Marsruut Teravmägedel

Marsruut Teravmägedel
18.07.-8.08.2004.

18.07.2004
Svalbard Lufthavn-Adventpynten
Alustan marsruudi kirjeldamist Longyearbyenisse jõudmisega. See kuidas keegi sinna jõuab, sõltub igaühe võimalustest. Meie kasutasime ilmselt üht odavamat võimalust. Maandusime keset päeva, raske on seisundit ööks nimetada kui silmade kaitseks peab päikeseprille kasutama. Kuigi teadsime, et ööbimine Longyearbyeni territooriumil on rangelt reglementeeritud, jäime telkima lennuvälja lähedale ühe pruuni maja taha. Fjordini mõnisada meetrit. Ilmselt meie matka kõige ohtlikum ööbimine, kuna fjord oli jääd täis ja kus jääd – seal jääkarusid. Vales kohas telkimisega probleeme ei tekkinud.

19.07.2004
Adventpynten-Longyearbyen-Longyeardalen-Longyearbreen
Hommikul külastasime esimese asjana Sysselmannenit (kohalik kuberner). Kuigi oli teada, et sellesse piirkonda, mis oli meie matka marsruudiks, minekuks pole vaja võime informeerida. Aga hea on ikka positiivne märk endast maha jätta. Meil oli selleks EGS-i aastaraamat. Samasuguse kinkisime ka UNISele – kohalik nö. Ülikool – Norra 4 ülikooli ühine õppeasutus Longyearbyenis. Päevakorras oli veel leida püss ja bensiin. Püssiga läks kehvasti. Erinevalt varasemalt saadud informatsioonist, ei antudki lennuväljalt lahkudes pihku ühtki tulirelva, samuti ei tahtnud keegi meile ühtki ilma litsentsita rentida. Sysselmanneni jutu järgi oleks me pidanud rentima vähemalt 2 rauda (lähtudes meie grupi suurusest). Relvade asemel ostsime ühe raketipüstoli, 2 “pastakat” ja laskemoona. Põhimõtteliselt paugutajad. Ühte hotelli (Guesthouse 102) jätsime väikese seljakoti mõningase toiduga, võtmete, dokumentide ja puhaste riietega. Ning lõpuks ometi asusime ronima Longyearbyeni liustikule. Arvatavasti tegime siinkohal kogu reisi vältel ainsa vale valiku marsruudi osas, mis oleks võinud saada saatuslikuks. Eelinfo põhjal oli meil jäänud mulje, et liustikule peab tõusma paremalt. Kui me olime rusunõlval jõudnud sellisesse kohta, kus edasi minek tundus peaaegu võimatu olevat aga tagasi minna enam ei olnud võimalik, kuna varing oli käidava osa nõlvast minema viinud, nägime teisel pool liustikku üht seltskonda liustikule tõusmas. Selleks ajaks kui meie lõpuks liustikule jõudsime, hakkasid nemad juba alla tagasi minema. Siiski oli ka paremal pool liustikule tõusul näha märke jalgrajast. Igaljuhul tasub küsida kohalikelt, kust kaudu on mugavam liustikule tõusta. Liustik ise on lihtne – pole pragusid ega jõgesid. Ilmselt oleks vihmase ilmaga liustikukeelt mööda tõusmine oluliselt raskem olnud ja nõuaks lisavarustust, mida meil ei olnud. Telkima jäime kurule. Proovisime oma paugutajaid. Kärakad olid vägevad. Esimene karuvalve.

20.07.2004
Longyearbreen-Fardalen
Alustasime laskumist Fardaleni orgu. Iseenesest mitte midagi keerukat. Sama teed kasutavad ka lumeskuutrid. Fardaleni orus liikusime jõe vasakul kaldal, mis on selgelt parem valik. Kuigi ilm oli udune, oli näha, et teist jõekallast läbistavad sügavad uhtorud, mida jõe vasakul kaldal ei olnud nii palju. Suhteliselt tüütu astumine, kuna käimine polnud veel lahti läinud, seljakotid rasked ja maa nätske. Kuigi samas peab ütlema, et enne meie saabumist oli, Longyearbyenis sajuta ilm kestnud juba 2 nädalat, mistõttu maapind oli ilmselt oluliselt tahenenud. Esimesed põhjapõdrad. Lootsime kogu reisi vältel, et ehk on põhjapõtrade nägemine märk sellest, et karu kusagil lähedal ei hiili. Ööbima jäime Bodaleni lõppu ühele kõrgendikule. Ööbimiskohaks proovisime alati valida alasid kus ümbruskond oleks kergesti jälgitav, kuid samas tuul väga peale ei käiks.

21.07.2004
Fardalen-Bodalen-Colesdalen-Lailadalen-Ravndalen
Fardaleni orust Colesdaleni orgu minnes tasub tegelikult keegi ette saata hindamaks Coleselva olukorda. Meie üllatuseks oli veetase Coleselvas madal. Bodalenist asusime liikuma esmalt lõuna-edela suunas, kuna arvasime, et ülevaltpoolt jõge saab kergemini üle. Tegelikult oleks võinud liikuda Fardalenist otse Lailadaleni peale ja poleks ka midagi juhtunud. Sademeid polnud juba kaua olnud ja liustikud vähe sulanud. Päev oleks olnud oluliselt kergem. Colesdalen on piisavalt lai ja põhjapõtru liikus piisavalt igalpool, mistõttu karukartust oli suhteliselt vähe. Õhtuks ronisime Vesuvi alla kuru lähedusse. Pärast pikka päeva veel 300 m tõusu võtmine oli küll ränk, aga tasus ilmselt ära. Karuvalve ajal nägin all orus midagi valget, mis oli liialt suur, et olla põdratagumik ja liikus kiiremini kui jääpangad maismaal. Telkimine oli tuuline, 3. telkkond otsustas katsetada madalasendis telki, kuna püstiasendis telgi ülespanek ei tulnud karmi tuule tõttu välja.

22.07.2004
Ravndalen-Fallbekken-Hollendardalen-Bogebekken
Liikusime edasi Hollendardaleni suunas. Ka selles orus läksime kiirelt jõe vasakule kaldale, kuna nõlv on seal oluliselt laugem ja järske uhtorgusid vähem. Madala veetaseme tõttu oli kõige mugavam liikuda kuivas jõesängis, kus pinnas on valdavalt kõvem. Samas leidus ka seal piisavalt palju vastikuid mudaseid lõike, aga üldiselt oli orupõhi kergema läbitavusega kui taimestikuga kattunud orunõlvad. Kuna oli 3. matkapäev, tegime väheke kergema ja lühema kõnnaku. Telkima jäime mingite küljemoreenide jäänuste vahele, kust oli juba näha vezdehodi rada, mis meie eelduste kohaselt oleks pidanud meid viima Barentsburgi.

23.07.2004
Bogebekken-Chantonovhogta-Zachariassendalen-Gaddalen-Barentsburg
Päevateekond algas ühe vastiku tõusuga mööda vezdehodi rada. Tõus oli tohutult petlik- tõus-platoo jne. mitu korda. Lõpuks jõudsime platoole, kust enam üles poole ei viitsinud ronida. Vezdehod oli keeranud veel ülespoole Grönfjordfjelleti suunas. Meie valisime raja mis läks põhja suunas, Storheija poole. Uhtorgu mööda alla jõe äärde ja sealt jõe üht haru pidi üles Barentsburgi. Barentsburgis ootas meid Zinger. Zinger on Vene glatsioloogide ja polaaruurijate elav legend, kes kunagi aastaid tagasi alustas esimesena Teravmägede uurimist. Hoolimata oma kõrgest east, 78, käib ta ikka veel igal suvel Teravmägedel, et juhtida ekspeditsiooni tööd. Eestlastel on tema ekspeditsioonides olnud küllaltki suur roll täita, ühtekokku 15 eestlast on tema juures tööd teinud. Meie vastuvõtmine ja abistamine valmistas talle ainult puhast rõõmu.

24.07.2004
Barentsburg
Päev möödus Barentsburgis. Vestlesime Zingeriga, jalutasime linnas külastasime Pomoride muuseumi, mis annab väga hea ülevaate Tervamägedest, selle geoloogiast, loomastikust, linnustikust ja inimasustuse ajaloost. Väga huvitav muuseum, mida tasub kindlasti külastada.
Saime teada, et Sysselmannen on keelanud venelastel vanade praamide ja teiste ujuvaluste kasutamise, mistõttu Kapp Linnele minekuks pidime kõndima ümber Grönfjordeni.

25.07.2004
Barentsburg-Finneshamna-Larvika-Grondalen-Gronfjorddalen (Järveonn)
Alustasime teekonda ümber Grönfjordi. Eesmärgiks oli jõuda õhtuks Grönfjordi liustiku alla liustikuuurijate onni (nö. Järvemaja) ööbima. Teekond suhteliselt lühike, ilm taas päikesepaisteline, mistõttu liiguti edasi suhteliselt laisalt. Kõige rohkem võttis aega Gröndaleni ja Grönfjorddaleni jõgede ületamine. Coverbootse kasutades polnudki asi väga keeruline. Lõunat sõime peale Gröndalenit Heerfjelleti mäe all pangapealesel. Põhimõtteliselt oleks võinud liikuda ka panga alt. Pangapealne oli soojem. Õhtueel jõudsime Järvemajakesse (Gronfjorddalen), kus ootasid meid ees juba Barentsburgis kohatud liustikuuurijad, kes olid saabunud sama päeva hommikul helikopteriga. Kuna mõlemal korral, kui me Järvemajakeses ööbisime, jagasime ulualust lahkete vene pljarnikutega, jäigi arusaamatuks, kas see onn on ka avatud (st kõigile külastajatele avatud) või mitte. Pööningule peaks aga kindlasti pääsema. Reisi vältel kasutatav kaardimaterjal oli selgelt vananenud, aga samas uuemaid ka pole. Grönfjordi liustiku ees olev järv on viimasel ajal oluliselt oma asukohta ja suurust muutnud. Kaardil märgitud järv on liustike sulamise tagajärjel liikunud oluliselt loode suunas. Kena majake, mis sinna ehitatud on, ripub juba nurkapidi vee kohal. Kaardil on märgitud äravool järvest kusagilt idast. Tegelikult aga lähtus jõgi nüüd järve lääneotsast. Järvest lähtuv jõgi oli kogu reisi kõige suuremaks takistuseks. Erinevaid andmeid selle jõe sügavuse, voolukiiruse ja muude koleduste kohta olime saanud juba Barentsburgist. Et jõge vältida, oli üks võimalus minna ümber järve, tõusta liustikule, ületada 3 liustiku ja laskuda teiselt poolt jälle alla. Kuna liustikud tundusid õhtul veel kõigile huvipakkuvad, samuti oskasid vene glatsioloogid meid julgustada teadmistega, et see on üks võimalus selle hirmsa jõe vältimiseks otsustati järgmisel päeval liustike ületamist proovida.

26.07.2004
Järveonn-Austre Gronfjordbreen-Gronfjordbreaneelva-Aldegondabreen (Punane onn)
Hommikul asuti idapoolsema liustiku suunas teele. Liustikujärv ise on liustike ja Grönfjordi survemoreeni vahel paiknev veekogu, mille ümber käimine ise juba võttis hea jupi aega. Tõus moreeni pidi üles liustiku keelele oli aga veel rängem. Kuna liustikud on kiiresti sulanud, siis on ka küljemoreeni alla jäänud veel päris palju jääd. Tohutult palju oli mudaseid kohti kuhu jäädi kinni. Igatepidi vastik lõik. Liustiku kõrval voolab suure vooluhulgaga jõgi mille ületamiseks olid jäänud mõned jääsillad. Samas ei tundunud need eriti usaldusväärsed olevat. Tõusime küllaltki kõrgele, enne kui jõest üle julgesime minna. Siis sai ka selgeks, et liustike ületamine sel päeval jääb ära, kuna sadas vihma, oli liustik märg ja libe, hoolimata ohtrast kivimaterjalist, mis jää peal oli. Nõlv oli järsk, et seda mööda ilma kassideta üles hakata ronima. Lisaks läbistas liustiku keskosa ka jõgi, mis plaanidele kriipsu lõplikult peale tõmbas. Idapoolset liustiku läbis ainult 1 jõgi, aga keskmisel olime me näinud 3 jõge ja läänepoolset keelt polnud me õieti näinudki. Targem oli tagasi pöörduda. Tagasiteel õnnestus kõige porisemaid ja vastikumaid kohti vältida, tõustes orunõlvapidi võimalikult kõrgele ja sealt siis tasakesi allapoole liikudes. Lõunaks olime tagasi seal, kus olime olnud varasel ennelõunal. Pealelõunaks ei jäänud midagi muud üle kui võtta ette järvest lähtuva jõe ületamine. Jõgi oli tõesti kiire ja sügav. Aga põhimõtteliselt coverbootsidest üle ei tulnud. Julgestuseks kasutasime köit, ilma milleta oleks ilmselt mõnel lühemakasvulisel võinud üritus kurvalt lõppeda. Jõe ületasime kahes jaos, kasutades ära delta saarkesi. Muidu poleks köis üle ulatunud ja deltaalal on voolu kiirus mõnevõrra raugem. Õhtusöögi ajaks jõudsime Punasesse onni, mis asub Aldegonda liustiku all fjordi kaldal. Onn on avatud, kuuekohaline. Meie reisi ajal viibisid seal 2 vene liustikuuurijat. Kaks telkkonda ööbisid õues, karuvahtkond sai võimaluse onnis magada.

27.07.2004
Aldegondabreen-Sandefjordneset-Minervaodden-Kokerihamna-Festningen-Kapp Starostin-Russekeila (Starostini onn)
Hommik oli jälle ilus. Asusime teele päikesepaistes, eesmärgiga jõuda õhtuks Starostini onnini. Osa seltskonnast valis kõndimiseks pangaaluse fjordikalda, mis oli täiesti vabalt läbitav. Osad kasutasid võimalust ronimiseks ja kõndisid pangapealsel. Fjord oli praktiliselt jäävabaks muutunud. Üksikuid hülgeid oli veel näha. Kogu fjordiäärne on täis meeletus koguses ajupuitu ja rämpsu. Lõunatasime Festninga lähistel ühe lagunenud onni kõrval. Natuke enne onni leiti väikesearvuline krüüslilaat. Peale lõunat liikus kogu seltskond juba platoo peal, kuna pangaesine rannariba lõppes peagi. Siiski tasub proovida pangaalust pidi edasi minna nii kaua kui võimalik, kuna kusagilt sealt leiti Tervamägedelt esimesed sauruste jalajäljed. Äkki õnnestub neid isegi näha. Starostini onni leidmisega oli mõningaid arusaamatusi, kuna kaardil on ta valesse kohta märgitud. Samas on onn Vardeborgi mäe jalamilt juba kergesti nähtav. Starostini onn koosneb tegelikult 3st onnist. Üks neist on juba väga lagunenud ja ööbimiseks kõlbmatu. Üks onn kuulub Longyearbyeni kala- ja jahimeeste seltsile ja suletud, kuid selle kõrval on peldik. Kolmas onn on venelaste oma ja kõigile avatud. Meie sealviibimise ajal ööbisid onnis ka kaks poolakat-paleontoloogi. Onn ise on 6-kohaline. Kuna sees oli suhteliselt vähe ruumi, ronisime enamuse seltskonnaga lakapealsele. Luuk on kinni 2-e poolenisti sisse löödud naelaga. Nii ta meist ka järgmisel päeval maha jäi.

28.07.2004
Starostini onn – Linnéelva – Kapp Linné – Linnévatnet – Kongressvatnet –Kongressdalen – Sandefjordneset – Aldegondabreen (Punane onn)
Hommik algas veel soojalt ja päikesepaisteliselt, kuid Teravmägede ilm on muutlik. 10 minuti jooksu keeras tuul suunda ja kohale vajusid pilved. Ilm läks vastikult märjaks ja külmaks. Seljakotid panime jõekääru maha ja jalutasime Kapp-Linnéle Isfjord Radio jaama. Külastasime sealset hotelli. Keset hallust oli päris mõnus jalad pehmel vaibal välja sirutada, lösakile diivanisse vajuda ja väheke kohvi juua. Pikalt seal mõnuleda siiski ei saanud, kuna õhtuks oli plaanitud jõuda Kongresside järve kaldale onni. Kapp-Linné läheduses liikudes tasub tähele panna igikeltsa kujundatud maastiku mikroreljeefi, nö. külmapolügonid. Samuti võib silmata üksikuid vaalaluid, kuid ei maksa ennast vaevata nende kaasastassimisega. Kui juba venelased hoiatavad, et vaalaluude väljaviimine on rangelt kontrollitud ja tabamise korral on trahvid hirmsad, siis on asi ilmselt ikka väga tõsine. Barentsburgist saadud instruktsioonide kohaselt liikusime Linné järve idakallast pidi, kust pidime leidma ühe joa, väikeseid jõgesid on seal küllaga, aga juga me ei leidnud. Järve kallas oli äärmiselt pehme, mistõttu ronisime juba varakult mõnesaja meetri kõrgusele nõlvale. Nõlv oli järsk, kuid igaüks leidis omale sobiva liikumisasendi. Väga kõrgele hoida siiski seal ei tasu kuna nõlv muutub tõesti järsuks ja väga lahtiseks. Nõlva all liikujad ja Vöringeni mäe juures tõusu Kongresside järvele alustanud jõudsid igaljuhul varem kohale. Kongresside järve kaldal on onnidega väike segadus. Kaardil on märgitud onn järve idakaldale, kuid meie leidsime onni järve läänekaldalt. Kuna seal polnud keegi ilmselt kaua elanud ja katus läbi laskis, otsustati sinna mitte ööbima jääda. Seltskond jagunes edasise marsruudi osas kaheks. Uus eesmärk oli ühine, jõuda õhtuks tagasi Punasesse onni, marsruut valiti aga erinev. Üks grupp tõusis järve lõunakaldalt moreeni pidi natuke üles ja hakkas laskuma teise jõe orgu mööda allapoole. Heftyfjelletist möödunud hoiti kõrgust, et mitte sattuda jõeorgudesse ja liiguti fjordi suunas. Teine osa seltskonnast otsustas liikuda Kongressdalenit pidi alla fjordini ja selle kallast pidi Punase onnini. Järve teiselt kaldalt leidsid nad ka teise, ilmselt kaardile märgitud onni jäänused. Kongresside järvest saab Barentsburg oma joogivee. Selleks on sinna rajatud torujuhe ja fjordi kaldale pumpla. Punases onnis ootasid meid endiselt ees Vene liustikuuurijad. Neilt saime teada, et sogase jõevee joomine ei ole just kõige targem mõte, kuna tegelikult asub moreeni taga väike puhtaveeline järveke. Kunagi on sealt ka torudega vesi onnini toodud, kuid torud on lõhki külmunud. Öösel endiselt kaks telkkonda õues ja karuvahtkond toas.

29.07.2004
Punane onn-Gronfjorddalen (Järveonn)
Hommikuks oli tuul tugevnenud ja algas vihmasadu. Esimene, mis ka vihma nime väärib. Telgid olid maadligi surutud ja märjad. Toimus väike arutelu edasise tegevuse osas. Kas jääda Punasesse onni, või liikuda Järvemajja. Mõte selle suure jõe läbimisest ei vaimustanud just kedagi. Juba Aldegondabreenilt lähtuv jõgi oli tohutult suur. Jõe ületamine käis kaootiliselt. Selleks ajaks kui Kaspar jõudis välja uurida, et ülevaltpoolt hargeb jõgi kuueks ja sealt oleks kergema vaevaga üle saanud, oli seltskond juba poolel teel Järvemajakese suunas. Suur jõgi (Gronfjordbreaneelva)oli tõesti suureks läinud. Ületuskoha otsimist alustasime juba päris suudmest. Siiski oli seal jõgi liiga lai ja kiirevooluline- köis poleks üle jõe ulatunud. Ületasime jõe ligikaudu samast kohast kust eelmine kordki. Praktiliselt vahetult kõrgete survemoreenide seina alt. Üllatusena pidi aga nentima, et kuigi jõgi oli oluliselt laiem, oli ta oluliselt madalam. Voolu kiirus oli ka aeglasem. Samas olid kõik juba läbi külmunud, mistõttu oli oht libastuda ja kukkuda äärmiselt suur. Jõgi ületatud jäi üle veel ainult joosta onnini (Järvemaja) kus sai end taas üles soojendatud. Millegipärast venelased väga üllatunud ei olnudki, et me üle jõe tulime. Ju siis polnud tingimused midagi nii erilist. Päev oli märg aga õnneks lühike. Nii lõuna kui ka õhtusöök söödi soojas toas. Tegeleti riiete kuivatamisega. Venelaste soovil ööbis enamus seltskonnast üleval lakapealsel.

30.07.2004
Järveonn-Grondalen-Larvika-Finneshamna-Barentsburg
See oli juba varakult otsustatud, et hommikul läheb osa seltskonnast varem minema, et jõuda Barentsburgi enne kui Larissa hotelli baari kinni paneb. Barentsburgi hotelli baar on ainus, kus rahaga midagi peale on hakata. Kehtivad norra kroonid, aga saab ka dollaritega kaubelda. Varasemad minejad jõudsid aga kohale oluliselt kuivematena. Kuigi terve „öö“ oli väljas möllanud torm ja vihma sadanud oli Grönfjorddalenis jõgi praktiliselt kokku kuivanud. Esimene seltskond läbis selle praktiliselt kuiva jalaga, vesi ei tõusnud kordagi üle saapasääre. Väljaarvatud Otil, kes esimese asjana kohe mingisse salapärasesse auku astus. Heerfjelletist möödus esimene seltskond panga alt minnes. Loodeti näha dinosauruste jälgi, mida sealt kunagi olla leitud. Praeguseks olid kõik jäljed kadunud. Aga põnev ikkagi. Korjasime üles ka ühe vaala selgroolüli ja tassisime isegi Barentsburgi. Venelaste hoiatusi kuulda võttes jätsime ta lõpuks kohalikule muuseumile. Vaalaluu tassimise tõttu ei viitsinud Gröndaleni ületamiseks eriti kohta otsida. Saabaste sidumine oli selleks ajaks juba nii selgeks saanud, et saabastesse vett eriti sisse ei tulnudki. Alles Barentsburgi lähistel jõudis vesi sokke mööda alla varvasteni ja käimine muutus lirtsuvaks.
Teine seltskond asus teele mõned tunnid hiljem. Kui Grönfjorddalenisse jõuti, oli veetase jões nii kõvasti tõusnud, et coverbootside kasutamine oli vägagi vajalik. Mingitel segastel asjaoludel õnnestus Helel jõkke kukkuda. Õnneks lõppes kõik suhteliselt kiiresti ja ilma kadudeta. Lähedal asuvas onnis õnnestus riideid vahetada ja natuke end soojendada. Hämmastav kui kiiresti võib veetase jõgedes muutuda. Vaevalt mõni tund varem ületasid kolm inimest sama jõe ilma igasuguste probleemideta. Kogu seltskonna Barentsburgi jõudmise ajaks oli saun juba soe.

31.07.2004
Barentsburg-Gunnarvarden-Helikopterbase-Selisbukta-Kapp Dresselhys
Mingitel segastel põhjustel muutusid meie edasised reisiplaanid. Algselt oli mõeldud liikuda läbi Gröndaleni oru, Lagerlöfhögda mäe alt läbi Semmeldalenini, sealt Skiferdalenit pidi Colesdalenisse – Fardalen – Longyearbyen. Aga nüüd oli päevakorral plaan liikuda mööda Isfjordi kallast Russanovi onnini ja sealt Björndalenit pidi Longyearbyenisse. Kuna see tee on oluliselt lühem ja kergem siis tekkis ajakavasse tohutu auk. Barentsburgist lahkudes kõndisime kuni Heeroddenis asuva helikopterite platsini, sealt suundusime mööda vezdehodi rada ida suunas, kuni varasel pärastlõunal jäime ühe jõekääru kalda varju ööbima. Ilm läks järjest ilusamaks ja selgemaks. Igaüks tegeles õhtu jooksul sellega millega meeldis tegeleda. Võimalusi oli palju. Ilus mereäärne pankrannik pakkus võimalusi lindude vaatlemiseks, nähti ka rebast ja hülgeid. Platoo ise tekitas paraja middle-of-nowhere tunde. Karuvalve võis päikeseprillid ära panna alles 3 ajal öösel.

01.08.2004
Kapp Dresselhys-Hollendarbukta-Colesbukta-Russaonovodden (Russanovi onn)
Ilm muutus ärkamise ajaks külmaks, tuuliseks ja niiskeks. Telgid pandi kiiresti kokku, kuna tundus, et kohe-kohe hakkab sadama. Hakkas ka varsti. Hollendardaleni ületamine käis suhteliselt kiirelt. Oli võimalik leida kohti kus vesi ei tõusnud üle saapasäärte. Nordhalleti ületamiseks valiti esialgu panga alune kallas, kuid ühel hetkel oli meri ees ja edasi minna enam ei olnud võimalik. Roniti üles platoole ja algas üks tüütu vantsimine mööda vezdehodi rada. Hall ilm. Teeääres kodusena mõjuvad kohalikest materjalidest kokku pandud pingikesed tekitasid tunde, et kohe peaks Rannapungerja buss künka tagant välja tulema. Tüütult pikk marssimine Colesdaleni suunas. Ühel hetkel kui tundus, et hakkame juba kohale jõudma, otsustasime lõigata. Õigemini läksid raja märgid natuke sassi. Seal on ohtralt tähistatud ka mootorsaani teid. Aga mootorsaanid liiguvad oluliselt kõrgemalt, ülevaltpoolt sügavaid jõeorge. Nii kõrgele ei viitsinud ronida. Seetõttu leidsime end ühel hetkel sõitmas mööda rusunõlva alla jõeorgu, et teisest küljest jälle üles ronida. Teise orgu laskumisel ei näinud enam mingit mõtet miks peaks taas üles hakkama ronima ja otsustasime pikki orgu allapoole liikuda, et üles otsida vezdehodi rada, või minna mereni välja. Vezdehodi rada sattus varem ette. Selles orus kaotasime kolmekesi, kes me olime harjunud ees kõndima, teised silmist. Liikusime kolmekesi kuni Colesbukta kaldal asuvate onnideni ja jäime mingi vana laevaremondiputka juurde ootele. Ületasime taas Coleselva. Alamjooksul on jõgi küll oluliselt laiem, kuid aeglase voolukiiruse tõttu on põhi savikas. Jalad jäid vastikult kinni. Leidsime küll koha kust pidi silma järgi hinnates tegema kolm kiiret sammu ja oleks ühest harust üle. Aga kuna põhi oli mudane, olid need sammud liialt aeglased, et jalad kuivaks jääks. Teise haru ületamise ajaks oli juba ükskõik, mistõttu erilist kohta otsima ei hakatud. Lahe kaldal asuvast vanast kaevandusasulast kuni Russanovi onnini liikusime kolmekesi mööda merekallast. See polnud just kõige õigem valik. Vetikatega segunenud lahtine veeris väsitas liialt jalgu. Pangapealsel on aga vana raudteetamm, mis viib onnist mööda. Onn ise on suur, kahe toaga. Ühes neist on Russanovi muuseum. Teises tavapärased 6 magamisaset, ahi ja laud. Kuna onn on puhas ja ruumi piisavalt, siis otustati sinna ka pikemaks jääda.

02.-06.08.2004
Russanovi onn
Ühtekokku kasutasime onni pakutavaid mugavusi 5 päeva. Esimesel päeval liikus osa seltskonnast mahajäetud kaevandusasulaga tutvuma. Osa seltskonnast võttis ette tõusu kõrval asuva 1000 m mäetippu nimega Lindströmfjellet. Tõusime onni kõrval voolava jõe orgu pidi üles platoole, sealt liikusime liustikust vasakult otse üles. Kõrgemal olid pilved ja nähtavus vaevalt 20 m. Vahepeal oli veel mingi kummaline platoo ja siis tõus tippu. Kuidagi õnnestus meil tabada otse tipu tähist. Udus ja väga tugevas tuules ei oleks tahtnud tipu otsimisega eriti tegeleda. Nõlv on küllaltki lahtine ja liikumine sellel tundus üsna kõhe. Alla tulles sattusime liustiku ülemisele servale, kus kivide all oli jääd. Kiire traversiga möödsuime liustikust, kuid laskumine jätkus endiselt mööda suuri lahtisi kive. Õnneks paranes allpool nähtavus niivõrd, et sai teed valida. Ka kaevandusasula külastajatel oli huvitav olnud. Õhkulennanud katlamaja, vanad barakid, laohooned, kaid, laevad. Kõikjal jäljed justkui kiirustades lahkumisest. Keset puhast loodust on sellise laga nägemine suhteliselt kontrastne.

Järgmisel päeval olid Hannes ja Kaspar otsustanud kiirelt Longyearbyenis ära käia, et paar liitrit piima juua. Russanovi jääjad sisustasid päeva raudtee lõpuni käimisega. Raudteed kasutati omalajal Grumandtist söe transportimiseks Colesbukta sadamani. Raudtee oli kaetud puust tunneliga. Selliselt võis kilomeetrite viis käia mööda pimedat tunnelit, kus ainsaks valgusallikaks iga mõne meetri järel asuv väike aknapilu. Vahetult enne Grumanti orgu läheb raudtee tunnelisse, mis on õhitud. Ronisime veel natuke kõrgemale, lootuses näha linnulaatasid, kuid ilm oli pilves ja väga pikaks edasiminekuks polnud mõtet. Longyearbyenist tulijate teekond aga venis esialgsest pikemaks, kuna Björndalenit pidi tagasi üles liikudes satuti udu kätte ja kaotati õige jõeharu.

06.08.2004
Russanovi onn-Russedalen-Grumantdalen-Bjorndalen
Lõpuks siis asusime teele Longyearbyeni poole. Russanovi onni juurest Björndalenisse minekuks tuleb tõusta esmalt Lindströmfjelleti jalamile platoole, umbes 300 m kõrgusele. Võimalusi selleks leidsime kolm. Kas tõusta vahetult onni kõrvalt voolavat jõeorgu pidi üles platoole ja ületada see. Suhteliselt kehva variant, kuna platoo on märg. Tõusta üles platoole enne Grumanti orgu voolava viimase jõe orgu kasutades, nagu seda tegid Hannes ja Kaspar, kui nad Longyearbyenis käisid. Nende kirjelduse järgi, pidi seal ronima. Nii venelastelt saadud info, kui ka norraka käest saadud vähese teabe põhjal võis oletada, et parim tee tõusuks platoole on Grumanti org. Pomoride muuseumi giid Barentsburgis teadis nimetada, et raudtee lõpust algab karutee. Tõesti algab tunneli suudmest tähistatud rada, mis tõuseb algul järsult astangule ja sealt on võimalik liikuda kõrgust kaotamata Grumanti oru serva mööda kuni üles platoole. Grumanti org läbiti lõppkokkuvõttes väga erinevat teed mööda. Kõige õigem oleks olnud liikuda mööda oru seina tasakesi tõustes. Sellega oleks välditud asjatut moreenkünkaidpidi üles alla ronimist mida enamus seltskonnast tegi. Ainult Kaspar leidis oma tee ja laskus alla jõeni ja ronis mööda jõe kaldaid üles. Ilmselt ka üsna ohutu ronimine, pole vaja lahtisel rusunõlval ronida. Samas sisaldab see variant asjatut laskumist ja uuesti tõusu. Platoole jõudnult tehti väike peatus. Kuigi sisetunne ütles, et võiks järgida vezdehodi rada, jätsime selle esialgu kõrvale. Hannese ja Kaspari jutu järgi polevat vezdehodirada kusagilt alla orgu enam tulnud ja Fuglettjella Longyearbyenipoolsed nõlvad pidid olema väga järsud ja lahtise rusuga. Kaspar ja Hannes soovitasid valida raja mööda platood ja jõeorgu laskutakse alles seal kus on võimalik jõge ületada. Selle tee ka grupp valis. Tee lõpuosa sisaldas endas laskumist mööda rusunõlva alla jõeorgu. Olevat olnud üsna ekstreemne. Ma ise otsustasin läbida tee mööda jõekallast. See sisaldas endas mõningal määral ekstreemsusi. Kohati voolab jõgi kanjonis, kivid võivad olla kaetud vetikatega, seetõttu hea raja otsimine võttis kohati mõtlema, kuid piisavalt kiiresti tegutsedes on võimalik sellised lõigud ilma märjaks saamata läbida. Lõunat sõime ühe Björnelva harujõe juures. Harujõgi ise voolab ilusas kanjonis. Üritasime Riinaga selle lõpuni ronida, kuid libedad kivid ja jää osutusid ületamatuks takistuseks. Lõunasöögiplatsi lähedal ületasime ka jõe, kuna edasi oli jõe parem kallas oluliselt kergemini läbitav. Viimast korda coverbootsid jalga. Ilm tõmbus tasakesi selgemaks, kuid õhk muutus ka jäisemaks. Laagrisse jäime üsna jõesuudme lähedal. Vana kaevanduse väljapääsu all. Ilm oli tuuline ja külm.

07.08.2004
Bjorndalen-Vestpynten-Hottelneset-Svalbard Lufthavn-Longyearbyen

Hommik oli taas päikesepaisteline. Nägime ära ka Lindströmfjelleti tipu. Kiire hommikusöök, asjad kokku ja Longyearbyenisse. Vanast kaevanduse suudmest viib kruusatee kuni lennujaamani. Lennujaama juures olevast telklaagrist, kus me oleks pidanud saabumisel ka ööbima, saab kerge vaevaga ronida lennujaama juurde kust viib juba asfalttee Longyearbyeni keskusesse. Võib jätkata ka kõndimist mööda kruusateed pikki fjordi äärt, kuid see on oluliselt pikem.

08.08.2004
Longyearbyen UNIS-e ühiselamu
Viimane ööbimine oli Longyearbyenis UNIS-e ühiselamus, kus tegelikult võõraid sisse ei lasta, aga kuna meil olid seal väikesed tutvused, siis magasime nagu silgid reas köögipõrandal.

Marsruudi valikutest
Üldiselt oli marsruudi valik kogu reisi vältel päris hea. Oli natuke turnimist, vahelduseks orupõhjades sumpamisele. Meie valisime Lonyearbyenist Barentsburgi minekul tõusu Lailadaleni esimesest harujõest üles Vesuvi kurule (~400 m ü.m.p.). Seda ronimist oleks saanud vältida, kui oleks liikunud lahe kaldal asuvate onnide suunas kust oleks kerge vaevaga leidnud vezdehodi raja, mis oleks viinud Hollendardalenisse. Ka sealt oleks võinud vältida tõusu ja liikuda rohkem fjordi poolt mööda teed Barentsburgi. Sõltuvalt kohapealsetest oludest tasuks kontrollida ka Fardalenist otse üle Colesdaleni liikumise võimalusi. Sellega oleks me kokku hoidnud umbes poole päeva teekonna.
Ilmamuutused

Marsruudikirjelduse koostas Mihkel Kangur