Suvematk Slovakkias, 2014

EGSN suvematk Slovakkias
11.-24.juuli 2014

Agnes Anderson, Kadri Vilumaa, Kristi Ehrlich, Kairi Ehrlich, Marko Vainu, Indrek Reinsoo, Aadu Niidas

1.ja 2. matkapäev (11.-12.juuli). Kirjutab Agnes. Nüüd see algab.

Päev algas Tallinna Bussijaamas. Kogunesime 12. platvormil. Jäine tuul muutis bussi ootamise külmaks ja seega lasime end päiksekiirtel soojendada. Meid, matkajaid, oli seitse, kotid bussi ja teel me olimegi. Kuid enne veel oli Hannes Tõnisson meid teavitanud, et jõuab õigepea bussijaama, et meile head teed soovida. Kuid Pärnu buss hilines ja seega saime ainult aknast talle lehvitada. Õnnesoovid saatsime Hannesele Panevėžysest. Ilus linn roheliste prügikastidega. Päike seab ennast juba magama, aga meie ei ole veel Vilniuseski. Eks näis, kuidas möödub öö. Öine passikontroll äratab ka kõige unisema reisiselli. Krakowisse jõuame pärastlõunal. Kiirelt mõned snäksid ja ostame bussipiletid Zakopanesse. Veel paar tundi ja oleme saabunud sihtkohta. Täiendame söögipoolist ja otsime üles telkla. Seame end sisse ja siis linna peale. Kõigepealt suusahüppemäed, siis peatänav kümnete matkapoodidega. Tõdeme, et kui mitte varem, siis viimasel päeval peaks sealt midagi kaasa ostma. Õhtune jalgpall naelutab meid puukuuri, kust väsinumad lahkuvad varsti. „Head ööd,“ ütleb superkuu, mis mägedevahelt hiilgab.

3. matkapäev (13.juuli). Kirjutab Agnes. Nüüd see tõesti algab. Päeva märksõnad EASY+DIFFICULT=MEDIUM.

Hommikul on toimkonnas Kairi ja Kristi. Maitsev Herkuless puder toidab uniseid matkalisi. Pikale teekonnale oli plaanis startida kell 8, kuid enne kella 9 meil lahkuda ei õnnestunud. Päike siras taevas ja esimesed meetrid panevad meid juba proovile ning higi valgub. Mõtleme ka korraks võimalusele kasutada gondlit, et tõusta hetkega taevasse. Kuid järjekord on meeletult pikk. Võlusõnad rahvuspargi väravas öeldud ja olemegi oma matka alustamas. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Rahvast voorib nagu laulupeol – vanad ja noored. Vaated lähevad aina paremaks miljoni, 2 miljoni, 3 miljoni, …. vaade. Jõuame varsti ühte mägionni, seal käib tõeline tringel trangel – kellele süüa, juua jne. Lahkume sealt peagi ja varsti jõuame esimese järveni Czarny Staw Gasicnicowy, kust avaneb tõeliselt võimas vaade. Kristallselge vesi, kalad, lõuna. Jalad saabastest välja ja oi kui mõnus on olla. Seal lõpeb ka EASY matkatee. Meie rihime Zawrat´it (2160 m ü.m.). Tuleb ronida, minna üle lume ja ületada kõik kartused. Kohtame teel valges kleidis nunna, kes meid ka õnnistab. Hilisemas etapis jääb meile selgusetuks, kuidas ta sealt tipust alla tuli. Võib-olla on mängus kõrgem jõud. Tipp juba paistab. Selleks ajaks oleme meie teel olnud 8 tundi. Tõus tipule toimub kettide abil. Nii mõnedki matkalised, kes meid enne märkasid, ainult muigasid, sest ükski normaalne matkaja ju suure matkakotiga (vähematl 17 kilo) tippu vallutama ei lähe. Meie natuke hullumeelse ideega on liitunud ka kamp noorskaute Belgiast. Tippu vallutades oleme üksteisele toeks. Maiuspalaks kujuneb püstloodis sein, mis paneb mõtlema, miks me ikkagi siin oleme. Tagasiteed ei ole. Natuke veel ja saame uhkusega nentida, et oleme vallutanud Zawrat´i (2160 m. ü.m.). Mõned pildid ja aeg sunnib takka. Teekond öömajani on pikk ja kõigil tudisevad jalad all. Hämaruses jõuame majja ja tuleb tõdeda, et see on pilgeni täis. Kuna ametlik vastuvõtt on lõppenud, siis lihtsalt leiame kohad koridoris ja seame sinna ennast sisse. Valmistame õhtusöögi ja kobime magama. Seal, kus mina ja Kadri magame, avaneb öösel uks ning Kadri kott kukub pikali ja lisaks astutakse talle ka veel pähe. Liiklemist oli terve öö. Hommikul on meile suunatud kaastundlikud pilgud. Meie ainult naeratame, sest poola keelest aru me ei saa.

4. matkapäev (14.juuli). Kirjutab Marko. Teekond: Przedni Sław Polski- Morskie Oko

Minu jaoks algas päev varakult. Ööbimiskoht WC ukse taga ja mingi generaatoriruumi jms kõrval tähendas seda, et esiteks tuli terve öö „magada“ põleva laelambi all ning teiseks pideva müra käes, sest miski vali agregaat lülitid iga veerand tunni tagant selles generaatoriruumis sisse. Igal juhul sai mul juba kella kuue paiku siiber magamise imiteerimisest ning ajasin ennast üles ja pakkisin asjad kokku. Tundes, et pool eelnevaks ööks ennast hütti sisse seadnud rahvamassist oli selleks ajaks juba üleval ning sättisid ennast järjest ja järjest minekule vastu uutele vallutustele või tööpäeva alguseks tööle. Olime oma matkapundiga kokku leppinud, et laseme majast hiljemalt kolmveerand kaheksa varvast. Retseptsioon pidi kell kaheks lahti tehtama ning minu plaan oli enne seda vaikselt minema hiilida, vältimaks ööbimise eest maksmist. Kolmveerand kaheksaks loomulikult kõik meie matkalised valmis ei olnud. Õnneks järgmise, minu jaoks närviliselt möödunud pooltunni jooksul keegi meie poole nõudlike poolakeelsete lausetega ei pöördunud. Enne hütist lahkumist käime vaatamas selle taga sügavusse langevat ülimaalilist Posłoki orgu ja sellesse laskuvat Buczynova Siklawa koske. Pärast seda sai lõpuks majakesest eemalduda. Meie suurepärane raha kokkuhoiu plaani juurde kuulus ka hommikusöögi tegemine majakeses eemal – aga mitte väga kaugel. Lasime hütis pudrupoti vett täis ning matkasime selle ning kogu oma muu kraamiga paarsada meetrit majast eemale. Seal mägimändide vahel ja Przedni Sławi kaldal tundus piisavalt „ohutu“ koht olevat. Pudrutegemise käigus valmisid ka sponsorpildid meid putrude, müsli ja müslibatoonidega varustanud Herkulessi jaoks. Aadul tuli ka suurepärane mõte kohvi jaoks kuuma vett hütist tuua, seega läks ta nagu aus mees kunagi oma termosega hütti tagasi ning tõi sealt ära ka liitri kuuma vett. Hommikusöök välitingimustes söödud sai lõpuks päriselt matkama hakata. Kõigepealt ootas ees pikk astumine kaardi järgi nimetu mäetipu poole. Tõusu kõrguste vahe oli ca 200 m ning täisvarustuses kotiga andis sealseid kiviastmeid ikka ronida. Iga kõrgemale astutud sammuga avanes seljataga järjest hunnitum vaatepilt – Viie Mägijärve Org, mille neli järve ja viienda nõgu kõik ära paistsid ning sügav Posłoki org. Igal juhul oli, mida puhkepauside ajal vaadata. Üles jõudes oli vaja esimest korda tohterdada Kairi põlve, mis suure koormuse all hakkas ära väsima. Taevast langesid ka mõned vihmapiisad ja raheterad nii et esimest korda matka jooksul otsiti välja vihmavarustus – sadu aga pikalt ei kestnud. Edasi viis matkarada jälle mäest alla ja üles Kepa-nimelise mäetipu juurde. Peagi avanes meie ees Rybiego Połoki org, selles ilutseva Morskie Oko mägijärvega. Tegemist on kogu Tatrate suurima ja populaarseima järvega. Meie asukohast oli näha ka Okost 200 m kõrgemal asuv Czany Sław pod Rysani ja Poola kõrgeim tipp Rysy (hellitavalt Riisikas) ise. Järvest lahutas meid aga pikk laskumine. Pidevalt vastutulijaid endast mööda lastes ning vahepeal hinge tõmmates võttis alla orgu jõudmine meil terve tunni. Selle käigus sain esimest korda aru, et minu laskumislihased on vähe trenni saanud, sest hakkasin tundma oma sääri. Kivitrepp lõppes asfaltteel, sellele jõudes tekkis tunne, et oleme sattunud laulupeo rongkäigule, sest inimeste voor mõlemas suunas – nii järve poole kui järve äärest ära – oli katkematu. Tõmbasime natuke hinge ja liitusime selle rongkäiguga. Varsti jõudsime järveni ning seal käis tõeline „festival“ – hütis ja hüti ümbrus oli täis lõunatavaid inimesi, päev järveäärne platvorm ja järve põhjakallas oli paksult inimesi täis. Meie esimene mure oli leida endale paremad ööbimiskohad kui eelmisel ööl ning Agnes ja Kadri suundusid asja uurima. Nagu arvata võis, olid kõik ametlikud kohad reserveeritud ning meil paluti oodata neli tundi kella kuueni, et siis selgub kuhu me pinna saame. Tüdrukud tõlgendasid administraatori jutust välja ka selle, et seniajani soovitati meil oma asjad hoida nn vanas hütis, mis asus „uue“ hüti läheduses. Kuna selle uks oli lahti ning suvaliselt sissekolimist olime juba kogenud, hõivasime me selle nn vana hüti – ladustasime sinna oma kotid, laotasime laiali magamiskotid ning tegime lõuna. Üsna kohe pärast seda kui olime sisse kolinud avanesid taevaluugid ning Morskie Okot tabas kahetunnine vihmasadu. Pärast saju lõppu läksime mina, Indrek, Agnes ja Kadri Morskie Okoga lähemat tutvust tegema. Matkates ümber järve, selgus et rõhuv enamus neist sadadest inimestest, kes iga päev enam kui kahetunnise teekonna järveni ette võtavad, ei lähegi kaugemale kui ainult järve põhjakallas. Tumesinise ja väga läbipaistva veega järv on kahtlemata piisavalt silmailu pakkuv vaatepilt, et järveni jõudmise kannatusi läbi elada. Vaatepilti täiendavad ka kaks järve laskuvat kõrget koske, mis oma vahutava vee ja kohinaga loovad veelgi võimsama metsiku looduse tunde. Vahepeal pidid Agnes ja Kadri tagasi hüti juurde minema, kuna kell hakkas kuus saama ja meie majutamise osas tuli hakata läbirääkimisi pidama. Meie Indrekuga otsustasime aga ronida Rysyl nii kõrgele kui järelejäänud valge aeg lubab. Esmalt tuli üles astuda Czany Sław pool Rysami juurde viivast kivitrepist. Järv on Okost väiksem, aga ca 30 m sügavam (76 m). Võimsust annab sellele juurde kolmest küljest ümbritsevad teravad hallid mäetipud, mis tol hetkel olid küll pilvedesse peitunud. Tõus Rysyle kestab kirjade järgi 3 tundi ja 20 minutit, oli ilmselge, et tippu ja tagasi me selle ajaga ei jõua, aga umbes poole mäe peale jõudsime siiski. Sellel teekonnal kette ega käepidemeid ei olnud, kui vürtsi lisasid sulamata lumega libedad teelõigud. Ühe kõrgemalt laskuva lumekeele alla oli kujunenud lausa koobas, kus õhkas möödunud talve külma kargust. Tõusul oli ka näha laike, kust lumi oli alles hiljuti ära sulanud ning taimestik oli alles ärkamas, õitsesid meie sillasid meenutavad sinised kellukad. Meie mäkketõus lõppes enne üht lumekeelt, mida oleks pidanud ületama mäe suhtes risti. Kuna edasi minemiseks niikuinii enam palju aega ei olnud jäänud ning minu jalad olid senisest matkamisest juba üsna pehmed siis tegin ettepaneku sealkohas stopp teha. Vaade oli aga sealtki võrratu. Paistsid mõlemad järved ja hütt. Indrekul tekkis mõte, et keegi meie omadest järve äärde lehvitama kutsuda ja sellest siis minu aparaadiga pilti teha, aga kuna Kadri parasjagu telefoni vastu ei võtnud, siis ainult mõtteks see jäigi. Laskumisel jõudsime järelduseni, et mägironijate põhitoit on banaanid, sest nende koori vedeles väga mitmes kohas. Enne pimedat jõudsime tagasi oma hütti, kus just oli valmimas õhtusöök. Saimegi ööbida selles samas vanas hütis, mille päeva ajal hõivanud olime. Sel korral olime vähemalt korralikud ja maksime ööbimise eest ka. Vahepeal olid ka Aadu, Kairi ja Kristi jõudnud järvele tiiru peale teha. Päev lõppes minu jaoks harjumatult vara – olles istunud enne kümmet veerandtundi inimestest tühjenenud Oko kaldal, jõudis minuni arusaam, et on aeg ennast magama sättida. Selleks ajaks olid ka enamik teisi meie matkaseltskonnast ennast ööseks välja lülitanud, vaid Agnes ja Kadri sotsialiseerusid veel Saksamaalt pärit matkajatega.

5. matkapäev (15.juuli). Kirjutab Kadri. Morskie Okost Slovakkiasse.

Nagu Marko juba mainis, siis tõesti Kadri ja Agnese eelmine õhtu venis veidi pikemaks. Mägede must öö, tähine taevas ja vahvad saksa kompanjonid andsid õhtule „volüümi“ juurde. Uus hommik oli särav nagu alati. Päike paistis ja raskete matkasaabaste sammud kõlasid üle maja treppidel juba 5 ajal hommikul. Tõelised mägede vallutajad võtavad mägesid ikka koidul. Kaks tundi hiljem oli maja juba päris vaikne, jäänud olid vaid eelmise õhtu kolm saksa sõpra. Suure sõpruse märgiks külvasime nad üle Eesti martsipani ja tuliveega „VT“. Sakslaste taskutest ilmusid sõpruse kinnituseks müslibatoonid „Corney“. Pakkisime oma 7 kotti, vabastasime konku ja akna aluse ning algas teekond Rysy mäe teise järve kaldale. Suure kotita treppe võtta tundus algul imekerge, kuid üles jõudes oli õhk ikkagi kopsust otsas. Järv oli taaskord imekena. Toimus mitu fotosessiooni. Kuna võhma jätkus, siis võtsime nõuks kõndida „teise lumeni“. Kõndimine tasus ära, „koobas“ toimis kui külmik. Mõned fotod ja alla tagasi. Selle ajaga oli tuttav mass rahvast jõudnud juba maja ümber järve äärde koguneda. Väike lõuna. Postkaart posti ning hüvasti Rysy. Näeme jälle Slovakkias, kui püüame sulle sealt läheneda. Teekond alla mäge kulges kiirelt. Mäkke trügiv inimmass tekitas laulupeorongkäigu tunde. Pidevalt möödusid hobukaarikud vedades osa sellest massist üles ja alla. Ühel hetkel kõlas kärgatus ja saabus udu ning äike ja vihm, millel ei paistnud lõppu. Siit ka uus vanasõna. Mägi siin ja mägi seal, mäe vahel pilv. Õige vastus on Rysy.Tundus, et oleme jälginud „pöialpoiste“ paraadi mäest alla oma tund kui tundus viimane hetk liikuma hakata, et bussile jõuda. Vahepeal märkas Indrek rebast. Vihmas kõnd ei kestnud õnneks kaua. Slovakkia-Poola piiril jälle kohustuslik grupifoto. Rõõmsalt bussis istudes märkasime järgmises peatuses juba omi vanu saksa sõpru, kes otsustasid jala jätkata. Heameel taasnägemise üle oli niivõrd suur, et üks noormeestest tormas bussi ja pani “õie” Kairi juustesse. Tatranska Lomnica tervitas meid vaikusega. Linn oli täis pärnaõielõhna ja suvist soojust. Infopunktist kohalik kaart kaasa haaratud suundusime ligi 3,5 km kaugusele laagriplatsile. Laager paiknes kenas kohas. Telgid vaheldusid karavanidega. Püstitasime kärmelt telgid Stara Lesnas kuna vahepeal hakkas tibama. Kiire õhtusöök ja põhku. Uni tuli hea.

6.matkapäev (16.juuli). Kirjutab Kairi. Belianska Jaskyna koopa külastus.

Tänane päev pidavat olema „puhkepäev“. Hommik algas 7.30 kohvi keetmisega, aga telklas sai naabrite veekeetjat lahkesti laenatud. Müsli jogurtiga maitses vahelduseks hästi. Start platsilt oli kell 9.00 – pidi jõudma bussile. Päeva esimene sihtpunkt oli Belianska koobas. Koopasse saabumiseks tuli ette võtta väike jalgsi matk, mis täna ei olnudki kõige raskem. Tõus oli lauge ja ilma eriliste trepiastmeteta. Üles jõudsime vähem kui tunniga. Koopa ukse ees tuli oodata ka paarkümmend minutit. Korraga lasti koopasse tohutu rahvamass, pea 100 inimest. Ok, võibolla nii 50 inimest. Veidi „tehnilisi andmeid“ ka. Tuuri pikkus 70 minutit. Läbitav tekond 1,37 km. Trepiastmeid 866. Koopa maksimum kõrgus 112 m, suurim ruum 28 m kõrge. Koopad avastati 1882.aastal. Muljed koopast: oli tore ja stalakmiite ja stalaktiite leidus. Ilusaim ja omapäraseim oli peegeljärvekesega ruum. Üldises plaanis ootasin midagi enamat. Koobas oli kohutavalt betoneeritud, tohutud kaldteed ja trepid. Turistikas. Koopas oli temperatuur ca 5⁰C. Väljudes oli nagu aurusaun. Õues oli 25⁰C. Tõmbas prillid uduseks. Peale koobast oli väike kehakinnitus ja siis algas väike jalutuskäik 2-3 km mööda mäenõlva. Rada läbis tõsist raiesmikku. Väikesed tõusud ja laskumised. Teeäärne võsa pakkus väikest üllatust. Metsmaasikad ja kärbseseened. Oli esimene tõsiselt soe päev. Vahepeatused varba tuulutuseks – villid vajavad õhku ka. Päev lõppes tavatult vara. Umbes 18 paiku sai tagasi laagriplatsile. Väike pesupesemise õhtu ja niisama lebo. Õhtusöögiks kartulipuder vorstikestega. Eriline amps kõrvale – tomatid. Isegi magustoit – stritsel. Üheks paiku oli söödud ja magama sai tavatult vara juba kell 22.

PS! Pressikaardiga võib mõnda kohta ka 0 € sisse saada, nt koopad.

7. matkapäev (17.juuli). Kirjutab Indrek. Lomnica Stit´i vallutused ja teised rõõmud.

Hommik algas tavapäraselt- hommiksöögi, haavade parandamise ja valmistumisega Lomnica stit’i (tipp) vallutamiseks. See on Kõrg-Tatarde kõrguse poolest kolmas mäetipp ja kõrgeim mäetipp, kuhu on turistidel ligipääs. Tippu ei saa päris oma jõuga minna, selleks peab kasutama gondlite abil. Igatahes olime kõik ootusärevad, sest kõrgemale merepinnast ei olnud enam võimalik minna. Kuna ma olen ka ennem Slovakkias lumelauaga sõitmas käinud, siis teadsin, et Lomnica mägi on salakaval, sest ilmastikuolud on seal tihti keerulised ja ettearvamatud. Seda mäge on mul õnnestunud külastada vaid korra nende mitme suusareisi kohta.

Seekord otsustasime Lomnica asulasse sõita bussiga, et aega säästa. Eelnevalt olime kokku leppinud, et mina ja Marko tõuseme Skalnate Pleso’ni (1751,1 m ü.m.) matkates, mis kujunes päris intensiivseks treeninguks, sest suutsime oma eesmärgi täita 2 tunniga- see oli kaugelt lühem aeg, kui meie teised reisiseltsilised arvestasid. Vahemärkusena lisan, et pleso tähendab slovakkia keeles mägijärve. Agnes, Aadu, Kairi, Kadri ja Kristi läksid üles gondliga. Üleval oli järv ja observatoorium. Mina tahtsin trennist oma nägu veega värskendada, aga oh üllatust, järve kaldale ei olnud lubatud minna. Seega sai mindud moodsasse tualetti. Kui ma õigesti mäletan, siis tualetiuks avanes automaatselt ja oli, oh üllatust, täiesti tasuta.

Edasi läks päev mitte nii ootuspäraselt, sest saime gondlile pileti alles kella 17ks, kuigi me arvasime, et sellega saab kohe tippu tõusta. Taas oli otsustamise koht, kes tahab neli tundi Skalnate pleso juures aega veeta ja kes läheb uuele kiirele matkaretkele. Meie Markoga otsustasime jälle selle aja aktiivselt veeta ning uuele matkatiirule suunduda kõrval orgu, mis kandis nime Mala Strudna dolina (väike külm org), kus ootas meid mägedest tulev jõgi, mis moodustas oma teel mitmeid koskesid ja jugasid. Kiirelt lõuna tehtud ja asusime teele mööda Tatranskaja magistrala matkarada. See on üks pikk matkarada, mis läbib kõiki Slovakkia poolseid orgusid ülemisel metsa piiril. Jugadest ja koskedest pildid tehtud, hakkasime tagasi tulema. Tagasitulekut saatis meid vihm. Skalnate Plesosse kohale jõudes, me nägime, et kõik gondlid olid peatunud. Just need gondlid, mis tõid inimesi alt Skalnate Plesosse. Kuna minult võttis see retk palju energiat, siis ma tundsin, et tahaks kõhtu kinnitada. Energia laetud, läksime vaatama kokkulepitud ajaks, kas Lomnica Stiti on võimalik tõusta. Kuid kohapeal selgitas Markole gondlitöötaja saksa keeles, et gondlit rahvast rohkem peale ei võtta, kuna ilm on minemas kehvaks üleval. Piletiraha saab kassast tagasi. Seega meil ei õnnestunudki vallutada meie plaanitud matka kõige kõrgemat tippu, mille kõrgus on 2634 m ü. m. See oli meile kõigile suureks pettumuseks.

Tagasitulekul jagunesime jälle traditsiooniliselt kahte gruppi. Meie Markoga läksime alla jalgsi. Kämpingusse jõudsime 1,5 tunniga, millega edastasime teisi matkalisi. Õhtul söök ja magama, et puhata välja meie järgmiseks seikluseks järgmisel päeval.

8.matkapäev (18.juuli). Kirjutab Kristi. Teekond Rysy`le (2499 m).

Omapärase nimega tipu ristime kiiresti Riisikaks, hea ja lihtne hääldada. Tipu poole teele asudes jätame suured seljakotid maha – liikuda on harjumatult kerge. Kui aga jaksu peaks jaguma, saab mäe jalamilt sikutada selga raske puidust raami, millega transporditakse tipust natuke allpool tegutsevasse kohvikusse söögi- ja joogipoolist. Vee-, kokakoola, Sprite ja tomatipasta plokid ootavad kannatlikult väikese varjualuse all mäkke transportimist. Kes kandami kohale viib, saab vaevatasuks tassi kuuma kohvi. Nii vähemalt lubab infotahvel varjualuse kõrval.

Meist n-ö transporttöölisi ei saa, küll aga kohtame rajal kahte vaprat meest, kes sihikindlalt ja kiirel sammul kohviku poole ronivad. Kui palju sellise vaeva ja valatud higiga mäkke viidud pooleliitrine kokakoola maksta võiks, selgub tagasi tulles. Kõigepealt peab aga tippu jõudma.

Kui üks valutav põlv ja ohtrad villis ning plaasterdatud varbad kõrvale jätta, on meil seni hästi läinud. Seda ei saa aga öelda kõigi kohta, kes Rysut vallatada plaanisid. Sümboolne surnuaed, millest tipu poole tõustes läbi põikame, tekitab mägede ees aukartust. Üks vale samm ja tagajärjed võivad kurvad olla, mille tõestuseks on lugematu arv nimede ning sünni- ja surmadaatumitega plaate, mis mäeseintele kinnitatud. Kõige hilisem surmakuupäev on möödunud aasta juulist. Enamik hukkunuid on noored, 22-35aastased. Mäed nalja ei mõista!

Tipp saabub ootamatult. “Kas see ongi,” küsin mõttes endalt, vaadates paremale ja vasakule. Vastu vaatab piimjas pilvemass, mis oma nina eest palju kaugemale näha ei võimalda. Kaugusesse ulatuvat vaadet mitte mingisugust. Rõske õhk tekitab iga juuksekarva otsa imetillukesed veepiisad.

Teel alla teeb osa seltskonnast kohvikus peatuse, et järele kaeda, palju siis see pooleliitrine kokakoola ikkagi maksab. Tervelt kolm eurot.

Järgmiseks takistuseks laskumisel on järjekordne lumeväli. Järsk langus püstijalu seda ületada ei võimalda. Ega jäägi muud üle, kui lasta kükakile ning pooleldi tagumikule toetudes saapataldadel liugu lasta, saapaninad kui sahk lund kahele poole laiali lükkamas. Meie tegevust jälginud sakslastest paar oli esialgu küll üllatunud, kuid õige pea järgnes meile samamoodi.

9. matkapäev (19.juuli). Kirjutab Aadu. Lahkumine Tatranska Lomnicast, suundume Popradi.

Täna oli viimane hommik Tatranska Lomnica laagriplatsil. Äratus ja hommikusöök olid hilisemad kui tavaliselt. Pakkisime oma kodinad kokku ja hakkasime rongijaama liikuma. Sai üle pika aja jälle kogu varustusega kõndida, et põlved mitte ära unustaks, kuidas õige käimine välja näeb. Ilm oli soe ja mõnus matkamiseks, kuigi rongiaknast paistsid eemal juba pilved kogunevat. Rongiga plaanisime sõita Poprad´i, seal suured kotid hoiule anda ning edasi Spišský hrad´i kindlust vaatama minna. Popradi rongile tuli peale ka piletikontroll. Kuna selles peatuses, kust meie peale läksime piletikassat ei olnud, saime „pileti“ osta kontrolöri käest. Igaüks pidi maksma trahvi 11 €. Algul me ei saanudki kohe aru, et kas see on pilet või trahv, aga pigem ikkagi trahv, mis hiljem seinalt lugedes võis olla kuni 20 €. Pileti oleks saanud rongile minnes osta rongijuhilt aga seda me ei teadnud. Seega saime ühe pileti, ümberistumise ja trahviga. Popradis otsisime bussi, mis läheks Spišský hrad kindlusesse, mis on kantud ka UNESCO nimistusse. Loss oli ehitatud 12. sajandil ning oli selle regiooni poliitiliseks ja majanduslikuks keskuseks. Lossi laiendati omal ajal mitmel eri ajajärgul. Nii 13. kui 14.sajandil. 1780. aastal põles see aga maha ja tänapäeval ongi vaatamiseks vaid see, mis sellest järgi on jäänud. Linn, mille kõrval loss asus nägi välja veidi räämas majadega, kus elas palju mustlasi. Õiget pilti linnast ei saanud kuna jõudsime põhimõtteliselt näha vaid ühte tänavat. Ilm oli jätkuvalt soe, 30⁰C kandis ja need varemed oli ikka väga kõrge mäe otsas. Tormijooks kindlusele sellise ilmaga oleks kahtlemata koomiline vaatepilt, kus poole mäe peale kõik seisavad, istuvad ja lõõtsutavad. Loss iseenesest oli ilus, tõeliselt suur ja mingil moel ikkagi taastatud, et külalised seda uudistamas saaks käia. Paraku meil väga palju aega seal veeta ei olnud võimalik. Kiirustasime tagasi bussi peale. Nii, et vaated, mis lossist avanesid olid väga kenad, aga all linnas olles jooksime jälle mööda tuldud tänavat tagasi bussile, mis peatuses juba ootamas oli. Popradis olid meil enne rongi (uue rongi) peale minekut mõni tund aega ja otsustasime selle sisustada vahelduseks korraliku lõunasöögiga. Leidsime Marco nimelise restorani, mille terrassil lõunatasime. Toit ja jook olid head, portsus suured ja väikese vaheldusena oli niimoodii istuda ja turistina tunda päris mõnus. Edasi suundusime rongijaama, võtsime oma seljakotid hoiuruumist ning suundusime järgmisele rongile, mis pidi minema Vydrnik´sse, kust plaanisime edasi jalutada Podlesoki laagriplatsile. Seekord korralikult piletitega varustatult läksime kiirel sammul perroonile, kus oli ootamas väga vana krigisev, haisev, kitsaste vahekäikudega ja piisavalt ülerahvastatud rong. Osa vaguneid olid kupeed, osa tavalised istmed ja vagunite vahekohtades olid vetsud, kus oli vist ohtralt nr 2 tehtud. Igatahes jõudsime üsna pea Vydrnik´sse kohale ja rongilt maha saamine oli päris suur kergendus. Edasi seadsime sammud laagriplatsi poole, mis enamasti alla mäge kulges ja mööda asfaltteed, mille ääres olid õunapuualleed. Õhtu oli ilus ja soe, teeäärne linn kena, väike ja rahulik. Laagriplatsile jõudsime päris hilja. Selleks ajaks oli päike juba loojunud. Tegime veel kiire õhtusöögi ja ronisime telkidesse magama. Selle õhtune laagriplats ei olnud nii vaikne, kui eelmine ning mitmes kohas olid lõkked põlemas aga magamajäämist see ometi ei takistanud.

10. matkapäev (20.juuli). Sucha Bela.

Hommik uuel laagriplatsil algas juba traditsiooniliselt nii kaheksa paiku. Puder ja kuum kohv sees, asusime Sucha Bela poole teele. Tegelt asus Sucha Bela matkaraja algus laagriplatsi kõrval. Olime vaid internetist näinud neid huvitavaid matkaradu, kus edasiliikumiseks tuleb kasutada vetekohal olevaid metallplaate, kõrgeid redeleid jms. Olime kõik ärevil. Maksime oma viiskümmend senti sisenemistasu ja läksime mööda jõepõhja. Päris mõnus jahedus valitses kanjonis. Ainult päiksekiired lõid maalilisi pilte meie ümber. Rahvast oli nagu murdu. Paarkümmend inimest hanereas oli täiesti tavaline nähtus. Äkitsi kõik inimesed seisid. Algul ei mõistnud miks, siis nurgataga oli esimene väljakutse. Taevasse kõrguvad metallredelid. Hmm. Võttis ikka jala võbelema küll. Aga selline matkaraja läbimine oli ikka meelierutav. Nüüd jäi ainult oodata, mis järgmiseks tuleb. See matkarada pani proovile tasakaalu hoidmise, samuti kõrgusekartuse. Oli kohti, kus üks vale liigutus tähendanuks mõne meetrist vabalendu. Matkaraja läbimiseks kulus meil kolm tundi. Otsisime mõnusa paiga lõunatamiseks. Ja oh imet, siingi on puugid. Just sellised pirakad, mida ainult reklaamides näidatakse. Õnneks, ükski neist külge ei haakinud! Kõrvetav päike, kruusane tee ja mõnusad pöögimetsad olid meie saatjateks järgmisel lõigul. Tõdeti, et keha ja hing vajavad puhkust ja seetõttu suundus enamus tagasi laagrisse. Ainult Marko läks ja uudistas teistel matkaradadel. Laagrisse jõudes tervitas meid 30 kraadine kuumus, seejärel suundusime jäätist ostma. Ühest jäätisepallist jäi väheks, seega sai Carte d´Or valikust ikka 3 palli võetud (3*0,5=1,5 €). Oi-oi kui hea. Samuti vajas janu kustutamist (0,3l Radler 80 senti). Hiljem lihtsalt mõnulesime laagriplatsi, kes luges, kes niisama pikutas. Mõne tunni pärast saabus ka Marko ja tõdes, et need matkarajad, kust tema just naases, olid eriti lahedad nagu postkaartidel näha võis. Õhtusöök ja Tatranska tee joomine kulgeb meeleolukalt.

11. matkapäev (21. juuli). Saabub äiksevihm.

Uus hommik on matkajatele viimane matkapäev. Nii nagu eilegi – kuum kohv, puder ja asume teele. Maksame rahvusparki sisenemistasu. Alguses on rada on õite märg ja libe. Tõdeme, et kui sajaks veel vihma oleks liikumine pea võimatu. Väsimatult liigume ja siis jälle puhkame. Eks see rada ole sarnane eilese matkarajaga. Me loodame, et varsti tuleb midagi uut ja põnevat, mis natukene adrenaliini suurendaks. Pettuma me ei pea, sest matkaraja parimad osad on alles ees. Rajale paneb punkti hingemattev vaade kaljunukilt muudab nii mõnedki matkasellid närviliseks. Lihtsalt nii ilus on! Teel tagasi vaatame, kuidas äike mängib lähedal asuvate külade kohal. Meie kurvastuseks avab äike ka taevaluugid. Vihmasadu ei taha mitte vaibuda ja seega matkame viimased tunnid enne laagrisse jõudmist vihmas. Mõtlen, et mitu žetooni pean infost ostma, et ikka piisavalt sooja vee all end soojendada saaks. Kui kuivad riided seljas, suundume kööki. See on sel hetkel ainus kuiv ja mõnus koht. Teeme süüa ja joome Tatranska teed, mis meie imestuseks saab varsti otsa. Otsustame, et peaks ikka minema kohalikku baari ja seal Tatranska teed ja muud meelepärast edasi jooma. Sel ajal muutub ilm ainult hullemaks. Äike sähvib ja vihma ainult kallab ja kallab. Aeg on nii kaugel, et tuleks magama minna. Poeme üksteise järel telki.

12. matkapäev (22. juuli). Saaks nüüd Zakopanesse.

Äikse- ja vihmamöll kestab kogu öö ja ei vaiki ka hommikul. Telke ei õnnestu meil kuivalt kokku pakkida, seega mõtleme juba hirmuga, mis Zakopanes juhtuma hakkab. Peagi seame sammud bussijaama ja siis tutvume bussiekskursioonil kohalike küladega enne Popradi jõudmist. Popradis on meil piisavalt aega, et tutvuda linnaga ja keha kinnitada. Buss Zakopanesse väljub paari tunni pärast. Mõtleme, et mis saab telkimisest. Mõte, et peame öö veetma märjas telgis enne pikka kojusõitu ei meeldi mulle üldse. Seega teen ettepaneku otsida mõistliku hinnaga öömaja, kus saaks telke kuivatada. Jõudnud Zakopanesse algab öömaja otsime – neid on siin küll sadu, aga antakse mõista, et meil ei ole sellist raha, et seal ööbida. Varsti leiame politseijaoskonna kõrval ilusa hotelli. Lähme ja küsime, kas vabu tube on. Meile vastatakse, et on küll ja öömaja eest tuleb maksta 18 € inimese kohta. Vaatame toad üle – need meenutavad pigem väikseid kortereid kui hotellitube. Lähme välja ja peame teistega plaani. Kõigile idee meeldib, kuid Marko otsustab siiski minna telklasse ööbima. Lepime kokku, kus järgmisel päeval kohtume ja siis meie teed lahku lähevadki. Pakime lahti kotid märgade riiete ja jalanõude jms. Kõige tähtsam on, et ikkagi saaks telki kuivatada. Tõmbame telgi duširuumi üles. See vaatepilt on väga hea. Peagi suundume linna, et keha kinnitada ja suveniire osta.

13. ja 14. matkapäev (23. ja 24. juuli). Kuskil terendab Tallinn!

Päev algab varakult. Tahame Kadriga minna matkapoode uudistama. Peale rikkalikku hommikusööki paneme ajama. Meil on ainult kaks tundi aega. Käime mööda peatänavat edasi ja tagasi, ühest poest sisse ja teisest välja. Oi, kui palju põnevaid ja vajalikke matkatarbeid. Aeg möödub ruttu ja peagi suundume tagasi hotelli, et kompsud võtta. Bussijaamas kohtame Markot, kes on otsustanud viimased zlotid Zakopane bussijaamas ära kulutada. Käänulised teed viivad meid Krakowisse. Kinnitame keha ja ootame Ecolines´i kollast bussi. Ootame ja ootame ning lõpuks see saabub. Viime asjad bussi ja leiame istekohad. Nüüd ainult jääb oodata, millal saabub Tallinn. Peatused suuremates linnades teevad bussireisi eriti tüütuks, aga eks isegi taha häid ja paremaid kohti seal külastada. Öö möödub rahulikult, varahommikul oleme Kaunases. Ainult veel Vilnius, Panevėžys, Riia, Pärnu ja Tallinn. Kuumus võtab Baltiriikides võimust. Bussi vahetus Riias on paras piin. Leevendust pakub ainult jäätis. Tallinna bussijuhud ainult ohkavad kui näevad meie kotte ja küsivad, kust me sellistega tuleme. Umbne buss, lähenev kodumaa. Ainult 4 tundi ja olemegi tagasi. Veel viimane grupipilt, kõne ja lähemegi lahku! Tõdeme, et meil läks ikka hästi, suuremaid vigastusi ei olnud ja omavahel tülli ka ei läinud. Ikka tõeliselt hästi läks!

EGSN tänab oma toetajaid Herkuless´i ja OÜ Henka CT ja kõiki neid, kes meile sel matkal kaasa elasid!

Rännaku marsruut

Pildid:
Aadu Niidas`e pildid
Marko Vainu pildid
Marko Vainu video