Eesti Geograafia Selts (EGS) on geograafe ja geograafiahuvilisi ühendav organisatsioon. Seltsi tegevuse põhisuunad on erialaste trükiste avaldamine, teadustöö, teadusürituste korraldamine ja geograafiateadmiste levitamine.
Eesti Geograafia Selts asutati NSV Liidu Geograafia Seltsi (1845. a. asutatud Vene Geograafia Seltsi õigusjärglase) filiaalina 15. novembril 1955. a. 1964. aastast oli EGS vabariiklik selts, mille alluvus üleliidulisele seltsile oli formaalne (sisulise tegevuse kohta aastaaruande esitamine). Samas aga osaleti NSVL Geograafia Seltsi kongressidel ja teistel teadusüritustel. Seltsi esimestel tegevusaastatel kujunesid töö põhisuunad, mis on kestnud praeguse ajani:
- teadustöö;
- teaduslike ja populaarteaduslike trükiste publitseerimine;
- konverentside, nõupidamiste, seminaride jm. teadusürituste korraldamine;
- geograafiateadmiste levitamine.
16. aprillil 1989. aastal sai selts iseseisvaks ühiskondlikuks teadusorganisatsiooniks. Eesti Geograafia Selts assotsieerus Eesti Teaduste Akadeemiaga 1998. aastal. XXVII rahvusvahelisel geograafiakongressil Washingtonis 1992. aastal sai Eesti Geograafide Rahvuskomitee (mida esindab EGS juhatus) Rahvusvahelise Geograafia Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Eesti Geograafia Selts kuulub asutajaliikmena Läänemere Regiooni Geograafia Seltside Assotsiatsiooni ja Eesti Teaduste Akadeemia juures olevasse Eesti Akadeemiliste Seltside Ühendusse.
Seltsi esimesel üldkoosolekul 2. novembril 1956. a. valiti selle esimeheks geograafiakandidaat Vello Tarmisto (1918–1991) TA Majanduse Instituudist (aastail 1974–1983 viimase direktor) ja aseesimeheks Tartu Riikliku Ülikooli geograafiakateedri juhataja geograafiakandidaat Endel Varep (1915–1988), kes täitsid neid ülesandeid 1985. aastani. 1985. aastal valiti seltsi esimeheks geograafiadoktor professor Jaan-Mati Punning ning aseesimeesteks akadeemik Anto Raukas ja geograafiakandidaat dotsent Ann Marksoo. Aastatel 2010-2020 oli seltsi presidendiks Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi direktor PhD Mihkel Kangur ning asepresidentideks Arvo Järvet ja Liisa Puusepp. 2020. aastal valiti seltsi uueks presidendiks Tallinna Ülikooli inimgeograafia professor PhD Hannes Palang ning uus juhatus, kuhu kuuluvad erinevate geograafiaga seotud valdkondade esindajad Eesti üldharidus- ja ülikoolidest ning Keskkonnaministeeriumist.
Kõiki seltsi liikmeid haaravate koosolekute jt. ürituste korraldamise kõrval leiti, et põhitöö peaks toimuma kitsama erialal sektsioonides. 1957. a. alustasid tööd füüsilise geograafia sektsioon Tartus ning majandusgeograafia ja kooligeograafia sektsioon Tallinnas. Järgmistel aastate ümberkorralduste tagajärjel jäi alates aastast 1967 pikemaks ajaks püsima EGSi järgmine struktuur:Tartu osakond, füüsilise geograafia sektsioon, klimatoloogia-hüdroloogia sektsioon, majandusgeograafia sektsioon, kooligeograafia sektsioon, terminoloogiakomisjon. 1980ndatel lisandus maastikuökoloogia sektsioon ja 1985. a. sektsiooni õigustes noorgeograafide klubi.
Juba 1957. a. organiseeris EGS kaks vabariiklikku nõupidamist: esimese geograafilise uurimistöö olukorra ja selle parandamise võimaluste analüüsimiseks ning teise kodu-uurimise edendamise probleemidest ja juhendava organi – komisjoni loomisest. Sellest alates on selts ise või koostöös teiste asutustega igal aastal korraldanud teaduskonverentse, nõupidamisi ja seminare.
EGS on olnud koos Tartu (Riikliku) Ülikooli ja haridusministeeriumiga 1965/66. õppeaastast alustatud vabariiklike õpilaste geograafiaolümpiaadide korraldajaid.
Väga populaarsed on seltsi teaduslikud ekskursioonid ja õppekäigud. Näiteks, aastail 1956–1975 korraldati 135 ekskursiooni enam kui 3000 osavõtjale. Neid tehti liikmetele huvi pakkuvatesse kohtadesse ja objektidele Eestis ja ka kaugemale – Balti (liiduvaba)riikidesse, Peipsi taha, Karjalasse, Pihkvasse. Eriti hinnatud olid nõukogude perioodi spetsialiseeritud turismigrupid NL-i piiri taha. 1960.–70. aastail käidi nn. rahvademokraatiamaades. Suureks erandiks oli 1960. a. ekskursioon Rootsi. 1980. aastate teisel poolel teostusid sõidud Soome. Alates 1994. aastast on toimunud mitmed geograafide ühisreisid välismaale – Itaaliasse, Norrasse, Hispaaniasse, Türki, Iirimaale, Šveitsi, Soome. EGS on organiseerinud väiksema osavõtjate arvuga kaugmatku ja ekspeditsioone Kamtšatkale (1969, 1976), Pamiiri (1970), Jakuutiasse (1972), Korjaki mägismaale (1974), Lähis-Polaar-Uurali (1977), Kasahstani (1978),Teravmägedel (2004), Šotimaale (2005), Siberisse (2006), arheoloogilistele väljakaevamistele Tõva Rahvavabariiki (2012, 2013, 2014). Igal aastal, enamasti augustikuul, läheb kaks bussitäit seltsi liikmeid mõnepäevasele teadusekskursioonile Eestis.
EGSi ajaloost ja tegevusest võib täpsemalt lugeda:
L. Merikalju. Eesti Geograafia Selts 1955–1975. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1975/76. Tallinn, 1977, lk. 5–22.
L. Merikalju. Eesti Geograafia Selts 1976–1985. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 23.kd. Tallinn, 1989, lk. 5–17.
E. Varep, L. Merikalju. Estonian Geographical Society. – Estonia. Nature, man, economy. Tallinn, 1984, pp. 5–13.
L. Merikalju. Nelikümmend aastat Eesti Geograafia Seltsi. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 31. kd. Tallinn, 1998, lk 5-19.
Peaaegu igas EGSi aastaraamatus on ülevaade seltsi eelmis(t)e aasta(te) tegevusest.