel poes ja esimene neist jäi asjade valvesse. Igatahes veidi hiljem selgus, et ühiselamu asub asula teises servas ja teekond viis ilusasti mööda sellest kohast, kust just olime tulnud. Kõik see andis “kesktormajatele” taas meeldiva võimaluse kott uuesti mäest üles vedada. Mindigi ühiselt ühiselamusse, mis oli umbes 0,5 tunni tee kaugusel. Kuna võõraste ööbimine oli seal keelatud, siis sai suured matkakotid pandud eemalasuva maja keldrisse. Eraldi sai pakitud magamiskotid ja ööseks vajalikud asjad. Siis sai mindud koos ühiselamusse nagu üliõpilased muiste! Seal pesti ennast korralikult puhtaks, kuulati telerist maailmauudiseid, võeti mõned õlled ja viinad koos kohalikega ning hakati valmistuma järgmise päeva lahkumiseks. Ühiselamusse jõudmise üle oli eriti õnnelik Hannes, kes sai telerist vaadata Soome WRC etapi teise päeva kokkuvõtet! Ja mis veel olulisem, Hannes rääkis pehmeks ka Christina, et minna järgmine hommik koos temaga UNIS-esse, kus oli lootus pääseda internetti. Sealt sai ju vaadata ralli kulgemise käiku Live-na!
Huvitav oli ühiselamus veel ka see, et teler näitas mitut kanalit, kust tuli ainult Teravmägede pilte ja videolõike.
Peatselt aga tundis Christina, et ta on väsinud ning unine ja nii asuski kogu seltskond end tasapisi magama sättima. Osad inimesed läksid magama tuppa (umbes 14 ruutmeetrit) ja 6 inimest sättis end magama köögi põrandale. Vara tuli magama minna ka seepärast, et üles oli vaja tõusta ju enne kui üliõpilased tulevad kööki hommikusööki tegema. Uni oli magus.

Eva
Eilne õhtu oli ilus ja selline retke lõpu tunne. Viimane lõik ootas veel ees, aga siiski oli veidralt nukker olemine. Või siis rõõmus. Kes seda teab?
Vaikselt tuleb mõelda kojujõudmisele ja argistele toimetustele. Ehk siis veel pilk korraks matkale.
Kõigepealt võin juba praegu öelda, et kogu matkast jääb hea mälestus koos oma erinevate seikadega. Seltskond üheteistkümne inimese näol oli ehk veidi suur või siis tõesti liialt erinevate harjumustega. Aga vaatamata mõningatele eraldi liikumistele lõppes kõik õnnelikult. Kindlasti mõni õnnetus oleks korrale kutsunud. Aga peame vaid õnnelikud olema, et nii ei läinud. Kuna ma paljusid persoone enne matka eriti ei tundnud/teadnud, siis oli põnev jälgida ning neid tundma õppida. Täieliku müsteeriumina minu jaoks jääb õhku üks seik. Nimelt pandi tükk tüki haaval minu vetsupaber lihtsalt pihta. See tundub nii jabur, et ei oskaks kohe mitte kellelegi sellist asja pähe määrida. Ometi paber vähenes iga päevaga ja mitte minu käe läbi. See vist jääbki teadmatuks kui keegi just oma südamelt midagi puistama ei taha hakata. Aga iseenesest on ju see naljakas.

25. päev – 08.08.2004, pühapäev
Longyearbyen
Eva
Viimane päev Longyearbyenis. Täis suveniire ja poodides kolamist. Hommik algas kahe suure pudrupotiga täis auravat aprikoosi-riisiputru. Kõrvale sai kisselli ja maasikamoosi. Mmm… Peale mõnetunnist telekavaatamist läksime „linna“. Kaasas ikka tavapärane lõunasöök, mida sai omal valikul asendada millega iganes. Näiteks Mihkel, Ott ja Annika said ühe kopsaka põdraprae kätte. Ülejäänud aja veetis igaüks nii nagu paremaks pidas ehk siis kammis poode ja ostis ninni-nänni kaasa. Päeva hitiks võib pidada T-särke, millel peal mõni karu. Ka väikesed pitsid oli minev kaup. Nüüd oleme tagasi ühikas ja väljas sajab. Selliseid suuri piisku, mis eriti märjaks ja halliks päeva muudavad. Õnneks redutame veel mõned tunnid soojas toas enne kui asume lennujaama poole teele. Esialgsed plaanid on tehtud nii, et hiljemalt kell 11 asume teele. Viimased kilomeetrid veel Teravmägedel. Enne on vaja üks toidukord üle elada. Mitte et see nii hirmus oleks, vaid kõht on lõunasest saiast veel ääreni täis.
Praegu käib seljakate pakkimine. Põhiliseks probleemiks on kadunud räpased püksid ja sokid. Just hetk tagasi otsis Hannes suure käraga asju taga kuni tuletas meelde, et püksid on juba ammu kotis. Ning nüüd õpetab Ott Kasparile loodusfilmi tegema. Kõlasid näitlikult lindude hääled.

26. päev – 09.08.2004, esmaspäev
Longyearbyen-Svalbard Lufthavn-Tromsø-Muonio-Tornio
Liisa
Viimane ööpäev on olnud päris meeletu, tore, naljakas, „poliitiline“ ja ma ei valeta kui ütlen, et ka pisut närviline.
Longyerabyeni UNIS´e ühiselamus toimus action südaööni. Olin veendunud, et kasutame Chritine külalislahkust ära pisut vähem aega ja lahkume ikka enne kella 23, aga… Läks joomaks (üldse mitte halvas mõttes) ja rahvaste segunemiseks. Köögis söödi koos õhtust. Makaronid viimast korda! Ja siis tulid taanlased, norrakad ja siis tuli natuke alkoholi ja vennastumine. Üks norra tüüp oli täpselt Sven Mikseri moodi ja pärast mõningat kogust alkoholi oli ta ise ka veendunud, et on Eesti kaitseminister.
Hüvastijätud ja kallistused ja lennujaama. Ei hakka siinkohal mainima, kes kõndis otse, kes pisut tuikudes, kes läks taksoga, kes joostes, kes lihtsalt hääletades. Peaasi, et meie teame.
Lennujaamas löödi vist viimast korda aega surnuks. Suht mõttetu olesklemine. Lend läks kenasti. Kasparile pisut ebameeldivalt, aga eks ta räägib ise sellest kunagi ühe õpetliku loo. Kell kuus hommikul (või veidi varem) olime Tromsøs. Eesti poole! Jess! Hää uudis oli see, et bussijuht oli nõus pisut kihutama ja me jõuame koju ööpäev varem planeeritust.
Juba Soomes olles käisime läbi Muoniost Hele tuttavate poolt. Maailma parimad inimesed! Aga see on vist normaalne, sest oleme oma reisi vältel kohanud vaid maailma parimaid inimesi. Muonios ootas meis ees põhjapõrdalihasupp ja saun. Olime enam kui rahul. Nüüd oleme jälle bussis ja sõidame. Inimesed on kuidagi jube tõsised. Tõesti, imelikult tõsised.
Reis on kohe-kohe läbi. Ma olen õnnelik! Mitte selle üle, et me laiali läheme ja matk otsa saab, vaid seepärast, et sellisele matkale tulin, et nende inimestega koos sain olla, et Teravmägedel ära käisin, et jääkaru ei näinud, et Christinega kohtusin (Teravmäed on küll viimane koht, kus kohtuda inimesega, kellega sa oled Bergenis mõned kuud koos elanud), et….

Väljendid, mida iga enesest lugupidav TERAVMÄGEDEL matkaja võiks teada

1. Hooraurgas (auk, häll) – telk, mis on madalamaks tehtud vaiade (tugitalade) lühendamise või eemaldamise teel, vältimaks telgi lendutõusu.
2. Kepikas – vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei kätke see sõna endas midagi pornograafilist. Antid kontekstis tähendab see pigem paar minutit vältavat kõndimispausi, mis saadetakse mööda: a) toetudes kõndimiskeppidele; b) mitte suitsetades. Eesmärgiga oodata järgi mahajäänuid. Kestvus paarist minutist kuni 10 minutini.
3. Kotikas – tehtav paus, mille vajalikkust kaalutakse ennem käimise pealt. Mille koht määratakse kindlaks maastikul visuaalselt ja mille tegemise käigus kogu seltskond heidab endalt seljakotid ning puhkab täiel rinnal. Olenevalt maastiku eripärast võib kotikate vahe ulatuda ISEGI üle 2 km.
4. Kuradi naised – sagedane hüüe meesmatkajate suust kui kepikad ja kotikad muutuvad väga tihedaks tänu naissoost matkakaaslaste pidevale „pidurdamisele“.
5. Kurat, no pidime me siia tulema – üldine kommentaar kogu reisi vältel mõningate kodanike suust.
6. Kõik on p…s – rühma vedava liikme hüüe, kui ta on tükk aega marsruudikaarti vaadanud.
7. Laibakas – sunnitud kotikas või kepikas, mis tehakse tänu mõne reisikaaslase äkkhaigestumisele.
8. Mõnu sünonüümid – külm, märg, mustus, valu.
9. Põiekas – reisikaaslane suundub lähimasse teda varjavasse kohta pissile.
10. Räme porno – sõna tähistab äärmiselt raskelt läbitava pinnasega maastikku, mis kätkeb endas muda, mäda, s…, mättaid, laukaid, suures osas vett ja vähemas osas p…, m…, v… ja t…. Viimaseid muidugi pelgalt verbaalselt. NB! Võib kehtida ka kõva pinnasega tõusude kohta kui kopp ees on.
11. Sitakas – paus, mille tingib mõnda kaasvõitlejat tabanud jäme häda.
12. Suitsukas – kotikat kutsuvad suitsukaks AINULT inimesed, kes manustavad nikotiinikepikesi. Retke alguses esineb suitsukaid tihedamalt. Mida retke lõpu poole, seda harvam neid tekib.
13. Terrassikas – toiming, mille käigus keppe käest heites, kuid seljakotid seljas tormavad noorgeograafid terrasse mõõtma.
14. Vagiina – jaguneb väikeseks, suureks ja rämedaks. Tähendab ovraagi.
15. Vana (noor) l… – vt eelmist.
16. Väike Lita – asi, millest kõik unistavad ja mida saab Longyearbyenist ainult raha eest (šokolaadipiim).