EGSN-i rattamatk Lõuna-Eestis
5.-9. augustil 2009
Kevadel sai mõeldud, et sellesuvise matka teeme jalgsi, kuid ratturite tahtmine jäi peale ning väide, et rattaga sõites saab kordades parema ülevaate Haanja kõrgustikust ning selle äärealadest, osutus mõjuvaks. Seega, juba teist korda toimus meie eestimaine rattamatk. Viie päevaga sai Tartu-, Põlva- ja Võrumaa teedel läbitud 248 km. Alljärgnevalt saate lugeda meie matkapäevikut. Ja kui lugejale tundub, et matka jooksul domineerisid jätsipeatused ja geopeituse aardeotsingud, siis tegelikult oli retk kordades enamat – ilus ja vaheldusrikas loodus, põnevad elamused, palju nalja, rattasõitu soosiv ilm, lahedad matkakaaslased. Teoks sai suurepärane rattamatk!
Liisa
Osavõtjad:
Liisa, Anu, Kris, Mihkel, Marko, Veiko, Kait, Kaupo ja Reeno.
5. august
Hommik saabus vara. Isegi liiga vara. Igatahes tahtis uni rongis kangesti kallale tulla. 7:46 väljunud rong oli see-eest meeldivalt inimtühi ning need vähesed kaasreisijad olid liiga unised, et oma kohalolemisega liiga tüütuks muutuda. Igatahes Tartusse jõudes oli meeleolu endiselt optimistlik kui mitte öelda ülev. Üleliigsed pambud autole, väike tehniline hooldus rattale ja võiski sukelduda liikluskeerisesse. Ees ootas Ülenurme koos mesitarude, pikkade linade, kanepiga puu asemel ja loomulikult suure hulga traktoritega. Ehk Eesti Põllumajandusmuuseum. No me siis vaatasime. Ja katsusime, kuigi tegelikult ei tohtinud. Vahepeal ilmnes, et läheduses elutseb keegi Aare. Niisiis traktorite juurest lahkudes oli paslik ka mainitud tegelasega tutvust teha. Ja järjekordse väikese ponnistuse järel paistiski eemal lennukisaba ehk Lennundusmuuseum, mis nii mõnelegi tuletas meelde traumeerivaid hirmuunenägusid. Aga lennukid olid suured ja ilusad. Kahju ainult, et katapulteeruda ei saanud. Lennukite juurest suundusime kuulsale ja imelisele Postiteele. Viimane arvati isegi nii ilus olevat, et selle kõrval lõunat süüa. Ja uuesti levisid kuuldused kellestki Aarest. Ja oligi – Aare elutses kännu sees vaatlustorni all (Põrgurada), millest avanes kuuldavasti imeilus vaade Tartu suunas. Ja uuesti teele, et üle vaadata Taevaskoda – nii Suur kui Väike. Tuli välja, et mõni heidik polnud sinna sattunudki. Ja saigi siis löödud kaks kärbest ühe hoobiga – nähtud ära nii Taevaskoda kui täiesti elus ja funktsionaalne jäälind. Et nähtust emotsioone kontrolli all hoida, sai vaatamisväärsustest selleks korraks küll. Niisiis võtsime suuna ööbimispaiga poole Piigastes. Ilus kruusatee oleks puhanud jalgadega läbides ehk veelgi ilusam olnud, aga kena oli see lõpuots ikkagi. Tartust arvestades läbisime ei rohkem ega vähem kui 66 km – saatuslik number, mis tuletab end meelde ümber laua istudes ja õlut lürpides kergelt surisevates jalgades.
Kait
6. august
Eelmine õhtu lõppes varakult ja üllatuslikult ilma lõkketuleta, ei lauldud ega midagist. Küll aga istusime sääsevõrgu taga bangalos ja murdsime jääd, kuid viin jäi puutumata. Kogu õhtu vältel oli vestlus nii sügavmõtteline, et ükski teemadest meelde ei jäänud. Köögitoimkond Liisa ja Mihkel pakkisid meil hommikul kõhud kaerahelbe putru ja sprotte täis ning jutud Pokumaast hakkasid veidi kahtlevamaid noote võtma.
Hommikustel tõusudel tuli mu ratta kett ainult kaks korda maha.
Esimene peatus Tilleorg – kuigi matkaraja algust oli veidike raske tabada, saime ta siiski kätte. Rattad parkisime mahajäätud majja. Teel õppisime tundma algklassidele kohaselt harilikku kuuske, mändi (ka ristimändi), sarapuud, surevaid puid ja salumetsa.
Siis jalutasime Maanteemuuseumisse. Oligi väga huvitav nagu paljud juba teadsid rääkida. Palju oli seal ka Tõnu Raidi raamatul põhinevat. Jätsipeatus oli ka.
Siis langes raske, kuid mulle isiklikult väga meeltmööda otsus Pokumaa siiski vahele jätta, kuna kell oli palju.
Lühike ots Tilsi, kus ujusime ning sõime laulukaare all lõunat ning ujuti veelgi. Heitsime põgus pilgu mõisapargile ja lastekodule. Järgmine jätsipeatus Parksepa A&O, kust osteti veel mitmesuguseid tagavarasid. Natuke sõitmist, mis tõttöelda siiski suhteliselt allamäge oli (Lõuna-Eesti puhul on tõsiselt märkimisväärne!). Kuigi Haanjas see muutub. Vahetult enne lõppu pidi Kait-Aare mõned geopeituse aarded ka välja kaevama. Mihkel julgestas Luhamaa maanteel meid autoga – väga julge tunne oli, v.a. et auto küljeuks oli osa teest lahti.
Viimane tõus viis meid Räpole – Annika isa Rein Härma majapidamisse. Väga maaliline koht. Ilusad vaated, õunad, varsti küdema pandav saun. Elu on ilus. Ootame Krisi ja Reeno küpsetatud õhtusööki. Mis kõige tähtsam – õlled said vette külma. Nüüd hakkan ka mina jooma, teised juba ümberringi kõik lääbakil. Näeme homme!
Kilometraaž 50 km!
Anu
7.august
Päev algas üllatuslikult sealsamas, kus eelmisel õhtul magama sai mindud. Eelseisva hommikusöögi toimkonna tõttu ärkasin küll pisut ärevalt, kuid õnneks alles siis kui hommikusöök Krisi poolt juba valmis oli tehtud.
Tänane päev tõotas tulla suurem chill, kuna päev oli plaanitud lõpetada samas kohas, kust ta algas. Väga kaugeid sihtpunkte plaanis ei olnud, ainult Haanja kõrgustik. Ühesõnaga tegime väikese ringi Eesti kõrgmäestikes. Esimene koht, mille sihikule võtsime, oli võrratult ilus Kavadi järv. Täielik feilimine oli aga selle järve ümber kulgev matkarada, mis 1/3 ulatuses küll nauditav, kuid ülejäänud 2/3 sellest oli tüütu kruusatee ilma eriliste vaadeteta. Selle esimese kolmandiku sisse jäi ka seltskond veidralt riietanud kloune, kes tundusid olevat väljamaalased. Kris kommenteeris tähekombinatsiooni NL nende autol „Nõukogude Liit“.
Edasi põrutasime aina kõrgemale, jõudes lõpuks Haanjasse. GPS andmetel tõusime alates ööbimiskohast kuni Haanjani 100 m, seda 10 km lõigu jooksul. Aga see tõus ei olnud midagi võrreldes teega Suure-Munamäe jalamilt vaatatornini – 50 meetrit 500-meetrisel lõigul. Tolle tee sõitsid algusest lõpuni ratastega ära neli meest – Kait, Marko, Veiko ja allakirjutanu. Raske oli. Tornis ootas meid ees aga huumor. Mingi habemega mees pajatas mingeid ussisõnu, justkui üritaks torni tipus vanajumalaga paremat kontakti saada. Muudkui alfa-sierra-november ja nii edasi. Kuna me temast välja ei teinud, läks mees lõpuks minema. Karbile, mille sisse ta rääkis, ütles ka, et läheb ära. Tagantjärele mõeldes oligi see onku ehk meie kadunud Aare.
Igatahes võib öelda, et Munamäe tornis käiguga sai meie matka selgroog murtud – ühelt poolt sai läbi pool ajast, teisalt sai läbi kõrgeim osa reljeefist.
Munamägi polnud aga päeva lõpp – tegime väikese ringi ka Vällamäe matkarajal, lootuses leida sealtki kadunud Aaret, kuid jällegi lootusetult, ainult üks peata mullamutt jäi teele. Kris ja Reeno 1,5 h kestnud jalutuskäigule ei läinud, kuna Kris tundis end kehvasti ilmselt Munamäe tornis joodud jäätisekokteili tõttu. Reeno jäi talle seltsi.
Edasi järgnes superlahe sõit Haanjast Rõugesse, kus oli langust nii palju, et kõik said oma selle matka senised kiiruserekordid kindlalt purustatud. Rõuges tegime kiiremad ringid mööda energiarada, vaadates üle kõik vesioinad ja elektrigeneraatorid. Sinna ka meie energia kadus, igatahes otsustasime pärast matkaraja läbimist, et sõidame tagasi Räpole, kust päeva alustasime. Päeva sõiduajaks tuli meil 2,5 h ja kilomeetreid 41 km.
Reeno
8.august
Matkapäev algas plaanipäraselt. Ärgati, söödi hommikust ning pakiti asjad Räpol kokku. Ees ootas tutvumine Haanja kõrgustiku kirdeosaga ning õhtuks oli vaja jõuda Setumaale.
Esimeseks peatuspaigaks oli Kütiorg, mis on Eesti sügavaim. Kuna Kütiorgu tutvustava matkaraja pikkuseks paberite järgi oli ligi 10 km, kerkis kohe esile küsimus, kas ikka maksab kogu rada läbida. Hommikuselt värsketena võeti vastu optimistlik otsus, et läheme, ja mitte jalgsi, vaid ratastel. Kuid juba mõnesajameetrise sõitmise järel puges osade sisse mõte ots ümber pöörata. Nimelt keeras rada mätlikule heinamaale. Ometi jõudsid kõik mõne tunni möödudes Kütiorust elusate ja peaaegu tervetena tagasi. Üle oli elatud kitsas ja järsk nõgestega palistatud laskumine, porilombid, hullunud põrgukoer, kes õnneks ketis oli, 12% tõus, karjamaa, kus lehmi parasjagu polnud, taaskord laskumine Kütiorgu ning lõpuks ka järsk tõus mööda slaalominõlva tagasi matkaraja algusesse. Ilma kohalikus Stonehenge´is Tammesõõris energiat juurde hankimata, oleks ehk mõnigi matkarajale jäänud.
Teel järgmisesse peatuspunkti Vastseliinas, tuli Kütorgu läbida veel ka kolmandat korda, see kord küll mööda laia asfaltteed. Kuid üldjoontes oli nimetatud teelõik siiski valdavalt allamäge ja kellelgi raskusi ei tekitanud.
Vastseliinas ootas rattureid ees pingsalt oodatud jäätisepeatus, mis nagu hiljem selgus , jäi ka päeva viimaseks. Peatuskohas tuli veidi tohterdada ka Reeno vana ja väsinud põlve. Mitte mingisugust huvi tundmata aleviku potensiaalsete vaatamisväärsuste vastu jätkati teekonda, sihiks Vana-Vastseliina kindluse varemed. Tee sinna oli juba vaheldusrikkam, tõusude ja langustega ning kohale jõudes tekkis osadel juba kange tahtmine lõunat süüa. Sellega pidi esialgu veel ootama. Vastseliina kindlus, mis asub maalilisel künkal Piusa jõe käärus üllatas mitmeid matkalisi, kes kohta ka varem olid külastanud sellega, et kindluse ühest säilinud tornist oli ehitatud kena vaatetorn. Tagant sundiv nälg ei lasknud meid kaua seal viibida. Ometi oli aega piisavalt, et Kait suutis leida matka neljanda geopeituse aarde. Tema enda püsititatud eesmärgist – matkaga vähemalt viis aaret – lahutab veel vaid ühe peidetud laeka leidmine matka viimasel päeval.
Vana-Vastseliinast Meremäe vaatetornini viiv 6 km teelõik oli päeva karmim, kulgedes peaaegu kogu pikkuses ülesmäge. Ees ootav lõuna tõukas kõiki tagant ning kohale lõpuks jõuti. Peale lõunat roniti Meremäe vaatetorni, kust lubati vaadet Petseri kuplitele – midagi sarnast võis panoraamis küll märgata, kuid kuna ka Kaidu edeva GPS-seadmega ei õnnestunud Petseri tegelikku asukohta fikseerida, jääb õhku küsimus, mida tegelikult nähti.
Olles ülesmäelõikudel bussiroolis istnud, vahetas Mihkel nüüd juhiistme kitsa ja kõva rattasadula vastu, et allamäelõikudele vastu minna. Rattaga mäkke roninud Liisal avanes aga võimalus bussiga mäest alla sõita.
Tee Meremäelt alla oli kiire ja sujuv, siinkirjutaja suutis saavutada isiklikku rekordit märkiva kiiruse 60 km/h. Valdavalt Setumaa põldude vahel kulgenud teelõigul Obinitsasse said ratturid pärast nimetatud languse lõppu meenutada, mis tunne on sõita mööda valdavalt tasast maad. Vaid üks väga järsu languse ja veel järsema tõusuga org, mille põhjas voolas väike pika ja keerulise nimega oja, suutis veidi meeleheidet tekitada.
Obinitsas ootas ees Setumaa talurahvamuuseum giidiga, kes oli meid lahkelt vastu võtmas, vaatamata sellele, et saabusime napilt enne külastusaja lõppu. Ülimalt meeleolukalt setude elu-olust rääkinud vanaproua juttu kuulates möödus märkamatult terve tund. Et meeleolukust veel tõsta, astus muuseumiuksest ühel hetkel juhuslikult sisse ka vastvalitud setode ülemsootska Õie Sarv. Kahe seto omavahelist juttu kuulates said matkalised tunda, et ka oma eesti keel võib tõepoolest olla selline, kus kolmandikust jutust aru ei saa.
Pärast läbiastumist Obinitsa tsässonist ning mõne küünla süütamist 30 sekundiks, oli kell saanud juba nii palju, et kinni oli pandud nii Obinitsa pood (ei saanudki jäätist) kui loobuda tuli ka plaanitud peatuskohast Piusa koobastes, mida oodatult kõik matkalised olid külastanud niikunii veel siis kui koobastesse sai sisse tasuta.
Seega oli veel vaja sõita ainult ööbimiskohta Piusa jõe ürgorgus Kõlgusniidu müüri ääres. Ka see tee kulges valdavalt allamäge ning läbiti kiirelt. Viimased paar kilomeetrit kenas hõredas palumetsas valmistasid rattureid ette kõrge liivapaljandi iluks, mis ootas ees telkimikohas. Seati üles telgid, keedeti borši ning veedeti ülejäänud õhtu lõkke ääres istudes.
Vihma ei sadanud, ilm oli palav ja läbiti 60 km.
Marko
9 august
Oma viimast matkapäeva alustasime Piusa jõe ürgorust. Hommik oli karge, kuna liivakivipaljand kõrge männikuga varjas kaua päikest. Hommikusöögiks valmistasid Kait ja Marko meile müsli ja jogurti, tee- ja kohvivee ning tavapäraselt kaks kalakonservi. Kõige hilisemad ärkajad olid Kris ja Reeno, selleks ajaks oli teistel juba kõht täis.
Päikese käes telgid kuivemaks saadud alustasime teiste paljandite otsinguid. Leidsime. Sel varasel hommikutunnil ei olnud me kaugeltki esimesed paljandite avastajad – üksik rännumees jõudis meist ette. Käisime paljandit ka ülevalt kaemas, tee sinna oli paraja järsakuga. Algas sõit Meenikunno maastikukaitsealale. Teel loomulikult võtsid üksteiselt mõõtu Kait ja Marko, et välja selgitada selle matka tublim sõitja. Tulemust teavad vaid võistlejad ise, kuigi tundus, et Marko oli väheke teravama jalaga. Maastikukaitsealal oli esimeseks eesmärgiks jõuda Meenikunno soo Suure Soojärveni. Sinna jõutigi. Kait võttis ära läheduses oleva geopeituse aarde, mis oli selle matka viies – Kait täitis oma eesmärgi. Soojärve ääres sõime lõunat. Seekord normaalsel ajal, natuke enne kella kahte. Vorst, juust, kukkel, šokolaad kõhtu jõudnud alustasime teed rataste juurde. Jätkasime teed Veriora poole. Möödusime Mustjärvest ja Valgjärvest, kus veendusime, et vesi paistab tõesti üllatavalt häst läbi. Järgmine peatus oli Veriora. Esmalt mindi muidugi jäätist ostma, siis toimus asjade pakkimine ning juba mindigi rongi peale. Üllatusena avastasime, et me ei ole ainsad ratturid rongis. Õnneks mahtusime kenasti ära. Põlvas läks rongilt maha Mihkel. Anu ja Liisa olid selleks ajaks juba saatebussiga suuna Tallinna peale võtnud. Tartusse jõudes tuli meil kiiresti rongilt maha saada, et jõuaks kiirrongi peale. Jõudsimegi! Marko jäi Tartusse. Kahjuks läks tal just siis esimene siserehv katki. Õnneks oli tal vajalik tööriistade komplekt kaasas. Loodetavast laabub edasine ladusalt ning kõik jõuavad koju. Võime lugeda rattamatka lõppenuks ja kordaläinuks. Järgmise kohtumisteni.
Viimasel päeval läbisime 33 km.
Veiko
Pilte meie matkast:
http://spek.planet.ee/EGSN_rattamatk_2009/index.html – Kait
http://picasaweb.google.com/drmust75/Haanjamaa09# – Mihkel
http://picasaweb.google.com/Liisa.Puusepp/EGSNRattamatkLounaEestis59August2009# – Liisa
http://picasaweb.google.com/arvutigeoloog/EGSNiJalgrattamatkal# – Veiko