EGSNi Rattamatk Riisipere–Tallinn
6.– 10. august 2014
Võiks eeldada, et marsruut Riisipere–Tallinn läbitakse ühe päevaga ning mõne jaoks ongi selline distants täiesti tavaline kergem päevane trenn, kuid meie sõitsime seda nagu rattamatkale kohane ikka viis päeva. Ega me siis mõista otse sõita. Ikka ringiga. Nii saigi Riisiperest esmalt sootuks Haapsalu poole suundutud ning enamus poolsaarte nukid risti-põiki läbi kihutatud enne kui pealinna jõudsime. Kokku läbiti sel marsruudil nii umbes-täpselt-peaaegu 400 km ning purustati rekordiliselt rehve. Viimane muidugi ei tähenda, et uuel aastal see segaks jälle matkamast ja Marko koostatud marsruuti vapralt läbimast. Kuid enne kui rääkida uue aasta plaanidest, mil matk saab alguse Tallinnast ja lõpeb Rakveres (see sai otsustatud pärast tuliseid vaidlusi) saab siinkohal kirja olnu.
Osalejad: Annika Luure, Anu Printsmann, Gert Truu, Jaanus Terasmaa, Kait Antso, Kaupo Kuusemäe, Liisa Puusepp, Marko Vainu, Mihkel Kangur.
Hommikuse pudru ja müsliga varustas meid Herkuless (http://www.rigas-dzirnavnieks.lv/en).
6. august – Gert kirjutab
Riisipere–Laheva
Kilometraaž – 80 km
Hommikul kell 6:30 oli väsimus ebamugavalt võimust haaranud kolmetunnise une tõttu. Kerge hommikune müsli ja alustasin teekonda Rocca al Mare Statoili suunas, kus kohtusin Annikaga, et ühiselt Balti jaama poole sõita. Enesekindlal sammul astusin oma Õismäe residentsi välisuksest välja ning asusin Statoili suunas liikuma. Kõik tundus sujuvat plaanipäraselt hetkeni, mil jalgrattal pedaal küljest ära kukkus. Kerget pahameelt väljendades keerasin ümber ja asusin olukorda analüüsima ning õnneks selgus, et kõigest üks mutter oli lahti tulnud.
Balti jaamast alustasime teekonda Riisipere suunas. Riisiperes toimus minu jaoks esmakordne kohtumine enamiku matka liikmetega. Seejärel alustasime liikumist mööda matkarada, mis varem oli raudtee (nüüd Läänemaa tervisetee).
Esimene peatus toimus Ellamaa kunagises elektritootmisjaamas. Tutvustati ajalugu, kuid minu kehv faktimälu ei võimalda täpselt asju meelde jätta. Järgmine peatuspunkt oli Järveotsa järv, kus toimus kerge energiavarude kogumine, et edasi minna Valgjärve matkarajale. Tutvustati ajalugu, külastasime vaatetorni ning liikusime mööda metsarada edasi metsaonni. Matkaraja külastamisele järgnes lõunapaus. Pärastlõuna möödus taas mööda matkarada liikudes Risti küüditatute mälestusmärgi juurde. Külastasime ka kohalikku poodi, et taastada vee puudujääke. Mööda terviseteed liikusime edasi Paliveresse, kus külastasime Silmaallikat ja ronisime suusahüppetorni juurde. Seejärel suundusime Taebla poole, kus uurisime toonekure posti (Võntküla kurepesa), külastasime kohalikku poodi ning jätkasime teekonda ööbimispaiga suunas. Ants Laikmaa majamuuseumi juurest keeras tee vasakule metsa vahele, kus mööda teerada liikudes jõudsime lõpuks metsaonni juurde. Probleemselt pääses auto meie laagri juurde, pakkisime lahti telklaagri ning lõkke praksumise saatel toimus õhtusöök. Vaikselt lõkke ümber rääkides ja lauldes päev lõppeski.
7. august – Liisa kirjutab
Laheva–Väike-Nõmmküla
Kilometraaž – 70 km
Alustagem siis traditsiooniliselt – ärkasime seal, kuhu olime magama jäänud. Ja magama olime jäänud Tõnu Ploompuu mõneti hipiliku olemisega koduhoovi, kus ilutses 20-aastane palktareke, mis nägi välja kui 200-aastane, ümbritsetud mõningate eksperimentaalsete õunapuude, peenarde ja katsejärgus oleva viinamarjaistandusega (istandus on muidugi selgelt palju öeldud). Peale erakordselt eheda maja (see on ikka oskus ehitada maja, mis näeb välja kui muuseumis 18. sajandist pärit tareke) oli “vaatamisväärsus” tee, mis majani viis. Õigemini selle peaaegu puudumine. Ratastega muidugi ei olnud probleemi sinna saada – me ju oleme harjunud Marko marsruutidega ja aegajalt oodatud ootamatustega. Autojuhi jaoks oli tegemist aga paraja katsumusega. Enne kui aga sai autorooli istutud, ületati metssea songermaa, et minna Ants Laikmaa majamuuseumisse. Muuseumi pereaine olla esialgu riielnud, et me olevat käitunud mitte reeglipäraselt, kuid õnneks ta leebus ning sissejuhatuseks rääkis paari lause asemel ikka pika monoloogi, mis õnneks ei jõudnud veel päris tüütavaks muutuda.
Ma arvan, et ma käsin selles muuseumis u 20 aastat tagasi ning sellest ajast on mul meeles see maja oma kummalise arhitektuuriga ja duubel-tooliga. Ega ma tollest ajast suurt rohkem ei mäletagi. Kooliekskursiooni ajal sai peenes duubel-toolis istudes pilte tehtud, kuid nüüd on see miskipärast keelatud ja tool nööridega ümbritsetud.
Jälle see sama metssearada ja jälle see noor vana sara – Tõnu juures. Jätsin hetkeks rattasõidu ja istusin autorooli. Tasaselt sõitsin mööda paljukirutud metsateed autoga peaaegu veatult (vist) tsivilisatsiooni, et siis juhi kohustused taas üle anda ja ise päeva rattal nautida. Õnneks auto põhi ei puudutanudki kive ega muid muhke maapinnal. Nüüd tuleb loota, et selliseid teid rohkem ei tule.
Edasi kulges tee just nagu korralikule ekskursioonile kohane – mõisad, varemed, lossid, kirikud. Vaatamata sellele, et ei ole olemas asulat nimega Ridala, eksisteerib Ridala kirik, kus on äraütlemata tore kirikuõpetaja. Kui me olime omajagu kirikuaias jalutanud, tegi kohalik pastor ka pühakoja ukse lahti. Kerge aktsendiga soomlane, kes olla Aafrikas teeninud, tuli Eestisse õpetajaks, õppis eesti keele ära poole tunniga (just nii palju anti talle aega, et valmistuda esimeseks matusetseremooniaks) ning nüüd räägib lahkelt külalistele kirikust ja kogudusest. Hämmastav ikka, mida kõike nõukaajal kirikutega tehti – Ridala kirikus pöörati meeletult suur altar teistpidi, et kirikukülastajad ei näeks ilusat pilti. Samas muidugi oli see mõistlikum tegu, kui altari täielik hävitamine. Õpetaja rääkis veel kiriku kütmisest, kirikukoorist, väravatest ja keeleõppest. Igaljuhul väärt külaskäik ka kirikuvõõrale inimesele. Kiltsi lennuväli ja kiiruskatsed ja Ungru loss ning nendega seotud lood jäid mul paraku nägemata ja kuulamata, sest lõunasöök vajas täiendust, kuid natuke sai emotsioone lõkke ääres kuulatud ning küllap ilmuvad ka pildid. Mina sõitsin lõunasöögiga Pullapääle. Rahutusi ei olnud. Aga sadas vihma ja Kait esines oma Egoga ja merevesi oli marusoe. Nii soe, et vihmaga välja ei tahtnud tulla. Täitsa võimalik, et meid käis eemalt uudistamas ka üks hüljes, kuid see võis vabalt ka kivi olla, mis aeg-ajalt lainetuse tõttu vee alt välja paistis.
Lõpuks mudapealinnas Haapsalus. Muda me sel korral ei kaenud, ei uurinud, ega maske ka ei teinud, isegi linnuses ei käinud, kuid sisutihedas raudteemuuseumis küll. Nii nagu piletimüüja-konduktor ütles, oli tõesti informatiivne. Julgen soovitada. Pärast oleks tahtnud veel rongikesega Peetrike linnale tiiru ka peale teha, kuid see polnud millegipärast päevakavva lubatud. Eks siis mõni teine kord. Ega me poleks oma kambaga peale ka mahtunud – nii popp rong on see Peetrike.
Veel viimast korda sõitsime Kaupo Top 3 rattateel – Läänemaa terviseteel.
Me oleksime oma õdusasse ööbimispaika oluliselt varem jõudnud, kui Kait poleks oma tagumist rehvi pooleks sõitnud. Paraku olid kõik Haapsalu rattapoed kell 18:00 kinni ja nüüd tuleb Kaidul kogu julgus kokku võtta ning hommikul autoga ise Haapsallu sõita. Enne telklasse jõudmist ronisime veel Kirimäe linnuvaatlustorni ja sõime põldmarju Salajõe karstialal. Nüüd oleme Väike-Nõmmkülas Jaagu talus, kus meid ootas peale kõigi suurte mugavuste, mida üks rattamatkaja vajab, ka SAUN.
8. august – Jaanus kirjutab
Väike-Nõmmküla–Keibu
Kilometraaž – 92 km
Hommikut alustasime lahke pererahva juurest Väike-Nõmmkülas. Ilm ilus, tuju hea ja toit suisa suurepärane. Juba enne kümmet hüppasime ratta selga ja võtsime suuna Hosbyle, kus asus Noarootsi kirik. Kait va õnnetuke istus teist korda elus autorooli ja sõitis tagasi Haapsallu, et leida oma rattale veelgi suurema mustriga võimalikult lai rehv. See tal ka õnnestus. Rattureid jälitasid tee peal kurjad koerad, kes olid tegelikult kurjad vaid selja taga. Õnneks. Kirik oli kena ja kõrvalolev küprokseintega vanim puitmaja, kus oli väike näitus, ka. Edasi siirdusime Paslepa (Saare) mõisa, mis jättis kustumatu mulje. Eriti sealne perenaine oma ehedate lugude ja kohaliku vaimuga. Lood 60 aastat kadunud binoklist, eriti aktiivsest lennuväljast ja kohalikust koolikorraldusest lahutasid meelt pikalt. Aga otsa nad said ja pidime ainulaadsele roostikusse ehitatud laudteele minema ja lagunevasse torni ronima. Sellele järgnes 20 km nüri nühkimist Hara suunas, ainukeseks elamuseks Vööla küla infotahvel, kus päikesepatareidega infotahvel. Lõuna oli juba Eestis, mitte Noarootsis. Ehket tee sellel pool Sutlepa merre viivat kanalist, kus Peeter Esimene sõitnud olevat. Vist. Järgnevaks oli Riguldi mõis, kus Tallinn koolitas noori poliitikuid. Ei näinud ühtegi. Järgnevaks sihtmärgiks oli Põõsaspea neem oma ideaalse kuivkäimlaga ja Neugrundi bretšaga. Seejärel kulgesime mööda liivaseid Nõva teid ning kogesime seda, kuidas Marko ära eksis ja meid läbi soomlaste hoovide valedesse kohtadesse juhatas. Lõpuks siiski jõudsime Tantsujärveni. Enne seda käisime Uuejõe juures, kus sai alguse sündmuste ahel, mille mõistmiseks peame minema 2,5 h ajas tagasi, kui selgus, et Dirhami pood on avatud siis, kui seebikate vahel paus on. Ehket 17:00 pandi kinni ja võib-olla avatakse kell 19:00. Meil aga oli tekkinud süvenev veekriis. Probleemile lahenduse leidmiseks pidin telefoneerima mõningatele inimestele, kes teavad inimest, kes elavad Nõval. Kuna nendeni jõudmine oli keeruline, siis lõpuks päästis hädast välja Nõva kirik ja kalmistu. See vesi võib-olla ei vasta EU veedirektiivile, aga vähenõudlikule ratturile käib küll.
Vesi käes, ei olnudki muud kui vändata Keibu poole. Tee oli hea ja kilomeetrid lendasid. Keibu esimene plats oli rahvast täis ja tümakas käis. Päris jube. Õnneks oli tagapool veel üks plats, kus üks sõbralik seltskond lahkelt lõkkeaset meiega jagas. Toimkond asus Marko rõõmuks oasuppi keetma ja teised tormasid päikeseloojangule vastu otse merre. Vesi oli mõnus ja laine lahe. Pärast võtsime Rosenite jõhvikaviina ja nii see õhtu edasi veeres.
9. august – Kaupo kirjutab
Keibu–Kloogaranna
Kilometraaž – 86 km
Hommik Keibul oli jahe. Ilm oli pilves ja temperatuur mitte enam eelnevatele päevadele kohane. Hommikusöögiks oli müsli, mis oli üllatavalt hea.
Kui rattad õlitatud ja kotid pakitud hakkasime teele asuma. Eelnevatest päevadest olid jalad juba täitsa kanged. Saigi suund võetud metsa poole. Hommikused metsarajad olid mõnusad. Sõitsime Alliklepa kandis, läbisime ratastega paekivise pinnaga ranna ja arutasime järjekordselt eratee silte puudutavatel teemadel. Meri oli peegelsile ja raske oli eristada mere ja taeva piiri. Pärast seda jõudsime Vihterpalu mõisa. Oli päris uhke. Edasi läks tee üle kõvakattega teeks. Suutsime Mihkli ära kaotada, kuna ta jäi natuke maha ja pööras vale tee peale. Pärast seda sõitsime Harju-Risti. Vaatasime kirikut. Mulle kirikud tavaliselt ei meeldi, aga see oli täitsa kena. Ilus sammas keset saali. Harju-Ristist sõitsime edasi, Padisel vaatasime kloostrit, mõisa ja lossimäge. Kõik oli väga mõnus ning läks veel mõnusamaks kohustuslikus jätsipeatuses. Pärast seda liikusime Ämari lennubaasi poole, kus lootsime maanduvaid hävitajaid näha. Korraks tekkis isegi idee, et teeks lõunapausi, aga see idee muutus kui nähti kaamerat, mis meid suure tõenäosusega jälgis.
Lõunapausi tegime Madisel. Sõime võileibadest kõhu täis. Pärast seda uuriti ka Madise kiriku ja majaka hübriidi. Pärast lõunapausi hüppas saateauto rooli Mihkel ning ratta selga Jaanus. Jaanuse rattasõit jäi paraku lühikeseks, kuna purunes pakiraam ja Paldiskis läks katki rattakumm. Mihkel ronis tagasi ratta selga ning Jaanus läks uut esirehvi ostma. Paldiski poolsaare läbisime nii mere äärest kui võimalik. Käisime poolsaare tipus ja nautisime tuuleparki ja ilusaid vaateid. Nägime ka renoveeritud Leetse mõisa varemeid. Sealt hakkasimegi sõitma Kloogaranna poole. Isegi Jaanus oli vahepeal ratta korda saanud ning liitus meiega viimastel kilomeetritel. Käisime veel vaatamas vangilaagri asukohta ning sealset väljapanekut ja sõitsime ööbimiskohta, mis asus väga huvitava kujuga maja juures keset mände. Väga mõnus päev oli!
10. august – Anu kirjutab
Rattamatka viimane, 5. päev, pühapäev
Algus 9:40 Kloogarannas
Lõpp 18:30 Rimi parklas Haabersti ringil
planeeritud 55 km, tegelik 63 km
Päev algas toimkonna äratusega kell 7. Eelmise õhtu pikka söögiooteaega kompenseeris pudru valmimine 7:20. Ülejäänud seltskonna äratamisega siiski ootasime, et mitte täieliku põlguse alla sattuda. Eelmise õhtu ülejäänud maksaronid leidsid kurbliku lõppmängu komposti hulgas. Kõik sai siiski üllatavalt kiiresti valmis ja pärast võõrustaja Liisaga hüvasti jätmist algas sõit varem kui ei iial enne. Esimene peatus oli kohe Treppoja joastikul, kus arenes vestlus jugade, joastike ja maailma jugade ning ingliskeelsete vastete teemal; teine veidi eemal Kõltsu mõisa värava taga, kus õhtune kontsert Evelin Võigemastiga oli välja müüdud. Edasi otsustati võtta suund Lohusalu poolsaare läänetippu, kus on Nabe saar, mida mandriga ühendab tombolo – sõna, mis tekitas suurt furoori geograafide hulgas. Noored kuldnokad tuvastatud, mõtiskletud eramaa ja kurjade koerte siltide üle, fotografeerimist keelavate siltide üle, mille valguses Kait kaamerasse fläshis, sõitsime edasi Keila-Joa mõisa poole. Peab ütlema, et see on kenasti korda tehtud. Sealne väike õpperada oma tõusude ja mõõnadega oli osadele fun, teistele vähestele valmistas pingutusi. Vaatasime ka taastatud hüdroelektrijaama ning sõime jäätist. Tutvusime vähemtuntud raketibaasiga, mille tagajärjel Jaanus jälle rehvi pidi vahetama. Lõuna toimus Naage koopa lävel. Edasi toimus palju sõitmist kivide ja juurikate vahel, millest üks osa viis ka Peeter Suure merekindluse komandopunkti Suurupis. Jälle kivid ja juurikad ja killustikuga teed ja erakätes olev Suurupi alumine tuletorn. Kogu seda Eesti maanurka läbides hakkas halb kogu eramaa ja muudest hoiatussiltidest. Mihkel kutsub üles eramaa sildi asemel hoopis kinnistu nime teatama – palju parem ja identiteedirohkem. Minul jälle kummitas peas, et mis toimub selle inimese hinges, kes otsustab, et vot, lähen tellin sildi ja löön täna maasse. Et kas siis on pidupäev ja hakkab elu ilusam olema? Arutasime, kas matkajad on siis tõesti nii suur probleem. Ja esimene Eesti oli ikka ka. Igasugust suvila ja eramute arhitektuuri nägi. Kõige selle keskel parandas vahepeal Kaupo oma rehve. Vist kõige tehnorikkelisem matk üldse. Murastes avanes rattamatka jooksul esimene vaade Tallinnale. Siinse vaateplatvormi juures arenes vestlus ostukäru ja kõrvitsa kukutamisest elektriposti otsa, mille käigus Marko tunnistas, et mõistab huligaane. Ka Tilgu juurest oli ilus vaade. Rannamõisa MKA rajad olid veidi vähem kive ja juurikaid täis, ilusaid vaateid aga oli, eriti valglinnastunud Kakumäe poolsaarele. Järgnesid diskussioonid, et kas sõita otse Tallinnasse. Ei. Kohalik Annika juhtis meid Harku järve kaudu Haabersti ringristmikule. Seal ootas meid Liisa viimaste AXA müslibatoonidega. Lausuti tänusõnu. Arvati, et ikkagi järgmine aasta jälle. Ja siis läks iga roju oma koju.
Fotod
Jaanus pildistas: https://plus.google.com/u/0/photos/107134006808153049846/albums/6056404375974961185
https://www.youtube.com/watch?v=ggNk42vyqeo
Kait pildistas: http://spek.planet.ee/EGSN_rattamatk_2014/