EGSNi rattamatk marsruudil Valga-Türi
3.-7. august 2011

Osavõtjad: Liisa Puusepp, Marko Vainu, Mihkel Kangur, Anu Printsmann, Kadri Vilumaa, Kait Antso, Kristel Valmsen, Toivo, Indrek Reinsoo.

Eelmisel aastal sai kokku lepitud, et selleaastane reis lõpeb Viljandis. Siis me aga ei teadnud veel, et Edelaraudteel on omad plaanid. Türist edasi Viljandi poole enam rongid ei sõida, sest tee on remondis. Mängisime oma marsruudid ümber ja võtsime eesmärgiks jõuda Valgast Türile. Alljärgnevalt saab lugeda mõningaid märkmeid toimunust.

3. august, kirjutab Anu, kilometraaž u 55 km
Tegelt algas rattamatk minu jaoks juba kaks päeva tagasi. Ostsin üle ca 20 aasta endale ratta. Eelmine oli školnik, mis varastati ära. Nüüd on hübriidratas – st jalgratas, mis sõidab õlle ja maksakastmega. Ühtlasi saabus pisut jahedamate ilmadega sõiduärevus ja meeletu söögiisu. Toatemperatuur kodus kukkus alla 24˚C.
Ärasõit algas 6:46 Balti Jaamast. Algusest alustasid Kadri, Kristel, Kait, Indrek, Toivo ja Anu. Kait rääkis terve tee erinevatel teemadel. Elvast ühines Marko.
Valgasse jõudsime 11:34. Esimene peatus: jätsipood. Teine peatus: Läti piir. Tegime ilmatuma vahvaid pilte, mille Kait hiljem ära kustutas. Läti teed on ullemad. Kolmas peatus Härgmäe linnuse varemed, kus võtsime einet. Värsked kurgid olid hakanud natuke hapukurgiks minema, aga olid söögikõlbulikud. Siis vaatasime natuke ringi, sest õõnsate tornide peale olid hakanud kasvama männid.
Lätist ärasõit osutus üsna raskeks: ülesmäge ja liivasuss. Kuigi tegelikult olid ju kõik peatuste vahed valitud üsna lühikesed.
Nii kui Eestisse jõudsime, paranes tee kvaliteet märgatavalt. Piiril vaatasime vana kordonihoonet. Järgmine ujumispeatus oli Valgjärves, mis on sügavusel Eesti 6. järv ning mille läbipaistvus on suurem kui tema sügavus, kus vend ja õde olid abiellunud. Äkitsi olime Jeti poes Jeti jäätist ostmas. Holdre unarusse jäetud mõisahoonest oleksime peaaegu mööda kimanud, kuid siiski suutsime selle ümber ringi jalutada. Siis keerasimegi juba kruusasele metsavaheteele, kus tegime kiire peatuse sigade vaatlemise tornis, et enne kella 19 jõuda Tündre järve äärde. Liisa ja Mihkel olid juba bussiga ka kohale jõudnud. Õhtusöögiks oli tatrapuder liha, seente ja ubadega. Jällegi ujumine. Magustoiduks grillitud banaanid. Nämm.

4. august, kirjutab Kristel, kilometraaž 75 km
Hommik algas Tündre järve ääres, kus sai värskendav suplus tehtud ja hommikusöök söödud. Eelmise päeva sõit lihastes tunda ei andnud. Tõotas tulla soe ilm.
Esimene peatuspaik oli Rutu mägi (kõrgus 146 m ümp). Tee mäe otsa oli nn offroad, üpris metsik, aga alla oli hea kiire tulek. Võiks öelda, et Rutu mäelt oli kesine vaade, aga see-eest sai tipus tehtud grupipilt.
Edasi viis tee Sudistesse, kus oli plaan vaadata Iivakivi. Iivakivi on ära mainitud nii mitmetes muistendites, aga suuremat populaarsust on see kogunud Metsatölli loos Iivakivi. Kahjuks me seda kivi ei leidnudki, sest see osutus lihtsalt raskesti leitavaks :) Tee peal sai ka käia läbi autolavkast ja ära süüa kosutav jäätis.
Taagepera lossi külastamist ootasin väga, sest seal ei olnud ma varem käinud. Hoone oli uhke ja ilusa pargiga. Mingil põhjusel on see meelde jäänud populaarse abiellumispaigana, aga pulma täna ei toimunud. Lõuna oli Karksi-Nuia kindluse varemetes. Vaade oli lummav – Karksi-Nuia ürgorule. Peale lahkumist saime ise olla vaatamisväärsusteks. Nimelt Soome turistid soovisid meid pildistada ja sõnasid põhjuseks: “You are so sporty”.
Lisaks sai külastatud Polli sordiaretuskeskuse valdusi, kus on katsepõllud puuviljaliste, luuviljaliste ja marjade tarbeks.
Edasi peatusime Õisus, kus oli väga tore mõis. Mõisa pargis olid väga pilkupüüdvad nais-skulptuurid. Mõisal on olnud huvitav ajalugu. Kõige huvitavam käepide paraaduksel, mida olen näinud. Nimelt oli käepidemel kujutatud kotkas haaramas madu.
Õisu lähedal asus ka Õisu jõe ürgorg ning matkarada. Matk oli küllaltki vaheldusrikas ja hea vaheldus ka rattasõidule. Näha oli liivakivipaljandit ja pilvikuid. Tekkis soov seenele minna.
Edasi kulges päev kiiresti, sest nälg hakkas kummitama. Väntasime telkimisplatsile ja hakkasime kibekiirelt süüa tegema. Kartulipuder ja lihakonserv maitses hästi. Aga täna annavad lihased juba tunda. Ülejäänud õhtu möödus lõkke ääres. Tundub, et väsimus on käega katsuda. Tuleb hea uni.

5. august, kirjutab Kait, kilometraaž 75 km
Soe päike on parem ärataja kui kuri Marko. Igatahes oli pool laagrist sooja telgi mõjul üleval juba kella 7 paiku hommikul. Varajasemaks ärkajaks oli vaid üks trimmerimees teisel pool vett. Hommik iseenesest oli tavaline – söödi, joodi, pakiti. Mõni amatsoon käis ujumas ka. Teele saadi pool tundi enne kümmet. Isegi Pätu ei osanud nii vara meid naaberhoovis oodata ja jäi oma haukumisega lootusetult hiljaks.
Esimeseks peatuspaigaks oli Loodi mõis, koos ekstravagantse puukuuriga. Mõis ise oli veidi tagasihoidlikum. Sealt suundusime Loodi matkarajale, et üle vaadata Loodi Põrgu. Enne muidugi kiiguti külakiigel ka. Põrgus jõime allikavett ja avastasime, et tegelikult see vist ikkagi allikas pole. Aga tühja sest, janu kustutas ikka.
Pisike teelõige ja väheke lihasrammu viisid meid esimese jätsi- ja poepeatuseni Paistul. Tegelikult oli seal täiesti kena kirik ka. Ja igavesti sile kesktänav, kõnniteega ja puha. Poe katuselt ähvardati variseva lumega, aga see meid ei hirmutanud. Edasi hakkasime liikuma hoopis selleks, et jõuda Holstresse, Polli tervisekeskusesse. Jõudsimegi. Seal oli kena tõus, kenad vibupiigad ja noh, mõned vibunoormehed ka. Kena vaade oli tornist. Torni juurde sõites näitas väsimusmärke Toivo ratta tagumine jooks. Suurest väsimusest läks see suisa pooleks. Koos Mihkliga sõitis Toivo Viljandi rattaärisid inventeerima. Ja 17 euro eest saigi mure lahenduse uue tagumise jooksu näol. Ülejäänud tegid aga samal ajal meeleolukaid ringe Holstre-Polli rollerirajal. See oli kihvt, soovitame!
Enne lõunat heitsime pilgu peale Loodi lehisepuistule – vist peaaegu et suurimad lehised Eestis, Ramsi metsaema männile, Ramsi asulale ja Siniallikale. Lõunat sõime Sinialliku järve ja linnamäe vahetusläheduses. Indrek tõi veel puu otsast õunu ka.
Kõht kuklit, pasteeti, kurki, juustu ja tomatit täis, võtsimegi suuna Heimtali peale. Esmalt vaatasime üle koduloomuuseumi. Rohkelt tähelepanu pöörasime tekstiili asjakestele. Või tegelikult mina ei pööranud, muuseum pööras. Tore muuseum oli ja tore muuseumipreili. Muuseumi ees purjakil onu nii tore ei olnud, tüütu oli hoopis – tahtis hirmsasti, et keegi talle tuttava takso telliks. Aga takso ei tahtnud tulla. Heimtalis vaatasime mõisa ja kuulsat viinakööki ka all orus. Mis tegelikult polegi viinaköök, vaid juustukoda. Viimase juurest algas ka õpperada, mis tegi kõigile selgeks, mis on pärn, tamm ja vaher. Kui õpe õpitud jäi üle suund võtta ööbimiskoha poole. Tee peale jäi veel hulk vaatamis- ja külastamisväärseid kohti. Laidoneri sünnikoht. Viiratsi Konsum. Viiralti tamm. Pommiauklik Viljandi–Tartu maantee. Vahepeal lõhkus Marko oma ratta tagumise kummi, aga see meie matkamiseindu ei vähendanud. Oli kuidas oli ja juhtus, mis juhtus, aga kogu kamp Tustisse ööbimispaika ikkagi jõudis. Sel ajal kui köögitoimkond maksarone keetis, käis hügieenist hoolivam seltskond kümblemas kohalikus tiigis. Oli igati kena tiik ja soe vesi. Maksaronid olid ka head ja jätkus neid parajal hulgal. Võibolla sellepärast, et meid on nüüd ühe võrra vähem. Kristel selleks korraks jättis meie seltskonna, et tegeleda maisemate asjadega. Meil aga lõke põleb kenasti, temaatika on lingvistilisregionaaalne ja mõnus roidumus on kallal. Varsti on uneaeg. Seniks aga naudime intellektuaalset vestlust, kerget lauluõli ja öist ritsikasirinat.

6. august, kirjutab Toivo, kilometraaž 72 km
Päeva alustasime Tustilt, kus olime ööbinud. Sealt suundusime Aimla looduskeskusese poole. Sinna jõudsime u kell 10:30, mistõttu infokeskus oli veel suletud. Seetõttu läksime otse õpperajale. Tee peal pildistasime nõukaaegset tanklat, mis koosnes kolmest tankurist ning oli üllatavalt hästi säilinud. Peale jalgratta tankimise imiteerimist liikusime õpperaja poole edasi. Tegemist oli Parika looduskaitsealal oleva rajaga, mis oli tähistatud valgete infosiltidega ja tutvustab nii looduskaitse alla olevaid taimi nagu näiteks vööthuul-sõrmkäpp ja ka liike, mis ei ole looduskaitse all. Lähenedes rabajärvele toimus järsk üleminek männimetsale, mille all kasvasid mustikad ja pohlad. Raja lõpus oli väike soojärv, kus oli pruunikas ja üsnagi madal vesi. Temperatuur oli normaalne, kuid ujudes võis tunda veealuseid niitjaid taimi hõljumas. Peale ujumist korjasime veel mustikaid ning asusime jalgrataste poole teele. Tagasiteel käisime läbi infokeskusest, mis oli vahepeal lahti tehtud. Seal oli võimalus testida puude äratundmist näidispaku abil (paku peal oli number ning stendil puu nimetus ja kirjeldus). Teises ruumis oli hulgaliselt loomade ja lindude topiseid. Hoovi peal märkasime linnumaja kirjadega “Bed and breakfast”. Edasi võtsime suuna Tääksi külale. Maastik oli kena, suurelt lagendikult avanes vaade orule ja vahepealsele metsatukale. Tääksis tegime jäätisepeatuse. Kuna kohalikud jäid vastuse võlgu sealse matkaraja kohapealt, siis peale tiiru Tääksi asulas liikusime Lõhavere linnuse poole. Selleks oli vaja võtta üks 7% tõus ja parasjagu langust. Linnamäe juures oli korralik välikäimla. Linnus ise oli olnud väidetavalt Lembitu poolt loodud. Linnuse ääres oli mälestusmärk muinaseestlaste vabadusvõitluses langenutele. Linnamäel sõime rikkaliku lõunasöögi. Söögi ajal hakkas sadama vihma. Õnneks õrnalt. Edasine tee viis Olustvere mõisa. Tegemist on päris suure ja hästi säilinud kompleksiga, mis on taastatud Norra rahadega. Mõisa külastajad said käepaelad, millega oli võimalik külastada kõiki mõisa rajatisi (peahoone, keraamikakoda, käsitöömaja, sepikoda, tall jne). Mõisa pargist leidsime pähklipuu, mille lehed sarnanevad saarepuu lehtedele, kuid on u 2-3 korda suuremad. Edasine teekond viis meid Eestimaa suurima kadaka juurde, mis asus päris kõrvalise ja rööpalise metsatee ääres. Kait leidis kadaka juurest geopeituse aarde. Sealt liikusime läbi suurte lompide ja mõnede tehniliste viperustega Pilistvere poole sealset kirikut ja kivikangrut vaatama. Pilistvere kirik on kõrgeima tornikiivriga maakirik ning kivikangur on püstitatud nõukogude liidu genotsiidi ohvrite mälestuseks. Sealt viis meie tee ööbimiskohta, kus saime sauna ja ka tünnisaunas istuda. Õhtu oli vihmane, kuid see ei häirinud saunatamist ja laulmist.

7. august, kirjutab Kadri, kilometraaž 45 km
Hommikut tervitab päikesepaiste ja öine vihm on juba mitme metsa taga. Eelmise päeva vihma meenutavad vaid veidi porised kaherattalised.
Me õnne soovime sul, me õnne soovime sul… no ei ole tõesti pärsi see õige päev, aga siiski õnnitleme Indrekut lauluga ja mekime kohvi kõrvale meekooki.
Kotid pakitud, pererahvaga hüvasti jäetud, võetakse suund Imavere saeveski poole, et alustada järjekordset rasket tööpäeva. Või siiski mitte, keerame hoopis Sassi talu õuele jaanalinde ja teisi uhkeid sulelisi kaema. Et selles suures eksootilises virr-varris mitte kaotsi minna, tuleb meile appi noor ja rõõmsameelne perepoeg. Esimesena tervitab meid emu, siis suurte silmadega jaanalind, turteltuvid, naerutuvid, kalkunid, nandu, mitmed papagoid, paabulinnud, prantsuse lontkõrv ja kodukass, kes on võimeline vastu võtma kolme bussitäie inimeste paitusi, enne kui ta kannatus katkeb. Saime nii mõndagi teada jaanalindude ulakuste, sulgede, munade ja toitumise kohta. Ringkäik oli lõbus ja giid aplausi väärt.
Järgmine peatus oli Oisu mõis ja park. Tundub, et mõis oli ajale hambu jäänud ja kadunud, kuid eksisteeris veel väike park. Egas muud kui väntame edasi Särevere suunas. Heidame pilgu Järvamaa kutsehariduskeskusele, pargis veendume lõplikult, et kahtlase saarepuu vormi puhul on küll tegemist hoopis eksootilisema pähklipuuga. Särevere mõisas ootab meid ees üllatus. Unustatud mõisade raames olid uksed avatud ja giidideks uhketes kleitides preilid. Selgus, et mõis pärieb aastast 1611 ja kuulus herr Wolter Tiesenhausenile. Tänapäeal on mõisas kool.
Raukla – väike sprot õlis või siis väike räim tomatis – lõuna missugune! Maitseb eriti hästi pärast karastavat suplust karjääris. Ja ongi jäänud see viimane lõik Türile, et külla minna Jürile. Või siiski hoopis rongi peale. Mõned tiirud veel kevadpealinnas, väike suplus järves ja ongi käes hetk kõigile toreda matka eest Aitäh öelda, rattad rongile tõsta ja head koduteed soovida. Järgmisel aastal jälle!