Suvematk Šotimaal, 2005

EGSN-i suvematk Šotimaale
16. juuli-2.august 2005

Pühendatud EGS 50. juubelile

Lühie eellugu
Meie klubi „suurel“ koosolekul eelmise aasta (2004) detsembris kerkis üles küsimus: „Kus võiks toimuda 2005. aasta suvine „suur“ matk?“. Kohti, kuhu minna tahaks, on maailmas palju. Aga ainuüksi oma tahtmiste järgi tegutsemine oleks rumalus. Millised on meie võimalused (rahakoti sisu), meie ettevalmistus, meie võimed (nii füüsilised kui ka vaimsed)? Niisiis, jääme ikka Euroopa piiridesse, muidu võib eelarve lõhki minna. Kuhugi Venemaale oleks ka tahtnud minna, aga selle mõtte lükkasime tulevikku. Sõelale jäid Šetland, Fääri saared ja Šotimaa. Valisime viimase. Coast to coast. Idast läände. Matk sai pühendatud Eesti Geograafia Seltsi 50. juubelile.
Sellist ettevalmistust nagu mäletavad Teravmägede reisist osavõtjad meil seekord ei olnud. Matkavarustus oli suhteliselt sarnane (köie ja kaverbuutsid jätsime maha ja GPS polnud ka kaasas), menüü oli ka sama (taskutoitu oli vähem), kodust eeltööd ja Šotimaa läbi ja läbi tundmaõppimist polnud – avastame kohapääl olles Loomulikult olid olemas kaardid (väga väga head kaardid!) ning välja valitud piirkonnad, mida külastada, tipud, mida vallutada. Kindel marsruut pidi aga selguma reisi ajal.

Osalejad: Mihkel Kangur, Ott Artel, Liisa Puusepp, Annika Mikomägi, Laura Nõlvak, Triin Tamme
Liisa

16.juuli, laupäev
Koht: Aberdeeni lennujaama lähedal.
Tänane päev ei olnud niivõrd matkapäev kuivõrd seiklemise ja lendamise päev. Kokku olime vist lennukites üle nelja tunni ja Londoni metroodes seiklesime ka mõned tunnikesed. Londoni metroo on pärast plahvatust (7. juulil) pisikeses segaduses ja seepärast olime meie ka. Ott eriti, sest tema va vapper mees oli nõus Laura seljakotti kandma seni kuni Laura ise kohtingul on (leedukaga!). Igatahes, kui kellelgi on plaanis Londonit külastada pärast pommiplahvatust, siis teadku, et mõned metroojaamad võivad olla suletud. Me nägime ka paari purustatud vagunit ja terroristide moodi inimesi (lihtsalt subjektiivne arvamus). Heathrow lennujaamas (maandusime Gatwicki) suutsime oma pagasiga paraja segaduse tekitada. Esiteks olid me seljakotid ebastandartse kujuga ning meid saadeti ühest check-in punktist teise (siinkohal me muidugi ei tunnista, et ei saanud ise lihtsalt juhendamisest aru) ja teiseks nähti läbi, et minu ja Mihkli käsipagasiks mõeldud kotid, millest üks sisaldas ainult vorste ja teine juustu, olid lubatust raskemad (kaalusid u 10 kg). Mihkel küll püüdis teha nägu, et tema kümnekilone kott on vägagi kerge, aga lennujaama-onu puuris läbi megaraske koti ja kiivalt varjatud lihaste pingutuse Seega võeti me käsipagasid ära, aga õnneks saime ikka Aberdeenis kõik kenasti kätte. Aberdeeni lennujaamas pakkisime oma seljakotid kenasti ja korralikult kokku ning hakkasime telkimiskohta otsima. Leidsime. Lennujaama kõrval (ei saanud ju eriti kaugele minna, sest homme tuleb Annika ja siis saame talle vastu minna), küülikute keskel, kajakate valvasa pilgu all. Hea on see, et saab lennujaamas sooja veega hambaid pesta ja tsivliseeritud inimese kombel wc-s käia ja ilm on ka hea ja … siiani on kõik hea…:)
Homme saame Annikaga kokku ja siis mägesesse. Optimistid?!?
Liisa

Esmamuljed
• Seltskond on hea
• Londoni ühistransport imeb
• Lennukitest on kopp ees
• Inglased ja šotlased käituvad oma kodumaal tunduvalt tsiviliseeritumalt kui Eestis
• Annika on kuskile ripakile jäänud ja mul on tema pärast mure
• Natuke õlut ei teeks paha
• Ilm mulle meeldib
• Tõotab tulla huvitav matk
• Saaks juba mägedesse…
Ott

PS.
Telkkond nr 1: Mihkel, Liisa ja Laura
Telkkond nr 2: Ott, Annika ja Triin

17. juuli, pühapäev
Eilse päeva (17. juuli) kroonikuks olen mina, Laura.
Just hakkas jälle vihma sadama. Ja sadanud on vahelduva eduga eilsest õhtust saadik. Telgid saime siiski enne sadu püsti ja öö möödus rahulikult, kui välja arvata jõe pidev kohin, mis pidevalt pissile ajas. Aga nüüd eilsest päevast (17. juuli). Eilse matkapäeva entusiasm oli võrratu. Tunni ajaga oli hommikusöök söödud ja telk ning kotid kokku pakitud. Hommikusöögist järgi jäänud võileivad vormis Liisa kauniks võileivatordiks, mille me siis lennujaamas Annikale pidulikult üle andsime. Eilset päva võikski nimetada Annika päevaks, sest toimus Annika ühinemine grupiga ja oli Annika sünnipäev. Veel kinkisime talle varvassokid, paki komme „Pilveke“ ja sidruni Coca-Cola Seejärel sõitsime bussiga Aberdeeni kesklinna, et osta priimuse jaoks bensiini. Kuna matkapoed avatakse pühapäeviti Šotimaal kell 12, siis oli meil aega, mida parajaks teha. Vaatasime natuke linna peal ringi. Erakordselt hall linn. Sõna otseses mõttes. Mitte ühtegi värvilist ehitist. Kõik hooned on ehitatud hallist graniidist. Üks selline hoone, millesse me ka sisse põikasime, oli Püha Nicolase kirik. See kirik meenutas seest pigem parlamendi istungisaali kui kirikut. Ühes teises kirikus käsime ka, aga see meenutas pigem satanistide kogunemiskohta kui kirikut. Tegemist oli tegelikult kirik-kõrtsiga. Tellisime seal ühed õlled ja see maitses hästi. Enne õllesid olime jõudnud juba matkapoest vajaliku bensiini ära osta ja nüüd võisime bussiga Braemarisse sõita. Seal võttis meid vastu kohalik torupilliorkester. Pillipuhujatel olid šoti seelikud seljas ja karusnahksed torumütsid peas – just nii nagu peab. Jätsime oma kotid esimesse ettejuhtuvasse hotelli ja kõndisime kilomeeter eemale Braemari lossi vaatama. Ei olnud just väga palju vaadata. Tundus nagu oleks bussisõidu ajal aknast palju ägedamaid losse näinud. Siis tagasi kottide juurde. Poisid ostsid õlled kaasa ja kõnd läks lahti. 3 väikest hingetõmbamise peatust ja 10 km teekond oli läbitud. Uskumatult lahe koht ööbimiseks. Tumehall graniidne sild üle sopilise ja graniidse jõusängi. Jõekohin ja sügavrohelised kaldapeased. Panime telgid püsti. Mihkli, Liisa ja minu telkkonna kord oli toimkonnas olla. Tatrapuder, tee ja Annika sünnipäeva-konjak. Jões väike suplus. Vihm. Telgis taskulambi valgel Oti juhtumised lennujaamas ja öörahu. Selline oli 17. juuli.
Laura

PS Laura kild bussisõidu ajal:“Eesti film on nagu oma sitt – ikka vaatad“. Ei tea ja ei mäleta, mis ajendil see küll sai öeldud.
Liisa

18.juuli, esmaspäev
Öö möödus rahulikult ja vihmaselt jõekohina saatel. Vahelduv vihmasus jätkus ka hommikul. Kui pühapäeval tundus meie ööbimisala inimtühja ning vaiksena, siis täna oli olukord teine, sest saabuvad bussid tõid siia turiste, kes jõeorgu tulid imetlema ja pildistama. Õnneks koperdasid nad väiksemagi vihmasagara tulekul bussidesse tagasi. Kella kümneks saime end kokku pakitud, seljakotid selga vinnatud ning asusime minekule. Kuni esimese peatuseni oli ilm vihmane, kuid tuul puhus pilved laiali ning päikegi näitas end. Lõunaks jõudsime Chest of Dee kose äärde. Siin tegime pikema peatuse. Ott, Annika ja Laura nautisd veemõnusid. Vaade oli lihtsalt suurepäerane. Edasi liikusime jätkuvalt mööda Dee jõe orgu, meid ümbritsesid kõrgemad ja madalamad mäed. Vahepeal kohtasime ka teetöölisi (!) ning mõningaid rattureid (!). Kella nelja paiku jõudsime sihtpunkti – The Devil´s Pointi jalamile. Siin ootas meid ees väike majakene ning inimesed Jõgi oli päris väikseks jäänud ning kaldad üpris soostunud. Jõe ääres telkimine ei tulnud kõne allagi. Majakes juures, pisut eemal jõest, oli hää plats. Õues on jahe.
Homme võtame mägesid!
Triin

19. juuli, teisipäev
Lühidalt võib päeva kokku võtta järgmiselt. Sõime kõhud täis, ronisime The Devil´s Pointi (1004 m) otsa, siis Stob Coire an t-Saighdeir (1213 m), Cairn Toul/Carn an t-Sabhail (1291 m) ja veel mõned 1100 m tipud. Põhimõtteliselt oleks võinud võtta ka Sgor an Lochain Uaine/The Angle´s Peak (1258 m), aga kopp oli täiega ees. Nähtavus oli null ja ega me täpselt ei teadnud ka, kus me täpselt oleme. Ja vihma sadas kogu aeg.
Pikemalt rääkides, siis öö jookul oli paar hetke, kus ei sadanud. Hommikul oli veel külmem nartsust a.k.a telk, välja ronida. Hommikusöögiks oli mingi puder, aga selle eest moosiga. Järjest külmemaks läks. Liikuma hakkasime vist enne kümmet, aga ega keegi ju ei tea. Onni tagant alguse saav rada viis mööda jõe kallast ligikaudu 800 m kõrgusele kurule. Asukoha tõttu nimetasime selle kubemeks. Vasakule jäi The Devil´s Point. Selle võtmine läks veel suure optimismiga. Tegime pilte, mõned isegi Sportlandi lipuga. Kuna nähtavus oli normaalilähedane, siis vaateid isegi oli. Entusiasm südant soendamas hakkasime järgmisi monrõusid võtma. Aga ilm läks üha hullemaks. Tegelikult oli see päris karm kogu aeg. Lihtsalt järgmised tipud olid 200 m kõrgemad ja liikuda tuli tohutul kiirusel liikuvate herneterasuuruste veepiiskade sees. Eksimisvõimalust eriti ei olnud – paremale jäi kuristik, mille põhja me ei näinud. Tuul ei muutnud liikumist lihtsamaks. Igaljuhul viimase tipu juures sai asjast täiesti kopp ette. Hakkasime tasakesi tagasi tulema. Kuna meil oma asukohast suurt aimu ei olnud, siis üritasime suunda aimata. Väga valesti ei läinudki. Kuigi, kui me poleks udust välja ilmumas näinud kahte meest, keda me varem kohtasime ka The Devil´s Pointi otsas ja kes tundusid samuti suunduvat kubeme suunas, oleks me ilmselt üsna suure ringi teinud. Alla onni juurde jõudsime enne vanamehi. Tõime telkidest asjad onni. Üks tüüp oli juba onnis ees. Jõi teed ja rääkis mõnusalt juttu. Vanamehed ajasid ka täitsa asjalikku juttu. Nende väitel olevat tänaseks ennustatud kerget hoovihma (shower). Meie arvates oli tegu vanniga. Onnis üritasime tuld üles saada. See ka õnnestus. Kuigi puitu leidus vaid kändudena turbas. Lisaks oli veel kanarbikku, mida Annika suurte sületäite kaupa sisse tassis. Vahepeal tulid veel kaks tüüpi mäest alla. Nad sisse ei hakanud tulema ja juttu ka ei ajanud. Ja siis veel kaks tükki, üks mees ja ta naine. Nemad oskasid öelda, et tänaseks oli ennustatud kõige jubedamat ilma, et tegelikult oli täitsa ok ilm. Ahaaaa, homseks pidi mehe väitel ka jube ilm tulema. Naine nii ei arvanud. Kui meil juba söödud oli ilmusid Braemari poolt nähtavale 2 tšehhi. Me võtsime oma taas läbiligunenud telgid maha ja loovutasime oma kohad neile.
Onn on praeguseks hetkeks tilkuvaid ligedaid riideid ja nartse täis. Ahjus lõõmab kanarbikutuli ja tassis on aurav tee. Triin tuli välja ülestunnistusega, et ta on närvihaige. Eks näis, mis homme saab.
Mihkel

20. juuli, kolmapäev
Hommik mägimajas oli pikaldane ja kindla päevaplaanita. Mäetipud olid pilvedes. Seega pole mõtet kõrgustesse tungida. Otsustati liikuda mööda Dee jõe orgu ülespoole. Kuigi rada kulges mööda jõe vasakut kallast, rühkisime meie läbi kanarbiku 3-4 km jõe paremal kaldal. Eesmärk oli jõuda Dee harujõe äärde onni (Garbh Choire Bothy). Läheduses pidi olema mägijärv (Lochan Uaine). Tegelikkuses osutus onn pisikeseks, katkise katusega kopitavaks kivihunnkuks, kus ööd ei tahtnud keegi meist veeta. Ja millist vaeva me veel nägime, et onnini tõusta: ligikaudu paarisaja meetrine tõus tuli läbida kõva vastutuulega. Kinnitust leidis ka kurb tõsiasi, et mägijärvele altpoolt ligipääs puudus. Ainuke võimalus järve kaldale jõuda oli meil eile viimasest tipust laskudes. Niisiis, onn ööbimiseks ei sobinud ja järveni ei pääsenud, sõime seal lõunat ning hakkasime tagasi The Devil´s Pointi all asuvasse onni minema lootes, et kui homme on ilus ilm, siis ehk jõuame tõusta oru vastasküljel kõrguva Ben Macdui (1309 m – Suurbritannia teine tipp) tippu. Sealt peaks hea ilma korral megailus vaade avanema. Tagasitee onni oli kerge: puhus kerge tagantuul, liikusime mööda jalgrada ning põnevust lisas suur kollane pääste-helikopter. Onnis ootas meid 3 sakslast, kellega me veini ja 80% viina jagasime.
Annika

21. juuli, neljapäev
The Devil´s Pointi onnis oli täna öösel 10 inimest! Kui me eilselt matkalt tulime ja onni üritasime tungida, leidsime eest 3 sakslast. “Oeh, kas tõesti peame me tänasel megatuulisel ööl õues olema?” oli esimene mõte. Mitte, et meil midagi õues magamise vastu oleks, aga kui saab valida onni ja telgi vahel, siis võtaks ju ikka onni. Alguses olime küll suht pessimistlikud, kuid läksime tüdukutega neljakesi sisse ja küsisime viisakalt öömaja. Mina sakslaste asemel ei oleks keelanud ja ega nad ei olnud tõesti vastu.
Õigel ajal jõudsime majja, sest pärast meid tulid sinna Kanada noored kooliõpilased (u 30!). Muidugi ei oleks need õpilased maja mahtunud, aga nende õpetajad oleks võibolla tahtnud küll kindlama katuse all magada. Ei mahtunud ja ega nad tegelikult ei tahtnud ka, sest neil oli ikka päris kobe varustus, et öö õues veeta. Lõpuks siiski lasime ühe inglase, kellel telki ei olnud, ka katuse alla. Niisiis oligi meid 10. Liiga palju.
Hommikul me veel ei teadnud oma edasisi plaane. Algul oli plaanis ronida ühe mäe otsa, et 1309 m kirja saada (Ben Macdui), aga selgus kurb tõsiasi, et Triinul on palavik ja seljavalu. Kas jääda majakesse tohterdama? Hakata Aviemore poole liikuma, et vajadusel arsti juurde minna? Valisime viimase variandi. Astusime mööda Glen Dee jõe orgu. Tõusime ja tõusime, et saada läbi Lairig Ghru kuru. Ega see tõusmine väga raske ei olnud, aga Triinu vaeseke oli ikka natuke läbi. Ei söönud ta isegi lõunasööki. Kui kuru oli ületatud läks teekond päris lihtsaks. Ott, Mihkel ja mina splittisime, moodustades selle päeva kesktormajad, et leida telkimisplats kuskil metsa servas. Leidsime. Suht lähedal Aviemorele (u 6 km) Allt Druidh jõe kaldal. Kõik oli ilus ja okikas v.a. mingid rämedad putukad (meie sääskedest julmemad ja väiksemad tüübid, kes sõid meeletu aplusega). Ei aidanud nende vastu ei Plix ei Plax, ei OFF ega Autan. Vastik, vastik, vastik…..
Aga Triin on ikka haige. 39º C palavik. Alustas antibiootikumide kuuri. Eks homme näis, kuis tal tervis, siis tuleb seljakotid ümber tõsta, et tal võimalikult kerge oleks (juba täna hommikul tegime ta kotti grupivarsutuse võrra tiba kergemaks). Kõik loodame, et ta ikka terveks saaks. Kadudega pole me arvestanud.
Liisa

22. juuli, reede
Hommikul ärkasin nagu saunas. Radiaator-Triin oli oma 39 -kraadise palavikuga telgi jummalast soojaks kütnud. Riided selga ja kihulastest kubisevasse õue! Nõmedad pisikesed junnid. Ennast pole ollagi, aga ilgelt tigedad. Võitlus nendega meenutas tiba Saaremaa vägilase Suure Tõllu tulutut rahmeldamist raudmeestega. Söök valmis nagu nõiaväel. Mingi puder, mis esmapilgul meenutas noore lapse kakat, aga esmamaitsemisel seda teps mitte ei olnud. Asjade pakkimine läks ka ruttu. Krabasin Sick-Triinu kotist nii palju kraami endale kui vähegi suutsin – kunagi ei tea, millal tasuta asju jagatakse ju. Ja panimegi Aviemore poole jugama. Maastik oli nagu vanal heal, juba eespool mainitud, Saaremaal. Kadakad ja kivid, kivid ja kadakad, lehmakoogid, karjaaiad ja oh, üllatus, üllatus – kadakad ja kivid. Linna jõudes külastasime üht vana küüni moodi hoonet, kus meie arvates pidi saama arstiabi. Sittagi! Vantsisime edasi. Mihkliga sai üks pudel bensiini ostetud. Ülejäänud aja vahtisime niisama linna keskväljakul. Valvasime kordamööda seljakotte ja tegime oma esimesed ostud. Ma mõtlen neid va suveniire. Ah jaa… Miks me vahtisime? Nüüdseks juba rahvusvaheliselt tuntud neeru-simulant käis arsti juures. Koos Lauraga. Õnneks oli kõik korras. Ja kohe nagu meile mõeldes ja vastu tulles, kirjutas arst talle rohud ja Bed and Breakfast-s ööbimise kohustuse. Tõotab tulla küsilausetevaba õhtu. Praegu vedeleme kuskil linna lähedal. Kuulda on autosid, ronge ja ujuvate šotlaste hääli. Peagi valmib õhtusöök. Kindlasti viib see keele alla.

Muljed reisikaaslastest:
Laura – 5
Liisa – 5
Annika – 5
Mihkel – 5
Triin – sahiseb nagu Politsei Kroonikas päti nägu
Ott

23. juuli, laupäev
Hommikul ärkasime Aviemore linnakese ääres, jõe kaldal ja meid oli viis. Triin veetis öö suhteliselt meie lähedal Youth Hostelis. L, L ja M telkkonnal vedas, sest õhtul oli paika pandud plaan süüa hommikusöök lähimas Fish and Chips restoranis ja meie hommikune toimkond jäi ära. Restoranis sõime tüüpilise inglise breakfasti ja juba oligi krimpsus näoga Triin kohal. Vaeseke oli öösel mitu korda oksendanud ja pärast seda teadmiseni jõudnud, et läheb koju ja meiega enam edasi ei liigu. Ja järsku oligi ta Edinburghi bussi peal nii, et mina isiklikult ei jõudnud temaga hüvastigi jätta. Ülejäänud seltskond selgitas välja, et buss Dalwhinnie (mis pidi olema meie järgmine sihtpunkt) läheb alles 3 tunni pärast ja jällegi oli meil aega, mida parajaks teha. Sõime lõunat, molutasime ja mölisesime, postitasime postkaarte ja viimases igavuses hakkasime mööda suveniiripoode käima. Ja korraga oli kell nii palju, et me oleks peaaegu bussist maha jäänud. Bussijuht küsis igalt ühelt 6 naela ja pani meid ilusti ühel hetkel kiirtee äärde maha. Hakkasime siis oma hõõrutud kandade ja valutavate jalgadega Dalwhinnie poole astuma. Oma suured seljakotid viskasime ühte kruusahunnikusse ja kaks kätt taskus jalutasime viski pruulikoja juurde. Jõudsime sinna 2 minutit enne sulgemist. Oh, millised pudelid, oh, milline aur oli õhus! Ostsime ühe 15 aastat vana Dalwhinnie viski, mida teised hetkel juba telgis lahendavad. Lähen ka kohe nende seltsi, aga enne ütlen veel, et telgime Loch Ericht järve kaldal, ilm on vaikne ja ilus, ainult sääsed raiped kiusavad. Mihkli jalg valutab, nii et plaanis tuleb arvatavasti väikeseid muudatusi teha.
Aga nüüd, viskile!
Laura

24. juuli, pühapäev
Ka 25-naelane viski tekitab pohmakat kui purjus peaga magama minna. Äratuseks kõlas kellegi homeeriline naer. Ilmselt põhjustas selle Oti norskamine ja kahe telgi vahel vedelev üksik tühi viski pudel. Hommikusöögiks oli moos pudruga ja vajadusel üks ibuprofeen. Astuma hakkasime 9.40 ajal. Öised pilved hakkasid just hajuma. Motivatsioonina paistis ees üks kena väike loss. Esimese valuvaigisti manustasingi lossi juures. Piilusime ka lossi õuele. Lossi nimi on Ben Alder Lodge. Märkimist väärivad veel metsa alla kahe männi vahele nööriga tõmmatud mõnikümmend lamba maxillat. Mis mõtted küll liiguvad selle mehe peas, kes selliseid kompositsioone loob. Loss üle vaadatud liikusime edasi mägede suunas. Järgmine kotikas oli Loch Pattack´i
ääres. Tüdrukud koorisid end kohe paljaks ja pita-pata vette. Kui nad olid umbes poole järveni jõudnud ja vesi isegi Liisale põlvini ei ulatunud loobuti ujumise katsest. Üle järve suubuva Caochan Ruadh jõe viis äraütlemata lahe rippsild Hakkasime tõusma kõrgemale. Ületasime Allt Cam´i jõe ja tõusime mööda rada üles Loch a´ Bhealaich Leamhaini järveni. Kuna kett oli maas ja meil aega küllaga, ilm ilus, siis tehti järve ääres lõunapaus koos supluse ja riiete pesuga. Vesi oli nii puhas, et kõik riided lõhnavad nagu Mountain Fresh. Vedelesime kohe tükk aega, mõnus oli. Polegi vist kunagi varem nii kõrgel ujumas käinud, 650 m ü m p. Aga oli aeg edasi minna ja tõusta Bealach Leamhaini sadulale. Tõus järvelt 200 m. Aga milline vaade meid üleval ootas! Istusime ja vaatasime ja pildistasime. Hakkasime tasakesi alla laskuma. Laskumine oli eriti valus. Alla orgu jõudes toimus väike arutelu, mille tulemusena loobuti veel 7 km läbimisest, et jõuda laagrikohta, milleni plaaniti mingi versiooni kohaselt jõuda. Selle asemel otsustati jääda Lachan na h-Earba järve otsa biitžile ööbima. Vaated on endiselt vägevad. Olemist teravdab teataval määral kõva tuul, kuid selle eest on lootus, et midgeteid ei tule täna. Ja väike lootus on isegi näha ehk päikeseloojangut. Õhtusöögiks on kartulipuder lihaga. Jepiii!
Mihkel

25. juuli, esmaspäev
Hommikul ärkasime Lochan na h-Earba järve ääres. Täpselt seal, kus magama läksime, ainult, et päike jäi pilvemassi taha. Hommikuse värskusega jäi 6-7 km teekond allamäge (laskumine 70 m) ruttu seljataha. Esimese kotika tegime metsa ääres. Edasi kulges tee juba läbi metsa (metsal ka nimi: Lochaber). Vahelduvate tõusude ja langustega metsatee kulges 9 km. Välja jõudsime võimsa Laggani tammini. Seal oli sobiv aeg ka lõunat süüa. Kuna aga sääsed rahu ei andnud, pidime kiirelt edasi liikuma. Veel 3-4 km metsateed ning jõudsimegi Treigi jõe äärde ning ületasime silla. Ees ootas veel u 6 km plaanitud ööbimispaika. Peale uue kaardi uurimist punase telefoniputka juures tuli edasi liikuda. Peale laia metsateed tuli nüüd liikuda edasi mööda lambarada. Kohati ulatusid sõnajalad üle Liisa pea. Lõpetasime oma u 26 km teekonna kuskil 300 m kõrgusel mägedes, valmis järgmine hommik mägede vahele tormama.
Annika

26. juuli, teisipäev
Meie telgid on üsna Ben Nevise lähedal. Meie reisi üks suurem eesmärk kõrgub meie kohal 1343 meetrisena, selja taga langeb kohinal kosk ja jobud meie sääskede nooremad vennapojad rikuvad kogu idülli.
Aga… alustame siis jälle hommikust. Algul kõndisime jälle mööda lambarada, eriliselt keerukaid tõuse ja langusi polnud. Ainult NATO hävitajad hoidsid meil silma peal. Me tõesti loodame, et tegu oli rahu eesmärgil tehtavate lendudega. Tõus Sgurr Innse mäe jalamile ei olnud ka väga hull, täitsa talutav (võibolla vahetult pärast tõusu ei oleks ma nii väitnud) ja vaade, mis avanes Lairig Leacachi orule oli jälle ilus. Tegelikult on siinses päevikus jube raske edasi anda seda ilu, mis meile igal silmapilgul avanes. Kirjeldamatu! Sõna „ilus“ on selle kõige kirjeldamiseks lihtsalt mage.
All orus oli väike majakene, kus kohtasime tänast esimest matkajat, kes üritas hiljem Annika ja Laura ära rääkida.
Jälle tõus. Lihtsalt arvasime, et lõikaks natuke ja seepärast ei viitsinud kuskil tasase maa pääl kõmpida. Tasus ära! Druim nan Sac. Lõuna. Miljoni-dollari-vaade! Jälle. Lugejal hakkab juba vist igav.
Mäest allaminek oli raske. Eriti Mihklil, kelle jalad vist lausa tuld lõid. Laural oli ka tiba raske. Kui juba all olime, siis jätkus tampimine algul Abhainn Rath jõe kallast pidi ja siis Water of Nevis kaldal. Oli kive, oli kanarbikku, oli vett ja oli muda. Ja nii oma 10 km. Õigel ajal sai see tampimine otsa ja leidsime telkimiskoha, sest jalad ei kuulanud enam sõna. Homme on linnapäev. Paneme aga puhtad riided selga ja läheme Fort Williami linna pääle tsillima.
Liisa

27. juuli, kolmapäev
Neljapäevale eelnev päev.
Eile õhtul parkisime ennast Annika palvel kõige kaunima vaatega paika. Tõesõna! Vaade oli mega. Ma ise nägin läbi mandavoškade pilve koske. Ja kuigi enamus ajast sai magatud, ei unune see vaade iial.
Hommikul kimasime Fort Williami suunas. Mina koos Annikaga ees ja teised järel. Jõudsime kohale. Kolasime linnas. Etc.
Mõtted:
• Filmime parimad poed välja, kust osta viskit, meeneid ja suveniire
• Oleme telklinnakus, kus on rahvast maailma igast paigast. Sakslasi, taanlasi, inglasi, poola rullnokki, belglasi, ungarlasi etc.
• Homme kimame Ben Nevise otsa – OLGU JUMAL MEILE ARMULINE!
Ott

Lugu sellest kuidas Ott dušši all käis.
Mina ja Ott võtsime omale ülesandeks otsida meile tänane öömaja, uurida välja, mitu raha me peaksime kämpingus telkimise eest maksma ja mis selle raha eest meile pakutakse. Kämpingu-ala oli täis pikitud telke ja vagunelamuid. Leidsime WC-d. Lubasime endale mõningaid mugavusi enne kui kämpigu hinnakirja uurima läksime. Siis aga leidis Ott dušširuumid. Ütles, et läheb nüüd dušši alla. Ma esiti mõtlesin, et ta teeb nalja, et läheb lihtsalt neid ruume kaema. Ootasin ukse taga, ootasin minuti, ootasin teise. Läkski dušši alla? Ju siis. Ise otsisin ülesse registratuuri ja uurisin välja telkimise hinnad. Sain teada, et meie telgid ja inimesed maksaksid umbes 24 raha, aga kui me natuke vassiksime ja ütleks, et meil on 2 telki ja 4 inimest, siis maksaks ööbimine 21 kohalikku raha. Luiskame pisut Mina sain oma info hindade kohta teada ja hakkasin Laura, Annika ja Mihkli juurde minema. Ja mis ma näen! Ott astub dušširuumist välja. Ja ta käiski pesemas. Ei olnud tal ei rätikut, ega pesemisvahendeid, aga ega see ei takistanud tal kuuma vee all ligunemast. Va suslik nautis seal hääd olemist Pärast kuivatas end juuste kuivatamise jaoks mõeldud fööniga. Õnneks saime meie ka pärast dušši alla ja meil olid juba pesemisvahendid ja rätikud olemas ja me ei pidanud fööni all tõmblema, et end kuivaks saada.
Liisa

28. juuli, neljapäev
Dušši all käidud, kõht täis söödud, jalad surisevad käidud teest ja nüüd ei tahaks muud kui kotile. Mis teed me siis täna läbi käisime? Hommikul ostsime kämpingus olemiseks ühe päevapileti veel juurde ja jätsime oma telgid ning suured kotid siia Glen Nevisesse, et oleks mõnus üles Ben Nevisele tõusta. Ilm oli ilus, alguses võis isegi päikest näha. Poisid panid ees ajama ja meie tüdrukutega liikusime igaüks omas tempos järele. Vaade oli super. Kord see avardus, siis jälle ahenes, siis jälle tuli mõni järgmine mäetipp nähtavale, siis jälle nägid vaadet sootuks teisest küljest. Ülevalt oli võimalik vaadata, kas me telgid on ikka alles ja kogu (no hea küll, pool) eilset teekonda oli samuti võimalik ülevalt poolt vaadata. Ühe ronija koer pääses lahti ja see kupatas kitse mäeharjalt alla ja siis oli natuke aega turistidele nalja – kuidas mees ATV-ga koera taga ajab. Siis mõnda aega tundus tee lõputu olevat. Läks raskemaks, niiskemaks ja tuulisemaks. Ja siis olimegi tipus! Kõigepealt Mihkli ja Oti tandem, siis Liisa ja siis mina ja Annika. Ja üleval oli jube lahe, sest mitte sittagi ei olnud näha. Ja kuigi ei olnud eriti midagi näha, ikkagi oli äärmine rõõm pärale jõuda. Grupipildid. Ja oh imet! Pilved hakkasid hajuma ja mäe igast küljest avanes lihtsalt imeline vaade. Mäed, mäed, mäed, Atlandi ookean, kosk, mille all me üleeelmise öö veetsime, teekond, jõesängid, mille kaldal me mitu päeva olime kõndinud. See oli tõeline kingitus ja kokuvõte kogu sellele kannatuste ja mõnu-rajale. Seal oli hea! SMS-isime, helistasime ja hakkasime ükshaaval omas tempos alla tulema. Kõik peale Oti kasutasid short-cut´i, mis oli tõeline viga. Ajaliselt ei võitnud midagi, pigem kaotasime ja jube hirmus oli ka. Ma arvan, et mul läks selle lühikese jupi peale vähemalt tund aega. Teine tund oli lihtsalt alla jooksmiseks. Langus oli täpselt selline, et parim viis allatulemiseks oli joosta. Ja nii me kõik järgemööda Ben Nevis Inn´i jooksime. Mõnus, hubane mägikõrts, kus tegime mõned õlled. Aaaa… ma leidsin tee pealt ühe banaani, selle panime ka nahka Mul ei ole ammu nii hea olnud. Lihtsalt õnn olemisest ja see jätkub ka praegu. Kartulipuder kõhus, mäed ümberringi ja ase ootamas. Homseni!
Laura

Lugu sellest, kuidas me eestlasega kohtusime.
Kui mina Ben Nevise tippu jõudsin, siis Ott ja Mihkel juba pildistasid. Õigemini neist tegi pilti üks onu. Rahvus: eestlane (OK väliseestlane)! Mitte, et me kohtaks eestlast kuskil linnatänaval turisti kombel suveniire ostmas või muuseumis, vaid just Suurbritannia kõrgeima mäe Ben Nevise tipus. Hemingway kirjutas ju midagi sadamatest ja eestlastest, aga mitte mägedest…:)
Liisa

29. juuli, reede
Ühesõnaga on alanud pikk ja vaevarikas tee kodu suunas. No ei taha siit ära minna, aga ausalt öeldes on kõigest nendest päikesevabadest ilmadest, tuulest, no ja kui tuult ei ole, siis midgetite hordidest täiega kopp ees. Tegelikult on natuke jahe ka. Väike lõke ja Ben Nevis Special Reserv soendab väheke külmunud ihu ja valutavaid liikmeid. Hommik oli täna laisk. Vedelesime nii kaua telkides, et und isegi silmapiiril enam näha ei olnud. Kõik ümbrusesse pargitud ufo-telgid koos koledate inimestega olid juba lahkunud või lahkumas. Tegime putru, kus aprikoose oli rohkem kui helbeid. Ligunesime pikalt dušši all ja pakkisime seljakotid ümber. Selle aja peale olid telgid minetanud esmase märjaks olemise ja olid vaid niisked. Seljaka raskeim osa ongi telk. Lõpuks, keskpäeval, hakkasime tasakesi astuma. Hommikused õlled andsid oma tegevuse, aga peagi olime Fort Williamis. Päeva ainus eesmärk oli külastada Ben Nevis destillerit. Kõndimine on endiselt vaevusi tekitav. Liisa ja Annika on vist ainsad tervete jalgadega. Igaljuhul seda 6 km, mis lahutab Ben Nevis destillerit Glen Nevisest kõndisime oma tubli 2 tundi. Ääremärkuse korras, mõni päev tagasi läbiti sama distants umbes 45 minutiga. Ben Nevise destiller on üks mõttetumaid viskikodasid, mida ma olen külastanud. Kole tööstushoone, väike valik… jne. Tegime seal u pooletunnise ringkäigu, mille kestel üks ameerika aktsendiga šotlane tutvustas viski tootmise põhitõdesid ja üritas muidu lõbus olla. Ostsime siiski mõned viskid kaasa kuna pileti raha võrra sai viskit odavamalt. Ühte neist me nüüd tarbimegi. Viskitehasest ei hakanud eriti kaugele astuma. Oleme umbes 1 km kaugusel linna servast mingi silla all jõekäärus. Ott tegi viktoriini, mille küsimused on lisatud ja vastused ka. Võitis meeskond Piilupardid. Auhinnaks oli õhtusöögi tegemine. Sellega Liisa ka hetkel tegeleb. Laura ja Annika toovad puid. Hetkel on meie edasiste päevade tegevuskava lahtine. Variant on Obanisse minna, aga eks näis. Esimene viski saab kohe otsa.
Muide, aiavõrgurulli jääkidest ja mõnedest liblikõieliste vartest saab šeffi tooli.
Ja päeva mõttetera: “Naised, kes on liiga kaua Šotimaal olnud lähevad koledaks”.
Mihkel

Telkkondade vahelise mälumängu spartakiaadi 1. etapp
Küsimused
1. Sport. Kes oli see USA pesapallur, kelle nahavärvi ja näokuju järgi sai nime aastakümneid hiljem vändatud kogupere film? V: Babe Ruth
2. Muusika. Mis maa ja mis nime kandev kunagine alternatiivrokki viljelev tänaseks kultusbändi staatusesse tõusnud muusikaline kollektiiv on oma vokaalinstrumentaalteoses kasutanud jupikest Suurbritannia hümnist? V: Sex Pistols, Suurbritannia
3. Ajalugu. Kes oli 1939. aastal Eesti Vabariigi merelaevastiku ülem? V: K. Päts
4. Film. Millise liikumisvahendi järgi tuntakse kõige paremini vandasid Lumiére? V: Rong
5. Keeled ja kultuur. Kuidas kõlab ladina keeles “tütar”? V: Filia
6. Sisepoliitika. Millisesse erakonda kuulub meie peaminister, võttes arvesse, et ta ikka on meie peaminister antud hetkel (me ju tegelikult täpselt ei tea, pole ju Eestis)? V: Reformierakond
7. Poliitika. Millise linnuga assotsieerub meile kõigile Kristiina Ojuland? V: Kägu
8. Ajalugu. Nimetage vähemalt 2 Tartu omaaegset nime. V: Dorpat, Tarbatum, Jurjev
9. Kunst. Endine ABBA manager ostis enesele ühe hoone ühes kohas ja rajas sinna kunstimuuseumi. Kes oli see mees ja mis kohaga on tegu? V: J. Manitski, Viinistu
10. Muusika. Kes oli see mees, kellel on Jänedal oma observatoorium ja kes kirjutab nn Taevamuusikat? V: U. Sisask
11. Põllumajandus. Kes oli see kuulus Eesti sordiaretaja, kelle kätetöö on kartul Jõgeva kollane? V: M. Pill
12. Sport. Kuidas kutsutakse (hüüdnimi) maailmas väga tuntud Eesti soost lumelaudurit? V: Super Mario
13. Teater. Kõik me mäletame ETV telelavastust “Pilvede värvid”. Nimetage 2 peaosatäitjat (mees ja naine). V: R. Aren ja I. Ever
14. Muusika. Mida tähendab heebrea keeles Genesis? V: Alguses
15. Loodus. Hobune hirnub Hiiumaal, look ulatub Saaremaale? V: Vikerkaar
16. Ajalugu. Legend räägib, et Rootsi kuningas Karl XII kaotas kunagi ratsutades oma saapa. Selle leidis üks talumees, kes tolle saapa kuningale tagasi viis. Talupoeg sai oma ihaldatud vabaduse. Tolle koha pääle, kus talupoja vabakslaskmine aset leidis torkas Karl kaheksa kadakavitsa maasse ja punus nood palmikusse. Kus asub rahvasuus Keerdus kadaka nime kandev puu? V: Kernu
17. Ajalugu. Millise transpordivahendi külgedelt tunneme Vana Toomast, Naksitralle, Leopoldi etc? V: Kilekott
18. Astronoomia. Kõik me teame kuu pinnale astunud mehe nime. Paluks tema nimi, koos nimekaimudega spordi ja muusika valdkonnast. V: Armstrong. Neal, Lans, Louis.
19. Lennundus. Ühte Eesti taevas lennanud õhusõidukit kutsuti kunagi vanaema sahvris leidunud mateeria järgi. Kuidas? V: Moosiriiul
20. Fauna ja floora. Nimetage taim, millest Ultima Thule on kirjutanud laulu. V: Kassitapp
21. Muusika. Mida tähendab Ultima Thule? V: Müütiline ääremaa.

Võistkonnad ja tulemused:
Piilupardid (Liisa ja Mihkel) – 12 p
Tommy ja Annika (Laura ja Annika) – 9,5 p

30. juuli, laupäev
Koht: Fort Willaimi keskusest u 3 km Invernessi poole
Täpsem asupaik: silla all (kõlab nagu paadialuse jutt)
Aeg: vaikne õhtupoolik
Inimesi: kirjutajaga kokku 5
Ei juhtunud ka täna hommikul imet ja meid ei äratanud päike ja sini-sinine taevas. Ikka sama hall taevas ja rõske jahe õhk. Aga meie rõõmsaid meeli see nüüd küll ei tohiks kõigutada. Nu natuke vast morjendas siiski.
Täna oli jälle linnapäev. Ei mingeid seljakotte ja saapaid, panime ilusad linnariided selga ja olime valmis Ida-Saksa turiste mängima. Enne muidugi pidime sööma ilma suhkruta riisiputru. Suhkur oli siis esimene toiduaine, mis otsa lõppes. Säh sulle kooki moosiga!
Telgid ja seljakotid peitsime heas usus silla alla, ise lootes, et kedagi ei huvita sillaalune ja seal olevad ülirasked pagasid.
Ja sellest ei saa me ikka aru, miks me seljakottide raskus ei vähene.
Täna oli Fort Williamis West Highland Games. Mina lootsin näha eht šotilikke mänge, etendusi, vaadata, kuidas karused mehed torupilli mängivad. Loll unistus! Toimusid küll mingid mängud, kuid need olid a´la kergejõustik šoti moodi ja selle eest küsiti 5 kohalikku raha. Ei tahtnud maksta, ei viitsinud mänge vaadata ka (viinamarjad on ikka hapud!:)).
Et me siin minilinnas ära ei kärbuks, siis uurisime rongi- ja bussiaegu. Ettepanekuid oli palju. Minna Glasgowsse? Kuhugi Fort Williami ja Glasgow vahele? Rongiga? Bussiga?
Läheme bussiga, sest me oleme ju vaesed üliõpilased Eestist ja buss on märgatavalt odavam. Turistiinfost saime teada, et meie valitud sihtpunt on suht Sompa-taoline koht ja onu soovitas meil ikka minna sinna, kus on loss ja viskitehas. Ei vaielnud vastu!
Siiani pole me end kultuuriliselt harinud ja igasugused muuseumid on meist suure kaarega mööda läinud (või vastupidi). Me ei parandanud end eriti.
Käisime lossivaremetes (nimi Inverloch), kus 12. sajandil käis vilgas elu. Täitsa vahvad varemed, aga muuseumisse ei raatsinud minna. We are poor Estonian students! Ostsime hoopis fish and chipse ning olime turistid selle kõige õigemas tähenduses – ostsime suveniire. Pärast võrdelesime linnaväljakul ostetud träni.
Laiskus kontides lonkisime telkimiskohta tagasi. Telgid olid alles, seljakotid ka. Homme põrutame siit minema, sest muidu kärbuvad me ajud ja jalad.

PS 1. Ott ja Mihkel on lolliks minemas (kui nad seda just juba ei ole) ja loobivad kive vette, sest nad on pettunud, et isegi downi sündroomiga lapsed neile ei naerata.
Hea, et me eestlased oleme ja ilusad ka.
PS 2. Olin just päeviku kinni pannud kui Ott kiviga vastu õllepurki virutas ja viimane sisinal katki läks.
See oli tänase päeva kolmas „pauk“. Esimene oli hommikul, mil Mihkli välgumihkel sillalt alla kivile kukkus ja tossu välja lasi.
Teine oli tühi bensiinikanister, mis lõkkes oodatus väiksema käraka tegi.
Need viimased tegevused ja emotsioonid näitavad selgesti, et me oleme stagnatsiooni staadiumis. Homne päev toob muutusi!
Liisa

31. juuli, pühapäev
Hommikul avasime silmad ja lõke, mille eile õhtul enne magamaminekut taevani tõstsime suitses veel. Valitses Fort Williamist lahkumise meeleolu. Kes teab, kas igaveseks või pelgalt viivuks. Minu jaoks oli see igatahes kergendus. Aitab kuskil silla all rottimisest. Mai äss….
Sammusime bussijaama, ootasime tunnikese bussi ja juba kandiski tonne kaaluv plekirisu meid mingisse järgmisesse kohta.
Selleks kohaks, kus omad kotid taas selga upitasime osutus Balloch (Eesti mõistes nagu Otepää või Elva). Vahva ilm valitses ka parasjagu. Päike, leitsak, ilusad(?) inimesed ümberringi, luksusautod, kaatrid ja mis peamine – FOLKMUUSIKAFESTIVAL.
Filmisime turistiinfopunktist enesele homseks sobivad bussiajad välja ja asusime festivali nautima.
MEGA ÜRITUS!
Koledad mehed ja naised, veel koledamad koerad, aga mõnus muusika ja seltskond ja õlled. Vaadake fotosid ja kadestage!
Õhtul ujuma. Palju asju juhtus, aga las me mäletame neid nii nagu nad olid, mitte nii nagu neid kirjeldada oskame. AAMEN!
Ott

1. august, esmaspäev
Õhtu. Rotime praegu Glasgow lennujaamas. Annika sai just Manchesteri lennuki peale saadetud. Enne seda jõudsime viimase õhtusöögi koos lennujaama lähistel põõsastes ära pidada. Kuna Triin oli meie tänaõhtuse kartulipudruga Tallinnasse lennanud, siis segasime kokku kõik pudrujäägid, mis me koti põhjast leidsime. Riis, hirss, kaera-, neljavilja- ja odrahelbed, liha, kartulimaitseaine, spagetimaitseaine, puljongipulber, koorepulber – kõik olid ühes pajas ja sellest sai üks toitev matkakört.
Aga millega siis päev algas? Mõnel algas väikese pohmakaga, mõnel lihtsalt algas. Pakkisime asjad ja kell kümneks olime Glasgow bussi peal. Maksime pileti eest 2.35 ja umbes pooleteise tunni pärast olime Glasgows. Esimene asi – otsisime üles WC ja siis mõtlesime, mida edasi teha. Poisid ei tahtnud midagi teha ja nemad jäid kotte valvama ning imelikke ja koledaid šotlasi (kes parajasti George väljakul viibisid) pildistama. Tüdrukud läksid Glasgow katedraali vaatama. Selles katedraalis oli vähemalt viis altarit, kui mitte rohkem. Sünge igas mõttes. Vinge ka. Siis jalutasime katedraali taga oleval kalmistul, mis oli mäekese otsas ja kust avanes linnale päris hea vaade. Ilm oli ilus ja päikeseline. Liisa ja Annika läksid tagasi poiste juurde, mina külastasin veel muuseumit Religion in Art, in Life. Kell kolm sain teistega kokku, nemad läksid lennujaama ja mina jäin veel tunniks linna peale istuma. Ja siis olimegi kõik jälle lennujaamas koos. Ja siis kui me põõsaste vahel õhtusööki valmistasmie, tuli üks sõbralik politseinik meid üle vaatama ja soovitas meil suhteliselt varsti (kohe!) asjad kokku korjata ja check in´i minna. Ja nüüd me istume siin lennujaamas, püüame endale tegevust leida ja ootame homset lõunast lennukit.
Aga mitu asja on päris head – katus on pea kohal, hambaid saab sooja veega pesta, häda saab poti peal rahuldada ja telefone saab ka laadida. Tsivilisatsioon! Juhuuuu! Öäka! Samaaegselt.
Laura

2. august, teisipäev
Lennukis. Poole tunni pärast astume Eestimaa pinnale. Loomulikult on hea meel, aga nüüd on südamesse jäänud koht, kuhu tagasi minna, kus oli tore ja lõbus, kus oli ilus olla
Täna oli 100% lennujaama päev. Hommikune ärkamine oli päris vastik. Öö ei olnud ka just parim: tuled põlesid, laste mänguautomaat laulis nurgas, koristaja käis tolmuimejaga undamas, lennujaama poodisesse veeti metallkärudes kaupa. Edaspidi eelistan lennujaamadele telke ja ei soovita rottimist kellelegi. Siit uus mõnu sünonüüm – rottimine.
Püüdsime lennujaama wc-s end pisut kasida (me Lauraga saime kraanikausis isegi juuksed puhtaks pestud). Panin oma viimased puhtad riided selga – juskui pidupäevaks hoitud. Tžekkinni teenindaja-tädi rõõmustas meid uudisega, et saame varasema lennuki peale. 2 tundi varem Londonisse!
Kuna meil on kütus otsas ja lennujaama territooriumil ei tahtnud me nii või teisiti politseile enam kahtlase tegevusega silma jääda, siis sõime kohvikus inglise hommikusööki. Kui ma ausalt ütlen, siis suht rõve oli. Hommikul on ikka karm süüa nii rasvast värki: muna, peekonit, õlitatud saia, vorstikesi. Kõht sai muidugi täis, sest ei saanud ju elu kallimat (minul küll) hommikusööki alles jätta. Lend Londonisse lükkus tunni võrra edasi. Juba lootsime, et ei jõua Estonian Airi peale ja saame kompensatsooniks 500 eurot, aga läks luhta lihtne rikastumine.
Londonis jälle rottisime. Veel oli võimalus naelu kulutada. Tegime seda. Estonian Air jäi hiljaks. Oma tunnike ikka. Selle tunni jooksul tekkis küll mitu ideed, et jääks ikka siia, et natuke veel raha on ja et kaupleks end kuhugi tallu tööle. Aga tundus siiski, et koduigatsus oli me sees suurem.
Eesti ajalehed, eestikeelne teenindus, eesti õlu, ilusad inimesed… Maru! Ja mis meid kõiki veel kahe jalaga maas seistes ees ootab.
Parim reis! Koos parimate inimestega! Super! Aitäh!
Liisa

Järelsõna
Meie matk õnnestus! Olen selles enam kui kindel. Kas jäi midagi puudu? Suhkur sai otsa, aga liha seekord hallitama ei läinud.
Me ei teinud sellel reisil ühtegi geograafilist avastust, mida Eesti Geograafia Seltsile juubeliks kinkida. Avastus ei olnudki meie eesmärk. Eesmärk oli matkata, nautida loodust, tajuda seda, kogeda isoleeritust ja vabadust. Jäävad alles fotod, see päevik, meie emotsioonid, meie mälestused…. Need on meie kingitus.
Liisa