EGSNi Rattamatk Pärnu-Riisipere
7.-11. august 2013
Selleaastase matka osavõtjate arv oleks võinud vabalt ületada 20 piiri, kui korraldajad poleks vastu võtnud karmi otsust, et piiriks jääb 15. Rõhume kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Tänavu oli tegemist lausa rahvusvahelise matkaga. Anne esindas Saksamaad ja Daria Venemaad. Ilmaga vedas: oli nii päikest kui äikest, kuid ülekuumenemistest ja läbiligunemistest me pääsesime. Kokku läbiti marsruudil Pärnu-Riisipere nii umbes-täpselt-peaaegu 370 km.
Juba teada-tuntud heade sõprade-toetajate AXA ja Ökoloogia Instituudi kõrvale lisandus Häädemeeste oma mineraalveega.
Sellest, mida nähti, kus käidi, mida tehti saate jälle lugeda meie matkapäevikust eesti, vene ja saksa keeles.
Osalejad: Agnes Anderson, Annekathrin Vietense, Annika Luure, Daria Odarka, Jaanus Terasmaa, Kadri Vilumaa, Kait Antso, Kaupo, Kristjan Indus, Liisa Puusepp, Liisa Umbleja, Maarja Saar, Marko Vainu, Martin Küttim, Mihkel Kangur
7. august – Martin kirjutab
Mõlemad Liiva jaama perroonid olid ühtlaselt inimestega kaetud. Arutasime parasjagu Liisaga kummale neist rong saabub ja kas tuleks aegsasti ette võtta kaelamurdev turnimisaktsioon kõrvalperroonile, kui saabus Kristjan, jalgratta asemel vaid väliskumm risti üle õla. Saimegi kohe turnida, sest rong saabus teisele teele. Viimaseid kordi veel vana-tüüpi rongiga sõita, mõtlesin.
Tundus, et vähemalt pooled reisijad olid jalgrattaga, mistõttu pakkusime välja, et üks rida pinke tuleks välja visata. Kontrolör käsikis rattad koormatrossiga pagasivõre külge riputada. Sakuni jätkus tegevust. Ülejäänud kamp sõi juba rongis võileibu ning jagas Dašale, külalisele Moskvast, suurt tarkust meie kodumaa kohta. Olime temaga eelneval päeval mööda Tallinna süngemaid kohti käinud ja vene keelt purssinud, mis üle ootuste hästi välja tuli (arvestades vene keele õpetaja kunagist kommentaari: “Eriti resistente tõug vene keelele”). Kui võileivad ja jutt otsa said, üritas Agnes alkomeetriga lenksujoodikuid välja selgitada. Tädid läksid erinevates metsa- ja põllupeatustes marjale-seenele ja nõnda tekkis meile mõnusalt palju ruumi.
Pärnus ootas ees ökobuss koos LiisaP, Mihkli, Jaanuse ja Kaiduga. Esmakohtunute vahel sõlmiti tutvused ja täideti joogitopsid mineraalveega “Häädemeeste”. Kait Pärnumaa poisina võttis esialgu giidikohustused enda kanda. Kui ise teed ei teadnud, juhatasid soomlased lahkelt. Pärnu tuur viid läbi ääretu põhjalikkusega, üle sildade ja läbi kangialuste. Teele jäid kuulsad Pärnu supelrannad, Ammende Villa, kesklinn, Punane torn, Vallikäär ja palju muud. “August Tammsaare pargis” (lugesite õigesti – just August Tammsaare) otsustati A. Tammsaare võtta EGSNi auliikmeks. Pärnu oli tõepoolest igati sümpaatne ning meie giid kires igal objektil vaimustunult: “Moi gorod Pjarnu, samõi krassivõi gorod!”. Ükshaaval ületati Pärnu, Sauga ja Audru jõed. Imetleti rannakarjamaid ning ilusaid punaseid lehmi.
Esimene jäätiseostu peatus oli Audrus; lisaks saldejumpsile võis poest osta karastavaid jooke ning odekolonni “Šaša”. Veel enne seda tutvuti mõisapargi sildade ja laululavaga, kus poolpaljas Kait teisi rattureid kaasaegse balletiga lõbustas. Seejärel saabus kauaoodatud lõuna. Kuna Audru ringrajale ratastega ei saanud, tutvusime hoopis Audru kiriku ja mõisaga. Ühes kunagises mõisahoones, mis oli eeskujulikult taasatatud, jagati parasjagu Euroopa Liidu toiduabi. Kaks tädi tuligi kuivaineid täis käruga ning kärulükkaja kiitis jagatavaid makarone. Audru polder, mis kuulu järgi oli üks esimesi Eestis, jäi meid väljasõidul saatma.
Edaspidi jäid meile teele veel Lindi ja Liu külad ning puhkekohad huvitavate ja võrlemisi kenade puhkeputkadega. Ka päris mitu kaunist kirikut panid meid peatuma, vaatama ja nahkhiiri kuulama. Ratturite rivi venis lõpus pikaks, kuid kõik said omas tempos sõita ning olid õnnelikud.
Õhtul peale ööbimiskohta jõudmist (Ermistu järve ääres) keskmistati kilometraažid ja läbitud teekonna pikkuseks kujunes ümmargune 80 km. Telgid pandi püsti ning seejärel sukeduti kutsuvalt kuuma Ermistu järve. Samal ajal nägid LiisaP ja Mihkel vaeva õhtusöögi kallal: nende pearoog maitses kõigile ning õhtu jätkus juba lauldes. Elavast kaasaelamisest läks laud kummuli ning samal hetkel hakkas sadama vihma, mis küll kohe lakkas. Mõnda aega lauldi kauneid ja armsaks saanud laule varjualuses, kuid esimene matkapäev oli olnud väsitav ja nii mindi mõne aja pärast telkidesse.
Kilometraaž – 80 km.
8. august – Agnes kirjutab
Hommikune vali hüüd äratas ka kõige väsinumad matkasellid. Hommikusöök söödud, värskendav suplus Ermistu järves, asjade pakkimine ja siis võisimegi teele asuda, kuid enne jõudsime imetleda vaatetornist Ermistu järve, mis nii kaunilt sillerdas.
Nüüd sõitsime Tõstamaa suunal. Väike peatus kohaliku poe ees, tutvumine laadal pakutavaga. Mõni jõudis isegi kohvikusse kohvi ostma minna. Esimene tõeline peatus oli Kastna tammede juures. Künklik kruusatee, kadunud veepudelid, aga lõpuks olimegi nende majesteetlike tammede juures, mis nii mõndagi siin ilmas näinud. Aga ei saa mitte paikseks jääda, sõitsime edasi. Järgmine peatus – Kastna kirik. Võiks öelda, et need väikesed õigeusupühamud on ikka imepärased. Maakivid vahelduvad Tõstamaal tehtud tellistega. Kirik ise on küll kehvas seisus, kuid see ei sega külarahvast seal näitust korraldamast. Seni on see olnud ka ainuke kirik, kuhu oleme saanud sisse minna. Näitus vaadatud viib meid tee metsa. Luiteline mets täies hiilguses. Kolga luited. Seikleme matkarajal, mille infotahvlite numbrid väärivad kõrgema loogika mõistmist. Nopime mustikaid ja kuulame, kuidas Marko taimedest pajatab. Tõeline värvidemäng on alusmetsas. Olgugi, et mets on mõnus, mõtlevad matkasellid juba lõunasöögist ja muidugi jäätisest. Poepeatus tuleb oodatust kiiremini – Saulepi pood – kohalik teadetetahvel hoiatab, et liikvel on petturid, kes petavad inimestelt raha välja. Jäätised käes ja sees sõidame Matsiranna poole. Vahepeal põikame järjekordsesse vaatetorni, et imetleda korrastatud ja hooldatud rannaniitu. Toimub ka kauaoodatud lõunapaus – kukkel, pasteet, juust, tomat, kurk, AXA batoon, mida hing võiks veel tahta. Mina tean – kes siis ujuda sel kuumal päeval ei tahaks. Matsirannas saab unistus teoks. Ja Kait näitab, milliseid ujumisstiile ta teab ja oskab. Lihtsalt mõnus on supelda.
Edasi liigume Varbla suunas. Teel osutab silt Varbla muuseumile, kus äratundmisrõõmu jagub kõigile. Vahest ainult meie väljamaalastest matkakaaslastel on meie vaimustustest raske aru saada. Varbla keskuses on viimane poepeatus, siis veel Varbla kirik. Ning otsustame väisata ka Illuste mõisa, mis oma stiililt erineb teistest. Siin tegutseb ka laste spordilaager.
Ja lõpuks jõuamegi Lambasitapealsele, kus matkasellidele valmib kosutav toit. Kes supleb, kes niisama vangerdab. Lõkkelaulud ja kauguses sähvatab äike. Äikese teekonna jälgimine kujunebki õhtu naelaks. Ka 2 cm diameetriga raheteri ei näe just iga päev. Ja varsti saabub hetkeline vaikus taevas ja siis algab mürin uuesti. Äike on jõudnud meieni.
Kilometraaž – 64 km.
9. august – Annika kirjutab
Öine äikesetorm oli vaieldamatult (seni) selle suve kihvtim. Kuigi enamus selle rõõme said maitsta saarlased ja hiidlased, jõudis nii kurjakuulutav tugev tuuleiil koos rahe ja paduvihmaga ka meie Paatsalu lahe ääres asuvasse ööbimiskohta. Nii mitmel õnnestus sellest häid pilte saada (Jaanusel ja Kaupol näiteks) ja hommikul võis peale jahedama ilma mõni avastada, et ta telk oli öösel mõnest kohast veidi vihma läbi lasknud.
Hommikusöök söödud, asjad pakitud, suunduti edasi Pivarootsi poole. Kiiremad startijad suutsid õigel ristmikul kerge valearvestuse teha. Veidi lisakilomeetreid ning järgi saadetud Kaiduga leiti taas tagasiteel teised teepervel ootamas. Edasi viis tee meidi mööda ühest 1820. aastal ehitatud kiviaiast ning Pivarootsi mõisast. Hoopis huvitavamaks läks Pivarootsi tuuliku juures. Kohale saabudes saime “sõbraliku” tervituse omanikelt, kes ootasid sootuks teistsuguseid kliente. Ja Markol õnnestus leida mitu viinamäetigu. Tuli välja, et Marko on varasemast kodustanud nii tigusid, kui rohutirtse. Filosoofiline mõtisklus-seletus tigude paaritumisest ning suunduti edasi.
Enne Virtsut jäid tee peale veel Laelatu puisniit, Virtsu vana raudteetamm ning Puhtulaid. Laelatul tutvuti selle (2013) aasta puu – lodjapuu viljadega – punakad ning hapukalt mõrkjad, ent pole mürgised ning Virtsu vana raudteetammi ajalooga, mille viimase sõidu (1968. aastal) kohta eksisteerib nii kurvem kui rõõmsam versioon. Puhtulaiul tervitati nii Schillingi mälestusmärki, kui tormist merd ning Marko avaldas saladuse, et sealses vanas suvemajas (1930ndatel Jakob von Uexkülli ehitatud) kummitab endiselt üks noor tütarlaps.
Virtsus võttis Valeri Kirs meid vastu oma vanasõidukite muuseumis. Saadi rohkem teada nii sellest, kuidas vanaaegsel inglise naiste ratsasadulas õigesti istuda, katsejänesteks Maarja ja Liisa. Lisaks, et esimese ratta leiutasid hiinlased enne sumereid. Purjus hollandlased leiutasid 1830. aastal tuulemobiili. Mihkel sai testida kalessi ukseavamistehnikat ning peale ebaõnnestunud katset lubas Kirs tal järgmisel aastal korduseksamile tulla. Teemasid jagus – rahapesumasin ja arutlus selle üle, kes on muldamisel adra ees suunamas ja kes taga lükkamas – mees või naine. Kirsi väidetel kipuvad Lääne-Euroopa naised nt ees suunajad olema, samas ehtne Saaremaa naine taga lükkamas. Peidetud küsimus – ehk siis, kelle jalas on peres püksid.
Peale Virtsu jäätisepeatust ning linnuse varemete kaugelt silmamist lõunatati Hanila kiriku juures. Samas kohas jätsid meiega ka hüvasti kaks kaasmatkalist (Agnes ja Maarja), suundudes üks Haapsalu poole pulma, teine töökohustusi täitma.
Hanilast viis teekond põhja poole. Tutvuti tarandkalmetega, kuhu oli maetud nii põletatud kui poolpõletatud surnuid. Kohe kalmete kõrvalt Kõmsi vanast kirikust õnnestus kahel matkalisel leida üks geopeituse aare. Veidi hiljem, kui Kait oli saanud kätte oma poest tellitud kommipaki, suunduti Massusse, kus vana mõisahoone kallal käis kiire restaureerimine ning sõbralik omanik meid sellega kurssi viis. Veidi suuremaks pärliks osutus Liukivi kultusekivi otsingud, kust esimese jutiga mööda sõideti. Kultuskivi ise oli tuntud oma paganlike uskumuste poolest, nimelt kui seal peal asuvast kolmest nõost end alla libistada, pidi see viljakusele kaasa aitama.
Teel tuulepargi juurde avastati ootamatult, et tee sai otsa ja ees oli üks uus karjäär, mida meie kaardil ei olnud, ning mere ääres sai tükk aega seigeldud ühe siluri kivimitega panga otsinguil samal ajal rohkelt põldmarju maitstes.
Veel mõned kruusatee lõigud ning olimegi oma ööbimiskohas, maamajakeses Saastnas. Kangemad matkalised panid hoovi telgid püsti ning teised suundusid majja asju lahti pakkima. Õhtul sai maitsvat makaroni-maksarooga, nauditi sauna, koos külmade õllede ja siidriga ning jätkati õhtut lõkke ääres päevamuljete ja lõkkel küpsetatud banaanide seltsis.
Kilometraaž – 67 km.
10. august – LiisaU kirjutab
Peale eelmise öö vihma oli hea saada kuiva kohta, kus kõik niisked magamiskotid ja telgid olid hommikuks ilusti kuivad. Lisaks oli lausa suur õnn ärgata ~20 cm ülal pool põrandat ning püsti tõusta nii, et pea “lakke” kinni ei jäänud. Hommikuks kostitati meid suurepärase pudruga ning teadjamad rääkisid, et elu läheb aina paremaks – sel hommikul sai lausa kaks kannutäit kohvi. Peale väikest rattakummide täitmist viidi eelmine päev lõpuni ning külastasime Saluvere Salumäge. Sealne allikas, mis pidi igati hästi ja tervendavalt mõjuma, oli küllalki veevaene, kuid natuke sai vett ka pudelitesse niristatud. Need, kes veega ka nägu pesid, kinnitasid, et nägemine läks selgememaks. Tundub, et reklaam pidas paika.
Edasi liikusime päris hea tempoga Näärikivide juurde. Tuleb välja, et see on antud matka viimane kord kui saab merd näha ning selle sündmuse tähistamiseks sai maha peetud üks korralik lutsuviskamine. Siinkohal tuleb täheldada, et tänase päeva kruusateed on märksa paremad ja siledamad kui varasemate päevade omad. Tuudi poe juures tegime järjekordse jätsipeatuse, kuid paljudel on nüüdseks menüüs ka saiakesed.
Sõites edasi (mööda väga eeskujulikke kruusateid) jõudsime Suitsu silla, torni ja matkaraja juurde. Pisikesed ja armsad paadikuurid olid tõeliselt kihvtid! Muljetavaldav oli ka vaatetorn, mis oli minu meelest küll liiga kõrge ning liiga loksuv. Üldiselt jõuti seisukohani, et vaade pole enam see, mis ta olema peaks – olgugi, et roostikku oli veel natuke näha, siis mets tuleks maha võtta või torn veel kõrgemaks ehitada.
Viita puisniidul oli meil esimene kokkupuude RMK perepäevaga, kus pisut õnnetu noormees oli valmis meile lahkesti rääkima puisniitudest ja linnujuhtidest. Edasi oli meil järgmine kohtumine RMK peoga Matsalu teabepunktis, kus meie saime näha topiseid ning tutvuda mitmete eksponaatidega.
Vurades edasi Kassari luha poole jääb teele Karusselja pärn, mille infotahvel on julmalt otskohene ning seal seisab, et keegi ei tea, miks see puu kaitse alla võeti (kuna pole kelleltki küsida), aga kuna nii on, siis ei jää muud üle. Aga Kassari luhal peame lõunase pikniku ning külastame Kloostri torni. Millegipärast kui mainiti, et lõuna tuleb Kloostri torni juures, arvasin ma, et tegemist ongi kloostri juures oleva torniga. Aga võta näpust…
Peale lõunat kaotasime oma sõidu seltskonnast Anne, kellel hakkas põlv liiga suurt valu tegema ning ta kolis bussi. Rattureid ootas ees aga mõnusalt pehme ning mitmete loikudega teelõik, peale mida oli mõni pealaeni sopaga koos. Tundub, et suurem sadu oli sellest piirkonnast enne meid üle käinud, mis tekitas lootuse, et rohkem vihma ehk enam ei saa.
Edasine möödus usinasti vändates – külastasime Kirbla astangut, Kirbla kirikut, Vanamõisa silda ning õnnetu olemisega Rumba raudteejaama. Seal sõime väga hapusid õunu ning jätkasime oma lõputut teekonda Kivi-Vigala poole. Teele jäi veel Rumba sild ning kruusatee näis jätkuvalt lõputu. Vahepeal hakkas vihma sadama ning pool seltskonnast otsustas igaksjuhuks väikese ringiga minna, et võimalikult pika teekonna saaks.
Et vihmas sõitmine meelest ei läheks, otsustas Kristjani ratta tagumine rehv suurejooneliselt puruks minna ning peale rattavahetust ning nii mõndagi kilomeetrit jõudsime me lammaste ja suure sõbraliku lambakoeraga ööbimispaika – Janno juurde. Samal ajal, kui meie enda supp vaikselt tulel oli, tõi perenaine suure poti kohalikku ökotatart, mis maitses oi-oi kui hästi. Peale kõhu täissöömist jätkus mõnus istumine pideva vihmasaju saatel.
Kilometraaž – 86 km.
11. august – Kristjan kirjutab
Pühapäev algas südaöise kompotiootuse meeleolus. Veerand tundi pärast keskööd tõsteti Daria keedetud leem lõkkelt maha ja hakkas maitsmisring. Kompott venepäraselt algas sellest, et eestlane, venelane ja sakslane käisid Rumba raudteejaama aias õunaraksus…
Ja hiljem lõigatakse õunad viilakateks, marju veel lisaks ja pannakse veega keema. Kui fruktid on pehmeks keenud, siis pannakse suhkurt ka ja juuakse see keeduvesi ära. Noh, ei tea nüüd. Kuum morss.
Aga õhtu veel ei lõppenud, sest juttu jagus meie noortel polüglottidel veel pikalt. Põhiliselt lahati erinevaid kultuurierienvusi, veelahkmega kuskil Narva jõel. Selgus, et siin pool kuulavad gipsterid ainult inglisekeelset muusikat. Seal on üks teine keel ka.
8.10 paistab päike ja telgis hakkab liiga palav. Varsti saabki putru keedisega ja pätikohvi koorepulbriga. Ja juba jälle on avatud kolm kalakonservi. Neid süüakse saiaga. Soovijad saavad osta soodsat mahetatratangu – 2€ kilo. Sellest on võimalik imehead putru teha ja tahtmise korral kasvõi kasvama panna.
10:30 oleme juba Kivi-Vigala kiriku kiriku juures päeva esimese vaatamisväärsusega tutvumas, milleks seekord on kirik, mille vabadussõda meenutavad elemendid olid vahepeal peidetud. Vana-Vigalas olid aga hoopis teised lood, seal sai lausa mõisa ja nutumüüri vaadata. Mõisa ümbritsevad puud. Võimas lehisealle nende seas.
Teenuse on ses mõttes hea koht, et seal pakutakse poeteenuse raames võimalust sooritada ostusid jäätise ja küpsiste kaubagruppides. Üldiselt üllatab Teenuse ootamatu faktiga, et sinna on omal ajal mõis rajatud.
Kait pani särgi selga, sest läks pilve. Hiljem võttis jälle ära.
Loodnas on lood sellised, et autoga saab ümber mõisapargi sõita. Pargi taga on kortermajja end sisse seadnud kriimude laste ja haukuvate koerte pataljon. Mõisal endal eravalduse silt värava ees, nagu sageli ikka.
Sellest autosõidust peaks vast veidi lähemalt kirjutama, sest tänane kroonik on lenksu rooli vastu vahetanud. Ja üldse mitte väga vabatahtlikult. Õhtul vihmas kisselli oodates oli põlv juba veidi imelik, aga hommikuks oli selge, et sellega küll vändata ei ole võimalik. Nõnda sai siis buss endale uue enneolematu sohvri, kes täitis teenistuskohustusi Leibre-Riisipere trassil. Ses mõttes nagu ei olekski tänasest matkapäevast nagu midagi muud pajatada kui pidevaid käivitusi, starte, käiguvahetusi ja peatuseid. Läbitud trassi saab kaardi pealt vaadata ju. Üks õhtu lubas keegi, et kõik kuus retke saavad kaardile kantud. Mõned punktid siiski kirjeldaks siin veel lahti.
13:15 betoneeritud plats, põldmarjad. Mis see on? Miks me siin oleme? Pidada vana paemurd olema, mis nüüd looduskaitse alla võetud on. See on ju ikka inimese tehtud? Aga noh, inimene on ka loodus äkki.
Eesti jämmedaim, algselt seitsmeharuline pärn asub Sipa küla servas. Puu all on kivid kuhu saab ohverdada münte ja LOVE kirju jätta. Sipa sild on eriline selle poolest, et viib üle jõe. Üks viimaseid paekivist sildu Eestis, hiljem hakati juba raudbetoonist tegema. Silla all pidada hea kõla olema, Kait loomulikult lasi lauluviisi lahti. Jaa. Ongi. Laul oli nõme ainult.
Kuskil, pärast Kohatut kohta, sillal keset metsa sõime lõunat. Aga see sild oli väiksem. Parasjagu nii väike, et kui rattaid täis parkida, siis kombain mahub nibinal läbi.
Russalu sild on ühtlasi ristmik. Peab vaatama, et õige teeotsa ikka võtab.
Harjumaa servas, Aelmaal, tahtis Marko meid matkarajale suunata. Aga keegi oli raja ära varastanud. Songitud metsatee oli ainult alles. Grupi vaatamisväärsuste otsimismmoraal oli ka juba üsna madalale langenud, sest lõpp juba paistis ja aeg hakkas takka kiirustama.
Nissis saime siis piisavalt aega ringi vaadata: kirikut kaeda ja poe ees kohaliku ajaviitekultuuriga tutvuda. Üks vend pani siit ratta seljas Tallinna poole ajama. Pidi mingi 50 km koduni olema ainult. Võimalik, et ta jõudiski teistest varem kohala. Ja Riisipere mõis oli suurim, mida me selle retke jooksul nägime. Mitte just eriti heas seisus. Suurtele sammastele toetuva katuse küljest pudeneb pidevalt kive ja ses mõttes võib veidi põrutav kogemus olla, kui valel ajal liiga lähedale minna.
Päev läks ruttu, kuigi kilomeetreid kogunes usinalt, sest pikki pause ei tehtud. Nagu “эстонский тормоз” välja arvutas, siis ega sõitmine meil ühelgi päeval eriti aega võtnud, pausid olid need, mis aega raiskasid. Tõepoolest, trekil saaks hoopis vähemate segajatega kiirretke maha panna ega peaks mingeid paamjatnikke vahtima pidevalt. Seega olime lõpuks aegsalt valmis, et oma kolud uuele oranžile rongile seada. Veits kitsas oli, sest rattureid tuli peale meie veel, lisaks дача’dest igast mutikesi oma kompsudega, aga jõudsime viperusteta Pääskülla, kus siis vaikselt laiali hajuti. Tuleval aastal tullakse jälle kokku.
Päevane rattadistants: erinevad andmed 700 m vs 70 km.
Daria Moskvast kirjutab
С любовью к Эстонии
Прошлогодняя поездка в Республику Тува (РФ) закончилась приятным знакомством с сотрудниками института геоэкологии Таллиннского университета, которые пригласили меня в этом году поучаствовать в ежегодном велотуре сотрудников своего университета по Эстонии. Для меня Эстония всегда представлялась маленькой точкой на карте на берегу Балтийского моря, наш маленький северо-западный сосед, так яроcтно боровшийся за свою независимость от России и добившийся ее. Оказывается, в этой небольшой стране необыкновенно много интересных мест. И за 5 дней поездки по юго-западу Эстонии я успела увидеть часть необыкновенной прибалтийской красоты, оценить ее достопримечательности, полюбоваться красотами и еще ближе узнать людей Эстонии. Наверное, каждый путешественник держит в сердце свою Эстонию. Меня покорило сочетание цивилизации и дикой природы, которую по-настоящему берегут и лелеют жители страны: болота, прозрачные реки и озёра, в которых водится огромных размеров щука, древние дюны, море черники, брусники и ежевики, охраняемые и чистые леса, тёплое море и переменчивая влажная погода. Путешествовать по стране удобно и комфортно. Кажется, что здесь предусмотрены все мелочи, которые позволяют чужестранцам великолепно ориентироваться в новом мире: многочисленные вышки и информационные таблички через короткие промежутки, на которых написано всё о местной флоре и фауне или истории какого-либо объекта. Посреди чистого поля можно спокойно встретить памятник известному ученому. Близкие расстояния делают, наверное, людей ближе – и совсем не удивляешься, что своих туристов гид ждет посредине поля, а республиканский конкурс «Мисс Эстония» организовывает человек, который встретился нам в маленьком музее на краю маленького поселения. Покорило бережное отношение к истории и традициям народа, к которым относятся древние языческие места поклонения – девичий камень и девичья липа, на которую до сих пор девушки повязывают ленточки. Старшее поколение рассказывало нам, что в советские времена «прибалтийское» всегда означало – высокое качество товаров. Времена изменились, а вот этой традиции эстонцы не изменили : в самом отдаленном магазине можно купить качественную молочную продукцию, за которой в России надо ехать в деревню. Порадовало, что здесь можно найти и много товаров из России – всё-таки общая история и проживающие в Эстонии многочисленные русские формируют спрос на них. Поразили и сами эстонцы: сдержанные, но радушные хозяева, вежливые с любым незнакомцем, по-немецки дисциплинированные и организованные, но они не прочь повеселиться, с юмором обыграть спорную ситуацию и даже посмеяться над собой. Я не чувствовали себя чужой – окружающие меня люди активно знакомили со своей культурой, при этом поражали знанием советских и российских фильмов, песен и анекдотов. Эстонцы, я вернусь к вам вновь! Ведь с вами я чувствовали себя как дома – спокойно и надёжно.
Annekathrin Kölnist kirjutab
Die letzte Woche in Tallinn
Mein Auslandssemester in Tallinn endete mit einer von EGSN organisierten Fahrradtour im Westen Estlands. Wir fuhren mit dem Zug von Tallinn nach Pärnu, wo Kait uns die schönsten Plätze von seiner Stadt zeigte. Anschließend ging es mit den Rädern über Valgeranna und Liu küla nach Ermistu järv. Dort lag unser Zeltplatz an einem idyllischen See, an dem wir uns nach den ersten 70 Kilometern entspannen konnten. An den darauffolgenden Tagen besichtigten wir historische Gutshäuser, fuhren auf ehemaligen Bahntrassen und entdeckten die einzigartige Natur Estlands.
Für die Verpflegung war auch gesorgt: Nach estnischer Art bereiteten wir Porridge zum Frühstück, Bors und Tatar zum Abendessen zu. Neben Sandwiches beim Picknick machten wir zur Erfrischung und Stärkung kurze Stopps an einem Kauplus, und eine Eispause gab es auch. Die Tage ließen wir gemeinsam mit estnischen Liedern an einem gemütlichen Feuer ausklingen.
Für mich verging diese Woche viel zu schnell. Einen würdigeren Abschluss des Auslandssemesters hätte ich mir nicht vorstellen können. Ich konnte meine letzte Woche mit Freunden verbringen, mein Estnisch nochmals aufbessern sowie die wunderschöne Natur Estlands mit für mich neuen Gegenden genießen. Die schönen Erinnerungen werde ich mit nach Deutschland nehmen und Estland vermisse ich jetzt schon.
Pildid
Martini pildid: http://www.tlu.ee/~kyttim/pildid/rattaga.htm
Jaanuse pildid: https://plus.google.com/u/0/photos/107134006808153049846/albums/5911340486068235185
Jaanuse kiirpildid: http://youtu.be/WNSScVzic54
Agnese pildid: https://www.dropbox.com/sh/3zkpymptrvq9kxo/1tZxNvhAJ6
Kaidu pildid: http://spek.planet.ee/EGSN_rattamatk_2013/