Päikest ja tormi trotsides
EGSNi rattamatk Lõuna-Eestis, Veriora-Valga
4.-8. august 2010
Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi (EGSN) suviste rattamatkade traditsioon sai alguse 2007. aastal, mil sõideti kahel rattal Ahvenamaal. Esialgu oligi tahtmine avastada lähimaid riike ning sealt üha kaugemale minna, siis selgus tõsiasi, et Eestimaa teed on meile paljudele tundmatud ja paljud paigad (taas)avastamist väärt. Ei ole ju ilmaasjata välja käidud mõte: „Enne Pariisi minekut käi ära Nuustakul“. Esimene kodumaine matk sai alguse Jõhvist ning lõppes Tartus 2008. aasta augustis, sellele omakorda järgnes sõit Tartust Veriorale. Nii ongi vaikimisi kujunenud, et matka alustame sealt, kus eelmisel aastal lõpetasime ja sellele kohale peab ligi pääsema rongiga. Sel aastal alustasime Verioralt ja finiš oli Valgas.
Osalejad: Liisa Puusepp, Mihkel Kangur, Kait Antso, Marko Vainu, Veiko Karu, Indrek Reinsoo, Triin Tanilas, Kadri Vilumaa, Kaupo Kuusemäe, Jaanus Terasmaa, Kris Heinsoo.
Korraldajad: Marko ja Liisa
4. august 2010
Kirjutab Triin
Esimese päeva hommik algas kõigil erinevalt. Näiteks mina ärkasin kell 4.00, et autoga 5.47 Valga-Tartu rongile jõuda ning pärast 3 tundi teisi Emajõe ääres oodata. Pärast mind saabus Tartu raudteejaama Marko, kes tuli otse Elvast. Tallinnast rongiga tulid Kadri, Veiko, Kait ja Indrek. Selle kambaga istusime Orava rongile ning asusime Veriora poole teele. Jaanus, Mihkel, Kaupo ja Liisa sõitsid autoga otse Tallinnast matka alguspunkti – Veriorale.
Meie, kes me rongiga varem kohale jõudsime, saime kohaliku poe ees jäätist süüa ja teisi oodata. Pärast 15 minutit ootamist oli kogu matkaseltskond saabunud ning pärast kohtumisrõõmu ja kerget vaimustust Mihkli superseksika rattakostüümi üle, hakkasime liikuma. Tuul vihises kõrvus, hundikoerad haukusid meie peale kui neist möödusime, kombainid koristasid vilja – kõik oli just nii nagu hea stsenaarium korral ette kujutad. Äkitselt neljandal kilomeetril ilmutas Indreku tagumine rattakumm väsimuse märke ning seetõttu tuli teha peatus. Pärast naela leidmist kummist ja mõningat vaagimist, otsustas Kait Indrekule oma tagavarakummi laenata. Mehaanikud Kait ja Marko said oma tööga hästi hakkama ja sõit sai kiiresti jätkuda.
Esimene ettenähtud peatus oli Ilumetsa meteoriidikraatrite juures Põrguhauas. Kinnitasime rattad alasti puusliku külge ja läksime kraatreid jalgsi uudistama. Kuna matkalisele olla paik paljunähtud, siis ei pakkunud see eriti midagi uut. Siiski olid piirkonnas kummalised rahvajutud paganatest, haldjaspardist ja võlurkassist.
Alguses tegi tempot Marko, kuid selleks hetkeks otsustati juhtima lasta kõige aeglasem – Kait. Jätkasime teed mõnusa tempoga palavas kuumuses. Võhandu jõe liivakivipaljandite juures tegime suurema hingetõmbepausi ja lõunasöögi. Kukkel vorsti- ja juustukäntsakaga pidi olema traditsiooniline EGSNi lõunasöök. Aga kui hea see oli pärast sõitu. Indrek ja mina tegime kümbluse Võhandu külmas ning värskendavas vees. Teiste jaoks oli vesi liiga märg. Kait käis järjekordsel aardejahil. Pärast kosutust jätkasime teed Põlva suunas. Sealt said mõned matkalised ratta jaoks vajalikke tarvikuid osta ja toidupoest juua (seda kulus kuumaga ohtrasti) hankida. Põlva järves käisime Kadriga ujumas. Kait leidis järjekordse aarde ning läks sellest äksi täis ja hakkas Markole pildistamiseks poseerima. Ilunumbrid tehtud võtsime suuna Kanepi peale. Edasi oli tee ühtlaselt tõusev ning lihased juba üsna valusad. Liismeti vesiveski juures tegime järgmse peatuse. Seal sai oma esimese ja ka ainukese kilomeetri rattaga sõita ka Liisa, kes muidu meid autoga saatis. Veski asus suures orus. Seal nautisime laskumist (tõusu mitte nii palju). Veskis võttis meid vastu lahke kohalikku murrakut kõnelev vanem mees, kes elab seal oma koeraga (teised olla tal kõik ära surnud). Ta juhatas meid oma eluruumidest läbi hästi säilinud veskisse, mille olnud ta vanaisa ostnud. Võimalik, et veski töötaks praegugi kui vaid vett oleks.
Järgmine peatuspaik oli Erastvere park, kus on suurim tammik Eestis. Kõndisime seal kohalikele mõisnikele rajatud kabeli juures ringi, uudistasime metsas seeni ja taimi. Sealt vist saimegi Indrekuga puugid.
Piigandi järve asemel otsustati telgid üles panna Erastvere järve äärde RMK telkimisalale. Enne Liisa (esimese vahetuse üks kokkadest) tagasijõudmist Piigandi otsimise ringreisilt tegime lihaste venitamise harjutusi, et järgmisel päeval kõik tip-top oleks.
Telgid üles seatud, madratsid täis pumbatud ja asemed sätitud, läksime sööma. Liisa ja Mihkel valmistasid ülihäid kukeseeni kartulipudru ja vorstiga. Indrek pakkus kõigile ka soolaubasid. Njämmm…
Pärast tõsist õhtusööki tegid väsinud matkalised mõned laulud Kaidu ja Marko eestvõttel. Mõned väsinud läksid magama juba varem, aga vähemalt kella üheks valitses laagriplatsil küll tõeline vaikus. Mõnusalt väsitav 65-kilomeetriline päev!
5. august 2010
Kirjutab Kadri
On hommik ja ähvardav krabin kostub telgi katuselt. Keegi ei liiguta, täielik vaikus. Oodatakse vihmasabina möödumist, et süüa hommikust ja asuda teele. Lõpuks sabin vaibub, kõhud saavad oma osa ja pannakse paika ka päevaplaan. Vahepeal on saabunud ka kohalikud noored kalamehed. Üks havi oli langenud sööda ohvriks, kuid siiski liiga vara – tema ärasöömise tund ei olnud veel tulnud ja kala saadeti pärast pikka päästeoperatsiooni järve tagasi.
Tundus, et pilved suudavad pidada ja haarati rõõmsalt oma raudsed ratsud, et võtta suund Eesti narkopealinna Kanepi. Tubli ja usin Marko teavitas, et Kanepi on olnud vägevate lahingute tallermaaks ja väidetavalt olevat Eesti koorilaul siit alguse saanud – kes teab, kes teab…
Teel Otepääle möödusime ÖI järveteadurite lemmikjärvest Väike Juusast, millega seoses Mihkel meenutas kohalikku tädikest, kes hommikusöögiks rasvast mulgiputru pakkus. Otepää. Vahelduvast pilvisusest pole juttugi. Taevast kallab valget vett ja välk sähvib. Kiirustame suusamuuseumi, kuna uks on lukus ja vihma sajab jätkuvalt, otsustame lihtsalt ukse taga oodata kuni taevaluugid jälle kinni pannakse.
K90. Juhuuu, kõik hüppama? Või siiski mitte. Esmalt vaja ikkagi ju torni tõusta, et näha kas torn ikka hüppamiseks piisavalt kõrge. Selgus, et liug jääb enamuse jaoks liiga lühikeseks ja pigem pildistati Eestimaad katnud udu. Suusamuuseum jääb siiski teiseks korraks, kuna kohaliku ajaarvamine käis meie omast tiba teist rada.
Nõuni järv (sügavaim koht u 15 m, keskmine 6 m). Ja saabus kauaoodatud lõuna. Ahjaa pidin juba unustama, vahepeal Majasoos nõrkes vanadusse Triinu „ratsu“ tagumine rehv ja hetkeks me read hõrenesid.
Sõit Hellenrme veiveskisse meenutas laulu: kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa… Tegu oli küll punase poriga ja tunne oli nagu osaleks Extreamil. Hellenurme jõudes ootas seega ees väike pesu järves, et saaks karva jälle läikima ja passiks vesiveskit kaema minna. Vesiveskis võttis meid vastu tegus ja lahke Mae Juske. Ütlõks,et tu om üts hakkaja naane küll:) Veski olevat kuulunud Mae vanavanaisale. Kulus närve ja voolas higi, aga veski saadi jälle tööle. Vot, kes põle käind, ei tiagi kuda sukad ja püksid valget püülijahu teevad. Läeb üks toru, välja tuleb seitse. Ja jahu missugune! Möldri abi Harri oli varmas seletama iga masina otstarvet. Sai maitsta kivide vahelt tulnud leivalõhnalist jahu ja pärast ka karaskit, mis oli imehää.
Hellenurmest võeti suund öömajale ehk siis Mihkli venna tallu, mis asub Otepää lähistel. Ühel hetkel olid aga uljad, kuid väsinud noorgeograafid kaotanud õige raja ja saabus paanika ja hüsteeria rohkete pisaratega… Viimane on küll kerge liialdus:) Kuid rada oli tõesti kaotsis. Õnneks leidub igal rajal oma Nipernaadi ja nii ka meie omal. Nõnda andis külamees jälle õige otsa kätte ja lõpuks leiti ka Peetri talu, kus meid lisaks pererahvale võttis vastu suur kaukaaslane Benno. Oli pikk, kuid põnev päev. 85-kilomeetrine:)
6. august 2010
Kirjutab Indrek
Päev algas ikka nii, kuidas tavaks oli – rahvas ärkas, tehti esmane hügieen, toimkond (Triin, Indrek, Marko) asus hommikusööki valmistama ning koer Benno oli oma tavapärases rollis. Kuna eelmine päev oli vihmane ning läbida tuli liivaseid kruusateid, siis meie sõiduvahendid polnud just kõige puhtamas olekus, seega pidime rattad puhtaks tegema. Nii, rattad pesus käinud, viimased putitamised tehtud, võis tänane rattamarsruut alata.
Täna oli meil plaanis teha tiir ümber Pühajärve ning vallutada Otepää kõrgustiku kõrgemad künkad. Läbi Sihva jõudsime Pühajärve äärde, kus arutati täpsemalt, millist marsruuti mööd kulgeda. Kas minna mööd siledat asfaltteed, kus eriti midagi poleks näinud või kulgeda mööda kitsast järveäärset matkarada. Õnneks me valisime viimase variandi. Matkarajal me kogesime ja nägime igasuguseid olusid ja takistusi: kitsaid juurikatega kaetud kurve; tõuse ja langusi; tormimurtud puid; kitsaid laudteid; puhkamise ja supluskohti, kust avanes ilus vaade Pühajärvele; Armuallikat; Ain-Alar Juhansoni, kes oli korraldaja ja maskot samal päeval Pühajärve rannas toimuval TriStar triatlonivõistlusel. Esimene peatus Pühajärve ääres toimus Koolirannas, kus osa rahvast käis ujumas. Pühajärve marsruudi peale jäi veel Otepää sõjatamm. See ligi 700 cm läbimõõduga väärikas tamm sai oma nime ühe 19. sajandil toimunud talupoegade mässu järgi. Seejärel läks rattarada edasi. Ühes puhkekohas läks Kait oma aardele järele. Aare asus mitmemeetrilise kännu otsas. Selle kättesaamine nõudis märkimisväärset pingutust ja mitmeid marrastusi ning sinikaid jalgadel.
Pühajärvele ring peale tehtud, jätkus meie marsruut Kääriku suunas mööda mitmekesise reljeefiga teed. Tuntud spordikeskuses toimus meil lõuna ning sai end värskendamas käia järves. Edasi viis meid tee Harimäele. 3 km enne Harimäge taandus meie 11-liikmeliseks kasvanud matkagrupist Jaanus, kes läks Otepääle poodi rattakummi (ennetades kõige hullemat) ja õhtuste õllede järele. Peale tempokalt kulgenud tõuse Harimäele, mis on Tartu suusamaratoni kõrgeim punkt, jõudsime sellele kirde-edela-suunalisele piklikule lavamäele. Seal me ronisime puust vaateplatvormi otsa, kust avanes maaliline vaade selgepiiriliselt eristuvale Otepää kõrgustikule. Seletamatul kombel ei söandanud keegi sealt alla ronida, ilmselt selle ilusa vaate tõttu ning ka seepärast, et alla jõudes tuli jälle ratta selga ronida. Õnnelikult alla roninud, jätkus meie tee kõrgustiku kõrgeima tipu Kuutsemäe suunas. Mina, Marko ja Kait läksime päris tippu välja, ülejäänud jäid mäe nõlval asuvasse pubisse puhkama. Kes võttis mõne väikese õlle, kes muud külma jooki. Kõik objektid nähtud oli aeg tagasi sõita meie telkimiskohta, kus ootas meid Mihkli venna pere ja Benno. Tagasisõit kulges läbi Otepää. Jõudnud tagasi telkimiskohta, olid kõik rõõmsad, et väsitav teekond läbi sai. Mängiti frisbit, võrkpalli, logeleti niisama. Päev lõppes sauna, dušši ja kosutava makaroniroaga.
Marsruudi kohta veel nii palju, et kuna võtsime mitu mäge, siis sellel päeval oli tõusede summa kõige suurem. Vaadates päevale kokkuvõtlikult tagasi: tegime tiiru ümber järve, vaatasime ühte puud, vallutasime mõned mäed. Numbriliselt oli marsruudi pikkus 70 km ning kogu matka marsruut oli selleks ajaks jõudnud 220 km-ni.
7. august 2010
Kirjutab Jaanus
Päev algas ootamatult vara, sest mõned nurisesid harakate elutegevuse üle, teised jälle päikese soojendavate kiirte tõttu. See kõik põhjustas meie väljasõidu juba enne kella kümmet. Enne loomulikult manustati näljaviljaputru ning koristati enda järelt õhtuste maksaronide jäljed.
Esimene etapp viis mööda kruusateid Eesti suurima tüvemahuga tamme juurde (Mäe-Lehtsoo), kus kuri mesilane Kaiti sõrme nõelas. Ei tasu ikka võõraid tammesid katsuda. Järgmiseks kohaks oli Pokumaa, et eelmise aasta võlad tasuda. Pokumaa oli endiselt poolik ning koosnes ainult mõnest majakesest. Vanad geograafid läbivad ka ühe mõistatusraja ning ühiste pingutuste tulemusena selgitati välja lahendus „Edgar Valter“. Pokud olid aga väikesed ja rohelised, aga aasta oli ju ka alles noor. Mõni väidab, et seal on ka üks tarn. Edasi viis tee Tamme-Lauri tamme tammetõrusid korjama. Oli üks suur puu, millele tehti grupkalli. Otsa ei ronitud. Tamm katsutud, sõitsime edasi. Urvaste poole. Kuna Urvastes ringi vaadata ei viitsinud, uhasime kohe Antsla poole edasi. Urvaste ürgorg tõi kaasa uued kiirusrekordid, mis ulatusid kuni 61,5 km/h. Seda kusjuures pidurdades, sest tee alla oli käänuline. Kahjuks pidi uuesti orust välja ka sõitma. Antsale lähenedes muutus liiklus üha tihedamaks, sest toimus Hauka laat. Meenus, et Urvastes lahkus meie sportlik-sõjalisest rattatiimist Triin, nagu hiljem selgus, läks ta kohtumisele salapärase väliseesti tädiga, kes teda magistritöö osas aitas või midagi sellist. Aga Hauka laat osutus üheks koledaks kohaks. Antsla oli selgelt ülerahvastatud, autode rivi algas juba tont teab kust. Laadal müüdi valdavalt hiina riideid, sinki ja paaniflöödi plaati. Laada suuruse kohta annab aimu see, et me kohtasime kolme indiaanlast (või pigem pikajuukselist mustlast) neid viimaseid müütamas. Kolmetärni laat! Õnneks pidasime ahvatlustele vastu ning piirdusime jäätisekokteiliga. Ühesõnaga laadalt pääsesime eluga ning võtsime suuna Karula rahvuspargi poole. Et väsinud vaimu ja keha kosutada, tegime Haabsaares (kus asus Antsla RMK kontor) lõuna. Koht oli nimevääriline ja lõuna toimuski saarel. Kõhud täis ja vaim värskendatud ootasid ees kruusased teed, mis Lõuna-Eestile omaselt horisontaalsena ei püsinud. Künkalt künkale kulgemine viis meid Kaikasse, kuid nõida ma ei näinud, seega suundus rattaseltskond Karula rahvuspargi keskuse suunas ning saatebuss sõitis Tsoorule poodi. Seeläbi õnnestus ka sõita ka läbi sellise legendaarse koha nagu Litsmetsa. Karula keskuses ol mõnusalt külm ning seal näidati kinufilmi. Karula keskusest jätkus sõit Tornimäe torni poole. Maastik oli raske ja paljude jalg juba tönts, nii et päris vaatetornini pedaalisid üles vaid vähesed. Teised kasutasid sinna jõudmiseks konventsionaalsemaid meetodeid. Vaade tornist oleks olnud päris hea, kui samal ajal Venemaa metsapõletustalguid ei oleks käinud. Seega oli kõik mingisse vinesse mattunud. Torn oli muidugi kena ja kõrge ning tasus otsa ronimist. Kuna aeg oli juba hiline, siis oli aeg päeva esimeseks jätsipeatuseks Triinu kodukülas Lüllemäel Nodimäe poes. Triinu klassivennad olid juba poe ette kogunenud, aga Triinu ennast polnud. Lüllemäel oli peale Triinu kodu veel kirikuvaremed ja Vabadussõja ausammas. Et päike ennast loojuma sättis, oligi aeg suunduda ööbimiskoha poole, milleks Marko oli määranud Aheru järve kaldal asuva RMK telkimisala. Paraku aga selgus, et tolle koha olid hõivanud mootoratturid oma koosoleku pidamiseks ning laaagriplatsi teises nurgas lasid venelased tümmi. Kuna õhus oli konfliktihõngu ja ainuke vaba ala oli nende kahe seltskonna vahele jääv autoparkla, otsustati siirduda parema koha otsingutele. Õnneks ei jäänud väga kaugle RMK Kivi metsaonn. Tegemist on igati sulni platsiga ajaloolise Kivi talu varemetel. Ainukeseks miinuseks oli veepuudus, sest kaev oli ämbrita ning rikastatud surnud hiirtega. Hädast päästis välja maanteekraav, kus sai nii kümmelda kui võtta vett ka hambapesuks. Üksikud külge jäänud kaanid ainult rikastasid tervistavat pesemiskogemust. Õhtu jätkus söögi, laulu ja naljaga nagu ikka. Koos lõkkega süttis ka laulumeeste südametes jorisemisvajadus. Õnneks taasühines seltskonnaga ka Triin ning laulis oma hääle lahti. Nii jätkus see kella kaheni või isegi kauem. Seejärel mindi öiseid lauluhääli kuulama. Kadri ja Kris olid sel korral alternatiivsed ning magasid varemetes ühises hingamises.
Täna oli 78-kilomeetriline päev.
8. august
Kirjutab Kris
Kõigepealt siis kilometraaž. Markolt nõuti juba hommikul, et mis saab olema päevaseks teekonna pikkuseks. Marko arvas, et nii nelikümmend umbes. Selge! Meie juba teame, mida see tähendab. See number tuleb läbi korrutada Marko koefitsiendiga. Kokku tuli sel päeval 50 km rattasõitu Eesti mõistes väga kuumal suvepäeval. Termomeetrit küll käepärast ei olnud, aga õhutemperatuur oli üle 30 ˚C kindlasti. Hommikul ärkasin mina suupilli saatel. Just nii. Kadril oli see armas pill kaasas ja enne Kaitile hommikutoimkonda appi tõttamast mängis seda. Nimelt olime mina ja Kadri otsustanud öösel mitte telki magama minna, sest nii palav oli, ja päris tähistaeva all tundus kuidagi mõnusalt värske magada. Kaiti esimene reaktsioon meid hommikul nähes oli: “Oo, sünkroonmagajad”.
Enne kümmet saime liikuma ja sõidetud koguni 250 meetrit, kui Jaanusel juhtus rattaga miskit. Igatahes askeldasid kõik poisid mõne minuti ratta ümber ja ma ei pidanud vajalikuks lähemalt uurima minna. Ratas oli seega peagi sõiduvalmis ja sõit võis jätkuda. Esimese peatuse, see tähendab teise peatuse, kuid esimese jätsipeatuse, tegime Harglas. Järgmiseks sihtpunktiks oli Tellingumäe vaatetorn, mis oli 20 meetrit kõrge ja millest põhja suunas nägi vaid kaselatvasid, kuid lõunasuunas avanes vaade looklevale Mustjõele ja kuskil taamal pidi paistma ka Läti. Marko teadis rääkida, et siinkandis kasvab looduslikult hõberemmelgas, kikkapuu ja mitmed käpalised. Sõit jätkus läbi imeilusa männimetsa, mis oli madala alustaimestikuga, ja RMK oli tee äärde paigaldanud mitmeid infotahvleid. Ühel järgmisel RMK lõkkeplatsil Koiva jõe kaldal tegime me supluspausi. Koiva jõe puisniidust olime kogemata mööda sõitnud. Koiva jõgi tundus väga jaheda veega olevat, kuid julgemad said ka Lätis käidud, sest teisel pool jõge on ju Lätimaa. Koiva jõgi oli liivase järsu kaldaga, sellegipoolest oli enne meid seal peatuv seltskond oma kanuud kaldale vinnanud. Olles ise veel eelmises ujumiskohas, kui juba panime paika järgmise veekogu, kus saaks taas end jahutada.
Selleks osutus Räime järv ja Mihkel teadis rääkida, et selle järve ääres toimusid räimesõja suuremad lahingud. Mmm.. kui mõnus oli vees olla. Kõik õpetasid nii nagu oskasid Kaiti ujuma. Kait see liugles vees ja tegi püüdlikult ujumisliigutusi. Natuke peab ta veel harjutama, aga siis võib kasvõi üle Soome lahe ujuda. Mis veel toimus? Lõunatasime ja võtsime otsesuuna mööda maanteed Valka. Need, kes veel ei olnud matka jooksul Lätit külastanud, tegid seda pärast Koikkülast möödumist ühe Eesti-Läti piiriposti juures. Ületasime kraavi ja näkku lõi selline leitsak, oi jummal, kui palav seal põllul oli. Viibisime ikkagi riigis, mis meist lõunas. Kes, kuidas Lätis käimist tähistas, las jääb rattamatkast osalejate teada. Mida lähemale Valgale, seda kõrgemaks tõusis sõidu keskmine kiirus, mis ei langenud alla 20 km/h. Küllap tunnetati juba finiši lähenemist. Ikka maanteedpidi alla orgu ja jälle üles, alla ja jälle üles, kuni Valga silt paistma hakkas. Juhhuuu!
Võtsime Valga Maximast mõned joogid ja juba jätsime saatebussi meeskonnaga, ehk Mihkli, Liisa, Jaanuse ja Kaupoga hüvasti. Tänasime Markot marsruudi koostamise ja matka juhtimise eest. Vahepeal oli küll natuke raske, aga see-eest vahva. Omalt poolt veel tänud Liisale, kes suure töö korraldusliku poole pealt vaikselt ära on teinud. Ja siis kiiresti rongile.
Mmm.. tegemist on vist saunavaguniga, otsejoones hakkas higi kuumas ja niiskes vagunis voolama, ei tea, kus on ainult vihad ja järvepeatus. Rattasõitjaid oli rongis palju ja kui järgmine grupp rattalisi vagunisse astus, ütles üks mees muiates konduktorile, et Indias pannakse katusele asju.
Arvasin ekslikult, et siinkohal on meie matk finišisirgel ja päevikusse vaja kanda veel mõned lõpetavad laused. Aga oh mind, ma unustasin Marko koefitsiendi, algas jätkumatk. Esialgu kulges sõit eriliste suuremate vahejuhtumiteta. Lobisesime niisama ja vaatasime läbi fotoaparaadi matkal tehtud pilte. Elvas lehvitasime Markole, kes läks seal maha. Tavapärase graafiku kohaselt seisis rong mõnda aega ülikoolilinnas Tartus. Endiselt ei midagi eriskummalist. Aga siis jõudsime Jõgevale ja vaadates rongi aknast välja, jäi silma kummaline vaatepilt. Linnud justkui ei saanud lendamisega hakkama, muudkui püüdsid lennata puude latvade kohal, kuid üha tugevnev tuul haaras neid enda meelevalda. Vaikselt hakkas väljas hämarduma ja muutudes üha pimedamaks, nagu oleks hilisõhtu kätte jõudnud. Vaatasime kahjutundega järgi rongist väljuvatele inimestele, keda ootas väljas tugev tuul ja peagi ka vihm. Sel hetkel ei teadnud me veel ise, mis meid ees ootab. Peagi sadas kui oavarrest, tuul möllas ja taevas sähvis välk. Kuskil pärast Pedjat rong peatus, in the middle of nowhere. Mis nüüd? Kas rongiga on midagi juhtunud või mõni puu ette kukkunud? Väljas tormas kõvasti ja pärast seda, kui rong oli peatunud (see oli kusagil enne kella 8), ja me veel ei teadnud mispärast rong peatus, avaldas Kait arvamust, et oleme sattunud mikrokosmose mudelisse ja peame nüüd siin tsivilisatsiooni üles ehitama. Koos nendega, kes rongis? Oi, seltskond oli kirju. Peaaegu meie kõrval istus alkoholiga liialdanud mees, kelle korralekutsumisest oli naine loobunud. Vaid paariaastane tüdrukutirts võttis kahe käega isal peast kinni ja lausus korduvalt – “Isa, ära laula nii kõvast! Isa, lõpeta see laulmine!”. Nimelt üritas see mees laulda kaasa sellele, mida ta kõrvaklappidest kuulis. Mingi hetk lõpetas ta oma jorisemise ja kõigi teiste õnneks jäi magama. Kuid enne seda jõudis ta ümber ajada õllepudeli, mille koristamises sai osaleda ka mõni meie seast. No et õllest tekkinud oja meieni ei jõuaks…
Muidu olid rongis viibivad inimesed nii nagu ikka, oli noori ja vanu, oli rahulikumaid ja oli kärsitumaid. Nii lõbusaid, kui olime meie, muidugi ei olnud. Ei tea, kas oli see üleväsimusest aga peagi naerdi kaaslaste jutu peale nii laginal, nagu oleks just räägitud anekdooti. No ja mis meil viga? Meil on rattad, millega saame alati koju sõita, aga osa inimesi oli rongis väga murelikuks muutunud, sest arvestatud oli ju sellega, et jõutakse pool kümme Tallinnasse. Nii mõnelgi oli ju vaja veel Tallinnast kaugemale jõuda. Suht kohe pärast rongi peatumist teatati kõigile, et rong hilineb pool tundi. Kell 20.10 teatas aga konduktor rõõmsalt, et ärge muretsege, kõik teised rongid seisavad ka, ja et välk on löönud juhtimiskeskusesse ja ei oska öelda, kui kaua aega läheb. Kinnitati, et rongi endaga on tehniliselt kõik korras. Nii me seal rongis passisime ja veeretasime juttu uuest tsivilisatsioonist ja väljas ikka möllas torm ja lõi välku. Torm liikus algul justkui rongiga võidu ja siis möödus meist põhjasuunas. Kui olime jõudnud tõdemuseni, et meie hulgas on inimene, kellel on mängukaardid kaasas, siis alustasime hämaras rongis “potiknoi” mängimist. Valgust näitasime “kaardilauale” rattalampidega, sest mõni aeg tagasi oli rong ennast nö välja lülitanud. Vahepeal teatas rongijuht miskit veel mikrofoni kaudu, kuid ma kuulsin vaid lõppu, mis kõlas nii – “Vabandame!”.
Me ei olnud veel esimese mänguga lõpunigi jõudnud, kui tuli konduktor ja palus kõigil oma asjad võtta ja rongist väljuda. Meid pidavat ootama kaks bussi – üks, mis liikus otse Tallinnasse ja teine, mis pidi sõitma rongijaamadesse, kus algselt oli rongil plaanis peatuda. Hehee, sel hetkel sai selgeks, miks konduktor oli vahepeal nö rahvaloenduse korraldanud. Mõned minutid enne kümmet, mis hetkeks torm oli vaibunud, kupatati meid rongist välja ja kõndisime mööda raudtee serva lähima tee poole. Kes ĺükkas ratast enda kõrval, kes lapsevankrit, kes taris lihtsalt oma kodinaid. Jõudes sõiduteeni, teatas Veiko – “EGSNi rattamatk, don’t try this at home!”. Ühesõnaga tugevate grupp jätkas matkamist taas rattal, kuigi saime sõita vaid mõnisada meetrit ja siis peatusime rahvahulga juures, kes kõik ootasid lubatud busse. Hea oli igatahes ennast liigutada, sest rongis istumine oligi ära väsitanud.
Teatavasti ei olnud me ainukesed ratturid, teistest vagunitest oli neid veel palju välja valgunud. Bussijuhid vaatasid üksteisele nõutult otsa, sest kõik ratturid soovisid otse Tallinnasse sõita. Seejärel küsis see igati asjalik konduktor, et ega ei leidu inimesi, kes on nõus mitte otse vaid ringiga Tallinnasse jõudma. Ega teisi ohvrimeelseid läheduses ei olnud. Meie nõustusime. Bussijuht küll muretses natuke rataste paigutamise ja nende pärastise seisukorra pärast, kuid me laususime naerdes, et kõik pretensioonid esitame Edelaraudteele. Positiivsust meis jätkus, sest Veiko teatas, et ei olegi veel ühelgi EGSNi maakonnaekskursioonil osalenud. Nii algas bussisõit, ka sellest saaks eraldi raamatu kirjutada.
Bussiaknast välja pimedusse vaadates ei näinud muud, kui langenud puid, risti rästi asetsevaid katkiseid puid. Tasapisi hakkasime ka meie väsima. Rännakul ühest jaamast teise uuriti õnneks, kas järgmises peatuses mahaminejaid on, ja tagareast kostus meie kindel kõvahäälne “EI”. Aga paraku ei olnud me ainsad bussis, ja nii muudkui sõideti ja sõideti, sõit tundus ilmatu pikk. Irooniline on see, et kell 00.42 seisis buss kaubarongi taga. Ja ega iga päev ei sõida bussijuht sellist marsruuti pidi, vahepeal kutsus mõne kohaliku endale teejuhiks. Eriti kummaline lugu juhtus Arukülas, kui enamus inimesi olid maha läinud. Peale meie oli veel bussis üks meesterahvas, kes teatud põhjustel ei suutnud bussijuhile selgeks teha, kus ta elab. Jah, sellist vastutulelikkust ei kohta just iga päev. Bussijuht oleks võinud ta ju rongipeatuses maha panna, kuid koos otsiti tema kodu. Lõpuks meie kannatus katkes, sest lõpuks tahtsime ka koju jõuda. Veiko läks bussis ette uurima, mis toimub ja peagi saabus lahendus. See tähendab, nö viimane võõras lahkus Aruküla lähistel bussist. Jeee, on lootust ka koju saada.
Otsesõit Balti jaama. Kuigi mõni meist oleks varasemas peatuses hea meelega maha läinud, tekkis vist juba soov kõik koos matk lõpetada. Kell 1.40 jõudsime Balti jaama! Tänasime bussijuhti ja soovisime talle ilusat koduteed, sest tal tuli sõita veel paar tundi koju. Meist tegi aga Reeno, kes oli meile vastu tulnud, ühe jätkumatkas osalejate grupipildi. Ja siis asusid juba kõik iseseisvalt rattaga koduteele. Ei olnudki juba päris mitu tundi rattaga sõitnud. Kokkuvõtteks ütlen, et ülivahva matk oli ja rattal on tore Eestimaad avastada. Üks huvitamaid fakte aga, mida ma enne matka ei teanud, on see, et toonekured panevad kuuma ilmaga valged põlvikud jalga.
Sõnaraamat
Makro-Marko koefitsent on 1.8 – selle abil arvutatakse päeva tegelikku kilometraaži, korrutades lubatud kilometraaži 1.8ga.
Fotod
http://spek.planet.ee/EGSN_rattamatk_2010/
http://picasaweb.google.com/drmust75/10080409EGSNRattamatkVerioraValga#
http://picasaweb.google.com/Liisa.Puusepp/EGSNiRattamatkVerioraValga48August2010#
http://picasaweb.google.com/arvutigeoloog/EGSNRattamatk2010
http://egsn.trsm.pri.ee/pilt/index.php?gallery=suvematkad/veriora-valga
http://picasaweb.google.com/Marko.Eesti.