EESTI GEOGRAAFIA SELTSI TEGEVUSEST AASTAL 2018
Eesti Geograafia Selts (EGS) on geograafe ja geograafiahuvilisi ühendav organisatsioon. Seltsi tegevuse põhisuunad on erialaste trükiste avaldamine, teadustöö, teadusürituste korraldamine ja geograafiateadmiste levitamine. Tegevuse järjepidevuse eest kannab hoolt EGS noorteklubi (EGSN), millel on välja kujunenud traditsioonilised tegevused, mis on suunatud noorte kaasamisele akadeemilisse ühistegevusse ning Eesti geograafiliste tingimuste tundmaõppimisele, mis paljudel juhtudel täiendab ülikooli praktikume.
Eesti Geograafia Seltsi juhatus jätkas 2018. aastal varasema koosseisuga: Mihkel Kangur (president), Arvo Järvet (asepresident), Liisa Puusepp (asepresident), Tiiu Koff, Taavi Pae, Hannes Palang, Tiit Tammaru, Ulvi Urgard, Rein Vaikmäe ja teadussekretär Tiit Vaasma. Revisjonikomisjoni liikmeteks olid Silvi Alumäe, Anu Printsmann ja Kait Antso, raamatupidajana jätkas Elviira Lill. Seltsi liikmeskonna arv ei ole paaril viimasel aastal oluliselt muutunud (ligi kaksada liiget, ka 16 auliiget). Noorteklubi juhtidena jätkasid ka sel aastal Dagmar Düüna ja Anna-Helena Purre.
Eesti Geograafia Seltsil ilmus 2018. aastal üks kogumik, mis pühendatud EGSi asutajaliikme ja esimese ning pikaaegse presidendi Vello Tarmisto mälestusele: Järvet, A. (toim). 2018. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 43. kd. Tallinn, 412 lk.
Vello Tarmisto, kes oli ka Eesti TA liige, 100. sünniaastapäeva tähistamisega 10. jaanuaril akadeemia saalis avasime seltsi 63. tegevusaasta. Kohtumisel esinesid sisukate ettekannetega Kalev Kukk ja Andrus Ristkok, kes meenutasid V. Tarmisto eluteele jäänut, tema teadlaskarjääri ja EGSi ning Eesti Kodu-uurimise Seltsi algusaegu.
Eesti Geograafia Seltsi üldkoosolekul 15. aprillil kuulasime protokollilistele päevakorrapunktidele alustuseks teaduslikku ettekannet Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi lektorilt ning teadusajakirjanikult Arko Oleskilt: “Kui palju kasu on (teadus)kommunikatsioonist?”.
Üldkoosoleku alguses anti üle Jaan-Mati Punningu nimeline stipendium, mille pälvis Tallinna Ülikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Oliver Koit. Oma doktoritöö raames uurib ta pinna- ja põhjavee vastastikmõjusid Eesti maapinnalähedase karsti levikualal. Saadud 1000 euro suurust stipendiumit kasutab Oliver uuringuvahendite täiendamiseks. Stipendiumi rahastab Tartu Kultuurkapitali Jaan-Mati Punningu sihtkapital. EGS koos SA Tartu Kultuurkapitaliga annab seda stipendiumi välja loodusgeograafia ja sellega seotud erialade bakalaureuseõppe viimase aasta üliõpilastele, magistrantidele, doktorantidele ja järeldoktorantuuris õppivatele noorteadlastele teadusalaste eesmärkide saavutamiseks.
Matkajad Suur- ja Väike-Pakri vahelisel sillal. Vasakult: Nele Väits, Alari Rajande, Kait Antso, Aadu Niidas, Kairi Erlich, Tauro Paas, Marko Vainu, Anna-Helena Purre. Foto: Anna-Helena Purre.
Noorteklubi 2018. aasta saarematk viis matkalised juuni teisel nädalavahetusel Pakri saartele. Matkalise Kait Antso sõnu kasutades saab reisi kokku võtta järgneva kirjeldusega. Matka esimesel täispäeval tutvuti eelkõige Suur-Pakri saarega. Kuigi aastate jooksul on saarte korrastamise ja vanametalli kogumisega valdav osa Nõukogude armeest maha jäänud sõjaväetehnikat minema veetud, avaldub saare militaarpärand siiski eredalt Suur-Pakri maastikus. Saare lõunaosas on huvitav jälgida Suurküla ja Rannaküla endisaegset struktuuri, mida peegeldavad arvukad säilinud kiviaiad, kaevuaugud ja vundamendiasemed. Võrreldes EGSN-i eelmise, 2009. aasta matkaga neile saartele, on suurima muutuse läbi teinud Suur-Pakri kirik, mis on taas tagasi saamas endisaegset ilmet.
Matka teisel päeval oli tähelepanu Väike-Pakri saarel. Ka seda saart iseloomustab erinevates aegadest pärit militaarpärand – punkrid, suurtükialused, tulejuhtimispunkt jm. Looduslikest vaatamisväärsusest on ehk tähelepanuväärseim pankrannik saare põhjaosas. Sarnaselt naabersaarele on ka Väike-Pakri maastiku üheks põhiliseks kujundajaks ja ilmestajaks tänaseks saanud Šoti mägiveised. Väike-Pakri elanikkond on vähehaaval kasvamas ja kindlasti on huvitav jälgida, milliseks võib saar muutuda järgmise kümnekonna aasta jooksul, mil EGSN-i saarematkade ring võiks geograafiahuvilised taas Pakri saari külastama suunata.
Rattamatka huviväärsed peatuskohad Saaremaal ja Muhus 6.–10. august.
Kui eelmisel aastal vallutati EGSNi rattamatka raames Põhja-Saaremaa regioonid, siis sel aastal (6.–10. august) vaadati üle ja sõideti läbi saare lõuna- ja käänepoolse osa. Tegemist on juba järjekorras üheteistkümnende „Ümber Eesti“ rattamatka etapiga. Matkalise Liisa Puuseppa sõnu kasutades saab reisi iseloomustada järgnevalt. Ka seekord oli koostatud marsruut, mis täis mõningaid väljakutseid ja palju vaatamisväärsusi – oli treppis kruusateid, isegi märgatavaid tõuse, idüllilisi merevaateid, metsaradu ja siledat asfalti, oli kirikuid, mõisaid, majakaid, mahetootmistalusid, haruldasi taimi, külamuuseume jpm.
Kuumast ja kuivast suvest tulenevalt pakkus väljakutset ka toiduvalmistamine – metsikult telkides kuulasime Päästeameti sõna ja söögitegemisel tuld ei kasutanud, vaid sõime külma suvesuppi. Kui külma suvesuppi oli meie kaubandusvõrgust lihtne kätte saada, siis üle pika aja puudus matka menüüst makaronid – toit, tänu millele nii mõningad meie matkaga üldse liituvad. Oli rikastav ja meeleolukas matk.
Rattamatkajad Sõrve poolsaarel. Vasakult: Liisa Puusepp, Marko Vainu, Karl Joonas Terasmaa, Jaanus Terasmaa, Mihkel Kangur, Erik Kirikmäe, Anu Printsmann, Liisi-Ann Karro. Foto: Jaanus Terasmaa.
Sel aastal viis EGSi suveekskursioon meid 7. kuni 9. augustini Mulgimaale. Suurepäraseks teejuhiks oli geograaf ja pesueht Halliste kihelkonna mulk Andres Rõigas (TÜ geograafia osakonna vilistlane, MSc 1997).
EGSi suveekskursiooni huviväärsed peatuskohad 7.–9. august 2018.
Vahel ikka juhtub nii, et isegi geograafid eksivad teelt. Näeb ja saab ehk teada isegi rohkem, kui mööda kindlaid teid ja radu rännates. Seekord juhtus meiega reisi alustuseks selline piinlik lugu, et Muri häärber jäi meil leidmata. Pigem oli selle põhjuseks kehvad taluteed, kuna õige teeotsa suutsime maha magada. Ajalise piirangu tõttu aga bussil otsa ringi keerama ei hakatud ja sõideti Õisu poole. Õisu on seotud Vello Tarmistoga. 1922. aastast kuni 1941. aastani elasid Grünbergid (1936. aastal muudeti perekonnanimi Tarmisto´ks) Õisus, kus V. Tarmisto isa Julius Tarmisto töötas Õisu Piimamduskooli juhatajana ja alates 1937. aastast ka seda hallanud sihtasutuse „Eesti Piimandusinstituut“ direktorina. Kõvad mehed tegutsevad seal siiani. Meid võõrustas mõisahäärberis tegutsenud Õisu kooli viimane direktor Valdur Mets, kes oma mahlaka jutu ja muheda huumoriga täitis paar tundi kui muuseas. Selle aja jooksul tutvustas ta meile mõisa kuulsusrikast ajalugu ja olevikku.
Kui Halliste retrohõngulises sööklas, kus interjöör püsinud pea muutumatult aastast 1977, keha kinnitatud, külastasime äsja renoveeritud Halliste vallamaja ehk endist Kulla leerimaja, kus nüüd lisaks Mulgi vallavalitsuse ametnike tööruumidele ka kena raamatukogu. Katusealuses seminariruumis andis A. Rõigas meile ülevaate Mulgimaa arhitektuurist ja kultuurist ning jutt veeres ka praegusagse elu-olu peale.
Seejärel põrutasime palavale ilmale kohaselt Mulgi Pruulikotta jahedat ja hääd Mulgi käsitööõlut proovima. Teel sinna, heitsime pilgu peale veel Halliste kirikule ja põnevale Puka taluhäärberile.
Öömaja pakkus meile sel ekskursioonil geograafidele sobiliku nimega puhkekeskus – Mellini. Nimetatud majutusasutuses pole üksnes suvemajade rida, vaid asub see Kitzbergi muuseumiga samal kinnistul ja peremeeski ühine. Osad meie kaaslased said asemed lausa muuseumiga sama katuse alla.
Teisele päevale lükkasime hoo sisse Taagepera lähedal Sooglemäe taluhoovis, kuhu Mulgi Kultuuri Instituudil on plaanis rajada mulkide kultuuri, elulaadi, ajaloo ja rahvakultuuri külastuskeskus. Seejärel siirdusime Helme lossimägedesse ja liivakoopasse. Seal juhendas meie ringkäiku endise Helme valla vallavanem Tarmo Tamm, kes lahkesti näitas ka asutamisel oleva klaverimuuseumi eksponaate. Kuna pillidele elu sisse lüüa ei tohtinud, siis suundusime edasi Helme muuseumisse, mis on üks rikkalikuma eksponaatidega kihelkonnamuueumite seas. Igal juhul selline mulje jääb seal uudistades, kuna suurel hulgal põllutöö ja maaeluga seotud tööriistu ja esemeid on maja täis. Lisaks veel erinevaid riigikordi ja ajastuid kajastavad teematoad. Muuseumi õuel saime kõhud täis Mulgi pudrust ja kohupiimakorbist.
Samal ajal kui Tõrva keskväljakul jälgiti sinna üles seatud suurelt ekraanilt kohaliku sportlase Magnus Kirti lennukat odakaart kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel Berliinis, mis päädis pronksmedali võitmisega, viibisime meie Tõrva kirik-kammersaalis. Pühakoja ajaloo ja käekäiguga viis meid kurssi asutuse pikaaegne ja aktiivne juht Ilmar Kõverik.
Eesti Geograafia Seltsi suveekskursioonist osavõtjad Helmes Mulgi naise ümber. Foto: Tiit Vaasma.
Kärstna mõisa tutvustas meile praegune mõisa perenaine Urve Kass, kes mõisahoones paiknevas koolis ka õpetajaks ja käsitööringide eestvedajaks. Samuti käisime Kärstna mõisa omanike von Anrepite perekonnakalmistul, mida kroonib uhke pronksist puhkava lõvi kuju, mis sümboliseerib sõjamehevaprust. (Samasuguseid lõvi kujusid leidub veel Berliinis, Münsteris, Lübeckis, Dortmundis ja mujal). Vene sõjaväes teeninud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrep oli silmapaistev väejuht, keda tsaar Aleksander I soovis tulevaseks armee ülemjuhatajaks. Kahjuks H. R. von Anrep langes 1807. aastal lahingus Napoleoni vastu võideldes. Tema põrm on sängitatud Kärstna mõisa maamulda.
Päeva lõpetasime Tarvastu käsitöökojas, kus nii mõnigi meist uhke mulgi mustrilise vaiba või mõne ürbiga lahkus. Ka Tarvastu raamatukogu kohal oleva muuseumi eksponaadid vaatasime üle.
Kolmanda ekskursioonipäeva algul võtsime suuna Läti poole, tehes enne veel peatuse Lilli piiripunktis, kust kulges 1989. aastal läbi ka Balti kett. Esimeseks peatuseks naabrite juures oli Kööna (Koni) vesiveski. Külastajate auks pandi käima villavabriku seadmed ja mitmeid meist luhvtitasid seepeale suuremaid rahatähti, et uhkete riideesemetega end varustada. Nagu praegusel ajal kombeks, ei saanud ka meie jätta kasutamata võimalust Ruijena (Ruhja) kaubakeskusest üht-teist kaasa osta, sh kesvamärjukest – eks ole see üks 2018. aastat ilmestav eestlaste tegevus lõunanaabrite juures.
Teel kodumaale tagasi tegime peatuse kirjaniku, luuletaja ja tõlkija Rein Seppa (1921–1995) kodukohas Ipiķi (Ööbiku) külas, kus meenutati tema jälge meie kirjandus- ja kultuuriloos. R. Seppa isiklikku elu kirjeldas meie reisiseltskonnaga kaasas olnud Maarja Lõhmus, kes kunagi ise üle tema talumaja ukseläve astunud ja temaga suhelnud.
Järgmiseks sihtkohaks oli Mõisaküla. Esimese peatuse tegime Maarja-Magdaleena hiljuti taastatud ilusas kirikus. Seejärel siirdusime kohalikku muuseumi, kus saime põhjaliku ülevaate Mõisaküla ajaloost, ettevõtlusest, haridus-, kultuuri- ja spordielust. Lisaks esinduslikele raudtee ajalooga seotud väljapanekutele on Mõisaküla muuseum tuntud ka kui koht, kus saab näha olümpiamedaleid. Seal asuvad Mõisakülast sirgunud olümpialase tõstja-raskekaallase Arnold Luhaääre medalid: 1928 Amsterdamis hõbe, 1936 Berliinis pronks.
Pärast kehakinnitust koduste kotlettidega ei jäänudki enam muud üle kui teejuht A. Rõigas oma koju sõidutada ja ise Tallinna poole suunduda. Aitäh Andresele! Nii me huvirikas reis Mulgimaale lõppeski.
Viiel klubiõhtul EGSi kontoriruumis Kohtu tn 6 hoovimajas Kohtume Kolmandal Kolmapäeval – KoKoKo kuulati huvihariduslikke reisimuljeid ja seda alati rohkete piltide saatel. Kalev Kukk jagas muljeid suusamaratonidest: “Ühe füüsilis-geograafilise hobi lugu ehk suusatamise ja selle tausta geograafiast Worldloppeti maratonide näitel”. Tiit Vaasma rääkis 2016. aastal Pekingis nähtust ja kuuldust. Lisaks reisijutule kõneles ta ka seal toimunud 33. rahvusvahelisest geograafia kongressist, millest pikemalt juttu EGSi aastaraamatu 42. köites. Juta Kuik ja Jüri Loide tutvustasid oma suvise Karjala reisi võlusid ning Mall Kaare ja Kalev Kukk muljetasid äärmiselt huvitavast geoloogide reisist Suurbritannias: “Geoloogilis-geograafiline Inglismaa, Wales ja Šotimaa ehk ring ümber Suurbritannia”.
Lisaks jätkasime Arvo Järveti eestvedamisel Baltimaid läbiva uue Euroopa laiusega (1435 mm) raudtee Rail Baltica (RB) vaidlustega kohtus, eesmärgiga saavutada projekti rakendamisel sotsiaalselt ja keskkonnakaitseliselt parim lahendus. EGS on järjepidevalt rõhutanud olemasoleva trassi kasutamist ühe alternatiivina uue raudtee rajamisel. RB maakonnaplaneeringute koostamisel seda ei arvestatud, sest sisulisi võrdlushinnanguid tehti ainult uute trassivariantide vahel. Seniajani on selgusetu Pärnu linna külje all Rääma raba läbiva RB trassi 2,2 km pikkuse lõigu lahendus ja sellega kaasnev keskkonnamõju. Turbalasundi paksus ulatub seal kaheksa meetrini. Selle asemel, et kasutada rabast lõuna poolt ümber minevat vana raudtee trassi, tahetakse uus raudtee ehitada otse läbi raba. EGSi poolt kohtusse pöördumise üks põhjus oli ka see, et saada RB kohta hinnang kohtuvõimult. Tallinna halduskohus jättis meie kaebuse rahuldamata ning 2019. aasta aprillis tuleb kaebus arutamisele Tallinna ringkonnakohtus.
Tiit Vaasma, teadussekretär