EGSNi rattamatk marsruudil Türi-Pärnu
8.-12. august 2012
Osavõtjad: Liisa Puusepp, Marko Vainu, Mihkel Kangur, Anu Printsmann, Indrek Reinsoo, Dagmar Seppor, Jaanus Terasmaa ja Kaupo Kuusemäe
Rattamatk, mis jääb osavõtjate mällu vist ühe jahedaima ja poriseima matkana. Ujumas ei käidud ja et suuremad lauluhääled matkast osa ei võtnud, siis jäid õhtused laulud ka ära. Need puudused (kui neid üleüldse puudusteks nimetada saabki) siinkohal muidugi ei tähenda seda, et retke oleks vähem tõsisemalt ja entusiastlikumalt võetud kui eelmisi. Uuel aastal jälle, siis juba marsruudil Pärnu-Riisipere.
8. august, kirjutab Dagmar, kilometraaž u 64 km (Türi-Hüpassaare), sõidu algus kell 13.00, sõidu lõpp 21.00
Jõudsime just kohale ööbimiskohta. Väsinud, kuid rõõmsad. Matk algas neljale inimesele (Marko, Indrek, Anu ja Dagmar) tegelikult juba kell 7.43, mil istuti Türi rongi peale. Türile jõudes ilmnes aga, et esiteks sajab vihma ning teiseks, et ülejäänud matkalised polnud Raplast kaugemale veel jõudnudki. Niisiis otsustasime minna poodi ja seejärel Ringhäälingu muuseumisse, kuna vihmasadu ei jäänud veel järele. Muuseumieksponaatidega tutvumine kujunes võrdlemisi pikaks ning liikuma saadi alles kella ühe ajal päeval. Muuseum oli aga kindlasti väärt külastamist ning kogu aeg, mille seal veetsime, oli sisustatud. Tasub minna! Seejärel hakkasime liikuma Laupa mõisa poole. Esimene õnnetus juhtus juba enne Türilt välja saamist, kui rida vahetades kukkusin mina (Dagmar). Viga said põlv ja ranne, mis on siiamaani valusad ja kanged. Suutsin siiski kogu päevateekonna jalgrattal läbida. Laupa mõisa juurde viis valdavalt asfalteeritud tee, algusepoole oli lausa rattatee. Mõisa sisse kahjuks ei pääsenud, kuid Marko haris meid ajalooliste faktidega ning arhidektuuri osas. Peatusime mõisa juures pikemalt, kuna vihma hakkas uuesti sadama. Tutvusime mõisa juures oleva kuurialusega:)
Edasi viis meid tee Kurgjale, C. R. Jakobsoni talumuuseumi juurde, jälle peamiselt mööda asfaltteed. Jakobsoni talumuuseumis tutvusime tolle aja elustiili ning arhidektuuriga, samuti Jakobsoni eluga. Nägime ka jäneseid ja hobuseid:) Muuseumi hoone teisel korrusel nägime vana mööblit, millest üks laud tekitas erilist huvi, kuna nägi teistsugune välja. Hiljem saime teada, et tegemist oli käsitöö lauaga, vabalt oleks võinud olla ka trumm. Talumuuseumi juures sõime ka lõunat. Ikka leib, vorst, juust ning tükk kurki. Oli tõeline sulase eine:) Teemaks tuli kurgi maitsvamaks tegemine suhkruga, pidavat arbuusi moodi olema. Eriti apetiitne see siiski ei tundunud.
Jakobsoni talumuuseumi juurest võtsime suuna Sakala matkaraja poole. Tegemist oli enamasti metsavahelise teega, mis vihma tõttu oli võrdlemisi märg ja mudane. Mitmes kohas olid sügavad soised lombid. Olen väga uhke, et suutsin selle raja oma linnarattaga läbida. Jalad said siiski võrldemsi märjaks, vahepeal oli tunne, et jalanõudes on rohkem vett kui lompides, millest läbi sõitsime. Jõudsime siiski elusalt lõpuni.
Edasi võtsime suuna Lakmuse mõisa poole, mida kasutatakse koolina erivajadustega lastele. Siinkohal võite ette aimata, milliseid nalju sellel teemal tehti. Mõisa juures oli Marko jälle meie harimise enda peale võtnud. Lakmuse mõisast võtsime suuna Suure-Jaani poole, valdavalt oli jälle asfalteeritud maantee tõusudega ja veelkord tõusudega. Laskumisi oli võrdlemisi vähe. Kummalisel kombel oli Suure-Jaani tüüpilise väikelinna moodi. Tutvusime kirikuga ning Lembitu monumendiga ja loomulikult kohaliku poega. Eesti väikelinnu tuleb ju toetada:) Hirmutati ka infoga, et see on meie viimane poepeatus järgnevaks pooleteiseks päevaks.
Suure-Jaanist hakkasime sõitma päeva viimase peatuspaiga poole, milleks oli Hüpassaare. Nägime sõites ära peaaegu kõik Suure-Jaani tänavad, leidsime üles ka kadunud laskumised, nii et teekond läks palju kiiremini kui Suure-Jaanisse sõites. Peamiselt sõitsime kruusa- ja pinnasteedel. Tänu kurvidele ja käänakutele oli mõus ja mitte kõige igavam sõita. Lõpuks oli siiski tore näha Hüpassaare silti, mis näitas 1 km. Viimased energiaraasud pandi käiku ning jõudsimegi kohale.
Sõime supersööki. Gurmee tatrapudrust, kahest erinevat tüüpi vorstist, suitsusingist, ubadest ning šampinjonidest. Magusroaks olid grillitud banaanid. Kuna Kaitu ei olnud ning otsustati, et keegi ilma temata väga laulda ei oska, jäigi laul ära.
Head ööd!
9. august, kirjutab Kaupo, kilometraaž u 45 km (Hüpassaare-Soomaa RP looduskeskus), sõidu algus kell 10.30, sõidu lõpp 21.00
Hommik algas toredalt, kuid uniselt. Sai lõpuks ikka telgist välja ronitud ja sööma mindud. Järjekordselt olin mina ainuke inimene, kes sisse magas. Pärast seda sai head putru söödud. Aitäh toimkonnale! Ja algaski asjade kokkupakkimine. Suutsime telgi lamba väljaheidetele kuivama panna. Nimelt me ööbisime jutu järgi lammastega samas aedikus, nii et maapind oli paksult lambapabulaid täis. Asjad pakitud seadsime sammud Hüpassaare matkarajale, kus kuulujuttude järgi oli vanameister Mart Saar isiklikult inspiratsiooni oma muusikaks saanud. Matkaraja pikkus oli 4,4 km. Pärast matkarada tutvusime Mart Saare majamuuseumiga ka. Nägime, et Mart Saarele meeldis oma juubeleid tähistada, tervelt kaks seina oli juubelipidustuste pilte täis. Muuseumis oli ka üks mees, kes niiöelda oli piletimüüja. See mees tegi meiel toreda ekskursiooni, mängis orelit ja rääkis, kuidas ta seda kokku keevitas. Meelde jäi ka see, kuidas antud majja maakütet paigutati ning kuidas siis pool maja tükkideks võeti. Pärast muuseumikülastust hakkasime ratastega sõitma. Sõitsime siis Kuresoo ja Valgeraba vahelt läbi ning saabusime asukohta nimega Oksa. Oksal oli käimas sillaremont, see tähendas seda, et Jaanus saateautoga läbi ei saanud ning ta pidi hiigelpika ringiga minema, meie aga seadsime sammud üle silla ning läksime vaatama kohalikku baari. Aga, oh õudust, baarist oli alles vaid ahi koos korstnaga, vundament ja laud koos toolidega. Pealekauba jalanõud said märjaks, mis öösel suure vaevaga olid ära kuivanud.
Pärast seda seadsime sammud Mulgi heinamaa poole. Mõtlesime, et teeme seal lõuna, kuid liikusime ikkagi edasi järgmisele matkaplatsile. Lõuna oli traditsiooniline lisaks hea maasikamaitseline müslibatoon. Kui lõuna läbi, sai imetletud suurt pilve, millest õnneks vihma ei tulnud.
Siis seadasime me rattaninad Marko unelmate tamme poole (Lemmjõe tamm). Teekond algas positiivselt, kuni hetkeni, mil kõigi jalanõud olid läbimärjad. Teekond tammeni oli ikka äärmiselt vilets, aga noh, tamm oli enamvähem ilus. Sääski ja parme oli ainult jubedalt palju. Kui jalad enamvähem mudast puhtaks tehtud, hakkasime liikuma Lemmjõe metsavahi maja varemete poole. Neid varemeid me ei leidnudki, küll aga saime rattaid mõnuga läbi võsa lohistatud. Pealekauba suutisme ühe osa matkarajast panna haisema OFF sääsetõrje järgi. Saime ka aru, et algselt plaanitud ööbimiskohta (Pertlimetsa) me lihtsalt enam ei jõua. Otsustasime, et ööbime hoopis Soomaa RV looduskeskuse RMK telkimisplatsil. Saabudes Soomaa keskusesse kuulsime ka Marko käest lugu, miks ei lasta enam suuremaid gruppe sinna ööbima. Nimelt olla kunagi ühe topisest toonekure nokk ära murtud ja toonekure tagumikku topitud.
Telkimiksoht välja valitud, sai rattad suunatud Karuskose matkaraja suunas, kus oli põnev suitsusaun ja ebakindel rippsild. Matkarada oli väga kena ja laukavesi oli mõnusalt soe. Sellega sai meie tänane päev läbi, võtsime suuna telkimisplatsile ja sõime boršši. Kiitus toimkonnale!
Head ööd!
10. august, kirjutab Mihkel, kilometraaž u 83 km (Soomaa RP looduskeskus-Marina küla), sõidu algus kell 10.30, sõidu lõpp 21.00
EGSNi rattamatkade traditsioonidele kohaselt alustasime päeva samast kohast, kus olime eelmisel õhtul ööbima jäänud. Ehk siis Tõramaalt. Hommik ja kogu ülejäänud päev kujunes külmimaks selle matkaseeria ajaloos. Soojast unepesast väljaronimine nõudis suurt eneseületust. Hommikusöögiks olid kolme erinevat sorti müslid – selle eest täname toetajat AXA-t, kes meid nende hõrgutistega varustas.
Sõitu saime alustada nabin peale kella kümmet. Esimeseks ülesandeks oli külastada kohti, mis tegelikult oli mõeldud külastada eilsel päeval. Esmalt siis Tõramaa puisniit. Teeotsas oli keelumärk, nii et Liisa, kes oli hommikupoolel sohvriks, ajas oma ratta ka välja, et meiega kaasa sõita. Keegi oli seda teed parandanud suhteliselt hiljuti. Tekkis küsimus, milline see tee oli siis enne parandamist. Igaljuhul vajus ratas kohati kruusa sisse sama sügavale kui päev varem Lemmjõe tamme juurde sõites. Suure müramise peale sai siiski käidud. Ilmselt oli see koht ja puisniit oma paremais ehteis kevadel ja suve algul. Järgmiseks peatuseks oli Läti. Selles kaunis kohas õnnestus meil tabada harukordset hetke ja nägime seal täiesti elus lätlasi ning ühte mänsakat. Lätist suundusime edasi lõuna suunas ja keerasime meie kodumaa kaunite metsade vahele. Marko valitud marsruut meenutas natuke Oklahomat, ainult et maisiväljade asemel ümbritsesid meid lõhnavad männimetsad. Ristmikud olid aga põhiilmakaarte suhtes täisnurksed. Mõne aja pärast jõudsime Pertlimetsa laagriplatsile. Sellesse oli tegelikult Markol plaanitud meid ööbima tuua. Selle laagriplatsi oluliseks omapäraks on see, et istmed on seal seljatugedega. Teiseks huvitavaks omapäraks on see, et ta on rajatud mingi puurilaadse objekti vahetuslähedusse. Keegi on rajanud kuuseroigastest täiesti adekvaatse puuri, mille ühes otsas rippus võrk. Milleks selline puur keset metsa rajatud on, me tuvastada ei suutnud. Küll suutsime erinevaid variante oletada. Igaljuhul peale ühe väikese sisaliku me selles puuris kedagi ei näinud.
Peale mitmeid kilomeetrite pikkuseid sirgeid ja täisnurkseid ristmikke jõudsime välja maanteele, mis oli asfalteeritud. Natuke mööda musta aflati ja pöörasimegi Kärsu mõisa peale. Mõis oli selle tagasihoidliku häärberi kohta palju öeldud. Keskmisest tagasihoidlikust majapidamisest eristas seda vaid välja pandud infotahvel. Lahke muruniitja lubas meil kasutada Aasa puhkemaja omandisse kuuluvat rekreatiivrajatist, mis koosnes kahest pingist ja lauast, lõunasöögi manustamiseks. Tavapärasest erineva pasteedi ja määrdejuustu võileibade manustamise järel jätkasime teed Tihemetsa suunas. Vahetult enne Tihemetsat soovisime näha väidetavalt Eesti pikimat kõrtsihoonet, aga kui me tuvastasime õige hoone, siis ta oli küll kõvasti kokku tõmbunud. Selle eest õnnestus meil näha ilmselt selle kõrtsi uimast klienti, kes veetis õndsat pealelõunat puiestee vilus. Kui tuvastasime, et ta hingab, sõitsime edasi. Tihemetsas me Tiinat ei näinud, küll aga FYR Makedoonia mändi ja pähklipuud. Tutvusime ka grotiga, aga kaardil märgitud meelisklemispaika me pargis ei leidnud.
Tihemetsa järel oli eesmärgiks Killingi-Nõmme. Esmalt veel aga Allikakivi koopad ja Saarde kirik. Killingi-Nõmmel külastati loomulikult kohalikku kaubanduskeskust jätsi ostmiseks ja õllevarude taastamiseks. Muid vaatamisväärsusi me ei tuvastanud. Vaatasime üle ka kohaliku RMK metsamaja. See oli mingile seltskonnale välja üüritud. Millegipärast muutusid nad meid nähes väga närviliseks. Olles neid mõnda aega ärritanud, sõitsime edasi. Marko tegi viimase katse ka sellel päeval meil jalad märjaks saada ja Lodja postijaama sõitmiseks valis vana maantee. See maantee on parimaid päevi näinud. Lodja postijaam on aga muljetavaldav. Kuna temperatuur tundus jätkuvalt langevat, tehti veel viimane spurt Rae järveni. Selle paisjärve kaldal ootas meid vahva matkarada, mis koosnes peamiselt männijuurtest. Infotahvlitelt sai tavapärast teavet männist, kuusest ja mägrast. Rae järvest mitte kaugel on aga vana Kuusiku metsavahi talu. See on perekond Ratase omanduses, kes meid juba kuuma sauna ja lepasuitsu seakoodi supiga ootasid. Meile tutvustati prioriteetseid fassiliteid nagu magamisvõimalused, peldik ja saun. Saun oli pärast seda külma päeva ja higiseid spurte vägagi teretulnud. Õppetund oli kasevihtade sisse peidetud piparmündi varred. See nipp tuleb meelde jätta. Ja võibki selle päeva lõppenuks lugeda.
11 august, kirjutab Jaanus, kilometraaž u 74 km (Marina küla-Aasa talu), äratus 8.30, sõidu algus kell 10.40, sõidu lõpp 21.15
Päev algas pilviselt, kuid rõõmsalt perekond Ratase suvekodus. Kuna mina ja Kaupo olime toimkonnas möödus meie hommik küllaltki töiselt – pidi kooki küpsetama ja putru keetma ja jäätist ostmas käima jne. Tegelikult oli muidugi perenaine Urve enamik sellest ära teinud ja toimkonna tööks jäi vaid pudru keetmine. Suured tänud perenaisele suurepärase hommikusöögi eest. Hommikusöök möödus metsanduspoliitika arutelude saatel ning kõik teavad nüüd loodetavasti, mis on kaikapuu. Kuusiku metsatalust hakati liikuma küll suhteliselt hilja, kuid seda hoogsamalt heade kruusateede tõttu. Kahjuks need nii heaks edasise sõidu käigus ei jäänud. Esimene peatus oli Tali koolimaja, mis oli ehitatud endise mõisa asemele. Sai tutvutud mitmete uute puudega, millest tundmatud osutusid alati taliõunteks. Edasi kihutasime Nigula poole. Peamiseks kohalikuks transpordivahendiks osutus traktor. Nigula keskuses oli ilmselt pärast Maaülikooli tudengite külastust loodud ilma nokata toonekurgede varjupaik. Üks kurg oli kaval ja oli antenni otsa omale koha leidnud, nii et tal oli nokk alles. Pärast Marko poolt etteloetud infotahvliga tutvumist väntasime törtsukese edasi ja läksime Nigula matkarajale. Seal võistlesime ühe pika valge toruga fotograafiga, kes meie häirivast mõjust püüdis üle olla ja ikka tihaseid klõpsida. Nigula esimesest vaatetornist avaneb hea vaade nii rabale kui järvele. Tornist edasi minev matkarada oli liikumiseks vaid omal vastutusel – loomulikult me läksime seda mööda siis natuke edasi. Veel üks vaatetorn oli ootamas. Teekond sinna oli üsna lagunenud, kuid erinevalt eelnevatest päevadest jäid jalad kõigil siiski kuivaks. Vaade oli ilus. Nigulast edasi viis eriti kehv kruusatee meid lõunasöögi suunas, mis leidis aset ühe lagunenud vaatetorni jalamil. Herilased olid ka kohal. Pärastlõunal vahetas Liisa Mihkli autoroolis välja ja kihutas Pärnu poole, et pulmitav Anu peale võtta. Rattamatkurid jätkasid mööda kruusateed Läti (LV) suunas. Kahjuks paarsada meetrit jäi ikka puudu. Keegi oli Lemmejõe vahele pannud. Pärast seda suursündmust said kruusateed lõpuks otsa ja algas asfalt! Rõõmus kiire sõit viis mööda vana Pärnu maanteed Kabli suunas. Seal leidsime kuivale jäänud laeva, mis tundus sobiv paik grupipildi tegemiseks. Selleks pidime hea tunnikese ootama Liisa ja Anu tagasitulekut. Pärast seda külastasime Kabli randa koos hea vaatega torniga. Kiviviskekaugusel sealt oli Kabli linnujaam koos matkaraja ja veel ühe vaatetorniga. Matkarada pakkus oma infotahvlite näol lugemisrõõmu Markole tundideks. Olid hallid, valged ja rohelised luited ning muud põnevused. Kablist võtsime suuna Häädemeeste poole, kus nagu selgus, on kaks kirikut, muuseum ja elektrooniline infokiosk. Erakordseid elamusi pakkus Häädemeeste linnuvaatlustorn, kuhu me kahjuks kohale ei jõudnud, sest rada kadus ära ja kõigil oli märgade jalgade allergia. Seega piirdusime päikeseloojangulise taeva ja päeva kehvima kruusateega. Nüüd jäi ainult kaks asja, mida oodata – Timmkanali paljand ja Aasa talu. Esimene tuli varem kui teine. Timmkanali saamislugu oli põnev, aga seevastu pikk ning seetõttu siinkohal sellest kirjutada ei jõua. Aasa talus ootasid peremees Ott ja perenaine Triinu koos koerte ja lapsega. Õhtusöögi valmistasid Anu ja Marko makaronidest (al dente) ja strogonovist. Selle järel väike maasikakook Indreku sünnipäeva puhul ja katkematu Oti jutt ehituslikel ja koduloolistel teemadel. Näiteks on siit turvast murtud kütteks. Ja taevas peaks kohe algama perseiitide tähesadu. Over and out!
12. august, kirjutab Indrek, kilometraaž u 50 km (Aasa talu-Pärnu rtj)
Ärkasin üllatavalt vara ja teadmisega, et see oli viimane öö telgis veeta, sest kätte oli jõudnud viimane päev matkast. Olin kolmas ärkaja või vähemalt olin kolmandana telgist väljas askeldamas. Anu ja Marko keetsid selleks ajaks juba pudru vett. Ma olin väga rahul, et võtsin majarahva poolt pakutud teki vastu. Vastasel juhul oleks väga tuuga seis olnud, sest väljas oli ainult paar kraadi sooja ning mul magamiskott eriti soe ei olnud. Õnneks varuvariandina oli võimalus Anu külje alla pugeda.
Teist päeva järjest oli võimalus nautida võõrustajate pakutud kooki. Mis sellest, et pudises, aga oli hea. Jäetud hüvasti Oti ja Triinuga, suundusime sadulatel edasi Tolkuse raba avaruste poole. Markol oli muidugi kirjandusest otsitud, kuidas selline nimi rahvajuttude põhjal tekkis. Nimelt olla mõisahärra kord läinud raba idaservale ning avastanud sealt talu, mille peremeheks oli vene tsaariarmeest eemale hoidnud põgenik. Talu peremees olla selline habetunud ja üldse viletsa välimusega. Selle peale olevat mõisahärra talle öelnud: “Sina olla üks suur tolkus“. Peale seda saigi raba ja talu nimeks Tolkuse.
Tolkuse raba juurde jõudes me mõtlesime esialgu, et lähme rajal ainult tornini. Tornist oli näha ühelt poolt merd ja teiselt poolt luidetest allpool asuv rabamassiiv. Kaugel eemal silmasime raba peal ekslemas turistide gruppi, kes olid justkui laudteelt kõrvale astunud ning Marko nimetas nad kohe „metsikuteks turistideks“. Hiljem selgus, et tegu oli grupiga, mille nimi oli Biology of Sphagnum. Juhuslikult oli Mihklil, Jaanusel ja Liisal sealt paar tuttavat, kelle juurde mindi juttu vestma. Seega Eestimaa on tõesti väike ja ka kõige ootamatutes kohtades on võimalik tuttavaid kohata. Peale tornist alla tulekut otsustasime siiski rabaraja samuti läbida. Rajal olles tõdeti irooniliselt, et see pole ikka õige rattamatk selline, kus pole ei laulu ega ujumas käimist. Positiivse poole peale jäid vähemalt paar jätsipeatust, mis on alati üheks rattamatka lahutamatuks osaks.
Edasi kulges meie marsuut Pikla linnuvaatlustornide juurde. Seal külastasime kahte torni. Lindusid kahjuks palju näha polnud ja kui oligi, siis tuli Jaanus autoga, mis hirmutas ka viimased linnud eemale. Jaanus viskas seal kildu, et edaspidi ta lähebki autoga esimesena lindude vaatlusalale. Poleks mingit passimist ja lindude vaatlemist, kui linde poleks ja saab kiiremini edasi hakata liikuma.
Seejärel suundusime järgmisesse vahepeatusesse, milleks oli Tahkuranna ja seal asuv Konstatin Pätsi sünnikoha auks püstitatud mälestussammas. Mida aeg edasi, seda tihendamine pidime hakkama kellale pilku heitma, sest rong Pärnus väljus Tallinna poole kell 17.11. Aega enam jokutada ei olnud. Tahkurannalt sõitsime tuntud Jõulumäe spordikeskusesse, kus me pidasime viimast lõunat. Lõuna oli rikkalik. Lisaks tavapärastele võileibadele saime süüa isegi aprikoosi. Sel Hetkel ei jäänud enam rongi väljumiseni kahte tundigi, seega passima jääda ei saanud ning edasi kulges meie sõit juba rongijaama. Marsuudil üritasime vältida tiheda liiklusega Ikla-Pärnu-Tallinn maanteed ning sellepärast sõitsime mööda väiksemaid teid.
Rongijaama jõudsime ideaalse ajastusega veerand tundi enne rongi väljumist. Rongijaamas tänasime suurepäraseid matkakorraldajaid ja osalejaid ning viskasime pilgu ka järgmisesse aastasse, mil matk peaks algama Pärnust ja lõppeb Riisiperes. Vaatamata sellele, et seekord oli matkalt maha jäänud laulumehed ning ilm ujumist ei soosinud, oli tegemist igati korda läinud matkaga ning ootame põnevusega juba, mida meile järgmise aasta matk pakkuda võiks.
Fotoreportaaž
https://picasaweb.google.com/Marko.Eesti/EGSNiRattamatkTuriParnuAugust2012 – Marko
http://youtu.be/jFtDfVbMXPM – Jaanus
https://plus.google.com/photos/115447676516837287083/albums/5776234106876091537?banner=pwa – Mihkel