EESTI GEOGRAAFIA SELTSI TEGEVUSEST AASTAL 2019
Eesti Geograafia Selts (EGS) on geograafe ja geograafiahuvilisi ühendav organisatsioon. Seltsi tegevuse põhisuunad on erialaste trükiste avaldamine, teadustöö, teadusürituste korraldamine ja geograafiateadmiste levitamine. Tegevuse järjepidevuse eest kannab hoolt EGS noorteklubi (EGSN), millel on välja kujunenud traditsioonilised tegevused, mis on suunatud noorte kaasamisele akadeemilisse ühistegevusse ning Eesti geograafiliste tingimuste tundmaõppimisele, mis paljudel juhtudel täiendab ülikooli praktikume.
Seltsi 64. tegevusaastal jätkas juhatus varasemas koosseisus: Mihkel Kangur (president), Arvo Järvet (asepresident), Liisa Puusepp (asepresident), Tiiu Koff, Taavi Pae, Hannes Palang, Tiit Tammaru, Ulvi Urgard, Rein Vaikmäe ja teadussekretär Tiit Vaasma. Revisjonikomisjoni liikmeteks olid Silvi Alumäe, Anu Printsmann ja Kait Antso, raamatupidajana jätkas Elviira Lill.
Eesti Geograafia Seltsil ilmus 2019. aastal kaks raamatut. Esimeseks neist oli meie traditsiooniline aastaraamat: Järvet, A. (toim). 2019. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 44. kd. Tallinn, 420 lk. Suvel ilmus aga teos Seltsi ühest loojast ja esimesest presidendist akadeemik Vello Tarmistost (1918–1991): Järvet, A. (toim). 2019. Eesti maateadlasi 7. Vello Tarmisto. EGS, Tallinn, 267 lk. Selles raamatus on analüüsitud V. Tarmisto teaduslikku pärandit ja tema publikatsioonide sisu. Samuti on käsitletud andmeid, mida ta ise oma eluajal riigivõimu eest varjas ja salgas. Selle teabe najal on kergem mõista tema kui isiksuse kujunemislugu ja kuidas nõukogude okupatsiooni haardesse sattudes noor inimene kohanema pidi.
Aastaid on EGS korraldanud aasta hämaramal perioodil huvihariduslike reisimuljete jagamise ja muude sisukate juttude õhtuid – Kohtume Kolmandal Kolmapäeval (KoKoKo), kus haaravaid ettekandeid rikastatakse rohkete piltidega. Sel aastal alustas Mait Sepp lugudega Ida-Virumaa mälestusmärkidest. Kalev Kukk rääkis sellest, mida kõike on avastada ümber Läänemere reisides. Baskimaa vaatamisväärsusi tutvustas Heidi Remmelkoor. Laiendatud seminaril Eesti Teaduste Akadeemia suures saalis andis Riho Nõmmik ülevaate oma geograafist ema Salme Nõmmiku töödest ja tegemistest ning pärandi tõlgendamisest.
2019. aastal asus Antarktika poole teele purjelaev Admiral Bellingshausen, millega eestlased tähistavad 200 aasta möödumist selle külma maailmajao avastamisest Saaremaal sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshauseni poolt. Sellest päevakajalisest ettevõtmisest tulenevalt kuulasime EGSi üldkoosolekul (14.04.2019) Erki Tammiksaare (TÜ geograafia osakond, EMÜ Karl Ernst von Baeri maja teadusloo uurimise keskus) teaduslikku ettekannet Teadus ja poliitika Antarktise kontinendi avastamisloos.
Üldkoosolekul valiti Seltsi uueks auliikmeks meie pikaaegne ja aktiivne liige asepresident Arvo Järvet (sünd. 23.09.1948 Langerma, Halinga vald). Kõik Seltsi liikmed teavad tema organiseeritud suveekskursioone Eesti erinevatesse paikadesse, mida ta sisustab alati ka huvitavate seminaridega. Raske ja tänuväärse töö on ta oma õlule võtnud EGSi aastaraamatute toimetamisega. Neid koostades on ta ühtlasi nii toimetaja, kirjutaja, kaasautorite otsija, retsensent kui ka rahastuse leidja. A. Järvet on tuntud kui Eesti jõgede, Võrtsjärve, aga ka teiste siseveekogude uurijana. Ei ole vist hüdroloogiaga seonduvaid teemasid, milles ta pädev pole.
Vello Tarmistole pühandatud raamatu esitlus toimus koos mälestuspäevaga 21. juunil Õisu mõisas. Tervitussõnadega alustas Seltsi president Mihkel Kangur ja Mulgi abivallavanem Ene Maaten, ettekannetega jätkasid Andres Rõigas (Halliste kandi tänapäevast), Valdur Mets (Õisu minevikust ja tänapäevast), Kalev Kukk (Senised valged laigud Vello Tarmisto eluloos) ning lõpetuseks tutvustas A. Järvet raamatut ja selle koostamise protsessi.
EGSNi saarematk toimus Kihnu saarel (24.–26. mai). Saar sai risti-põiki läbi käidud nägemaks peidetud aardeid ja vaatamisväärsusi.
Jalgrattamatk kulges aga mööda Hiiumaa kõrvalteid (6.–10. august). Hiiumaalgi kordus see nagu rattamatkadel tavaks – oli treppis tüütuid kruusateid, nõmedaid passimisi ja totakaid tormamisi ja vastutuul, aga matk oli taaskord väga äge. Hiiumaa õnnistas rattureid imeliste ilmadega (viie päeva jooksul sadas nii umbes kaks tundi), vägevate vaatamisväärsustega ning taaskord toreda seltskonnaga.
Igasuvine bussiekskursioon viis meid seekord Seltsi teadussekretäri kodumaile Jõgeva maakonda (6.–8. august). Bussitäis rahvast viidi esmalt maakonna piirimail asuvasse Endla looduskaitsealale ja sealsesse Tooma soojaama, kus meid võõrustas Elo Raspel. Uudistatud sai nii looduskeskuses kui rabas.
Pärast lõunasööki sõitsime Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva sordiaretuse osakonda. Kuigi kõhud olid alles täis pargitud, siis ei öelnud keegi ei, kui meil paluti hinna paarikümmet tomatisorti ja seeläbi anda ka oma panus selle liigi sordiaretusse.
Katsepõldudelt siirdusime aga poeetilisematele radadele – Betti Alveri muuseumisse, mis asub Jõgeval tema kodumajas raudtee ääres. Sealsed jutud ei piirdunud vaid poetessi elulooga vaid kuulsime lugusid ka samast linnast pärit muusik Alo Mattiisenist. Jutu muutis liigutavamaks ka tõik, et seda pajatas Alo kunagine sõber ja muuseumi juhataja Toomas Muru.
Sordiaretusjaamas oli laud tomatitega kaetud kui äke (07.08.2019). Fotod: Tiit Vaasma. 
Noored ekskursioonilised uudistamas Siimusti “potivabrikus” savi (07.08.2019). Fotod: Tiit Vaasma.
Vähe sellest, et Vooremaa, mis justkui selle maakonna tunnuseks, on kõige laiem Siimustist Tormani – umbes 25 km, on Siimustist pärit ka siinkirjutaja. Seetõttu ei jäänudki reisilistel muud üle kui seda alevikku külastada. Siimusti metsasel oosil on Tiit Vaasma saanud oma esimesed loodusega kokkupuuted. Ilusas ja värskest õhust küllastunud metsas asus ka ta lasteaed, mille sarnast ei ole ta mujal veel kohanud. Samas sellest kiviviske kaugusel olid maapinnas sõjaaegsed plahvatuslehtrid ja õhku lastud sakslaste moonalao ohtlikud jäänused alustades padrunitest ja lõpetades suuremate lõhkepeadega. Siimusti seostub aga õnneks paljudele märksa rõõmsamate toonidega ja seda läbi keraamika. Seetõttu külastasime ka meie Siimusti Keraamika ja Savikoda, kus kogu tooteprotsess meile üksipulgi selgeks tehti.
Neil päevil saime endale öömaja Kuremaa järve ääres Udu talus. Siinkohal mainiks kõrvalrepliigina, et talu nimi õigustas end täielikult. Mõlemal seal viibitud õhtul kattus järveorg paksu udulooriga.
Teise päeva hommikul oodati meid äsja renoveeritud Palamuse muuseumisse. Kuigi enamus meist oli seal korduvalt käinud, siis uued eksponaadid ja kaasaegne esitlusviis paralleelselt nii moodsas kui ka algupärases arhitektuurilises lahenduses köitis meid kõiki põhjalikult ning meeldejäävalt. Meie reisi sidus Palamusega veel asjaolu, et teise päeva teejuhiks oli Kevade filmis Tõnissoni kehastanud näitleja abikaasa Elo Lutsepp. Elo oli meie valik, kuna ta on Jõgevalt pärit ning vähetähtis ei olnud ka asjaolu, et ta on Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juhataja, kelle teadmised meile vägagi huvipakkuvad olid.
Paunverest sõitsime edasi Peipsi järve äärde. Kui elava muusika saatel kõhud Peipsi kalaga kinnitatud, külastasime paari Mustvee nii vanausuliste kui ka õigeusklike kirikut. Seejärel põrutasime Kasepääle. Teel ei jäänud ostmata ka suitsukala ja sibulapalmikud. Enne öömajale jõudmist vaatasime veel üle Laiuse lossivaremed ja külastasime Kuremaa mõisa. Mõisa ajalugu on olnud kirev. Valitsejaiks on olnud seal tuntud suguvõsad nagu Ungern-Sternbergid ja von Ottingenid. Hoonetes on paiknenud piimanduskool ja karjakasvatuskool. Läbi arengute on see asutus kandnud veel erinevaid nimevorme nagu Kuremaa karjakontrollassistentide kool, Kuremaa Zootehnikum, Kuremaa Loomakasvatustehnikum, Kuremaa Põllumajandustehnikum, Kuremaa Sovhoostehnikum ja Kuremaa Põllumajandustehnikum.
Kolmandale päevale lükkas hoo sisse A. Järvet ettekandega Jõgeva maakonnast, kus puudutati nii loodusgeograafia kui ka kultuuri- ja ajaloo teemasid. Tuleb kohe mainida, et kuna päeva teejuhiks jäi ka Arvo, siis päeva märksõnaks võib nimetada vett.
Pärast ettekannet võtsime suuna Härjanurme kalakasvatusse. Peremehe Aarne Liivi sõnul on kohati keskkonnanõuded aetud väga rangeks kui mitte öelda absurdseks ja seetõttu on raske konkureerida näiteks importkalaga. Hoolimata kõigist ettevõtlusega kaasnevatest raskustes jäi kõrvaltvaatajana neist edukas ja elujõuline mulje.
Pärast vee-elukatega tutvumist sõitsime Puurmani, vaadates teel veel üle Tõrve paisu. Pedja jõe kallastelt suundusime järgmise paisu juurde Kamaris. Selle väisamine jääb kindlasti meelde ka seetõttu, et sel ajal oli pais veest tühjaks lastud, kuna sinna rajati veeparki koos erinevate atraktsioonidega. Ja seejärel ka ekskursiooni otsad kokku tõmbasime ja kodutee ette võtsime.
Kõikide Eesti geograafide jaoks ilmus sügisel tõeline maiuspala – EGSi juhatuse liikme ja Tartu Ülikooli dotsendi Taavi Pae poolt koostatud Eesti rahvusatlas.
Tiit Vaasma, teadussekretär