EGSN-i ekspeditsioon Omaani Sultanaati
19. jaanuar – 5. veebruar 2008
Vist juba Teravmägedel tekkis pisike plaan kunagi kõrbesse minna. Mõte idanes igaühe peas vaikselt omasoodu edasi. Esialgu kerkisid silme ette vanemate kolleegide poolt räägitud lood Karakumist. Paar aastat tagasi saime aga tagasilöögi nii lennupiletite hinna, ajakulu kui ka mitmete väiksemate nüansside näol. Otsustati, et Karakumi seekord ei minda. Loomulikult oleks võinud ju valida Maroko või Egiptuse ja reisifirma tuusiku ning tavaturisti kombel kaamli seljas kõrbes ratsutada. See polnud aga meie soov. Üle-eelmisel aastal (2006) kuulis keegi kuskilt, et Omaan on üks ütlemata põnev koht, kuhu matkama minna, kus on väikesel alal (võrreldes mõne Aafrika riigiga) palju eriilmelisi kõrbeid ja mägesid, ka lennupilet sinna ei ole üüratult kallis ning kultuur on põnev, mida tasub lähemalt tundma õppida. Niisiis 2008. aasta südatalvel käisime Omaanis!
Järgnevalt saate lugeda meie reisipäevikut ning kogeda ehk osake sellest, mida meie kohapeal kogesime.
• Pühapäev, 20. Jaanuar (natuke 19. jaanuarist ka) (Liisa)
Vaatamata sellele, et Kris oma matkakepid Tallinna bussijaama unustas, sujus meie reisi algus (19. jaanuari õhtu) suurepäraselt. Nagu lubatud, oli Nikolai meil Riia bussijaamas vastas ja viis meid 8 läti raha (ühe takso hind) eest lennujaama. Lennuni oli jäänud neli tundi. Külm oli (vähemalt minul küll), aga vist isegi magasin tunnikese. Teine tunnike sai magatud lennukis. Nii palju und siis selleks ööks.
Istanbulis ostsime marki meenutava viisa (10 eurot või 15$) ja panime seljakad 12 kohaliku raha eest pakihoidu. Paganama kallis pakihoid. Seiklused Istanbulis. Mõned väiksemad mošeed, kus oli rangelt jalanõudega vaibale astumine keelatud; räpased tänavad; lärmakad kaupmehed. Põnev. Aga kiidetud Sinine Mošee ja Suur Turg jäid nägemata. Me tuleme ju tagasi. Sõime keldri kohvikus (kohvik on muidugi superhinnang selle koha kohta) 1.5 kohaliku raha eest natuke saia, natuke liha ja natuke kapsasalatit. Söök oli söödav. Eks näis, kas ka kõht selle vastu võtab. Siiani keegi lärmi ei löö ja kõhus ei liiguta. Ja veel kolasime räpastel tänavatel ja veel rottisime lennujaamas. Üks pisike tänavaseik ikka juhtus – Induse saapad tehti puhtaks. Istanbulis on ju saapapuhastajaid igal nurgal ja tundub, et neil on üks kaval müügitrikk välja mõeldud – jalutades kukutada kingapuhastushari maha ning siis oodata, millal rumal turist seda märkab ning saapaviksija saab tänutäheks ta saapad puhtaks teha ja natuke raha ka välja nuruda. Indus nägigi kukkuvat harja, tema saapad tehtigi puhtaks ja siis veel küüriti teiste saapaid ka natuke ja nõuti raha. Ei andnud.
Lend Muscatisse väljus kell 20:20.
• Esmaspäev, 21. jaanuar (natuke 20. jaanuarist ka) (Kris)
Kuigi check-in´i läksime kõik koos, hajutati meid lennukis igaks juhuks üksteisest võimalikult kaugele. Vahelduva eduga sai magatud. Viimases pingis istuv Kairi jutustas kuuldavasti pikalt tema kõrval istuvate araablastega, kuid valis siiski lõpuks Une-Mati. Lennureis viis meid Abu Dabhisse, kus oli vahepeatus. Kuigi oli hoiatatud, et peatus Abu Dabhis võib venida tundidesse, siis meie õnneks väljus lennuk plaanipäraselt (peatus 45 min) ja juba maandusimegi Muscatis. Lendamisest oli ikka kohe kõrini küll ja ainus mõte oli, et saaks juba nö horisontaali. Viisa ostmisega probleeme ei tulnud, kuigi Estoniast kuuldi näoilme järgi otsustades küll esimest korda.
Ohhoo, olemegi Omaanis. Eesti suveõhtut meenutav ilm. Lennujaamast viisid meid taksod Mutrahisse, hotelli. Teel autoaknast avanev vaade oli võimas – uhked tuledesäras majad, korras ümbrus, lillepeenrad, palmid jne.
Ööbisime Al Nahdha hotellis, õigemini „ööbisime” on vist selle kohta palju öeldud, sest jõudsime hotelli nelja paiku, st Omaani aja järgi kuue ajal varahommikul. Üks uniste silmadega must mees leidis küll Mihkli saadetud faksi, kuid tubadesse meid esimese hooga ei juhatanud. Peale mõningaid telefonikõnesid juhatati meid ühte viiesesse ja veel kahte eri tuppa. Ja mis peamine – me saime magama!
Hommikul võtsime nö vabalt – kes käis turul, kes tänaval endale kohalikega paremini sulanduvat riietust ostmas, kes hankis riaale, kes käis raamatupoes. Peale mõningaid asjatamisi ja endale selgeks tegemist, kus me ikkagi täpselt asume, võtsime suuna Muscati (Old Muscat) suunas. Kolm kilomeetrit jalutamist ja olimegi sultani koduvärava taga, Al Ahlami palee juures. Turvamehe naeratusest järeldasime, et tema poolt tehtud käevibutus oli lihtsalt tervitus. Muscatis tutvusime sealsete valitsushoonetega ja seadsimegi sammud taas tagasi. Päike paistab, tuju hea.
Tagasiteel külastasime Muscati Väravamuuseumi (Muscat Gate Museum), kus Mart sai jutule kohalikuga, kellelt kuulis palju kasulikku infot. Väljas Marti oodates, kes kuidagi saabuda ei tahtnud, arvati, et küllap on paika pandud juba Salmistu-Salalah kajakimatka plaanid:)
Täna saime aga Kristjan H käest teada, kust pärineb riigi nimi Omaan. Nimelt proovis Mihkel just oma uut „hõlsti” (loe: disdasha´t) selga, kui selgus, et see ju on: „Oooo, MAANi”. Vot nii! Ei viitsi siin hotellis pealambi valguses rohkem kribada. Siiski veel niipalju, et oleme kohalikes kohtades söömas käinud ja kõhud esimese päeva seisuga korras. Vett joome pudelist:)
• Teisipäev, 22. jaanuar (Kairi)
Meie teine hommik Muscatis saabus jälle renoveerimistööde keskel (hotell). Mehed ei saanud kõrval toas ikka remondiga valmis. Aga enne kui valjuhäälsed India päritoluga töömehed kohale ilmusid, „rahustas” päikesetõusuga meie und hommikune palvus. Tundub, et meie seltskond ei ole sellega siiani veel harjunud. Igaljuhul oli hiljem kuulda, et nii mõnigi meist ei saanud unesegaduses aru, mis toimuma hakkas. Jah, eks need olid ka esimesed ööd moslemite keskel ning arvestades, et mošee kohe meie hotelli taga paiknes, oli ka igati arusaadav, et see meid alguses ööpimeduses veidike kohutas. Aga elanud üle kõik eelnevad äratajad, ajasime end kella üheksaks voodist välja. Tundub, et täna öösel ei olnud ka prussakatega suuremaid hädasid, vaid Milena olevat öösel üht ussikest lina peal kohanud:) Hommiku esimene plaan oli kätte saada need kaks lubatud autot, mis meid lennujaamas ootama pidid. Meestega räägitud ning autod olidki lennujaamas ootamas. See rõõmustas meid loomulikult väga, sest juba eile hakkasid kõik linnast välja kibelema. Enne autodele järele minemist käisime hommikul esimest korda tõelist araablaste turgu maitsmas. Palju aega meil ei olnud, sest kell 12.00 olime ju lubanud autodele järele minna lennujaama, aga tunnike turul andis juba mõningase aimduse araablaste kauplemiskultuurist. Turul tunned end kui väärika kliendina, kellele kaup ette tuuakse ning kõiksuguste nippidega sind seda ostma meelitatakse. Tegelikult ei tundugi ju selles midagi halba olevat, sest kui kauplemine ostuga lõppeb rõõmustab selle üle nii kaubamees kui Sina. Ehk tuleb lihtsalt araablastega (jah ka india päritoluga kaupmehi askeldas ringi) kaubeldes arvestada siinse kultuuri eripäraga. Kauba tagasilükkamine või pärast viisakat naeratust ignoreerides edasi kõndimine ei ole kaupmehele solvav, vaid on osa müügikunstist. Nad on sellega harjunud. Tundub, et igakord kui proovid öelda, et ma ei ole pakutavast kaubast huvitatud lisab see kauplejale hoogu hoopis juurde. Korraga seisab sinu ees kogu olemasolev kollektsioon ning hind muutub sama kiiresti, kui kaup silme ees. Tuleb lihtsalt ise olla julge provotseerija hinna osas. Eks seda tuleb kõike nautida, nagu öeldud, see ongi kultuur, milles oleme saanud võimaluse osaleda. Kaupmeestel oli meiega igatahes edu, sest nii mõnedki ostud sai pärast pikka kaalumist tehtud.
Lõpuks jõudiski aeg nii kaugele, et pool gruppi võis takso tellida ja lennujaama rendiautodele järele sõita. Kris, Milena ja Kairi said aga ülesande leida viimaseks ööks Muscatis uus hotell. Kuna meie praeguse hotelli läheduses paiknes mitmeid teisigi hotelle, hakkasime neid lihtsalt järjest läbi käima. Ja oh seda rõõmu, kui ühest hotellist pakuti meile lausa sviiti koos puhkeruumiga ning pealekauba veel ka ühte kahetoalist tuba. Hotell tundus enamvähem puhas ja mugav ja selle kõige eest pidime maksma umbes 10 riaali vähem kui eelnevate ööde eest prussakatega hotellis. Igaljuhul sai tehing tehtud.
Kohe saabus ka teine hea uudis – maja ees seisid kaks valget džiipi (Toyota Land Cruiser), mis pidid meid järgnevad 11 päeva teenima. Prussaka-hotelliga lõpparve tehtud, haarasime seljakotid ning jagasime end kahe auto vahel, et võimalikult kiiresti loodusesse põgeneda. Kohad jagunesid järgmiselt:
I auto- Mihkel (peajuht), Liisa, Kairi, Kristjan H
II auto- Mart (peajuht), Milena, Kris, Kristjan I
Võtsime suuna Barka peale, kugi Liisa meid algul kaardilugejana Nizwa peale suunas. Meie järgnevate päevade reisiplaanidesse mahub see endine Omaani pealinn küll (täna tuntud eelkõige kultuurikeskusena), kuid tundus, et see suund sai liiga vara võetud, sest kui Mihkel avastas, et Liisa meid Nizwa peale suunas, toimus esimene appikarje – vale suund! Väikeste ringitamistega (sisenesime seeläbi ekseldes peaaegu militaaralale, mille peale meie teise auto seltskond küsis, kas me tahame, et meid kohe maha lastakse) leidsime siiski õige tee jälle üles ning võtsime uuesti suuna Barkasse.
Tee peal külastasime Nakhali lähistel kuumaveeallikaid, kus vesi allikates tõesti nii soe, et kohalikud end seal vanniga hellitada lasid. Seal lähedal sõbrunes Kairi külalastega neid pildistades. Lapsed rõõmustasid endast pilte nähes, kuid ühthäkki sööstsid kõik lapsed endal näod naerul Kairile üksteise järel kallale ning hakkasid teda togima. Meile kõigile jäi see arusaamatuks, miks väike laps nii rahuloleva ilmega võõrast inimest lööma läheb!?
Õhtud lähevad siin tõesti kiiresti pimedaks, mistõttu pidimegi kella kuue paiku juba öömajale jäämale. Esimeseks laagriplatsiks valisime Wadi Bani (Al Fara lähedal), kust järgmine hommik pidi algama teekond mägedesse.
Sõitsime 210 km.
• Kolmapäev, 23. jaanuar (Milena)
Täna oli meie matka esimene öö, mil magasime telkides. Õhtul läheb vara pimedaks, mis tähendab seda, et magama heitmise aeg on ka varasem. Otsustasime, et köögitoimkond ärkab kell 6.00, ülejäänud tund aega hiljem. Esimesena olid toimkonnas Liisa ja Mihkel. Kuna priimused streikisid (ainult üks saadi tööle), einestasime plaanitust hiljem. Hommikul esimese asjana teatati, et sool on maha unustatud ja peame leppima magusa pudruga. Puder maitses sellegipoolest väga hästi. Lisaks sellele tegi kõigile palju nalja datlimoosi pakendist välja pigistamine. Lisandina leidis Mart enda pudrukausist õmblusnõela väikese roostega. Uurides, kes on pudruhelveste valmistaja, selgus pakendilt, et EU. Kuna priimused vedasid alt, siis hommikukohv jäi seekord joomata. Mihkel tahtis sooja vee maha kallata, aga kõigi nägudelt võis välja lugeda, et me ei saa lubada kõrbes veeraiskamist. Mihkel kallas selle tagasi pudelisse.
Sünkroniseerisime marsruudi, et mõlemad seltskonnad teaksid, kuhu suundume. Esimeseks peatuspaigaks sai Little Snake Canyon. Start oli 8.40. Spidomeetrinäit 209 km (II auto).
Kanjon oli muljetavaldav ja ei tundunudki nii väike nagu nimi lubas. Kõndisime hetkeni, mil sügavam vesi tuli vastu ning kanjon muutus väga kitsaks. Selles kohas käis meie meespere ujumas. Vesi oli mõnusalt karastav.
Edasi suundusime Snake Canyoni juurde. Raamatu järgi oleks kanjonis matkale kulunud 4 tundi. Meie teele tuli aga üsna kohe ette takistus, otsustasime mitte riskida ja suundusime tagasi. Kuna kanjoni elamus oli meil juba olemas, ei olnud pettumus suur.
Järgmine peatuspaik sai valitud Lonely Planeti soovitusel –Balat Sayt küla. Ülesse minnes Herkül mainis, et tema küll igapäevaselt sealt toidukraamiga koju ei viitsiks ronida. Algus tundus keeruline. Aga leides õige teeraja, mis mäkke viis, läks ronimine libedamalt. Külla jõudes küsisime põldu kõplavalt mehelt, kas tohime külas ringi vaadata. Mees oli lahkelt nõus. Edasi liikudes saime kokku kohalikega, kes tundsid huvi, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuna inglise keeles rääkimine ei tekitanud neile probleeme, oli suhtlus informatiivne. Ja juba meid kutsutigi kohvile. Olime kohe nõus! Kuna olime seda ainult raamatust lugenud, et on tavaline, kui kohalikud kutsuvad kohvile, tundus pakkumine ahvatlev.
Jalanõud jätsime ukse taha. Ruum oli tühi, mõeldudki vist külaliste vastuvõtmiseks. Ruumis oli vaip, padjad ja Sultani pilt. Hetkega toodi datlid ja kohvi. Koos datlitega toodi ka veekauss, mis oli mõeldud näppude loputamiseks pärast iga datli söömist. Juurde pakuti Omaani kohvi, mis on sisse toodud Sudaanist. Omaani kohv on maitsestatud kardemoniga ja serveeritakse pisikestes tassides. Kohvi jõid isegi need, kes tavaliselt kohvi ei joo. Korraga kallatakse tassi ühe lonksu jagu kohvi. Kogu aeg valati meie tassid jälle täis. Raske oli neile selgeks teha, et rohkem ei soovi. „No thank you“ ei mõjunud. Nii tuli päris palju kohvi juua. Pärast raamatust lugedes saime teada, kui rohkem kohvi ei soovi, tuleb kohvitassi raputada.
Vastutasuks jagasime lastele Eestist kaasa toodud Oravakese komme. Kuna Kalevi komme on raske avada, tuli Mart kohalikele lastele appi ning aitas neid. Jutud räägitud, tahtsime hakata ära minema. Nähes, et meile datlid maitsesid, otsustasid nad neid ka kaasa anda.
Seejärel tehti meile külas ekskursioon. Loodus oli lopsakas, kuna oli paigaldatud niisutuskraavid. Niisutussüsteem oli mitmeharuline ning vett sai kive ette pannes ja ära võttes vajalikku renni suunata. Lisaks muule jutule, kommenteeris kohalik, et nad kardavad Iraani DNA-d, sest see tõstab Omaanis õhutemperatuuri. Tegime külale ringi peale. Kohalikud otsustasid meid suurest viisakusest isegi autoni saata. Mart jagas suveniiriks Reimanni Retkede kruusid ning meie mõlemad saatjad said ühe Eesti vaatega postkaardi.
Sõitsime veidike edasi ning einestasime 1410 meetri kõrgusel ilusa vaatega kohas. Peale lõunat sõitsime edasi Al Hoota poole. Tee peale jäid ahhetama panevad vaated. Tegime mitmeid vaatenautimise ja pildistamise peatusi. Diana´s wiew pointil peatust tehes, saime teha üksikud pildid. Mõne hetkega kattus vaateväli silmnähtavalt uduga. Õhutemperatuur langes 12°C-ni.
Enne ööbimiskoha otsimist käisime Al Hoota koopas. Tavaliselt sõidutatakse turistid koopani rongiga. Täna millegipärast rong ei sõitnud ja me pidime minema jalgsi. Suundusime koos kahe kohalikuga koopa poole. Koopas pildistada ei tohtinud. Selleks, et asi kindel oleks, pidime kaasas olnud fotoaparaadid koopas oleku ajaks ära andma. Vastu anti number. Herkül polnud harjunud tühjade kätega ringi liikuma. Milena andis talle käes hoidmiseks hügieenilise huulepulga, millest olevat palju abi olnud.
Koopas rääkis giid meile kiires ingilise keeles koopa ajaloost. Koopad on 2-3 miljonit aastat vanad, aga avastati alles 1960. aastal. Viiamasena vaatasime koopas elavaid pimedaid kalu. Pimedad on kalad sellepärast, et nad on nii pikalt pimedas elanud.
Kuna kell oli juba 18, tuli hakata ööbimiskohta otsima. Telkimiskoht leitud, andis Mihkel käsu lõkkepuid korjata. Kuna kõrbemaastik ei hiilanud puude rohkusega, oli nalja nabani. Sellegipoolest kogunes lõkkeplatsile arvestatav kogus puid. Menüüs oli kartulipuder, mis kadus potist kärmelt. Magustoiduks mekkisime kohalike poolt kaasa pandud datleid. Veidike aega jutustasime lõkke ääres kuni oligi aeg magama heita, et hommikul jälle vara ärgata.
Sõitsime 65 km.
• Neljapäev, 24. jaanauar (Mart)
Öö algus oli tuuline. Viliseva unelaulu saatel suikusin unne. Umbes kella nelja alal ärkasin korraks ja valitses täielik vaikus, mitte ühtegi heli ei olnud kuulda, isegi keegi ei norsanud. Kella kuue ajal ajasin ennast Herküliga maast lahti ja hakkasime putru keetma. Seega tekitasime ka esimesed helid. Aga nii hääletut ööd ei mäleta küll varasematest aegadest – ikka mõni lind häälitseb, puud sahisevad või talvel paugub pakane. Ka kõrbes häälitsesid õhtul mingid ritsikalised, aga hommikupoole ööd oli tõesti kõik nii vaikne, et…
Hommikusöök söödud ja saame kella kaheksast liikuma. Sõitsime Al Hamra linnakesse, kus tegime sisseoste. Al Hamra on Omaani vanim asula, kus vanimad ehitised on 500 aasta vanused, aga asustuse jäljed on 3000 aastat vanad. Suundusime turule, kus sooritame veel sisseoste ja uurisime ka Jebel Shamsi kohta, kuna reisikirjad rääkisid, et siit peaks saama infot Jebel Shamsi kohta. Turult uurides öeldi, et turismiinfot linnas ei ole, aga kui me veidi ootame, siis nad tegelevad teemaga. Kohe hakkasid mitu meest helistama. Meie saime senikaua turul toimuvat jägida. Turul ei olnud ühtegi naist (va neli eestlast). Naistel küll ei ole turul viibimine keelatud, neid isegi on vahest nähtud mehi abistamas. Mehed olid kõik valgetes halattides. Oli väga ühtne mass. Peale 15-minutilist helistamist anti telefon minule ja telefonis kuuldus meesterahva hääl. Mees oli nõus meid abistama, saime kümne minuti pärast bensujaamas kokku ja mees, kes tutvustas ennast Abdulrahmamina oli kohalik giid. Ta näitas meile kaarte radade kohta, aga kaarte ta meile ei müünud – need olid tal viimased. Konsultatsiooni eest ta raha ei tahtnud. Peale vestlust suundusime Al Hamra vanalinna poole. Põikasime veel turult läbi, kus oli käimas kitseoksjon. Kohe astus meile ligi sõbralik noormees Muhamed, kes oktsioni hingeelu kirjeldas. Mehed, kes kitsi müüsid jalutasid kits käes ringiratast ja teised hõikasid hinnanumbreid. Kes kõvema hinna pakkus, see kitse sai. Kitsed on siin üldse põhilisemad koduloomad. Kitsed nähtud, suundusime lõpuks nn vanalinna. Vanalinna arhitektuur meenutas paljuski setu küla – puust ja savist. Küla (st vanalinn) jäeti maha ca 17 aastat tagasi, praegu elavad mõnedes majades India töölised. Majade vahel jalutas meile vastu Mahar, kes ütles, et tahab meile muuseumit ja küla näidata, kui me küsisime, et palju see maksab, siis ta ütles, et ta on Euroopas (Inglismaal) õppinud ja tahab eurooplastele oma küla näidata ja et muuseumipilet ei maksa midagi. Kui muuseumisse sisse astusime, siis personal ikka nii ei arvanud ja me pakkusime neile 10 riaali. Pärastpoole selgus, et Mahar õppis Inglismaal äriajamist ja töötab nüüd Muscatis pangas. Kodukülas viibib ta ainult nädalavahetustel st neljapäeval ja reedel. Muuseumis tutvustati meile kunagise majapidamise ruumikorraldust ja tööriistu. Edasi liikusime külasse, näidati Sheiki maja, vanglat, erinevaid elumaju, meeste pesumaja. Kui naistest juttu tuli, siis ütles Mahar, et vanast oli meestel naisi rohkem kui praegu, kuna haigusi oli rohkem ja naisi suri rohkem (huvitavad haigused, mis meestele külge ei hakka). Edasi suundusime palmiistandusse. Igal perekonnal on oma palmimaa, kus keskmiselt kasvas 15 palmi. Niisutatakse kaks korda päevas, vesi juhitakse maadele järjekorras ja see on minuti pealt reguleeritud kui kaua kellegi maale vett juhitakse. Kes seda muuta püüab sel läheb tõenäoliselt sama halvasti kui EMT-l Eestis. Küla keskel oli ka aiaga piiratud ala, mida me alguses prügimäeks pidasime, kuid tuli välja, et see oli kalmistu. Seda, millal sinna viimane inimene maeti Mahar ei teadnud, aga praegu maetakse surnud modernsele kalmistule. Peale Al Hamra külastust suundusime kohalikku Grand Canyonisse – Wadi an Nakhur Gorge, kanjonis asub väike küla An Nakhur, kus on umbes 60 elanikku. Külasse jõudes astus meile vastu Muhammed, kes kutsus meid kohvi jooma. Muhammedi isa teatas, et ta oli meid hommikul turul näinud. Tõenäoliselt ei olnud meid raske valgete halattidega meestest eristada. Siis viis Muhammed meid vaibamüüjate juurde, kuna meid oli jälle nii hästi koheldud üritasime seda kompenseerida lastele kommide jagamise ja paari nänni ostmisega. Vaipade kudumine on Omaanis muideks meeste töö. Peale An Nakhur külastamist suundusime Jebel Shamsi poole ja vaatasime An Nakhur küla juba ülevalt kanjoni servalt. Mina, kes ma olin ainsana grupist ka USA Grand Canyonis käinud, võin kinnitada, et kuigi mõõtmetelt väiksem, on Wadi an Nakhur Gorge Grand Canyonile väga sarnane. Peale kanjoni imetlemist otsisime siledama koha ja püstitasime telklaagri. Alles eelmisel nädalal oli siin lund sadanud. Praegu on sooja ca 10 kraadi, aga vali tuul teeb siin olemise päris viludaks.
Sõitsime84 km.
• Reede, 25. jaanuar (Kristjan H)
Üles täheldanud Herkül.
Esimene normalane öö! Või vähemalt minu jaoks, sest siiani on olnud ööd kas transpordivahendis või liiga palavad. Seekord telkisime ca 1800 m kõrgusel Jebel Shamsi jalamil kraavi pervel. Hommikul oli 8 kraadi sooja ja seetõttu ei olnud öö liiga palav. Aga mis ühele hea, see teisele halb – Milena ja Mihkel olid terve öö lõdisenud.
Ca poole kaheksa ajal tulid meie laagri juurde kohalikud lapsed, kes müüsid vaipu ja lõngast punutisi. Julmad ja vaesed nagu me oleme, ei ostnud me midagi. Igasugu müütajaid on siin õnneks vähe ja nad lähevad keeldumise peale minema ega jää pikalt piinama.
Jürto eri – Ja nüüd tarkusetera välisittujale: ära värske hunniku peale kivi liiga suure hooga viska, sest muidu võid tedretäpid saada (M. Kangur).
Tarkusetera teisend: kui sa tahad värske hunniku peale suure hooga kivi visata, siis sul peavad kiired jalad olema, muidu saad tedretäpid (K. Herkül)
Pärast hommikust standardtoiminguid pakkisime laagri kokku ja sõitsime ca 1 km kaugusele matkaraja alguspunkti, et alustada ühepäavast kakerdamist Omaani kõrgemasse tippu Jebel Shamsi 3009 m. Võtsime päevase söögi- ja joogivaru kaasa ja asusime vantsima. Matkarada oli tähistatud kividele maalitud värviliste triipudega nii, et ühe märgi juurest oli teist näha. Start 8.30. Rada kulges piki kraavi serva. Kraav oli muidu aus, oma kilomeeter või rohkemgi sügav ja laiemates kohtades mitu kilomeetrit lai. Gränd Känjoniks kutsuvad seda. Matkaraja infotahvlil oli ühe suuna läbimise ajaks märgitud 6h, seega edasi-tagasi 12h, pikkuseks oli vist 8 km (üks suund). Raja algus GPS järgi oli 1900 m kõrgusel.
Matkarada oli võrdlemisi kergelt ronitav, tehnilises mõttes, sest kivide lõhenemine ja murenemine oli tekitanud kaootilise trepi. Aga see muidugi ei tähendanud, et see ka võhmaliselt kerge oleks olnud, eriti sellisteks kõrgustes nagu 2-3 km. Kõrgmäestikutõbi vaevas nii mõndagi meist Eestimaa poegadest ja tütardest, kes Põhja-Eesti merepinnalähedastel lavamaal üles on kasvanud.
Vaatamata kõikidele füüsilistele ja vaimsetele muserdustele jõudis tippu kogu ründerühm. Tippu jõuti kell 13.45, kõrgus GPS järgi 2996 m. Tegelikult päris tippu ei olnudki võimalik jõuda, sest sinna olid omaanlased ehitanud militaristlikku radarijaama. Radarijaama aia äärde jõudes saimeme me sõjaväelaste tähelepanu osaliseks ja tõmbusime eemale enne kui nad jõudsid aia äärde. Mäe teisel poolel (mitte see mida mööda me üles ronisime) laius suur valge pilve-udumass – ei mingit vaadet. Mägi lõppes teises küljes (mitte see, millest me üles ronisime) püstloodis kaljuseinaga. Ilmselt seal all oli jälle üks igati aus kuivenduskraav, oma kilts või paar sügav, aga selle sees hoiti pilvi ja seetõttu polnud põhja näha. Pole mingi ime, et neil seal Omaanis nii kuiv on, kui nad selliseid kraave kaevavad.
Ega laskumine ka kerge ei olnud – ränk tõus ja hapnikupuudus olid teinud oma töö, pealegi sai meil laskumisel üsna varsti vesi otsa. Aga need raskused ei murdnud meie vaprat seltskonda. Pehmeks väsinud jalgade ja suulakke kinnikuivanud keeltega jõudsime poole viie ajal matkaraja algusesse autode juurde tagasi. Kuna matkal olime kõvasti higistanud ja viimane pesemine oli jäänud juba mitme päeva taha, siis uurisime me kohalikust mägikämpingust pesemisvõimaluste kohta. Kämpingus töötav kohalik paraku ei vallanud meile arusaadavaid keeli ja meil tuli miimika ja pantomiim abiks võtta ning talle oma soovid edastada. Tema näitas selle peale pantomiimi abil, et ammu poletaevast vett alla tulnud ja seetõttu veega täbarad lood. Ta näitas majakeses ka ette, et külma vett natuke niriseb kraanist ja sooja vett ei ole üldse. Saime sealt siiski vett kaasa nõude pesemiseks ja keetmiseks. Läksime samasse laagripaika, kus olime veetnud eelmsie öö, no see, mis oli selle kraavi pervel. Tublid korjasid puid ja tegid lõkke. Varsti ilmusid kuskilt välja kohalikud lapsed, kellel olid suured sülemid oksi lõkkematerjaliks. Mihkel näitas tuima näoga, kuhu need maha visata. Raha ega muid hüvitisi nad ei tahtnud. Uskumatu külalislahkus. Lõkke ääres keha kinnitades tabas Marti vandenõu uus hoop – keegi oli tema tee sisse sokutanud suuremas koguses diiselkütust. Aga ega õmblusnõela ja diisliga veel Marti murra, ta ju väiksena puhta diisli peal elanud – kolhoosi traktoritest diislit suhu imedes ja seda koju kandes.
Sõitsime5 km:)
• 26. jaanuar (Mihkel)
Hommikul ärkasime seal, kus olime eelmisel ja ka üle-eelmisel õhtul magama jäänud. Öö jooksul said mõned teada, et Toyota Landcruiseri cargo ruumis on küll tuulevaikne, kuid ülimalt ebamugav magada. Kui auto on pargitud kallakule ja pead peavad olema tagumise ukse suunas siis lõõskab terve öö otsa kuu näkku. Lisaks on nad, Jaapani osavad meistrimehed, installeerinud autosse igasugust rauast kola, mille vastu saab pead ja varbaid ära lüüa. Ja diagonaalis peab magama. Õnneks tuli hommik koos ilusa päikesetõusu, riisihelbe pudru ja vaibmüüjatega. Viimaseid me ignoreerisime jätkuvalt. Hommiku saabudes polnud aga endiselt saabunud selgust, kas on mõtet kanjonisse ronima minna või mitte. Lõpuks otsustati vaatama minna. Kanjoni matkaraja (W6a) algus on Jebel Shamsi raja (4a) algusest natuke edasi sõita. Raja alguses on paar majakest ja palju väikeseid, kuid aktiivseid vaibamüüjaid. Ostsime neilt mõned asjad, kuid maha see neid ei rahustanud. Matkarada on kenasti tähistatud ja kulgeb mööda kanjoni seina. Põlvehaiged ja kõrgusekartjad otsustasid raja algusesse ehitatud paviljoni ühe Lõuna-Aafriklasega juttu ajama jääda. Poiss teadis rääkida, et raja lõpus on üks maha jäetud küla. Meie seltskond rada lõpuni ei läbinud. Vaated olevat olnud suhteliselt samad, mis viimasel kahel päeval.
Mahajäetud küla, kuhu ei jõutud, on As Sah. Tegu on An Nakhur küla naaberkülaga. Neid lahutab vaid 1 km – vertikaalis.
Selleks korraks oli enamusel turnimisest juba küllalt, mistõttu kiirustati alla orgu. Al Hamras täiendasime joogivarusid ja kohtasime mudaonnides meile ekskursiooni teinud Mahari. Ilma pikema pausita liikusime Bahla peale. Kõigepealt üritasime külastada üht sealset suurt mosheed, kuid meile tehti üpris kiiresti selgeks, et meiesugustel uskumatutel koertel pole sinna asja. Bahla linn ise on kunagi olnud ka Omaani pealinn. Seal asub päris võimas kindlus (vallutatud kivihunnik), mida meie külastuse ajal jätkuvalt renoveeriti. Peale mõningast ekslemist kitsastel tänavatel avastasime, et Nizwa tee tuleb otse kindluse alt läbi. Soovitatakse külastada ka Bahla Souki, kuid laupäeva hommikule kohaselt valitses seal vaikus (või me ei leidnud õiget kohta üles). Kolmas sovitus Bahlas on potitehased. Nende leidmiseks läksin teed küsima ühte turismifirmaboksi. Seal tervitati mind pikalt ja laialt araabia keeles. Minu inglisekeelse küsimuse peale puhketi südamest naerma ja küsiti, et kas ma polegi omaani. Ilmselt näen ma oma põlenud näoga mõne raske haiguse käes vaevleva ja kahvatunud omaani moodi välja. Hoolimata headest teejuhatamistest, kaotasime kitsaste tänavate rägastikus raja ikkagi käest. Tänaval kohatud kohalik peatas esimese auto, kes meid sappa võttis ja otse ühe potitehase väravasse eskortis. Potitehases keegi meiega suhelda ei tahtnud, kuid pärast palvetamist müüdi meile siiski mõned potid ja vidinad. Lõunat otsustsime süüa pakistanlaste juures. Hoolimata hõõguvatest suudest oli toit täitsa talutav. Kööki kiikamine tõi küll silme ette kujutluspildid tulevastest pikkadest WC-tundidest ja tüüfusest ning difteeriast. Nõnda lühikeseks meie Bahal külastus jäigi. Suundusime edasi Nizwa peale. Tuginedes ainult Bradti raamatule, juhatas Liisa meid otse Majan külalismaja juurde. Lühikese läbirääkimise käigus üritasime välja kaubelda võimalust, et me kaheksakesi mahuks apartementi. See polevat aga kooskõlas maja reeglitega. Pidime kaks tuba võtma, 30 riaali kumbki. Vahepeal arendati veel mõtet, et sõidaks kohe liivadele, kuid pärast üht telefonikõnet loobuti sellest. Võimalus dušši all käia ahvatles rohkem. Läksime hoopis Nizwa kesklinna. Linna keskel ilutseb korralikult restaureeritud kindlus, kus olla iga paari kuu tagant ikka mõnda eestlast nähtud. Sama kinnitas hiljem ka üks turumüüja. Ka Nizwa on olnud Omaani pealinn. Praegu on ta nö. kultuuripealinn. Otse kindluse kõrval on mošee koos soukiga. Seltskond alustas kingituste jahtimist. Hinnad on turul mõnevõrra (umbes kaks korda) madalamad kui Muscatis. Mandariine müüdi miinimum kogus üks kast. Üldiselt hakkas palveaeg pihta ja turgu asuti sulgema, selle eest avati tänavakaubandusboksid. Herkül üritas omale kleiti välja võluda. Õhtusöögiks püüdsime leida restorani kesklinnas, kuid saadaval olid vaid pakistanlaste omad. Üks kohalik juhatas meid kesklinnast välja Muscati poole ja ühe hotelli restorani me maandusimegi. Söögiks taas asjad, millede nimedes tuttavad sõnad olid vaid kana ja mutton (lammas). Tegelikult toodi aga täpselt see sama suud põletav kuhi riisi lihatükkidega. Mahlad aga on neil värskelt pressitud. Nüüd oleme hotellis. Liisa ja Herkül demonstreerivad kleite. Kui tavaliselt saavad esimesena dušši alla minejad sooja vett, siis sel korral said sooja viimased, nad taipasid boileri sisse lülitada.
Sõitsime133 km.
• Pühapäev, 27. jaanuar (Kristjan I)
Hommikusöök hotellis kell 7. India (võib-olla ka Pakistani) onud tõid meile omletti, röstsaia, võid, moosi, jogurtit, värsket apelsinimahla, kuuma vett ja teepaki või kohvipuru.
Ja siis hakkasime sõitma kuskilepoole. Teel Eesti juhtiva seiklusturismi ettevõtte hingeeluga tutvudes jõudsime Sinaw’sse. Hea, et päris Sanasse ei põrutanud. Lobisejal on ju aeg lühike, tee napp aga keel pikk. Igatahes on Sinaws kohalikel naisterahvastel nokad ees, nii et trendilooja Herkül polnudki ainuke. Temal oli küll kenasti kollasem nokk ja nina paistis ka paremini välja. Riided on siinsetel naistel siiski hulka värvilisemad kui need millega silm seni harjunud on. Räägitakse, et need on beduiinitarid. Mine sa võta kinni, ühegagi tutvust tegema ei läinud. Ka Al Mudaybi’s mitte, kuigi see on selline koht kus võis näha päris naisi, selliseid pakendamata. Jälle ei oska kommenteerida, äkki olid nad juba avatud ja pisut kasutatud.
Siis tegi Mihkel mingit rullnoka road-tripi ja ületas märkimisväärselt lubatud piirkiirust. Noh teised (kaamel kastis külmetamas) olid veel hullemad. Milena pani loomulikult järgi kuni ükshetk oli auto nummer 1 auto nummer 2 taga. Ja kuidagi nii lähedal, et vahet nende vahel enam polnudki. Kõiges oli tegelikult süüdi hoopis Mart, sest tema ajas nagu uni, et Ibras on majad kullast, tänavad kalliskividest ja lähme aga vaatama. Midagi sellist me loomulikult ei näinud, leidsime hoopis ühe toiduurka kus saime kana ja riisi. Kraanivett pakuti ka, aga nuge-kahvleid mitte. Soustilusikas aitas siis hädast välja, sest ega see pihuga söömine nii kerge olegi kui pealt paistab.
Edasi…
Kui me olime kõrbe väravaks kutsutavas asulas viimased veepudelid autosse laadinud ning oma joogivarud 72 liitri juurde viinud, siis ilmus kuskilt üks tume mees, kes meile viipas ja ise kiirelt uttu tõmbas. Me panime siis kohe järele talle kuni olimegi kõrbes. Sellises päris liivakõrbes. Päris liiva ja päris tolmuga. Esimene peatus oli viipaja osmikus kohvi juues ja datleid süües. Võõrustaja oli üks kena beduiinipoiss kelle numbri oli Mart saanud ühelt Ungari naiselt, keda ta kohtas Masqati väravamuuseumis. “How much does it cost to sleep with you?”, küsis ta siin pärast seda kui sai kokku räägitud kaamelisõidus ja väikeses džiibirallis. Ühismagamiseks siiski ei läinud, aga muud aktiviteedid saime kenasti kätte. Mõned said rohkem kui teised, sest esimesse autosse sattunud vanamees/autojuht suutis nende LC üsna kiirelt liivavalli kinni ajada, ise korrates, et noo probleem ja noo probleem. Intelligent selline! Auto õnneks väga kinni ei jäänud ning sõit jätkus ikka üles ja alla. Kohalike suurt sporti – suure hooga mööda luidet üles sõita ja siis jälle tagurpidi tagasi, mootorid huilgamas ja adrenaliin pritsimas – me ei proovinud. Polnud ka mahti, sest ühe künka tagant ilmusid välja kaamelid, neli neist saduldatud ja me saimegi nendega väikese tiiru teha. “Ma olen kohtunud kaameliga!” ütles üks tüdruk ülekere särades. Ja hea oligi, sest väikesest tiirust on treenimata tagumikule küll ma ütleks.
Lõbud lõbudeks, kogu nende väntsutuste peale vajab inimene ju midagi, mis teda töös hoiaks. Me võõrustaja näitas düünide tipus väikese lohu kuhu saaks telke üles panna. Lohutas kartlikke, et ega mingeid putukaid, madusid ja skorpione liikumas pole, sest on külm talv ja kõik elajad peidus liiva all. Noh, seda liiva seal jagus. Ilusat ja kuiva. Telgivaia igatahes selline ollus kinni ei hoia. Milena-Kris loobusidki oma telgiga jändamisest, teised said oma torude otsad autode külge tõmmata ja nii võis eluasemega rahule jääda. Kus tüdrukud siis magasid? Lageda taeva alla nad igatahes ei jäänud, võin rahustada.
Siis ronisime oma künka otsast alla ja läksime “Petsi” juurde õhtusöögile. Etteruttavalt võib öelda, et tagasitee pimedas oli hoopis keerulisem, mulle hakkas juba tunduma, et me enne valget kohale ei jõuagi. Õhtusöögiks oli jälle kana riisiga, aga hoopis maitsvam kui selles lõunases urkas või mõnes teises restos, kus me einestamas käinud oleme. Võib-olla oli sinna pihuga pandud beduiinide hoolitsust, mida mingitel immigrantidel olla ei saa, aga äkki oli asi selles, et pidime käega sööma ja ühtki abivahendit meile ei antud. Mõni leidlik nokkis roast porganditüki ja kühveldas sellega, aga ametliku meetodi järgi tuli riisist pihu sees kuulike veeretada ja siis sinna pista kuhu toit ikka käib. Kahjuks ei suutnud me kahte suurt vaagnat tühjaks süüa, küll aga pakkusime oma Eesti tantsude ja lauludega beduiinide joigumisele ja MTV-liigutustega tantsule kena konkurentsi. Ainult see küsimus veel jäi õhku, mis varemgi teemana on tõusnud: kas Kaera-Jaan võib hävitada Araabia kultuuri ühes omaanide siirusega ning tuua asemele alkoholismi, pekivoldid ja pohhuismi. Võimalik, et meie oleme siin selle nädalaga juba suure tõuke nende hävingu heaks andnud ning varsti saab ka sellest riigist “turismiparadiis”. Ehk lunastavad need sajad fotod ning see reisikiri, mida me siinse häviva kultuuri ülestähendamiseks teinud oleme pisut me kuritegevust. Jääb midagigi alles.
Sõitsime305 km.
• Esmaspäev, 28. jaanuar (Liisa)
21º 08,95´ N ja 58º 38,36´ E
Ausalt öeldes ei ole meil aimugi, kus me täpselt oleme. Koordinaate muidugi teame, aga ikkagi on tunne, et oleme middle of nowhere. Ookeanini on 40 km ja lähima bensukani 80 km. Ainult hullud eestlased suudavad kell neli pärastlõunal otsustada, et kihutaks nüüd umbes 150 km lõunasse läbi kõrbe ookeani poole.
Hommik algas jälle vara. See võib ju harjumuseks saada, et kell kuus on äratus ja kell seitse saab süüa. Täna hommikul ei teinud me jälle ise süüa. Meid kostitas Saidi perekond magusa pannkoogi moodi asjade ja teega. Tegime perepildi ja jätsime beduiinidega hüvasti. Mõtlesime, et teeme natuke nalja ning kihutame liivadel. Natukesest sai palju. Korraga olid mõlemad autod liivas nii korralikult kinni, et omal jõul sealt välja ei saanud. Mardi juhitud auto istus kui muna pesas ning esiti oli küll tunne, et tuleb tellida kraana või lihtsalt mõnedkümned tonnid liiva ümber kaevata. Aga justkui imaväel ilmusid Saidi pojad ja hakkasid vägesid juhatama, et kust ikka tuleb liiva kavata ja kuhu seda suunata ning kuhu poole tuleb autot lükata. Poisiohtu noormees istus autorooli ja pedaalidega nõksutades mängides ajas auto august välja.
Herküli juhitud auto, mis vahepeal lausa õhulende tegi, oli veidi kergemalt kinni jäänud ja selle saime oma jõududega välja. Aga ega sellest küll ei olnud. Ikka pidi rallitama ja tüüne ületama, ikka pidi auto püstloodis olema või väikseid hüpekaid tegema. Enam kinni ei jäänud. Ja kes ütles, et ainult poistele meeldib liivakastis autodega mängida?!? Ma sõitsin ka, ma kaifisin ka. Täiega. Loodetavasti jäid kaassõitjate närvid alles. Ja Kairi, kel veel lubegi ei ole, sõitis sajase lennuga. Sõitis niimoodi, et kuueliitrine veekanister katki läks ning vesi Herküli magamiskotti puges. Siit tarkusetera – ka kõrbematkal tuleb asjad eraldi kilekotti pakkida, siis ei ole karta, et ootamatu(a) veerünnak võib koti sisu märjaks teha.
Miskipärast oli Mardil nüüd suur soov luidete peal liivalauaga sõita. Sõjaväekasarmuid meenutav kämping (jumal tänatud, et me siin ei ööbinud!) keset kõrbe seda teenust ka pakkus. Mina ei katsetanud, aga teised said 5 raha eest lõbu rohkem kui rubla eest. Mina sain lõbu tasuta ainuüksi lauatajate vaatamisest.
Kell oli umbes kaks päeval ja me arvasime, et kui kella neljani tüünide vahel veel kihutame, siis ööbimiskoha leiame ja väikesed fototuurid teeme on tore küll. Aga kell neli ei tundunud küll õige aeg olevat telkimisplatsi otsida. Nii sündis otsus veel rohkem lõunasse sõita ja a´la neljapäeval vasakule pöörata. Aga mida ei tulnud, oli kaardi peal märgitud ristmik, kust oleks pidanud vasakule pöörama. Kohati sõitsime vaevumärgatavat rada. Sama hästi oleks võinud ka liivapaberit vaadata ja selle järgi orienteeruda. Möödusid üksikud beduiinikülad, puudesalud, kaamlid ja kitsed. Ühest külast teed küsides me targemaks ei saanud. See oli huvitav küla – esmakordselt tulid meid tervitama naised. Ja kohe oli ka kohv valmis, kuid me loobusime ebaviisakalt. Sõitsime pimedani. Geps näitab, et rannikuni on 40 km. Homme siis peaksime teoreetiliselt ookeani nägema.
PS valge skorpion on nähtud.
Sõitsime 248 km.
• Teisipäev, 29. jaanuar (Kris)
Pea kõik ärkasid täna enne kella, peamiselt vist seetõttu, et öösel oli hästi niiske ja palav. Mind on tabanud mingi kõhutõbi, nii et erinevalt teistest koosnes minu hommikusöök söest ning Mihkli-Mardi valmistatud imerohust – viin pipraga. Uh, pisarad voolasid peale seda klõmakat. GPS-i järgi ööbisime jah ca 40 km kaugusel rannikul paiknevast kohast nimega Jazirat Marval. Natuke kõhe tunne oli, sest tee, mida mööda sõitsime oli suht aimatav, koosnedes vaid mõnest autojäljest liival. Uskumatu, ööbisime Wahiba liivakõrbes in the middle of nowhere. Aga niimoodi kümnete kilomeetrite viisi mööda liiva sõites õige kõrbematka tunne saabuski.
Hommikul sõitu alustades andis kindlustunnet GPS, mis näitas, et läheneme ookeanile. Muidu oli kaardile kantud tee tõesti heal juhul mingi üksikust sõidukist jäetud jälg. Mihkel ees tegeles suure aimamistööga ja meie vurasime järgi. Jõudsime teeristi, kus viide, et Ras ar Ruwaysi on 25 km. Otsustati liikuda piki rannikut põhja suunas, kuigi osadel kaartidel puudus teelõik Ras ar Ruwaysi ja Abu al Akarishi vahel. Off-road raamatus oli tee kaardile kantud ja nii me piki rannikut põhja suunas sõita otsustasimegi. Ja jõudsimegi ookenini! Asukohas koordinaatidega N20°53,3` E58°45,2` käisime India ookeani soolases vees ujumas ehk siis liivast puhtaks pesemas. Mõnus.! Meie valitud trajektoori kohta tahaks aga kirjutada lõigu Mardi lonely planet raamatust: A major road is under construction between Al-Ashkarah and Shana`a. For now the only way to reach pointes south of Khuwaymah, is by 4WD and expert knowledge of sanddriving. Nii et see lõik peaks rääkima iseenda eest.
Liivadüünid olid võimsad, auto jäi ka liiva sisse kinni, aga kokkuvõttes läbisime liivad edukalt ja ühel hetkel olimegi kruusateel. Jippi!
Tee oli meid viinud läbi suht trööstitus olukorras olevate kalurikülade. Vahetult enne siestat, mis algab kell 13.00, jõudsime Khuwaymahi, kus mustad nobenäpud lasid rehvidesse õhku. Ja võiski julgelt mööda asfaltteed edasi sõita. Järgmise asula silti nähes täheldas Kristjan I : „Shell kui tsivilisatsiooni verstapost paistab”. Arvan selle Shelli bensuka kuuluvat maailma väiksemate bensiinijaamade top kümnesse. Peaasi, et tankida sai!:)
Al Ru Ways´is leidis Mart endale taas sõbra ja enne kui arugi saime, olime juba kellelgi kodus külas. Peaksime harjunud olema, et kohvi pakkumine on neile kui tere eest. Siis toodi veel riisinuudleid suhkruga, vahvleid, datleid, teed jne – küllap tundusid eestlased nii näljased. Tagatipuks toodi palju ärevust tekitav viiruk. Kohalikud demonstreerisid, kuidas sellega end lõhnastada. Seisad aga viiruki kohale ja nii see käibki.
Mihkel edastas just tänase tarkusetera – lõkkeaseme tegemisel kive kasutades veendu enne, et keegi pole selle kiviga tedretähne teinud:)
Nüüdseks oleme leidnud telkimiskoha turtle beachi lähedal, Ras al Jinz´is. Kell 21.30 ootab meid ees kohtumine merikilpkonnaga. Vähemasti väga loodan seda!
No nii. Kilpkonnahuvilisi oli randa kogunenud rohkem kui mitu. See oli tõesti elamus täisraha eest (1 riaal/1 in) ja tegelikult palju rohkemgi veel. Liikusime grupis randa, kus nägime merikilpkonna munemas. Kuigi välguga pildistamine jms kilponna häirida võivad tegevused olid keelatud, siis tundus mulle kilpkonn siiski häiritud. Üks kilpkonn, kattes munad liivaga, suundus tagasi merre. Täpselt 50 päeva pärast peaks kooruma väiksed kilpkonnad. Teine kilpkonn parajasti munes. Merikilpkonna munad on väiksed, valged, golfipallisuurused ja pealt pehmed.
Väga huvitav ja ehe kogemus oli seda kõike näha.
Sõitsime 315 km.
• Kolmapäev, 30. jaanuar (Milena)
Tänahommikune kilpkonnasaaga algas 04.45-se äratusega. Kell 05.05 olime juba rannas. Samas kohas, kus eile öösel lõpetasime. Tulime vaatama, kuidas väikesed kilpkonnad munast koorudes end liiva alt välja kaevavad ning ookeanilainete vahele oma igapäevast elu elama suunduvad.
Esialgu tundus taskulambi valguses liikumine ja kilpkonnapoegade tabamine nagu nõela otsimine heinakuhjast. Sest rand oli parajalt suur, väljas veel parasjagu hämar ja kilpkonnad piisavalt pisikesed. Aga oh imet. Ühel hetkel hüüdis Mart, et kilpkonnapoeg on teel mere poole. Kõik jooksimegi ligemale, et päevakangelast oma silmaga vaadata. Kilpkonnapoegade pildistamine välguga oli lubatud. Sellegipoolest tundus, et fotoaparaadi välk ajas kilpkonna segadusse. Mitmel korral hakkas ta liikuma maismaa poole. Aga lõpuks ta siiski jõudis eesmärgini. Ja meie olime selle tunnistajaks. Nautisime rannas veel päikesetõusu ning mõtisklesime teemal, et kilpkonnapojad ei näe oma ema mitte kunagi. Nii kurb, nii kurb, nii kurb.
Suundusime tagasi telkimisplatsile. Telgid jäid maha võtmata, kuna Indus eelistas kilpkonnade vaatamisele hommikul kauem magada. Sõime hommikust, panime laagri kokku ja suundusime Suri poole.
Käisime Ras Al Haddis – vaatasime kindlust ja kalalaevu. Hommikuti on kalalaevad veest väljas. Kella kolmeks pidavat veetase piisavalt tõusma ja laevad saavad vajadusel liikuma.
Teepeal tegime veel rannapeatuse. Kes ujus, kes otsis kive, kes päevitas. Üheltpoolt avanes kaunis vaade vahutavale ookeanile, teisel pool oli aga totaalne prügimägi. Kõhud hakkasid tühjaks minema, oligi aeg liikuma hakata.
Einestasime Suri eeslinnas. See piirkond tundus juba palju puhtam ja jõukam. Külastasime Suri laevatööstust. Käisime Suri beachil chillimas. Mööd rannaäärt kulges promenaad. Mihkli eluunistus täitus selles rannas. Mihkel leidis hiiglasliku teokarbi. Suundusime kesklinna, et toiduvarusid täiendada. Ostud tehtud, võtsime suuna Wadi Tiwile.
Linnast väljasõit osutus keerulisemaks kui arvata võiks. Sõitsime kohalike hoovidesse ja veendusime, et see ikka ei ole õige väljasõidutee. Teepeale jäi säravates tuledes naftaterminal. Tee, mis Wadi Tiwisse viis oli kitsas ja käänuline. Autos, kus istusid Mart, Indus, Kris ja Milena, valitses täielik vaikus ja nägudele oli ilmunud tõsine ilme. Igaüks mõtles oma kurje mõtteid. Peast käis korduvalt läbi mõte, et kus me siin ööbime. Maapind oli kivine ja tasase pinnata. Sõit ülesse oli autojuhtidele tõeliseks katsumuseks. Loodus oli muutunud lopsakaks – palmisalud ja banaanid.
Ülesse jõudes katsusime kuidagi parkida oma autod. Üleval selgus, et olime raamatust valesti aru saanud. Raamat ei soovitanud mitte mingil juhul ööbida Wadi Tiwis, vaid hoopiski Wadi Shabis. Aga tagasiteed enam ei olnud. Mihkel tunnistas Krisile: “Tead Kris, kuidas ma kartsin“. Vähemalt juhtidel oli heameel selle üle, et väljas oli juba pime. Ei näinud kõike, mis teest paremale ja vasakule jäi. Kui teemaks tuli, et peame siit ka tagasi sõitma, leppisid Mart ja Mihkel kokku, et nad on nõus sõitma alla kas pimedas või alkoholi tarbinult. Kõige valutum variant oleks rakendada mõlemat.
Seejärel püüdsime leida koha, kus öö mööda saata. Suurt valikut ei olnud. Telkide ülesse panemise mõttest loobusime üsna kiirelt. Väheke ringi vaadates, otsustasime magada kellegi terrassil. Vahepeal käis üks kohalik vaatamas, kes tema territooriumil tegutsevad. Sõnagi meist arusaamata andis ta oma nõusoleku pead noogutades. Mida iganes see noogutus tähendas, võtsime meie seda kui nõusolekut ööbida tema valdustes. Tegime väikest koristust. Eemaldasime haisva komposti ja saimegi endale esimese kodu Omaanis. Magasime 7-kesi ühe katuse all. Herkül otsustas magada autos.
Sõitsime 62 km.
• Neljapäev, 31. jaanuar (Kairi)
Täna hommikul ärkasime telkideta palmide all mahajäetud onni välisterassil. Nagu päris oma kodus. Kris ja Milena kostitasid hommikul uniseid matkakaaslasi mannapudruga, et meid eesseisvaks Wadi Tiwi matkaks ette valmistada. Hommikusöögi ajaks oli Mart ka uue tarkusetera võrra rikkam – ühesõnaga kui tunned, et no ei leia kohalikega seda õiget kontakti või lihtsalt tahaksid, et hommik rõõmsates värvitoonides algaks, siis käitu järgmiselt: blokeeri oma autoga mõne kohaliku auto väljapääs ära, seejärel anna talle aega ning jälgi mängu, kuidas viimane oma autot abitult välja pukseerida püüab, see tal muidugi ei õnnestu. Seejärel on just õige aeg välja ilmuda ning oma autoga eest ära sõita, et kohaliku auto vabalt välja pääseks. Ja soovitud tulemus ongi käes – nüüd võid kindel olla, et tänusõnadest kohaliku onu suust puudust ei tule, tema rõõm on üüratu. Nii et lõpp hea, kõik rõõmsad.
Pärast hommikusööki asusime Tiwi matkaradadele. Alguses liikusime maha joonistatud märkide järgi kuni me need ühtäkki jäljetult kaotasime. Mis meil siis ikka muud teha oli, kui asusime omal käel suurte kivimürakate vahel matkama. Alguses liikusime vaid vadis, kuid peagi oli tunda, et aeg on asuda mäenõlvadele. Mart läks kõigepealt üksi ees mäenõlva pidi üles kontrollima läbipääsu kanjoni servale. Ülejäänud seltskond jäi esialgu alla vadisse Mardilt sõnumeid ootama, kui neid aga ajamöödudes ei tulnud nind Mart hoopis silmapiirilt kadunud oli, hakkasime rahutult edasi-tagasi kivimürakate vahel sammuma ning Mardi nime hõikama. Jumal tänatud, sealt ta lõpuks nähtavale ka ilmus. Hakkasime kõik koos tema poole liikuma, kuid teekond osutus arvatust raskemaks ja kui mehed ka veel silmapiirilt kadunud olid, tundis naisseltskond, et aeg on korraldada esimene ühisrinne meeste vastu. Heideti ette, et mehed ei oleks tohtinud ees ära minna ning naisi üksi taha jätta. Väike vahejuhtum lahendati kiiresti ning meessugupool tunnistas tehtud viga. Aga matk pidi jätkuma ning uus strateegia edasi liikumise kohta tuli paika panna. Mihkel ja Mart läksid seekord kahekesi ees maid uurima, peagi sai ka ülejäänud seltskond signaali edasi liikumiseks ning soovitud sihtpunkt vallutati. Enne allatulekut lõunatasime ja imetlesime vaadet üle vadi, kus avastasime, et jututeemad jõudsid ringiga algusesse tagasi.
Tänase matka raskeimaks osaks kujunes ootamatult hoopis mäest allalaskumine. Iga samm võis vallandada kivirahe ning kujutada sellega ees liikuvale kaaslasele suurt ohtu. Üks reisi ohtlikemaid intsidente leidiski just siin mäenõlval aset. Laskumisel kujunes naistele ületamatuks takistuseks suur kivilahmakas, millest üle ronimine tundus meeste abita võimatu. Nii seisiski Mart kivi all valmis ning võttis ükshaaval seltskonna naispere vastu (vaid Liisa oli juba omal jõul takistusest möödunud). Milena ja Kris olid juba üle saanud ning ainult Kairi tuli veel sealt üle upitada, kui korraga vabanes tema käe alt ootamatult hirmutavalt suur kivilahmakas, mille peale pidi Mart ühe käega Kairi kinni püüdma ning teise käega kivi, et takistada viimase langemist omakorda Milena peale. Olukord suutis hetkeks ärevaks muutuda, kuid kõik naised toodi elusate ja tervetena mägedest alla tagasi ja pealekauba veel nii õnnelikult, et isegi ilu ei saanud kannatada.
Kardetud allatulek Tiwist autodega lõppes ka oodatust kergemini, vaid paar korda panid vastutulevad autod olukorda kiruma. No mida sa teed, kui mööda ei mahu!
Pärastlõunal liikusime edasi Tiwi kõrval asuva Wadi Ash Shabi juurde, kus pärast 3 km pikkust jalutuskäiku jõudsime vadi põhja kaunistavate looduslike basseinide juurde. Juba autode juures haakisid meile kaks kohalikku poisikest külge. Me ei saanud küll aru, et miks nad meie teekonnaga liitusid ning Mihklile pealekuba veel palmilehest käepaela punusid, kuid loomulikult selgus õigepea, et tegemist oli isehakanud giididega. Olid ikka toredad sellid küll, sest mitte millegi eest ähvardasid nad meid matka lõpuks veel politseiga, kui me neile 5 riaali ei maksa. Aga ähvardused jäidki ähvardusteks. See oli kogu reisi jooksul vist ainuke ebameeldiv kogemus kohalikega.. Aga basseinid ise kujunesid küll enneolematuks kogemuseks, nagu oleksime sisenenud helesinisesse laguuni, kust avanesid ahvatlevad vaated veealusesse maailma (snorgeldamine võis alata) ning kõigelõpuks ujusimegi läbi kitsa pilu koopasse, mis nii mõnelgi meist klaustrofoobiat tekitas.
Õhtul seadsime end India ookeani äärde sisse, et pikast matkapäevast lõkke ääres vaatega merele välja puhata. Olime juba poolel teel magamiskottidesse, kui Mihkel põõsa tagant tulles korraga märkas, et meri sätendab, justkui jaaniussid oleksid lõunasse talvituma tulnud. Seltskondlik ekspertarvamus (mitte unustada, et meie seltskonnas on ka üks merebioloog – Kristjan H.) jõudis aga ühisele järeldusele, et tõenäoliselt vohasid meie ees õitsevad sinivetikad.
Sõitsime115 km.
• Reede, 1. veebruar (Kristjan H)
Käed ei värise mitte eileõhtusest viinajoomisest, vaid sellest, et tõuseme Salmahi platoole ja Mihkel väristab ja raputab autot. Platoo hakkab kerkima üsna mere lähedalt ja saavutab ca 1,5-1,8 km kõrguse. Tee platoole on käänuline ja autode ninad vaatavad taevasse. Ülesse jõudes hakkab kergelt tibutama ja taevasse ilmub vikerkaar – üllatuslikult on selle homoseksualismi sümboli avalik kasutamine siin lubatud. Või siis on tegu illegaalse vikerkaarega? Olgugi, et platoo peaks olema kõrge ja tasane pinnavorm, on Salmahi platoo künklik ja ovraagidest lõhestatud. Teeme visiidi ovraagi, mille võrdlemisi vertikaalsetesse seintesse oli aerodünaamiline erosioon formeerinud grandioossed ovaalse põhimorfoloogiaga kulpad. Edasi liigume karstilohukese äärde. Lohk on igati arvestatav oma 7 m läbimõõduga ja peaaegu põhjatu. Indus viskas kivi sisse, kuulatasime, et millal maandub, aga ei maandugi. Aga siis mõne aja pärast kostub ikkagi väike klõps. Mart viskab suurema kamaka, ootame ja jõuab see ka lõpuks põhja. Mihkel seisab lohu ääres junn jahe. Raamat ütleb, et auk on 130 m sügav ja meie jalge all on maailma suuruselt teine koobas. Koopa nimi on Majlis al Jinn. Platoolt sõidame alla mere äärde ja realiseerime oma nutritoosset funktsiooni. Edasi liigume samas suunas läheduses paikneva Singiaugu äärde (sinkhole). Jällegi üks igati aus auk, soolast vett täis ja põhjatu. Vesi ilus ja selge ja sinakat tooni. Raamat ütleb, et auk on 40 m läbimõõduga ja 20 m sügav ja seal elavad deemonid. Käime augus sulberdamas-snorgeldamas. Augu seinad, mis vee all, on väga ilusad, kaetud erinevate värviliste käsnade ja vetikatega. Deemopneid vist keegi ei näinud. Turistid augu serval vaatasid, kuidas me veemõnusid naudime ja riideid vahetame. Mihkel ja Herkül sooritasid augu seina karniisilt vettehüppeid.
Ah, tegelikut lõunasöök oli ikka pärast auku.
Edasi suundusime sisemaa poole kivist seeni otsima, aga neid me ei leidnud. Ju siis oli vähe vihma olnud. Sõidame uuesti rannikule Yiti randa. Tuul puhub isukalt ja lained on võimsad. Rand on liivane ja läheme lainetega jõudu katsuma. Lisaks suurtele lainetele on piki rannikut väga tugev hoovus, mis tahab jalust rebida. Mihkel neelab maotäie ookeanivett, sest tal oli valida kopsu ja mao vahel. Pärast kurdab, et merevesi ajab südame pahaks ja kole piinlik oleks olnud kõrbematkal ära uppuda. Samasse randa jääme laagrisse. Köögitöölised Kairi ja Indus valmistavad maitsva multipudru tatrahelvestest, karulipudrust, pakisuppidest ja lihakonservidest. Pärast sööki joome viina. Ilus päev oli.
Sõitsime päris mitu kilomeetrit. Unustasin näidu üles kirjutada. Üle 300 km võis küll teekond olla (Liisa)
• Laupäev, 2. veebruar (Mart)
Öö möödus rahutult, kuna tuul ei tahtnud kuidagi vaibuda ja rannaliival magajatele tuiskas pidevalt liiva kõikidesse avadesse, mida nagu ei olnudki, sest kõik olid magamiskoti sügavustesse peitunud, kuid ometi olid liiva kõik kohad täis. Kella poole seitsme ajal oli väike hommikuvõimlemine – kolm vaprat sukeldusid murdlainetesse. Siis väike eine ja liikuma saime kell 7.46, mis oli reisi rekord. Ilm oli jahe, vaid 15 kraadi, ka lehes kirjutas, et tugev loodetuul on kaasa toonud palju tolmu ja madalad temperatuurid. Omaanis on inglisekeelseid ajalehti isegi rohkem näha kui aaraabiakeelseid, seetõttu saab end uudistega hästi kurssi viia. Oma telkimisplatsilt sõidame Omaani sukeldumiskeskusesse ja uurime võimalusi. Kuna mitu päeva on suur tuul olnud jäävad sukeldumistuurid ära. Läheme ja vaatame siis vähemalt kalavaruministeeriumi kalade ekspositsiooni üle. Ja ongi aeg asjad Mutrahis Corniche hotelli visata ja autod ära anda. Teel lennujaama näeme kahte liiklusõnnetust. Neist ühte päris lähedalt. Toyota Hiace hakkab vahele sõitma ja Toyota Corolla (Toyota tundub siin kõva eduga kõige levinum auto olevat) sõidab talle päris kõva pauguga tagant sisse. Mehed astuvad autodest välja. No nüüd peaks küll lõunamine temperament moslemlikkusest vagurusest üle olema. Aga kus sa sellega, mehed suruvad sõbralikult kätt, muigavad vennalikult ja asuvad vestlema. Ikka juhtub.
Lennujaamas vaadatakse meie masinad üle, mis ikka päris korralikult on kõrbes ja mägedes piitsa saanud. Vaadatakse kilometraaži ja bensupaakide näidikuid (kõrbemasinatel on ikka kaks paaki peal). Ühel autol näidatakse ka pigilaiku, aga kui ma seletan, et see pigi Omaani teedelt, siis jäädakse rahulikuks. Kuigi autodel on nii mõnigi märk peal, mis vääriks diskussiooni, ei tehta meie õnneks ringkäiku. Arve maksmisel tekib aga äge vaidlus summa osas. Meie arvasime, et lepingus esitatud summa on autode maksumus 11 päeva eest, kui tegelikult vaid nädala eest. Lepingut annab mitut moodi tõlgendada. See oli see lahke jutuga vend, kes algul ei tea, mida kokku lubas. Mihkel vannub – tal juba mitmendat korda Budgetiga jamad ja lubame endale, et selle firmaga enam tegemist ei tee. Lõpuks maksime ikka nõutud summa ära ja algne süümekas autode liigse ruunamise pärast asendub sügava rahuloluga. Jõuame sisimas endiga kokkuleppele, et selle raha eest me ikka tuuseldasime kive ja liiva korralikult. Läksime tagasi Mutrahisse. Otsustasime külastada Muscat Festivali, mis igal aastal Omaani pealinnas aset leiab ja õnneks just meie siinviibimise ajal. Tõsiselt masendav on Muscatis linna hajutatus – selleks, et teise linnaossa festivalile minna, peab ca 30 km taksoga sõitma ja nii ka paljude teiste vaatamisväärsuste külastamisel. Festivali pealaval tervitab meid karm tümakas, mille kõrval Õllesummer on beebide sünnipäev. No tõesti saab alles 100m kaugusel olla. Festivalil on mess väga erinevate stendidega – narkoprobleemid, naisõiguslased, erivajadustega inimesed ja nede nõustamine, tudengite nõustamine. Just nagu igal pool arenenud riikides. Üldiselt on eripära festivali korralduslikkus mõttes vähe. Tundub, et võiks kus iganes Euroopa või Põhja-Ameerika linnakeses olla. Pealaval on veits rahvatantsu lähipiirkondadest, aga ka üksjagu süldi ja solgikollektiivid Araabiamaadest. Huvitav kultuurikogemus on aga Araabiamaade turg. Aktiivsemad müüjad on Jeemenist, Egiptusest, loomulikult on igal pool ka hindusid, kuna nemad moodutavad suure osa araabia tööjõust. Omaanid ise jäävad ka siin turul tagasihoidlikumaks. Festivalil ringi jalutav rahvas on ka teistsugune kui tänaval, oli näha, et peole tulekuks oli kodus kõvasti vaeva nähtud. Naised olid enamasti ikka musta pakitud, aga näost peegeldus tugev meigikord. Kuna valgeid oli festivalil väga vähe, siis pälvis meie seltskond päris suure tähelepanu.
Ja siis veel… Hotelli sisse seades otsustasime end ka tsivilisatsiooniga rohkem kohandad. Kuna Mihkel oli lugenud, et habemeajajate külastamine on üks „must do“ asi, siis läksid Mart ja Mihkel nurga taga asuvasse Barbarian Shoppi. Oli uus kogemus, kuna habemenoaga ei olnud kummalegi enne habet aetud. Päris kõhe tunne oli kui keegi nuga kõril toimetab, aga teenus oli tõsiselt tasemel ja maksis vaid ühe riaali. Kuna India ookeani veed ja kõrbeliivad olid meie kiharatest rastapatsid teinud, tuli ette võtta ka dušši all käimine. On ikka uskumatu kui palju liiva juuksed kinni hoida jaksavad. Nii mõnelgi pudenes dušširuumi põrandale seda niipalju, et tulid liivakasti ajad meelde ja oli kange tahtmine liivalosse ehitama hakata.
Kokku sõitsime 11 päevaga 1910 km. Kütust kulus ühele autole u 430 l ning keskmine kütusekulu oli u 22 l/100 km. (Liisa)
• Pühapäev, 3. veebruar (Mihkel)
Päev algas kell 8 hotellis hommikusöögiga – Continental breakfast fast. Omlett, lahustuv kohv/tee, röstsai juust ja moos. Moosi pidime juurde küsima, sest osad ahnitsesid ja Herkül näiteks jäi algul ilma. Siis splititi suunaga soakile. Kris, Liisa ja Mihkel ostsid suuremas koguses salle. Demonstreeriti, et sall läheb läbi sõrmuse ja põleb heleda leegiga. Herkül ostis viiruki põletamise varustust ja viirukit ning vesipiibu tubakat. Mart käis internetikohvikus ja kinnitas hommikust kuuldust Kreisiraadio suurest edust Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoorus. Indus käis turul koos Herküliga. Turul kohtasid nad Milenat ja Kairit, kes ostlesid tohutu kiirusega. Kauplesid ka meeletult. Indus ostis börneri ja tubakat ja kaks rätikut. Milena oli ostnud meeletult kalli käevõru ja kõrvarõngad, need olid käevõruga komplektis. Kairiga koos osteti ka kohvi. Palju rätikuid ka. Kairi ostis 1 kg kardemoniga kohvi, viirukit. Milenaga kahepeale ka kohviserviisi. Safranit. Kõrvarõngad. Viiruki kausi. Milena ostis veel sõrmuse, küünlaaluse, lõhnaküünla, mis õliga töötab. Mõned nimetatust ostis ta tegelikult juba varem. Nüüd tulime Qurumi kuna kusagilt levis kuuldus, et meid visatakse kell 12 hotellist välja. Ja siis räägiti veel, et Qurumis on ka festival. Festival ongi, aga ta algab alles kella 16-st. Nüüd istume õllesummeri värava taga ja passime. Häbelikkuse kaotanud kohalik naisolevus käis meid tervitamas ja oma geograafiaalaseid teadmisi demonstreerimas, informeerides meid faktist, et Eesti pealinn on Tallinn. Nüüd tahetakse, et teeksime midagi. Eks näis. Tuleb pikk päev.
13.00 pooled läksid pakistanlaste boksi söömisvõimalusi uurima.
13.11 Igavusest hakkasin autorendi dokumentidega tutvuma. Me läbisime autoga 1911 km. Limiit oli 2200. Selle lõbu hinnaks kujunes 381.850 riaali ja see sisaldas 50 riaali eest Collision Damaga Excess Waiver-it ja Personal Accident Insurance-i.
13.17 Kairi läks mahla ostma.
13.20 Kairi naases apelsinimahla ja sandwichiga.
14.00 Teised saabusid söömast. Ühe riaali eest saadi suur kuhi riisi lihatükkidega ja banaanisheik. Nad on rahulolevad.
14.05 Mart ja Herkül läksid muuseume otsima. Ülejäänud vedelevad haljasalal ja üritavad aega vigastada.
15.20 (Kris kirjutab) Kui Milena tahtis riideid vahetama hakata, ilmus kui maa-alt kuus araabi ja hakkasi meie ümbert hoolikalt asfalt tolmust puhtaks pühkima.
15.27 saabus buss festivalikülastajatega, loomulikult pargitakse buss vahetult meie lähedusse kuigi terve parkla on vaba.
16.22 vahetasin tänaval pükse, kallale ei tuldud. Ostsin festivali piletid ära, maksin 400 rohkem kui oleks vaja olnud. Kassamüüja tuli ja otsis mind üles, et vahetusraha tagastada. Respekt.
16.38 sisenesime festivalialale. Enamus rahvast tormas ennast tühjendama.
18.06 Tegime esimese tiiru festivalil. Siin on palju huvitavam kui seal, kus me eile käisime. Siin on Omaani värki rohkem. Omaani mehed teevad regivärssi, poisid loobivad automaate. Naised küpsetavad pähklisuppi, lambahautist, plätsakaid. Mulgpuder oli natuke imelik. Kõik toidud on maru rasvased. Omaani naistelt toidu kätte saamine on päris keeruline. Nad ignoreerivad igast valget rämpsu. Nüüd läks teine vahetus chillima. Mart ja Herkül pole ikka veel museaalide vahelt naasnud.
19.15 Saabusid Mart ja Herkül. Jätsime nad asju valvama ja läksime veelkord festivali vaatama. Teine punt ootas meid põõsas. Läksime uuesti Omaani küla territooriumile. Algul ei tahetud meid sisse lasta ja suunati kogu aeg kuhugi edasi. Ühes kohas, kus meid algul taas edasi suunama hakati, hakkas keegi midagi valvurile seletama, kommenteeriti kas minu mütsi või meil kõigil kaelas rippuvaid fotokaid ja lasti meid territooriumile. Nii siblisimegi keset actionit ja saime pildistada. Tüdrukuid näidati telekast ka. Põhimõtteliselt oli küla-alal seis selline, et poolkaares oli küla territoorium ümbritsetud tribüünidega, kus vasakul istusid naised ja paremal mehed. Küla keskel oli oaas paari puuga, mille all vanamehed tegid endiselt regivärssi. Ümber oaasi käis mingi käsitöövärgendus. Liha küpsetati ja kingi ehitati. Ümber oaasi liikusid erinevas vanuses meesolevuste kambad. Üks kamp peksis üksteist rätikutest tehtud nuutidega. Kui keegi maha kukkus, siis peksid püstiseisjad teda. Meenutas natuke Leedu rahvamängu. Üks kamp koosnes kahest rivist poistest, kes vibutasid keppe. Kahe rivi vahel olid trummimängijad ja mõõgavehklejad. Viimased etendasid mingeid kükktantsutaolisi võitlusvõtteid. Üldiselt jättis asi mulje kahe kogukonna vahelise tüli lahendamisest Omaani stiilis laulva revolutsiooniga. Vahepeal tegi oaasile tiiru peale ka kaamelikolmik, mida saatis trummilööjate ja pasunapuhujate kamp. Oaasi keskel oli ka sümboolne maja, kus tegid naiste töid nooremapoolsed, rohelisse riietatud tüdrukud. Kõige selle mäsu keskel liikus ringi üks naine, kes kandis pea peal 50 l piimamannergut ja kolm meest, kes tassisid mingeid suuri kotte. Kui see olukirjeldus tundub lugejale natuke jabur, siis palun arvestada, et kirjutaja on võimetu kogu seda möllu piisavalt ehedalt kajastama ja tegelik olukord tundus veelgi kummalisem. Kusagil seal oaasist paremal oli näiteks veel üks paat, kus istus sees kolm meest, kellest üks loopis võrku. Paadi kõrval üks parandas võrku. Lõpuks tuldi ütlema, et kui olete küllalt pildistanud, siis laske jalga. Seda me ka tegime ja suundusime süüa otsima. Leidsime mingi burksiputka, kus pakuti neid samu loobitud ja läbipekstud taignast tehtud plätsakaid. Söök bakterite hävitamiseks pepsiga alla loputatud, läks osa seltskonnast Marti ja Herkülit välja vahetama. Osad läksid vaatama, kuidas jää peal uisutati ja tola tehti. Teisel pool järve väänlesid õhuakrobaadid ja üks naine hüppas hästi kõrgelt X-punkti. Külastasime veel elektroonikaboksi, kus soovijad said õppida Office 2007 araabiakeelset versiooni. Samuti astuti sisse Sultan Quaboosi nimelise ülikooli telki, kus tutvustati kõrbestumise vastu võitlemist ja vee puhastamist. Kui ma õigesti asjast aru sain, siis moskides kasutatakse pesemiseks puhastatud halli vett.
Seda ka veel, et Mart ja Herkül olid leidnud naftamuuseumi ja planetaariumi. Teist muuseumi nad ei leidnud. Selle eest tegid nad aga pika matka.
22.17 Mart ja Herkül tulid festivalilt tagasi. Nad olid kõike näinud. Isegi kaameli munni. Sellest tekkis elav diskussioon. Lõpuks leiti, et kui munn on looma küljes, siis pole rõve, aga kui härja kuivatatud munn on politseiniku pihus, siis on rõve.
23.02. Oleme jõudnud lennujaama. Taksojuhtide esimene pakkumine oli 10 riaali. Me ei olnud nõus üle 5 maksma. Nii jäi. Taksojuht väitis, et ta teab Eestit. Olevat ilus maa, ta käis seal 2 aastat tagasi. Külastas Omaani inimesi. Lennujaamas üritas veel hinda 8 peale venitada. Me polnud nõus. Iseenesest oli tal ja autol ikka raske. 4 inimest ja pagas vajutasid auto ikka õige madalale. Õiglane hind oleks olnud 6 riaali, aga alustada pakkumist tuubeldades, oli natuke liig meie jaoks. Nüüd istume Costa kohviku kõrval põrandal.
23.58 Herkül lahkus Mumbai lennukile. Teda ootab veel ees paar nädalat Indiat. Vahepeal veel osteldi. Lõpuks on langetud T-särkide tasemeni. Indus ostis küünla ja tassi ja kaardid.
0.34 Üritame jätkuvalt aega vigastada. Vaatasime Kairi fotokast pilte.
2.29 Aja efektiivsemaks vigaseks löömiseks võtsime kasutusele magamistaktika. Aeg paneb visalt vastu. Hakkame asukohta muutma.
3.17 Pagas sisse tshekitud. Üks kott oli ülekaaluline. Liiga palju kive.
4.25 Meid lasti bussi, mis viib meid lennukile.
4.30 Lennukis. Magama
• Esmaspäev, 4. veebruar (Kristjan I)
Lend möödus vahejuhtumiteta, kui suhteliselt halvamaitseline varahommikueine välja arvata. Ülejäänud reisi ajal sai kenasti magada, mina üks kolmel toolil ja teised kuus kenasti reas nagu kanad õrrel. Lennujaamas oli taksoonu vastas, olgugi, et lend mingi tunnike varem jõudis kui varemalt arvasime. Türgi õhuliinide värk, lendavad kuis jumal juhatab. Hotell asus kohe Sinise mošee kõrval kesklinnas. Peale asjade tuppa viimist läksime tänavale, kus Mart kohtas kohe üht Türgi “Onu”, kelle soome keele oskus tulenes tema abielust meie põhjanaabriga. Onu viis meid oma nahatöökotta, pakkus juua, organiseeris hommikusöögi ja Mardile reisi Bosporuse väinal ja oli üleüldse üks paras tüütus. Ta oleks veel organiseerinud: sauna ja õhtusöögi ja ei-tea-mida-veel, aga õnneks suutsime ta innu maha jahutada ja ise oma elu korraldama asuda.
Mulle hakkas see onu kohe vastu ja nii ma ise endale hommiburksi otsima läksin. Kui turge nuusutamast tagasi jõudsin olid teised end magama keeranud. Solidaarsusest põõnasin ka natuke, mida seal Konstantinoopolis ikka vahtida on, eksju.
Pärastlõuna turul. Ilmatuma inimtihe paik, ei kujuta ette milline võiks trügimine veel siis olla kui ilmad soojemaks ja tänavad turistirohkemaks muutuvad. Rätistatud naised ostavad kodutarbeid, turistid segunevad kaupmeestega, ostetakse, müüakse, karjutakse ja kaubeldakse. Kastanimüüjate suits võtab haistmismeele, mida tahaks kasutada lettidel kõrguvate maiustuste igakülgseks nautimiseks. Ja kui moslemid jalad ära pesevad võib järjekordne palvetund alata. Aga ka siis kui imaamide hüüd turukära enda alla matab võib siit leida igasuguseid tüüpe: saiamüüjaid, teekandjaid, kärumehi, pimedaid juhtivaid liliputte, läikivates ülikondades geelpäid tassimas kaubaaluseid oma peenvillase mantli õlal, niisama vahtijaid ja tõsiseid kaupmehi.
Turul on tore küll, sest kuni sa paistad rahakoti moodi välja, siis oled iga kaupmehe sõber. Kui aga sattud niisama maiustusi maitsma ja midagi ei ostagi, siis võib kenasti sõimata saada.
Hotellist 100 meetrit mööda trammiteed mäest üles oli üks Türgi saun (http://www.sultanahmethamami.com/) kuhu me hotellist 35 liiriga (või 20 EUR) piletid ostsime (mis oli 5 liiri odavam kui sauna seinal olevas hinnakirjas) ja karjaga elamust saama suundusime. Esmamulje sellest asutusest oli veidi ehmatav – selline odav ja räämas linnasaun, lainetava linoleumiga põrandal ja kopituslõhnaga seintes. Aga kuna suur raha makstud, siis tagasiteed enam polnud. Kui olime riidest lahti võtnud ja rätiku ümber seadnud, siis läksime sauna ja istusime maha. Näidati, et tuleb endale kausikesega vett pähe visata ja rätikut ära võtta ei maksa. Istusime ja kallasime, kuni tuli massaaži aeg. Meeste poolel võeti Mihkel esimese ette, visati teine sõnalausumata kuuma veega üle, tõmmati poodiumile ja hakata igatepidi väänama ja piinama. Meil oli seda muidugi lõbus vaadata, kuigi kõhe ka ikka, teised saunamehed olid veel hulka suuremad ja turskemad. Ilmselt polnud nad siiski nii kurjad, sest mina ega Mart marmorit küünistama ei pidanud, hoopis päris meeldiv kogemus oli. Pärast pesemist-vajutamist saime kuivad rätikud ümber ja võisime pursuika kõrval muljetades lahustuvat teed juua. Emotsioonid olid kõrgel. Kiideti, et elus pole nii puhas oldud. Eks ta üks pesemisasutus ole, mitte mingi massaažisalong.
Pärast käisime hotelli ja sauna vahel asuva restorani viimsel korral söömas. Toit oli maitsev, teenindus humoorikas ning kõht sai kõvasti täis. Juba kell 21 läksime magama.
• Teisipäev, 5. veebruar (Liisa)
Pealpool pilvi. Lendame Riia suunas. Pisut igav on.
Hommik algas viimast korda mošee hädakisaga. Me ei ole ikka veel hommikust palvetamist ära õppinud. Hotelli hommikusöök oli täitsa kobe. Tegime endale mõned võileivad kaasa – iial ei või teada, millal jälle süüa saab.
Kapten edastas just Riia ilmateate – sajab. Ei, mitte lund, vaid vihma. Milline rõõm! Aga siinpool pilvi paistab päike.
Takso, mis meid hommikul lennujaama tõi jäi hiljaks. Väga närviliseks me veel minna ei jõudnud ja lennukuist mahajäämise kartust ei olnud. Lennujaamas kulutati JÄLLE raha. Kohtuti eestlastega. Joodi kohvi. Rotiti.
Riias bussis. Kohe stardime Tallinna poole. Lennujaamast viis meid bussijaama buss nr 22, kus ühe inimese pilet maksis 40 Lätimaa senti ja seljakott 80 senti. Sellist asja kuulen küll esimest korda, et pagas linnaliinibussis maksab ja veel kahekordse tavahinna. Kusjuures suur kohver maksab kolmekordse hinna! Ma ei tea küll, kuidas nad neid sumadane mõõdavad ja mille alusel liigitatakse reisikott väikeseks, keskmiseks ja suureks, aga selline hinnakiri ilutses kenasti bussi seinal.
Bussijaamas sõime kartulit ja kastet. Kui ma sööklatädil palusin valget jahukastet kotletile lisata, siis ta vaatas mind ikka päris opakalt – ju arvas, et välismaalased sellist kastet ei tarbi (ma küsisin inglise keeles, kui oleks vene keelt kasutanud, siis ta poleks vast imestanud).
Kell 21 olime Tallinna bussijaamas. Vihma tibutas. Veebruaris! Tibutagu! Meie oleme õnnelikud, et oleme kodus ja veel õnnelikumad, et saime ära käia. Omaanis.
• Ja veel mõned reisivihjed
Paljudel reisijatel tekib võõraid maid külastades kihk korjada, eriti rannapiirkondadest, maas vedelevaid suveniire. Tavaliselt kogutakse erinevaid teokodasid mille elanikud on lahkunud. Vahel kogutakse taimede tükke, putukaid ja muud sellist kaasaskantavat eksootilist kraami. Sellise tegevusega tasub olla vägagi ettevaatlik. Tegu on olulise turismiga kaasneva mõjuga kohalikele ökosüsteemidele. Kuigi kogutavate asjade kogused on inimese kohta üldiselt küllalt väikesed, moodustavad sellised summana küllalt suure hulga materjali, mis avaldab märgatavat mõju piirkonna geokeemilisele aineringele ja küllalt sageli ka elusloodusele. Vägagi sageli sattuvad kogutavate esemete hulka taimsed ja loomsed objektid, mis pärinevad ohustatud liikidelt, kuna just need kipuvad olema need kõige atraktiivsemad. Sageli müüakse selliseid objekte ja turgudel. Ostu-müügi tehing ei muuda kaitstavate objektide omamist ja transportimist legaalseks. Sellise illegaalse kaubanduse ja transpordi vastu võitlemiseks on 168 riiki ratifitseerinud CITES-i konventsiooni (http://www.cites.org/ http://www.envir.ee/52852 http://www.emta.ee/?id=1402). Erinevad riigid on kehtestanud CITESi konventsiooni rikkumiste eest erinevad karistused. Mõningates riikides võidakse ka lihtsa teokarbi või korallitüki omamise eest pahaaimamtud reisilist paariks päevaks, asjaolude selgumiseni kinni pidada. Lisaks tasub teada, et paljudele meeldib Eesti pankrannikult koguda lubjakivilademetest kivistisi. Ka nende kogumine ja Eestist väljavedu on keelatud. Olge järgmisel reisil teadlikumad ja hinnake riske adekvaatselt, kas on mõtet riskida ühe lubjakivitüki pärast.